Vainsalu pataljon?

[Prinz Eugen]

Leidsin Heino Prunsvelti uuest raamatust (9180 II maailmasõjas Saksa ja Soome poolel ning metsavendadena võidelnud ja langenud Eesti kodaniku nimed) viite Vainsalu pataljonile.
Nimelt on märgitud Velikije Luki lahingus langenutena leitnant Andreas Christiansen ja leitnant Georg Laani, kes olid Vainsalu pataljoni kompaniiülemad.
Kas keegi teab, mis väeosaga tegemist on?

[Prinz Eugen]

Nonii. Kõige tõenäolisem tundub olevat, et tegemist oli Velikije Luki garnisoni poole ülejooksnud eestlastest moodustatud väeosaga, mis osales linna kaitsmisel Punaarmee vastu?

[Avatar]

Ma olen seda teemat nii hobi korras päris mitu aastat uurinud. Mõtlesin midagi kunagi kokku kirjutada, aga pole vast mõtet venitada ja salatseda.
Lühidalt:
Sakslaste poole garnisoni hakkas eestlasi tilkuma ca 10.10.1942.
Tuginedes meeste enese hinnangule oli neid aastavahetuseks garnisonis ca 500 meest.
Peale seda ületulekud jätkusid väiksemas mahus. Lõppnumber 683 on pärit raamatust:Eduard Raig Fakte ja mälestusi.
Olen identifitseerinud veidi alla 300 isiku. veel ca 100 kohta on teada nimi või nimeosa, aga ma ei ole veel neid identifitseerinud (memento, memoriali jne järgi)
Rühmad osalesid esimest korda sakslaste poolel lahingus Luki Turuplatsil. Seal paiknes glideritele mõelud ajutine "lennuväli". Umbes 28.12.1942 jõudsid punaarmee 257 laskurdiviisi üksused Turuplatsini.
28.12.1942 moodustati saksa garnisoni nõusolekul 120 meheline eestlaste üksus. Endiselt on mulle ebaselge üksuse struktuur. Põhimõtteliselt oli tegemist 10-meheliste gruppidega (jagudega), kes samas tundub et jaod olid ka koondatud 3 rühmaks. Selleks hetkeks ei olnud veel selget struktuuri välja kujunenud – osalejad ise räägivad peamiselt „lahinggruppidest“
Ööl vastu 29.12.1942 osalesid eestlastest rühmad positsioonide kaitsel segamini saksa üksustega. Vähemalt 1 rühm ründas ühte platsi ääres paknevat maja ja üritas seal paiknevaid punaarmee üksusi välja lüüa. Ebaõnnestunult.
Rühmad kandsid tõsiseid kaotusi ja osaliselt ka nö hajusid laiali.
Umbes 29.12.1942 jooksul formeeriti eestlased ümber nö. „Vainaslu pataljoniks“.
Pataljoni kuulus:
I ja II lahingrood (nimekirjades vasta valt 112 ja 56 meest), töörood (umbes 200 meest) ja sanitaarrühm (umbes 60 meest).
Saksa poolel lahingute käigus langes 18 meest ja sai haavata 55 meest. Ei ole päris selge, aga tundub, et haavatud ja langenud ei ole eelmainitud roodunimekirjadesse sisse arvestatud.
Need kaotuste numbrid ei kajasta loomulikult kõiki hukkunuid ja haavatuid vaid perioodi ca 28.12 – 03.01.1943.
Pataljoni komandör oli kapten VAINSALU, Villem, Villemi p. 1903, (endine 354ELP II Pat. Kom.) Saatuse irooniana paistab, et Vainsalu oli ka ainus eestlane, kes Garnisonist välja ja üle rinde pääses. Vainsalu suri 1981 USA –s.
Pataljoni komandöri abi oli vanemleitnant KUUSE, Avo, Jaani p 1909 (300ELP, 3 pataljon / pat adjudant)
Staabi adjudant KADAK, Feliks, Ferdinandi p. 1915 (300ELP, 8 rood, miinipildujarühm)
1 Rood komandör oli leitnant PAJU, Arnold, Johannese p. 1915. (endine 300ELP. 7 rood / roodukomandör)
2 roodu komandör oli nooremleitnant PALGI, Paul, Eduardi p. 1917 (354ELP)
Tööroodu komandör oli leitnant LAANI, Georg Johannese p. 1909 (354ELP, 8 rood).
Pataljoni isikkoosseis paiknes „Ida-kasarmute“ territooriumil. Lahingroodude koosseis ja ohvitserid paiknesid ülejäänutest eraldi. Sinna hakati koguma eestlastest vange juba detsembri keskel. (!) Siin tuleb siis tähele panna, et Läänepoolses Kremlis tõenäoliselt eestlasi ei olnud, seega 16.01.1943 sealt välja murdnud üksuste hulgas eestlasi olla ei saanud.
Võitlusmoraal oli suhteliselt kõikuv. Eelkõige joosti üle sooviga koju pääseda. Kuigi punaarmee hoolitses selle eest, et kõik võitlejad teaksid Luki ümberpiiramisest, siis oli valdavalt usk NL armee võimekusse nii madal, et garnison arvati peatselt deblokeeritavat.
Detsembri olukorra kohta on mehed ise märkinud, et said saksa sõjavangidena paremini süüa, kui punaarmees. Hiljem lahingüksustesse värvatutele lubati sakslastega võrdne pajuk ja ja vaba pääs Eestisse, kohe pärast garnisoni vabastamist. Detsembri lõpul kui toitlustamine hakkas halvenema, ja garnisoni keeruline olukord sai selgemaks, siis astuti lahingroodudesse ka puht toidu pärast.
Pataljoni üksused osalesid korduvalt lahingus ajavahemikus 28.12.1942 – jaanuari algus. On mainitud et lahingus osaleti veel 06.01.1943. Algul kasutati neid Punaarmee Vene üksuste sektoreis, aga hilisem ei olnud enam vist suurt vahet. Otseselt eestlane-eestlase vastu lahinguid kinnitada ega välistada ei saa.
Vainsalu ja Kuuse käisid ka isiklikult eesliinil eestlasi üle kutsumas. Sõnum oli siis selline, et Garnisonis on palju eestlasi ja eestlastest komandöre, eetlased lastakse pärast vangi andmist koju jne. Kõhud täis ja jõuluks koju fraas on ilmselt utreering.
Vahemikus 06.01 – 09.01 (pigem tundub usutav hilisem aeg) tulistati Eestlaste kasarm põlema ja pataljon üksusena hajus sakslaste kätte jäänud linnaosas laiali. Palju eestlastest ja sakslastest haavatuid põles väidetavalt keldrikorrusele sisse. Samas seda väidavad mehed, kes ise sealt majast välja pääsesid. On mälestusi, kus räägitakse et kelder jäi tulest puutumata, aga jällegi ei ole 100% kindel, kas tegemist sama majaga.
09.01.1943 edasi enamik eestlasi (kes ei olnud raskemalt haavatud) kas peitis ennast keldrites, või võitlesid sakslastega koos tugipunktides. Arvan võitlejaid oli ilmne vähemus.
Ellu jäänud eestlased vangistati vahemikus 11.01 – 16.01.1943.
Edasi läks nii:
Mitmed üritasid koos sakslastega linnast välja hiilida. Teadaolevalt pääses Luki idakotist välja 4 sakslast (on ka kusagil mainitud ka 8?) ja Vainsalu.
Umbes 10 meest nimetasid ennast sakslasteks ja viidi koos saksa sõjavangidega NKVD vanglasse Nr 270, kus 1943 aprillis üks sakslane nad laagrivõimudele välja andis.
Haavatud mehed saadeti med pati tagalasse ja neid nopiti NKVD poolt Korpuse sisepuhastuste käigus kuni 1944 aasta lõpuni (võib-olla ka hiljem). Osad arreteerimised ka Eestis – eriti masendav sugulastele, kelle äsja elusana leitud mehed jälle venemaa avarustele saadeti.
Siiski paistab et kõige suurem tõenäosus represseerimisest pääseda oli haavatutel ja tõenäolise võis mõnigi mees ka puhtalt pääseda. Lihtsalt näiteks, et üks esimesi Luki garnisoni põgenejaid viidi tagala medpati ja vahistati alles 1944 märts. Ja põhjus oli – mees ei hoidnud endiselt madalat profiili ja väljendas oma meelsust. Luki teema tuli välja alles uurimise käigus.
Tervetena tabatud mehed määrati korpuse tööroodudesse ja sealt hiljem arreteeriti. Karistused valdavalt 10+5. Tihti esialgne surmanuhtlus hiljem asendati 10+5. Surma mõisteti eelkõige isikud, kes olid: tõestatult (niivõrd kuivõrd) võidelnud punaarmee vastu, olid Vainsalu pataljonis komandörideks, osalesid pataljoni organiseerimisel aktiivselt – värbasid mehi jne.
Üldiselt tundub et otsus sõltus väga palju tribunali koosseisust ja mingitest x põhjustest (koostöö?). Täiesti sarnaste süüdistustega mehi karistati erinevalt
Eesti korpuses süüdi mõistetuid hukkus hulgi veel august 1943 Verdino all 134LD 46 trahviroodus. Samuti 178LD trahviroodus. Mille alusel osad isikud sinna saadeti on suht segane. Osadele pakuti võimalust oma süüd „verega“ lunastada, osadele mitte. Minu isiklik arvamus on, et trahviroodudesse (siis peale kohtuotsuseid, mitte need ajutised kohe Luki all) määrati pigem Vainsalu pataljoni tööroodu mehed.
Ei ole seni leidnud ühtegi kinnitust, mis tõendaks taasvangistatud eestlaste nö detsimeerimist punaarmee poolt. Aga see ei välista seda.

Lühidalt kõik. Kui on huvi, siis võin millalgi pikemalt ja detailsemalt kirjutada. See nõuab materjalides kaevamist. Ei ole hetkel jõudnud endale seatud eesmärgile piisavalt lähedale, nimelt oli soov siiski vähemalt 90% Garnisoni kadunud meeste saatused tuvastada ja isikud identifitseerida.

Peamine allikas on olnud Siseministeeriumi juurdepääsupiiranguga arhivaalid. Paraku neist mitukümmend ei ole mulle kättesaadavad.

[Avatar]

Ja see Andreas Christiansen on mulle tundmatu nimi.
Nooremleitnant Kristjansen Endel Abram kuulus 27ELP 6 roodu. 18.12.1942 läks organiseeritult üle kogu allesjäänud 6 roodu koosseis (umbes 25 meest). Sellel ajal oli pool 6 roodust antud teise polgu käsutusse (praegu ei mäleta, vist 345ELP) Kristjansen Endel oli siis allesjäänud poolroodu komandör, muidu oli 6 roodu üks rühmakomandöridest.
Kui lugeda Nõukaaegset üllitist "Karastustules", siis 27ELP 2 pataljoni komandör Oskar Andrejev udutab seal ka samast oluorrast.
Vainsalu pataljonis Kristjansen Endel osales Lahinggruppide esimeses lahingus 28.12.1942 Luki turuplatsil, juhtis ühte rühma (tuleb siis lugeda et 40 mehelist gruppi) ja sai kuuliga surmavalt haavata suht lahingu alguses.

[Shiim]

Peamine allikas on olnud Siseministeeriumi juurdepääsupiiranguga arhivaalid. Paraku neist mitukümmend ei ole mulle kättesaadavad.

Tõsise uurimustöö korral on võimalik juurdepääsuluba siiski saada.

[Prinz Eugen]

Kui Vainsalu pääses, siis see süüasi tehti tagaselja?
VAINSALU, Villem, Villem, s. 27.08.03 Põltsamaa, eluk. Tallinn, Toompuiestee 3-5, kesk., EV kapten, arr. 09.01.43, trib. 24.01.43 §58-1b; surmaotsus. Jäi vangi sakslaste kätte Velikie Luki all. Kohtuasi lõpetati 15.02.43 kuriteo koosseisu puudumisel. [ar 3904-E]

[Avatar]

Jah, tagaselja. Seal toimikus on ainult 2 -3 teise mehe ülestunnistused ja muud dokumentide mudru. Üks mees oli grupis millega Vainsalu linna läks ründama ja kirjeldab, veidi kuidas Vainsalu kadus - mees ise tuli pärast 300ELP juurde tagasi - tähendab ei läinud üle.
Teised viibisid Garnisonis sees aga langesid Punaarmeele vangi juba 30.12.1942. Andsid jaanuari alguses tunnistusi.
Eks siis oli veel lootus mehi kätte saada Garnisonist. Ainsana kapteni auastmes vangi langenud mees oli piisavalt oluline ka.
Vainsalu ja Laani kadusid koos. Väike konflikt on, sest Vainsalu on 354ELP 2 pat aga Laani 354ELP 8 rood (3 pat). Võib ollaLaani rood on vale. Samas seal miksiti eri üksuseid üsna meelevaldselt kokku. Laskurroodud hakseldati loetud päevadega läbi, ja siis hakati täiendama eriüksustest võetud meestega, tagavarapolgu täiendustega jne.

[Reigo]

Igaks juhuks mainin,et ERAF 5SM/1/4 on materjale Vainsalu pataljoni kohta.