www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 11 Dets, 2017 10:50

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 11 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 12 Okt, 2017 7:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Täna on Tagalahe dessandi juubeliaastapäev:

Landung auf Ösel 1917. Operation "ALBION". Imperial-German Army in Estonia.
https://www.youtube.com/watch?v=mwEdd6pdwC0


Operatsioon Albion
29. sept. (12. okt.) - 6. (19.) okt. 1917
http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_albion.html
Tsiteeri:
1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion. Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas.

Operatsiooni toetamiseks loodi spetsiaalne Saksa avamerelaevastiku üksus, mida juhtis viitseadmiral Ehrhard Schmidt (tema juhtimisel oli toimunud saksa laevastiku läbimurre Liivi lahte augustis 1915). Dessandi maabumiskohaks valiti Tagalaht Saaremaa looderannikul, sest see oli piisavalt suur ja kaitstud läänetuulte eest. Dessandiohtu Tagalahes olid ette näinud ka venelased - lahe sulgemiseks oli ehitatud patareid Undva ja Ninase poolsaarele. Operatsiooni algus viibis tormiste ilmade tõttu Läänemerel, nii et laevastik ei saanud merele enne 10. oktoobrit.

Vene sõjalaevastiku Liivi lahe merejõududes oli 116 laeva. Saaremaa kaitsel oli 3 rügementi, milles pidi kirjade järgi olema 24 000 meest, kuid tegelik arv oli väiksem (vene allikad märgivad 12-15 000 meest). Tagalahte kaitsesid patarei nr. 45 Undva ninal (Hundsort, neli 152 mm Canet suurtükkki) ja patarei nr. 46 Ninase polsaarel (Ninnas, samuti neli 152 mm Canet suurtükki). Suure väina lõunapoolne sissepääs oli kaitstud tugeva patareiga nr. 36 Võikülas (Voi) Muhu saarel (viis 250 mm Durlacheri suurtükki) ja patareiga nr. 33 Virtsus (Werder) (neli 152 mm Canet suurtükki). Patarei nr. 43 Sõrve säärel (Zerel) suutis tule all hoida tervet Irbeni väina (neli 305 mm suurtükki). Kokku 16 patareid saartel ja Lääne-Eestis.

Sõja algusest saadik olid venelased paigutanud Liivi lahte ligi 10 000 miini, lisaks sakslaste miiniväljad Suurest väinast lõuna pool umbes 1300 miiniga. Vene lennuväljadel (Lebara, Kielkond, Arensburg) oli umbes 50 vesilennukit ja 10 tavalist Nieuport lennukit. (Teistel andmetel kokku 30 lennukit).

Halvad ilmastikuolud takistasid saksa lennukite pommituslende, kuid siiski õnnestus 1., 5., 9. ja 10. oktoobri öösel visata kokku 5 900 kg pomme Sõrve säärele, Heinastele? (Hainasch) ja Pärnule. Ööl vastu 1. oktoobrit rünnati Sõrve sääre 305 mm patareid. Seal sai kahjustada üks pommihoidla ja kui kogu patarei meeskond mürske ümber laadis teise hoidlasse, lahvatasid hoidlas seletamatutel põhjustel leegid ja toimus plahvatus. Surma sai 110 soldatit ja 7 ohvitseri, vigastatuid oli 60. See kaotus kahjustas oluliselt patarei võitlusvõimet. Ööl vastu 9. oktoobrit tekitas pommitamine patareis väiksemaid purustusi, kuid oluliselt vigastati Mõntu sadamas seisvat aurikut General Zimmermann, mis hiljem uputati Suure väina laevateele.

Saksa lennukitelt üritati ka torpeedorünnakuid vene laevadele, kuid selle takistuseks sai madal vesi - lennukilt heidetud torpeedod põrkasid vastu põhja ja purunesid või eksisid kursilt. Vajalik olnuks vähemalt 10-11 m sügavus.


Saksa avamerelaevastik (Hochseeflotte)


10. oktoobriks oli laevastik koos ja varustus laaditud: transpordilaevad Liibavis, sõjalaevad Danzigis. 11. oktoobril sõideti merele, läbikäigud miiniväljadest olid tähistatud tulelaevadega. Tormine ilm oli seganud ka miinitraalerite tööd, seetõttu töötasid need vahetult konvoi ees. Ja poolel teel jõudiski põhilaevastik neile ohtlikult lähedale. Traalide järgi ootamine oleks mitme tunni võrra edasi lükanud maabumist ja sellega vähendanud üllatusrünnaku efekti. Admiral Scmidt otsustas riskida ja jätkata teed ilma miinitraalideta. Risk õigustas ennast, merel ükski laev miinidele ei sattunud. Alles positsioonidele asumisel Tagalehe piirkonnas sõitsid Bayern ja Grosser Kurfurst miinile, kuid jäid rivvi.

12. oktoobri hommikul kell 5 (5.30 - Scheer) olid laevad Tagalahes. Lahingulaev Bayern (kaheksa 380 mm suurtükki) ja ristleja Emden sundisid vaikima Tohvri patarei Hiiumaal. Pärast kolmandat kogupauku laevadelt laskis patarei meeskond suurtükid õhku ja põgenes. Ka Undva ja Ninase patareid vaikisid kiiresti. Torpeedopaadid sõitsid läbi Soela väina.

14. oktoobril uputati hävitaja Grom, millelt saadi miiniväljade kaardid. (V. Beekmani mälestustest 17. oktoobri lahingu kohta: "Saksa minitraalerid näisid teadvat täpseid miiniväljade piire. Selge, et siin on reeturid mängus!").

Friedrich der grosse, König Albert ja Kaiserin läksid pommitama Sõrve patareid. Tulevahetus kestis pimeduse saabumiseni. 15. oktoobri varahommikuks lõpetati miiniväljade puhastamine Soela väinas. Sõrve patarei kapituleerus.



17. oktoober - Moonsundi lahing

7.00 - saksa 3. eskaader võttis kursi Suure väina poole
7.22 - Vene laevastik avas tule, sellega ühines Võiküla rannapatarei.
8.12 - Slava on vaikselt nihkunud lõuna poole Viirelaiu ja Virtsu vahele ja avas tule. Sakslased on teinud väikese valearvestuse - Slava suurtükituli ulatub 24 km kaugusele (?), saksa laevade oma ainult 22,4 km. Mõned Slava mürsud langesid ainult 50 m kaugusele Königist. Viitseadmiral Behnke annab käsu tagasi tõmbuda.
10.13 - König avab tule Slavale. Kaptenleitnant E. Meuseli juhitud tuli on täpne ja kolmandast kogupaugust tabas 3 mürsku Slava veealust osa. Umbes 1130 tonni vett tungib laeva, Slava vajub 8-kraadisesse kreeni.
10.17 - Kronprinz avab tule Grazdaninile.
10.24 - Slava saab järgmised kaks tabamust, sellest süttinud tulekahjud kustutatakse veerand tunniga.
10.30 - admiral Bahhirevi korraldus: "Kõigile laevadel lahkuda põhja poole".
10.36 - König tabab Bajani, plahvatus laeva sisemuses tekitab tulekahju, millele suudetakse piir panna alles 24 tunni (!) pärast.
10.39 - Slava saab veel kaks tabamust veealusesse ossa. Graždanin saab kaks tabamust. Ühest tabamusest tekkinud tulekahju kustutatakse kiiresti.
10.40 - saksa laevad lõpetavad suurtükitule. Lähim distants lahingus vastase laevadega oli 16,5 km.
10.46 - Virtsu rannapatarei avab tule saksa laevadele. König vastab sellele. Veidi hiljem patarei hoonetest tõusvad leegid ja plahvatused tunnistasid, et venelased hävitasid patarei ja põgenesid.
11.09 - saksa laevad jäävad ankrusse Selglaiu juures. Nüüd võtab nad tule alla Võilaiu 150 mm patarei, kuid võrreldes lahingulaevade ja Võilaiu 254 mm suurtükkide tulega on see väheefektiivne ja vaibub peagi.
11.28 - saksa laevadele antakse vale allvelaevahäire. Pärast inglaste C27 jultunud rünnakut on sakslased väga tundlikud allvelaevade suhtes.
11.20 - Slava masinad pannakse seisma.
11.55 - Slava laskemoonalaod õhitakse. Plahvatust on näha 25 km eemal Kassari lahes. Lisaks torpedeerib Slavat veel hävitaja Turkmenets Stavropolski. Kuna laev on madalikul, siis ta ei upu, kõik tekiehitised jäävad üle veepinna. Laev põleb kaks päeva.
12.08 - taas allveeaevahäire. Seekord on tõesti tegu inglise C26-ga (komandör leitnant Downie).
14.25 - Kolberg ja Stassburg jäävad ankrusse Väikse väina lõunapoolse sissepääsu juures. Otsustatakse Võiküla patarei hävitamiseks saata maale dessant.
15.45 - 40 meest kahe kuulipildujaga saadetakse maale.
17.30 - valge signaalrakett annab märku, et Võiküla patarei on vallutatud ja võitlusvõimetuks tehtud. See dessantgrupp oli esimene saksa väeosa Muhus.



17. oktoobril kell 16 lahkusid 4 lennukit Hiiumaalt Kõrgessaare lennuväebaasist ja asusid teele Haapsalu suunas. Lennubaas põletati maha. Neljast lennukist 2 lasti mere kohal alla vene oma sõjalaevade poolt. Üks lendur korjati soomuslaeva Graždanin pardale, teine jõudis maanduda Virtsus, kus ta vigastatud lennuki ise põlema süütas. Kolmas lennuk kukkus mootoririkke tõttu Haapsalu ja Virtsu vahel merre ja purunes, lendur pääses eluga.

18. oktoobriks olid Saaremaa ja Muhu sakslaste poolt sisse piiratud, venelaste pääs mandrile oli läbi lõigatud. Et operatsioon oli kulgenud edukalt, otsustati vallutada ka Hiiumaa, mida esialgses plaanis ei olnud.

Saksa kaotused: laevastikus 156 surmasaanut ja 60 haavatut, maavägedes 54 surnut ja 141 haavatut. Kaotati 7 miinitraalerit, 9 väiksemat alust ja 1 torpeedopaat (kokku 17? 16?). Vigastusi sai 16 laeva.

1940. a. suvel kaevati nõukogude valitsuse loal üles Eestis Esimese maailmasõja ajal langenud saksa sõjaväelaste põrmud ja viidi Saksamaale. Saaremaal kaevati üles 101 langenud sõjamehe kondid ja neid ümbritsenud muld. Töid juhatas linna surnuaiahoidja Bruno Steinberg. Äraviimisel toimus sõjaväelise auandmise tseremoonia ühe Nõukogude sõjaväeosa poolt.
[Boris Müürsoo, Saaremaa (posti)ajaloost]

Vene kaotused: 20 130 vangilangenut (seda arvu on peetud liialdatuks. Vägede kogusuuruseks saartel on nimetatud 12 000 kuni 15 000 meest), 147 suurtükki, neist 47 suurekaliibrilised, 130 kuulipildujat.

25. oktoobril 1917 sõitis Kassari lahte tunginud torpeedopaat A-32 (ehitatud 1916 Saksamaal, veeväljasurve 250 t, pikkus 50 m, meeskonnas 34 meest) madalikule ja uppus. 1923. aastal tõsteti üles ja võeti pärast remonti 1924. aastal Eesti sõjalaevastikku Sulevi nime all. Oli 1933-39 laevastiku lipulaev. 1940. a. läks Balti laevastiku koosseisu Ametüsti nime all, sõja ajal pidas valveteenistust Soome lahes, lammutati Leningradis 1950-ndail aastail.

* * * * *

Saaremaa sõjatules. Oktoober 1917
Hanno Ojalo

Neljas sõjasügis
Esimene maailmasõda oli kestnud juba üle 3 aasta. Maailma ajaloos enneolematu tapatalgu neelas hiigelmoolokina inimesi, raha, materjale. Miljonid mehed olid langenud, haavatud või vangi langenud, kuid sõja lõppu ei paistnud veel kusagilt. Sügisel 1917 peale Riia vallutamist sakslaste poolt oli sõja otsest hingust tunda ka Eestis. Milline oli olukord sõjatandritel?

Läänerinne
Kevadel tõrjusid saksa väed edukalt Inglise-Prantsuse pealetungi Hindenburgi liinile. Sellest tulenevalt Prantsuse sõjaväes mais-juunis toimunud rahutustest ja mässukatsetest tingitud ajutise võitlusvõime langusega langes 1917.a. võitluse põhiraskus Briti vägedele. Juulis alustasid Briti, Kanada ja Austraalia väed Flandrias suurpealetungi, mille üheks eesmärgiks oli peale Saksa rinde läbimurdmise ka sakslaste käes olevate Belgia sadamate vallutamine. Seal baseerusid Saksa allveelaevad, kes veebruaris väljakuulutatud piiramatu allveesõja raames liitlaste kaubalaevu terroriseerisid.

Kuni novembrini kestnud ränkade lahingute, mida peeti kohutavates tingimustes-paduvihmas ja soostunud maal-tulemusena tõrjusid sakslased brittide pealetungi. Viimased suutsid strateegiliselt tähtsusetul maa-alal edasi liikuda vaid 8 kilomeetrit. Siiski sidusid lahingud Saksa armeed, neelasid reserve ja varustust ning põhjustasid suuri materiaalseid kaotusi: sakslased kaotasid kokku 260 000 meest inglaste 300 000-310 000 vastu.

Idarinne
Vene Veebruarirevolutsioon ja sellest tingitud hiigelsuure Vene sõjaväe (8 miljonit meest) kiire lagunemine koos iseloomulike negatiivsete nähtuste nagu vennastumine, miitingud, komiteede tegutsemine, allumatus ja distsipliini olematuksmuutumine, ohvitseride osa nullilähedaseks muutumine, rüüstamine ja deserteerimine päästis Saksamaa äärmisest kitsikusest ja võimaldas tal edukalt strateegilist kaitset hoida. Vene "revolutsioonilise" sõjaväe abitud suvised pealetungikatsed ja sakslaste-austerlaste edukad vastulöögid näitasid Saksa kindralstaabile Vene armee süvenevat nõrkust ja võimaldasid alustada osa suurtükiväe ja võitlusvõimelisemate väeosade ümberpaigutamist Läänerindele.

Muhu väina kindlustatud positsioon
Alates1915.aastast olid Vene väed Saaremaad, Hiiumaad, Muhumaad ja Vormsit, samuti Läänemaa rannikut pidevalt kindlustanud. Oli loodud Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, v.k. Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli üles seatud 57 rannakaitsesuurtükki ( 8 - 305mm, 5- 254mm, 32 - 152mm, 4 - 130mm, ja 8 120mm), lisaks veel 48 47-77mm õhutõrjekahurit. Lisame siia veel 4 152mm suurtükki Põõsaspea neemel ja 4 152mm suurtükki Virtsus. Kokku oli MVKP-l 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki (kaliibriga 47-77 mm).

Saartel dislotseerus tugevdatud 107.jalaväediviis kindral Ivanovi juhtimisel, Läänemaa rannikul paiknes 118. jalaväediviis - kokku oli MVKP maavägedes 5 jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi: kokku 15-20 tuhat meest koos madrustest suurtükiväelastega.

MVKP juhtis kontradmiral Sveshnikov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti kindral.
Mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Riia lahe merejõud, keda võrreldes möödunud aastatega oli tugevdatud:
2 vana soomuslaeva (Slava ja Tsesarevitsh uue nimega Grazhdanin)
3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov)
33 hävitajat
3 suurtükipaati
3 briti allveelaeva ( C-26, C-27, C-32)
miinitraalerid, miiniveeskajad, abilaevad. Kokku 125 laeva.
Vene laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev (mõrvati pantvangina bolševike poolt Petrogradis 1919.a.).

Vene laevastiku põhiülesandeks oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega. Laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohukülas, manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 1915-16 kaheksa meetrini süvendatud 38 km pikkust Kumari kanalit (Muhust kuni Vormsini), mis rajati otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel.

Kuid vaatamata MVKP kaitseks eraldatud suurtele jõududele oli katses ka terve rida puudujääke. Kuigi Tagalaht oli üks kõige tõenäolisemaid maabumiskohti, oli sealne kaitse nõrk. Laht on küllaldaselt avar ja sügav (kuni 21 meetrit), terve rida teisi soodsaid maabumiskohti Saaremaa lõunarannikul olid aga sakslastele kättesaamatud Irbe väina miinitõkete tõttu. Just Tagalahe juures oleks Vene väejuhatus pidanud koondama tugeva kaitserusika. Tegelikkuses kaitsesid Tagalahte vaid Ninase ja Undva poolsaartel paiknevad rannakaitsesuurtükid - kokku 8 152mm kahurit ja väike miinitõke. Näib, et suurema tõenäosusega ootasid venelased dessanti pigem Sõrve poolsaarele.

Tõsi, venelased lootsid lahe kaitset tugevdada allveelaevade ja hävitajate abil, mis pidid Väinamerest läbi Soela väina sissetungijaid ründama. Teiseks oluliseks puuduseks oli nõrk kaitsepositsioon Sõrve poolsaare kaelal maismaa poolse rünnaku vastu, mis muutis seljataguse rünnaku eest kaitsetuks 3 rannakaitsepatareid Sõrve säärel.

Sakslased valmistuvad operatsiooniks "Albion"
Hästi ettevalmistatud operatsiooniga vallutas Saksa 8. armee 2. septembril Riia, kusjuures sakslased veendusid veelkord revolutsioonilise Vene sõjaväe nõrgas võitlusvõimes. Vangilangenud 10 000 venelase hulgas oli ka hilisem kuperjanovlane lipnik Eduard Grosschmidt, kes on kirjutanud mitu huvitavat mälestusteraamatut. Muuhulgas kohtus ta hiljem Saksamaal sõjavangilaagris Muhus vangilangenud Tallinna Surmapataljoni komandöri ja 1. Eesti polgu ohvitseridega.

Saksa vägede poolt kergesti õnnestunud Riia vallutamine tõukas neid Saaremaa ja Hiiumaa hõivamisele. Selle operatsiooni üheks eesmärgiks oli kindlustada oma Riia-platsdarmi vasakut tiiba ja saada enda kätte tugipunktid edasiseks tegevuseks Soome lahe suunal.

Teiseks eesmärgiks oli Saksamaa lootus sundida survega Petrogradi suunas Venemaad separaatrahu sõlmima, et vabastada endale käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel.

Kolmas eesmärk oli eduka sõjalise operatsiooniga Venemaa pealinna lähedal veelgi nõrgendada Ajutise Valitsuse vähest autoriteeti, mis langes tunduvalt peale Riia loovutamist, ja kergendada oma bolševikest käsilastel võimuhaaramist.

18.septembril andis Saksa Kindralstaap käsu Lääne-Eesti saared vallutada. Operatsioon sai nimeks "Albion". Dessandi pidi läbi viima eriline ekspeditsiooni-korpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8.armeele. Korpuse koosseisus oli jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42.jalaväediviis: kokku 23-25 tuhat sõdurit, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhatas kindral von Kathen.

Vägede maabumist planeeriti Saaremaa loodeosas Tagalahes. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata 4500-meheline dessant, sellele pidid järgnema ülejäänud invasioonijõud.

Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased petteoperatsiooni Sõrve poolsaare juures. Edasi nägi sõjaplaan ette Sõrve poolsaare vallutamist maismaa poolt Tagalahes maabunud jõudude poolt ja venelaste kogu Irbe väina valitseva Sääre 305mm rannakaitsesuurtükkide patarei likvideerimist.
Seejärel pidid Saksa lahingulaevad läbi vene miiniväljade traalitud laevatee Irbe väina sisenema ja Riia lahte tungima. Seal saaksid nad oma kahuritulega toetada dessantjõudude pealetungi Kuressaarele ja tõkestaksid ka lõuna poolt Muhu väina.
Vene hävitajate kallaletungi ärahoidmiseks Väinamere poolt läbi Soela väina pidi sakslaste abidessant maabuma Pammana poolsaarel ja hõivama venelaste sealasuva rannakaitsekahurite patarei, et hoida väin oma kontrolli all. Tegelikult andis Saksa luure valeandmeid, mingeid suurtükke Pammana poolsaarel ei olnud.

Oma plaani elluviimiseks moodustas Saksa merevägi erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all. Selle koosseisu kuulusid suured Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, kes toodi kohale Põhjamerelt inglaste vastast.
Läänemerre toodi järgmised sõjalaevad:
1 lahinguristleja "MOLTKE" (E.Schmidti lipulaev)
10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf)
9 ristlejat
58 hävitajat
6 allveelaeva.
Seda armaadat saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi 100 abilaeva (allveelaevaotsijad, miiniotsijad, võrgupanijad jms). Suuri transportlaevu sõdurite veoks oli 19 (kandevõime kokku 153 564 tonni). Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit.
Sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva - ligi 2/3 Avamerelaevastikust) polnud Läänemerel ei enne ega ka pärast 1917.aastat. Tuletame meelde, et aasta eest sõitis Saksa Avamerelaevastik kuulsasse Jüütlandi merelahingusse järgmises koosseisus:
16 lahingulaeva
9 lahinguristlejat
6 soomuslaeva
11 ristlejat
61 hävitajat.
Tõsi, 1915.a. suvel koondasid sakslased Läänemerele samuti suured jõud, kuid enamik neist lahingutegevuses ei osalenud. Von Schmidti armaada oli kõigi aegade suurim laevastikuüksus Läänemerel!
23. septembril koondusid Saksa transportlaevad Läti sadamasse Liepajasse ja algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Järgmisel päeval saabusid Danzigi lahte operatsiooniks eraldatud Avamerelaevastiku laevad. Seal valmistusid nad kahekordsete võrktõketega ümbritsetult samuti dessandiks. Ettevalmistused pidid lõppema 6. oktoobriks.

Saksa dessant Tagalahes
Operatsioon "Albion" algas peale mitmeid sügistormidest tingitud edasilükkamisi 10. oktoobril, kui Liepajast väljus Saksa laevastiku esimene grupp (miinitraalerid, hävitajad, abilaevad). See grupp pidi rajama tee läbi Vene miiniväljade lahingu- ja transportlaevadele.
Järgmisel päeval kell 9.30 hommikul lahkus Liepajast teine laevade grupp, kuhu kuulusid peajõud koos dessantvägedega laaditud transportlaevadega.
Mõlemad laevade grupid ühinesid merel, moodustasid vastava lahingukorra ja suundusid 11. oktoobri hommikul Saaremaa poole. Venelased olid küll sakslaste plaanidest teadlikud, kuid siiski tabas dessant Tagalahes neid ootamatult.

12. oktoobri varahommikul kell 4.00 asusid Saksa lahingulaevad koos hävitajatega Tagalahe suu juures positsioonidele. (Tasub märkida, et samal päeval 27 aastat hiljem toimus kurikuulus Vintri dessant, mis lõppes täieliku läbikukkumisega: Eesti laskurkorpus kandis mõne tunniga suuremaid kaotusi kui sakslased kogu operatsiooni Albion kestel). 1 200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitsid lahte sisse 3 transportlaeva Corsika, Equity ja Blitz, mille pardal oli veel 2 150 sõdurit.

Sakslastel vedas: miinile sattus ainult Corsika, kuid ohvreid ei olnud. Lähedalolevad hävitajad võtsid laevalolnud sõdurid oma pardale. Kell 5.30 esimesed sõdurid juba randusid. Kolm minutit enne seda hetke avasid lahingulaevad "Kaiser", "Prinzregent Luitpold" ja "Kaiserin" oma suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase rannakaitsepatarei pihta, teised "Moltke", "König", "Kronprinz" ja "Markgraf" aga Undva patarei pihta. Sakslaste suurtükituli oli nii võimas, et Vene rannakaitsesuurtükid vaikisid peale mõnd üksikut lasku. Poole tunniga suruti venelaste rannakaitse täiesti maha.

Tulelöögi ajal sai "Grosser Kurfürst" miiniplahvatusest viga, kuid ei katkestanud lahingut. Alles peale keskpäeva lahkus vigastatud lahingulaev Danzigi lahte, sealt edasi Wilhelmshafenisse. Kuu aja pärast oli laev jälle rivis

Kell 6.45 sisenesid Tagalahte transportlaevad teise dessantgrupiga. Selle maabumist püüdis takistada üksik vene välisuurtükipatarei, kes võitles vapralt seni, kuni saksa jalaväelased selle rünnakuga vallutasid. Alates sellest hetkest toimus sakslaste maabumine takistusteta.

Samaaegselt, kell 6.30 alustasid lahingulaevad "Friedrich der Grosse" ja "König Albert" koos traalerite ja hävitajatega vastavalt plaanile petteoperatsiooni, tulistades Sõrve poolsaart. Lisaks sellele avasid 3 Saksa hävitajat suurtükitule vene vesilennukite lennuväljadele Papisaares ja Kihelkonnas. Huvitav on märkida, et Kihelkonna postkontori lähedal jäi suurtükitule alla tulevane kirjanik (tollal 17-aastane nooruk) August Mälk, kelle plaanidele Ameerikasse sõita Saksa dessant risti peale tõmbas.
12.oktoobri õhtuks oli maha laaditud xxx saksa sõdurit ja xxx tonni relvi ja varustust. Sapöörid ehitasid Tagalahte väikese sadama.

Lahingud Saaremaal ja Väinameres
Dessandi algushetkest omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke 4-kahuriga 120mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.

12.oktoobri hommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev "Bayern" (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja "Emden". Kell 5.07 sõitis "Bayern" miinile ja sai viga, kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei pihta. Venelased tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat "A 28". Kuid kahurväeduell oli lühike: 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid vene suurtükimehed 10 minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Kell 7.00 alustasid sakslased 1500-mehelise abidessandi maandamist Pammana poolsaarel. Vastupanu kohtamata liikus sakslaste löögigrupp hauptmann von Winterfeldi juhtimisel (rünnakkompanii ja jalgratturite üksused) mööda põhjarannikut edasi Orissaare poole, et ära lõigata Vene vägede taandumistee üle Saaremaa ja Muhu vahelise Väinatammi Muhumaale.

Niipea kui Tohvri patarei vaikima sunniti sisenesid saksa miinitraalerid Soela väina ja Väinamerre ning alustasid traalimist. Äkitselt avasid venelased uuesti tule - meeskond oli positsioonidele tagasi pöördunud. Teistkordselt surus Bayern oma kahuritulega vene suurtükitule maha. Saksa hävitajad "S-61" ja "S-63" lähenesid Hiiumaa rannikule ja saatsid kaldale dessantgrupi, kes lasi kõik neli kahurit õhku.

Admiral Bahhirev sai teate saksa dessandist 12.oktoobri hommikul ja saatis olukorra selgitamiseks Soela väina ruumi kaks hävitajat "Kindral Kondratenko" ja "Pogranitshnik". Keskpäeval kohtasid nad Väinameres saksa miinitraalereid ja hävitajat "T-130". Pärast põgusat tulevahetust venelased taandusid, märgates silmapiiril Emdenit.

Kell 15.30 sisenesid Väinamerre 5 saksa hävitajat. Selleks ajaks olid venelased suurendanud oma jõude kahurpaadi "Grozjashtshi" ja hävitajaga "Desna". Varsti ilmusid kohale ka hävitajad "Izjaslav", "Grom", "Zabijaka", "Samson" ja "Novik". Algas tulevahetus. Sakslasi ära ajada ei õnnestunud ja ööseks lahkusid vene laevad Muhu väina. Ka sakslased taganesid Soela väina ristleja "Emdeni" lähedusse.

12/13.oktoobri öösel kavatses admiral Bahhirev Soela väina sakslastele sulgeda. Selleks kavatseti uputada faarvaatri idapoolsesse otsa transportlaev "Latvija". Lisaks pidi miiniveeskaja "Pripjat" sinnasamasse miinitõkke panema. Paraku jäi ainuõige plaan teostamata, kuna "Latvija" jooksis Rukkirahu juures karile, "Pripjati" madruste nõukogu aga keeldus öösel miine veeskamast.

Seega jäi Soela väin tõkestamata ja 13.oktoobril kell 7.50 avas "Emden" tule Soela väina lähedal luuret teostavate vene hävitajate pihta ("Novik", "Zabijaka", "Grom", "Konstantin", "Izjaslav", "Pobeditel") ja sundis nad taganema. Kogu päeva teostasid sakslased luuret ja traalimist Soela väinas ja Väinamere lääneosas.

14.oktoobri hommikul tungis Väinamerre 17 saksa hävitajat, et see lõplikult oma kontrolli alla võtta. Hävitajate tegevust toetasid kahuritulega lahingulaev "Kaiser" (asendas vigastatud "Bayerni") ja ristleja "Emden". Mõlemad suured laevad ei saanud madalasse Soela väina (3,5 meetrit, kitsas faarvaater 5 meetrit) suure süvise tõttu siseneda. "Bayerni" süvis oli 8,3 m, "Emdenil" 6,3 m.

Sel ajal patrullisid Väinameres "Pobeditel", "Zabijaka", "Grom" ja "Konstantin". Kell 11.45 avas "Kaiser" nende pihta umbes 20 km kauguselt tule ja tabas ühe 305mm mürsuga "Gromi". Lõhkedes oleks see väikese hävitaja pooleks murdnud, kuid mürsk ei lõhkenud, vaid tungis läbi laevakere tekist põhjani, purustades seejuures masinaruumi. Hävitaja jäi abitult paigale.

Seda ära kasutades avasid saksa hävitajad tule ja süütasid "Gromi" põlema. Suurtükipaat "Hrabrõi" ruttas vigastatud laevale appi ja tal õnnestus suurtükitule all "Grom" puksiiri võtta. Kuid venelasi tabas jälle ebaõnn. Täiskäiguga Muhu väina poole taganevad vene hävitajad tõstsid mööda sõites suure laine ja kõikumisega katkes puksiirtross. Uued katsed ebaõnnestusid ja "Gromi" meeskond jättis oma vajuva laeva maha, asudes "Hrabrõi" pardale.

Saksa hävitaja "B 98" lähenes hukkuvale laevale ja saatis sellele mõned mehed. Saksa meremehed heiskasid "Gromil" oma sõjalipu ja püüdsid hävitajat kaldale pukseerida. See üritus aga ebaõnnestus ja varsti peale sakslaste lahkumist "Grom" uppus. Selle episoodiga on seotud kommunistlike ajaloovõltsijate väljamõeldud valelik legend madrus Samontshuki "kangelasteost"(saksa hävitaja uputamine torpeedoga ja "Gromi" õhkulaskmine), mida ülistati pseudoajaloolaste "uurimustöödes", V. Pikuli "dokumentaalses" romaanis "Moonsund" ja filmides.

Peale "Gromi" kaotamist taganesid vene sõjalaevad Väinamerest ja varjusid Muhu väinas. Saksa vägede vasak tiib oli nüüd kindlalt kaetud.

Side katkemise tõttu sai Kuressaares asuv MVKP staap Tagalahe dessandist ülevaate suure hilinemisega ja kaotas vägede tegevuse üle kontrolli. Vene 426.jalaväepolgu nõrgad vastupanukatsed 13.oktoobril Kärlas ja Kõljalas ei suutnud sakslaste edasitungi peatada.

Juba 12.oktoobri õhtul andis 107.diviisi ülem kindral Ivanov täiesti loogilise käsu taganeda Orissaare kaitsepositsioonidele ja moodustada seal tugev vastupanusõlm. Paraku jõudis juba käsu andmise ajal Orissaarde Pammanas maabunud Winterfeldi üksus ja mehitas ise venelaste poolt ettevalmistatud kaitsepositsioonid, lõigates sellega ära venelaste taganemistee üle Väinatammi Muhumaale. Sakslaste luuresalk tungis üle tammi isegi Muhusse, kuid tõrjuti venelaste poolt tagasi.

12/13.oktoobri öösel lahkus MVKP staap suurtükipaadil "Hrabrõi" koos Sveshnikovi ja Reegiga vangilangemise vältimiseks Kuressaarest Haapsalusse, et kiirendada abivägede saabumist mandrilt. 13.oktoobril lahkusid vene väed Kuressaarest, purustades eelnevalt sõjalised objektid ja laod. Suurem osa taganes Väinatammi poole, väiksem osa Sõrve poole. 14.oktoobri hommikul sisenesid sakslased linna, lõigates ülejäänud Saaremaast ära Sõrve poolsaarel asuva 425.Kargopoli jalaväepolgu ja kolm rannakaitsepatareid.

Väinatammi suunas korratult taganevad vene väed põrkusid ootamatult Orissaare positsioonidel Winterfeldi üksusele, kes osutas kergerelvadega arvuliselt suures ülekaalus olevatele ja suurtükkidega varustatud venelastele mitu päeva visa vastupanu. Vene 107.diviisi hajusad läbimurdekatsed sundisid sakslasi küll veidi tagasi tõmbuma, kuid ei avanud venelastele siiski taganemisteed üle Väinatammi Muhumaale.

15.oktoobril asusid saksa hävitajad juba positsioonidele Väinameres. Samal ajal sisenes rühm madala süvisega A-tüüpi väikseid hävitajaid Väiksesse väina, et toetada Winterfeldi üksust Orissaare sillapeal. Laevad tulistasid Väinatammi, et segada venelaste abivägede liikumist Muhust Saaremaale. Vastuseks avasid saksa laevade pihta suure vahemaa tagant tule Väinamere idaosas asuvad Vene hävitajad, ristleja "Admiral Makarov" ja Võikülas asuv rannakaitsepatarei. Sellele vaatamata jäid saksa sõjalaevad Väikesesse väina ja jätkasid vene maavägede positsioonide pommitamist.

Admiral Sveshnikovi asemel MVKP Vene maavägede tegevust juhtima asunud kindral Henrichson organiseeris Muhumaale abivägesid, kuid osade kaupa saarele jõudnud abiväed ei suutnud Saaremaal oleva 107.diviisiga ühineda. 470.Dankovi ja 471.Kozelski polk olid täiesti võitlusvõimetud, 1. Eesti polk jõudis Muhusse alles viimasel hetkel (Eesti väeosa tegevusest on juttu allpool), meremeestest koosnev Tallinna Surmapataljon (keda juhtis hilisem legendaarne valgekaartlane II järgu kapten Shishko) oli ainuke lahingusse astunud väeosa, kes kaitses mitu päeva Väinatammi Muhu-poolset otsa.

Paraku ei saanud saksa suured sõjalaevad Soela väina madala vee tõttu Kumari kanalis vabalt manööverdavaid Vene suuri sõjalaevu rünnata. Saksa hävitajad kandsid sel päeval kaotusi vene miinide tõttu. "Gromi" hõivanud "B 98"-l rebis miiniplahvatus ära vööriosa, "B 100" ja "B 112" said kergemalt viga.

Taganevaid Vene vägesid jälitavad sakslaste korpuse peajõud piirasid nad 15.oktoobril Pöide lähedal sisse ja võtsid vangi koos kindral Ivanovi ja tema staabiga (kokku langes vangi 5600 venelast). Selles lahingus langes tuntud Saksa luuletaja leitnant Walter Flex.

16.oktoobril jätkas saksa hävitajate flotill oma vägede suurtükitulega toetamist Väinatammil. Ootamatult sekkus lahingusse soomuslaev "Slava", kes tulistas sakslasi üle Muhumaa oma 305mm suurtükkidest. Samaaegsest ilmusid Väinamere idaossa jälle vene hävitajad ja suurtükipaadid. Tõsi küll, pärast lühikest tulevahetust taandusid nad jälle Muhu väina.

Üheaegselt lahingutega Väinameres ja Orissaare sillapeal püüdsid sakslased vallutada ka venelaste positsioone Sõrves. Seoses sündmuste arenguga sai Saksa laevastik käsu tulistada Sõrve rannakaitsepatareisid. Selle ülesande täitis 14.oktoobril sõjategevusega Mustal merel kuulsakssaanud admiral Souchon kolme lahingulaevaga ("Kaiserin", "König Albert", "Friedrich der Grosse") hävitajate julgestusel. Samaaegselt laevade tulelöögiga tungis Sõrve poolsaarel edasi ka Saksa jalavägi.

Järgmisel päeval evakueeris Vene laevastik (soomuslaev "Tsesarevitsh", hävitajad "Steregushtshi", "Amurets" ja "Turkmenets-Stavropolski") poolsaarelt Mõntu sadama kaudu rannakaitsepatareide demoraliseerunud meeskonnad ja 16.oktoobril alistus mahajäetud Vene 425. Kargopoli polk sakslastele Polli küla lähedal (vangi langes 120 ohvitseri ja 4000 sõdurit). Kõige olulisema Sääre 305mm suurtükkide patarei suutsid venelased osaliselt lahingukõlbmatuks muuta.

Huvitav on märkida, et 15.oktoobril Muhu väinast Sõrve poole suunduvaid vene sõjalaevu jälgivad sakslased kartsid täiesti tõsiselt, et venelased maandavad Kuressaarde dessandi. Saksa allveelaev UC-78 ründas Riia lahes soomuslaeva Tsesarevitsh, kuid edutult: torpeedod läksid mööda. Saksa vesilennukite pommirünnakud olid sama väheedukad.

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Viimati muutis Svejk, 17 Okt, 2017 7:47, muudetud 3 korda kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2017 7:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Soomuslaeva Slava viimane lahing Muhu väinas
http://www.virtsu.ee/artiklid/2007_10_slava.html
Tsiteeri:
17. oktoobri 1917.a. hommik Muhu väinas. Ilm oli sügiseselt karge ja üllatavalt selge. Siin toimus Esimese maailmasõja ainuke tõsisem merelahing Vene ja Saksa suurte sõjalaevade vahel Läänemerel.

Merelahingu algus

Lõuna poolt lähenes Muhu väinale läbi Irbe väina Riia lahte tunginud Saksa eskaader (2 lahingulaeva ja 3 ristlejat koos hulga hävitajate ja miinitraaleritega) admiral Behncke juhtimisel, kus põhilise löögijõu moodustasid kaks uut 25 000 tonnise veeväljasurvega lahingulaeva König ja Kronprinz. Nende hallide terashiiglaste pikkus oli 150 meetrit (seega olid nad suuruselt võrreldavad meie suurima parvlaevaga Romantika) ja nende kakskümmend 305 mm (12-tollise) kaliibriga suurtükki olid valmis hävitama kõik takistused oma edasitungil. Kujutleme Romantikale juurde võimsa halli terassoomuse ja hulga hiigelsuurtükke ja mõtleme hetkeks sellele, et ühe sellise lahingulaeva kogupauk saatis teele kuni 5 tonni metalli ja lõhkeainet!

Alates 1915. aastast kindlustasid Vene väed Saaremaad, Hiiumaad, Muhumaad ja Vormsit, samuti Läänemaa rannikut pidevalt. Loodi Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, v.k. Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli üles seatud kokku 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki (kaliibriga 47-77 mm). Rannakaitsekahureid teenindas kokku 1500 mereväelast.
Operatsiooni "Albion" käigus vallutasid Saksa väed 12.-20. oktoobrini Saaremaa ja Hiiumaa ning tõrjusid Vene Balti laevastiku Soome lahte.

17. oktoobri hommikul kell 6.00 alustas Saksa laevastik operatsiooni Vene laevastiku peajõudude hävitamiseks. Behncke lahingulaevad, mille ees sõitis rohkearvuline miinitraalerite grupp ja mida külgedelt kaitsesid allveelaevarünnakute eest hävitajad, pidid tungima Muhu väina lõuna poolt. Saksa laevastik plaanis hävitada kõigepealt vene rannakaitsesuurtükid Virtsus ja Muhumaa lõunatipus Võikülas, seejärel uputada vene suuremad sõjalaevad Kuivastu reidil.

Vene Balti laevastiku sõjalaevad võtsid kell 10.00 positsioonid sisse Virtsu ja Viirelaiu vahel. Venelaste kõige suuremateks laevadeks olid vanad 13 500 tonnise veeväljasurvega soomuslaevad Slava ja Tsesareevitš (uue "revolutsioonilise"nimega Grazhdanin), jaapanlaste poolt 12 aasta eest Tsushima merelahingus uputatud soomuslaevade kaasaegsed, mis jäid relvastuse ja soomuskaitse osas sakslastele tugevasti alla. Kummalgi laeval oli vaid neli 305 mm suurtükki. Vene eskaadri juhataja viitseadmiral V. Bahirevi lipulaev ristleja Bajan hoidis end soomuslaevade varju.

Kohe tuleks mainida, et Saksa lahingulaevad tulistasid 20-22 km kaugusele nagu Slavagi. Tsesareevitši laskekaugus oli kõigest 14-16 km, rääkimata Bajanist, mille 203 mm-sed suurtükid tulistasid vaid 12 km kaugusele.

Lisame veidi suuri numbreid. Slava kahe 305 mm (12-tollise) suurtükiga vööritorni kaal oli 179 tonni. Pooletonnised 2 meetri pikkused mürsud lendasid 22 km kaugusele. Üks kahuritoru kaalus 43 tonni (sama palju kui näiteks II maailmasõja populaarne tank T-34) ja selle pikkus oli 15,85 meetrit.
König vastas samasuguste mürskudega, kuid tema 2-torulise suurtükitorni kaal oli märksa suurem: kuni 549 tonni! Kahuritorud kaalusid igaüks 68 tonni ja nende pikkus oli üle 15 meetri. Laskekiirus oli 2-3 korda minutis.

Saksa sõjalaevad manööverdasid miinitraalerite taga liikudes ettevaatlikult mööda Muhu väinast lõuna pool Kübassaare poolsaare ja Selglaiu vahelisel alal olevast kahest vene miinitõkkest ja liikusid mandri poole hoides aeglaselt Muhu väina suunas. Kell 10.04 avasid vene soomuslaevad tule saksa traalerite pihta, kes tegutsesid lähemal ja kes visalt mürsurahest hoolimata oma lahingulaevadele läbipääsu puhastasid. Kell 10.13 alustasid König ja Kronprinz 17 km kauguselt kogupaukudega vastutulistamist Slava ja Tsesarevišhi pihta. Slava vastas oma peakaliibri ahtrisuurtükitorni kahe toruga (vööritorn oli tehnilise rikke tõttu kasutuskõlbmatu). Tsesarevitš suure vahemaa tõttu sakslasteni võitluses tõhusalt osaleda ei saanud, aga tulistas temagi.

Kogenud Saksa suurtükimehed võtsid Slava peagi kahvlisse. Merre langevad mürsud tekitasid kõrgeid mastitippudeni ulatuvaid veesambaid. Kell 10.25 püüdis vene soomuslaev tulistamispiirkonnast väljuda ja pöördus paremale, kuid samas sai ühekorraga kolm 305 mm mürsu tabamust. Laev vappus tugevasti. Kõik kolm tabamust olid veealused - allapoole peasoomusvööd. Üks mürsk tungis läbi parda 3-3,5 m allpool veeliini vööri dünamomasinate ruumi ja tekitas plahvatades 2,6 ruutmeetrise augu. Peale selle purustas see mürsk ka pardakoridori veekindla vaheseina. Kogu laeva vööriosas kustus elektrivalgus, dünamomasinate juures asuvad madrused jõudsid ruumist vaevu välja joosta, unustades paanikas enda järel sulgeda veekindlad luugid.
Sissetungiv merevesi täitis kiiresti kogu ruumi ja jõudis patareitekini. Edasise veeleviku ärahoidmiseks suleti tagavaraväljapääsu luuk ja toestati see. Pimedas ei suudetud sulgeda uksi, mis viisid tornialustest ruumidest peakaliibri torni vöörilaskemoonakeldrisse ja vesi ujutas ka selle üle. Selle mürsutabamuse tulemusena tungis Slava keresse 840 tonni vett. Teisest mürsust tekkinud august tungis vesi toidulattu ja varahoidja ruumi, kokku 287 tonni.

Kolmas mürsk tabas 195mm paksuse soomusvöö veealusest osa vasakpoolse masinaruumi vastas. Soomusest läbi ta ei tunginud, ainult kahjustas seda. Masinaruumis ja trümmis tekkis väike leke, millest pumpade abil jagu saadi. Transformaatorid ja elektriaparaadid lakkasid töötamast, akumulaatorijaam osutus kahjustatuks. sisetelefonisüsteem purunes. Mürsuplahvatustest tekkinud teravad söövitavad gaasid tungisid mööda küttešahti vööris olevasse kütteruumi ja levisid kõigis soomuslaeva alumistes ruumides, tekitades paanikat. Osa meeskonnast jättis maha oma lahingupostid ja tormas üles, kuid tulid seejärel gaasimaskidega tagasi.

Laev saab otsustava hoobi

Lahing jätkus. Sakslased tulistasid täpselt. Neile vastas Slava ahtritorn, kuid ilma erilise eduta. Kell 10.29 sai soomuslaev veel kaks tabamust 305 mm-ste soomustläbistavate mürskudega. Neljas mürsk tungis läbi 152 mm soomuse ja plahvatas kirikutekil, tekitades seal suuri purustusi, hävitades kastid, tuletõrjeveemagistraali, tekke ühendava trepi, väikesekaliibriliste mürskude keldri ja küttešahti. Tekil puhkes tulekahju - põlesid meeskonna kapid ja meremehekastid. Viies mürsk tungis läbi pardasoomuse patareiteki piirkonnas, purustades pardakoridori veekindla vaheseina ja hävitas plahvatades vööriosa sidumispunkti.

Tulekahju puhkes ka laeva vööriosas vasakpoolse 152 mm-ste suurtükkide torni aluses ruumis. Põlesid suurtükimeeste madrusekuued ja matid. Terve ruum täitus suitsuga. Tulekahju hakkasid kustutama kolm madrust, kes püüdsid teavitada juhtunust ka torni, kuid keegi ei vastanud, kuna kõnetoru oli katkenud. Kartes tulekahju levikut, uputasid madrused omaalgatuslikult torni keldri mereveega.

Mürsuplahvatustest tekkinud leegid, suits ja gaasid tungisid avariiväljapääsutoru kaudu keskposti (lahingukambrisse) ruumi sellise jõuga, et seal olnud kaks ohvitseri ja madrused paisati jalust maha ja nad said põrutada. Tulekahjude kustutamine toimus väga rasketes tingimustes kirbe suitsu ja gaasiga täidetud suletud ruumides. Siiski tänu laeva vanemohvitseri juhitud tuletõrjedivisjoni ennastsalgavale võitlusele õnnestus tulekolded veerand tunniga kustutada.

Lõpuks (kell 10.39) sai soomuslaev veel kaks veealust mürsutabamust (kuuenda ja seitsmenda): ühe jälle kirikutekile laevaikoonide juurde ja teise soomusesse radistiruhvi juures. Kirikutekil purustas plahvatus kogu sisustuse ja surma sai 3 madrust, neil rebis plahvatus pead otsast. Seitsmes mürsk tungis läbi soomuse ja painutas kõveraks söekeldri vaheseina.

Mürsutabamuste tulemusena tungis Slava vööriossa kokku 1127 tonni vett, tekkis üha suurem kreen vasakule ja laeva nina vajus üha sügavamale vette. Kreeni tõttu oli raskendatud suurtükitule juhtimine. Laeva komandör 1. järgu kapten V. Antonov andis käsu kallaku tasakaalustamiseks lasta vesi sisse parema parda veekindlatesse vaheruumidesse.

Varsti kreen väheneski, kuid lisavee tõttu vajus laeva nina veel 1,5 meetri võrra sügavamale, mis muutis võimatuks tema läbimineku Muhu väina süvendatud kanalist (nn Kumari kanalist). Nimetatud 8 meetri sügavune ja 200 meetri laiune laevatee võimaldas venelaste suurtel sõjalaevadel liikuda Soome ja Riia lahe vahel.

Vahepeal aga jätkus vee sissevool läbi Slava vanade ebakindlate tihendite ja veekindlate vaheseinte. Kreen suurenes jälle ja vesi hakkas uputama ahtripoolset kütteruumi, tõustes kahe katla kolleteni. Katlad tuli kiiresti kustutada ja vesi eemaldada kahe turbiini abil. Vasakpoolsesse masinaruumi tunginud vett püüti välja pumbata pumba ja turbiini abil, kuid nende töö ei olnud piisavalt efektiivne. Töötava masina labad pritsisid vett ja raskendasid fontäänide tekitamisega peamehanismide juhtimist. Elektriseadmete kustumise tõttu süüdatud õlilambid kustutas pidevalt pritsiv vesi. Kuna vesi tungis edasi teistesse kütteruumidesse, tuli katlad kustutada, aurusurve vähehaaval langes ja masinad ei suutnud anda enam vajalikku pöörete arv. Masinistide hulgas algas paanika. Kartes laeva uppumist tormasid mõned masinistid omavoliliselt üles. Arvates, et see toimub vastavalt ametlikule käsule, hülgas kogu masinaruumide isikkoosseis oma postid ja suundus ülemisele tekile olukorda selgitama. Sel hetkel nõudis lahinguolukord Slava kursi muutmist. Laeva komandör andis käsu masintelegraafi teel edasi, kuid täitmas polnud seda kedagi, kuna masinaruum oli maha jäetud (revolutsiooniline distsipliin!). Juhuslikult sattus masinaruumi lähedal olema torpeedode insener-mehaanik, kes telegraafihelisid kuuldes vaatas masinaruumi sisse ja nägi ainult üht allohvitseri parempoolse masina juures. Insenermehaanik asus ise vasakpoolset masinat juhtima. Seejuures suutis laev edasi liikuda väga aeglaselt.

Lahing jätkus. Oma jao said ka teised laevad. Peaaegu kohe peale Slava esimest tabamust sai kahe mürsuga pihta ka Tsesarevitš ja ühe tabamuse sai ristleja Bajan. Mõlemal puhkes tulekahju, kuid tabamused ei olnud ohtlikud. Küll aga pakkus Vene admirali lipulaev lohutut pilti. Paksu musta suitsu tekitav tulekahju õnnestus kustutada alles 24 tunni pärast. Tulekahju ohustas lähedalasuvaid laskemoonakeldreid ja võimaliku plahvatuse vältimiseks (1916.a. Jüütimaa merelahingus lendas sel moel õhku mitu suurt Inglise lahinguristlejat!) uputati mereveega vööripoolsed laskemoonakeldrid. Seetõttu vajus Bajani vöör sügavamale vette, nii et süvis ulatus 7,8 meetrini. Sellise süvisega õnnestus ristlejal hiljem vaevu läbi 8-meetri sügavuse Kumari kanali roomata.
Nähes edasise lahingujätkamise mõttetust andis Bahirev kell 10.30 taganemiskäsu. Vene laevad liikusid aeglaselt põhja poole sakslaste tiheda mürsurahe all. Ainuüksi Tsesarevitšil loendati kogu lahingu jooksul kuni 20 väga lähedast tabamust, mürsud langesid mõlemale poole laeva ja plahvatused raputasid tugevasti selle keret.
Sakslased ei saanud vene laevu jälitada suure miiniohu tõttu. König ja Kronprinz tulistasid taganejaid kiirete kogupaukudega ja lõpetasid tulistamise kell 10.40 kui vahemaa võitlevate poolte vahel kasvas 24 kilomeetrini. Sel ajal möödusid vene laevad juba Kesselaiust.

Slava hüljatakse

Põhja poole roomaval Slaval vajus nina üha sügavamale vette ja jälle hakkas suurenema kreen vasakule pardale Laeva komandör V.Antonov veendus lõplikult, et Slava kanalist läbi ei mahu ja palus admiralilt luba laev õhku lasta, kartes et muidu langeb Slava sakslaste kätte. Bahirev käskis tal lasta Bajan ja Tsesarevitš endast ette kanalisse ja uputada soomuslaev kanali suudmes, õhkides eelnevalt laskemoonakeldrid. Paraku pidi Slava kanali suudme lähedal selleks, et vältida kokkupõrget Tsesarevitšiga, pöörama järsult paremale. Kuna samaaegselt masinistid lahkusid juba oma postidelt ja masinad olid peatatud, tungis laev kell 11.15 vöörtääviga merepõhja kanali otsa kõrval 8,5 meetri sügavusel. Selgus, et kanali suue oli sellest kohast veel ligi 500 meetri kaugusel, seega jäi kanal sulgemata.

Samal ajal sisenesid Bajan ja Tsesarevitš juba kanalisse, Peatatud masinatega Slava kõrvale tulid meeskonna mahavõtmiseks väiksemad laevad: hävitajad, üks puksiir ja traaler.

Kui siiani oli Slava ohvitseride hilisematel kinnitustel vaatamata kartustele enamik meeskonnast täitnud oma kohust lahingu ajal üllatavalt korralikult, siis nüüd levis laeval paanika. Juba enne oli osa madruseid (peamiselt uued mehed) laeval päästevöödega varustatult ja karjudes ringi jooksnud ja laeval segadust tekitanud. Seejärel jäeti omavoliliselt maha masinad ja katlad.

Hävitajatele minek toimus juba kirjeldamatus paanikas. Kuigi kõigepealt tuli Slavalt maha võtta lahingus haavata saanud madrused, oli selle korraldamine raskendatud. Haavatuid viisid hävitajale velskrid ja sanitarid ohvitseride abil. Sündmustes osalejad kirjeldavad toimunut:

Vanemohvitser Galler: "Korratult hävitajatele tungivaid madruseid ei olnud mingit võimalust tagasi hoida ja laevadeleminek toimus paaniliselt. Suuri jõupingutusi nõudis sidumispunktist haavatute väljatoomine ja hävitajatele paigutamine. Seejuures kandis haavatuid vanemarst Stratilatov ise ja teda aitasid ohvitserid."

Mitshman Kovšov:" Kui lähenes hävitaja Donskoi Kazak, tahtsid paljud madrused sinna hüpata, kuid hävitaja vahiülem mitšman Gedle käskis revolvriga ähvardades tuua kõigepealt haavatud."

Keegi Slava pardal karjus, et laskemoonakeldrites on süütenöörid juba süüdatud ja laev lendab kohe õhku, seega päästku end kes suudab. See muidugi suurendas paanikat veelgi. Pesuväel pardal tunglevatelt päästevöödes meestelt kostus südantlõhestavaid karjeid "Seltsimehed, päästke!"

Kell 11.20 andis Antonov käsu valmis panna lõhkepadrunid (kokku 173 kg püroksüliini) kolmes laskemoonakeldris ja süüdata süütenöörid. Kella 11.42-ks oli meeskonna teistele laevadele asumine lõppenud. Edasi toimetati mehed Rohuküla sadamasse.

Antonov käis isiklikult läbi kõik tekid ja veendunud, et laev on maha jäetud, käskis kõigil pardalejäänutel üle minna hävitajale. Kell 11.58 toimus laeval erakordselt võimas plahvatus. Tulekeeled ja suitsupilv tõusid mastidest kõrgemale ja seda oli näha 25 km kaugusel Väinamerel olevatel Saksa hävitajatel. Igaks juhuks lasid 3 hävitajat Slava külje pihta kokku 6 torpeedot, kusjuures neist ainult üks lõhkes! Peale seda puhkes laeval võimas tulekahju ja kostus veel mitu plahvatust. Kuna laev istus vööriga juba merepõhjas kinni, vajusid nüüd sinna ka laeva tugeva parempoolse kreeniga ahter ja keskosa. Madala vee tõttu jäi kogu ülemine tekk ja pealisehitused vee peale. Kogu ahtriosa oli purustatud ja kujutas endast rusuhunnikut.
Sisemistest plahvatustest vappuv Slava põles veel terve ööpäeva ja kaua rippus soomuslaeva vormitu vraki kohal suitsupilv.

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2017 7:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 30 Okt, 2015 12:59
Postitusi: 258
Praeguseid merekaarte vaadates tundub müstika et 100 aastat tagasi sai sealkandis ligi 8 m süvisega opereerida.
EDIT:
Aga tol ajal ilmselt sai küll: https://et.wikipedia.org/wiki/Kumari_kanal

... kogu see jutt siis ajendatud eelnevast artiklist

_________________
Nations whose nationalism is destroyed are subject to ruin.
Colonel Muammar al-Gaddafi


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2017 9:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Dr.Sci kirjutas:
Praeguseid merekaarte vaadates tundub müstika et 100 aastat tagasi sai sealkandis ligi 8 m süvisega opereerida.
EDIT:
Aga tol ajal ilmselt sai küll: https://et.wikipedia.org/wiki/Kumari_kanal

Meri on läänerannikul sajandiga 20 cm madalamaks jäänud, st maapind on tõusnud.

Veel üks meeleolukas artikkel 100 aasta tagustest sündmustest:

Lahinguvetelt korjati soomusterast ja vaske
https://www.saartehaal.ee/2007/10/19/la ... -ja-vaske/
Tsiteeri:
16. oktoobri hommikul läbis Saksa 3. eskaader Irbe väina ja suundus Kuressaare alla. Kui selgus, et Roomassaare sadam on kaubalaevade konvoi vastuvõtuks vaba, jätkati pärast keskpäeva peamise lahingukäsu täitmist: rünnata Vene merejõude Muhu väinas.

Eesotsas liikusid miinitraalerid. Seejärel lahingulaevad König ja Kronprinz ning ristlejad Kolberg ja Strassburg. Julgestas hävitajate flotill. Õhtuks jõudsid Saksa laevad Viire kurgu ette, kus vaatlust segavas hämaruses tehti sõidurenn miinivälja. Vene laevad märkasid vastase jõude alles hommikul.

Hävitajalt Dejatelnõi loendati vaenlase eskaadris 28 laeva. Kessulaiu lähedal seisvad ristlejad said käsu sakslastele vastu minna. Ülejäänutel aga lahkuda tule ulatusest põhja suunas. Hävitajate divisjon sai käsu valmistuda laevade uputamiseks Viire kurku, et sulgeda vaenlaste laevadele läbipääs Kuivastu reidile.

Vene laev sai tabamuse

Lahingulaevad Slava ja Graž-danin (1917. aasta Veebruarirevolutsioonini kandis see alus nimetust Tsesarevitš /Troonipärija/ – toim) avasid miiniväljal askeldavate Saksa traalerite pihta tule. Mingi tehnilise rikke tõttu kiilus Slava vööritorn kahe 12-tollise suurtükiga kinni. Pealetungi asemel pidi lahingulaev tegema manöövri, et kasutada ahtritorni suurtükke.

Manöövri käigus sai Slava aga paremasse poordi, allapoole veeliini Saksa lahingulaevadelt kolm tabamust. Mürskude lõhkemine nõrgalt soomustatud kere alaosas tekitas pikad, kuni 40 meetri pikkused lõhed. Laev hakkas täituma veega. Lisaks tabasid sakslased laeva veel neljal korral, mille tagajärjel muutus see lõplikult lahingukõlbmatuks.

Slava komandör sai väejuhatuselt käsu uputada laev pärast peajõudude taganemist Esimese maailmasõja ajal Väinamerre kaevatud 7,5 meetri sügavusse kanalisse, et see vaenlasele sulgeda. Laeva uputamine pidi toimuma Papirahu juures, kuid see sõjaline käsk jäi täitmata, sest käiguta raske lahingulaev triivis kanali suudme lähedal leetseljakule kinni.

Üle 800 mereväelase võeti Slavalt teiste põgenevate laevade poolt maha. Kaks Muhust pärit madrust läks paadiga koju, tosin venelast aga sõudis Matsalu randa, kust nad endale pruudid leidsid ja sinna püsivalt elama jäid.

Vanarauast noore riigi sõjalaevaks

Slavale lisaks kaotasid venelased Soela väina suudmes ka Saksa laevadele vastu tõtanud ja otsetabamuse saanud hävitaja Grom ning veel mõned väiksemad laevad. Sakslased kaotasid Kassari lahel torpeedopaadi
A–32, mille ülestõstmine oli noorele Eesti Vabariigile 1923. aastal jõukohane, ja pärast põhjalikku remonti sai sellest meie sõjalaev Sulev – Kuressaare linnavappi kandva miinijahtija Sulevi esinimekaim.

Juba 1903. aastal ehitatud kohmakas lahingulaev Slava – laeva veeväljasurve oli 13,5 tuhat tonni, pikkus 122 meetrit ja laius 23 meetrit – jäi esialgu Muhu väina. Selle vee peale ulatuv suurtükitornidega ülaosa kujunes peagi militaarseks vaatamisväärsuseks, kust muhulased talviti jäätee aegu endale separauda, tarbevaske ja laskemoona muretsesid.

Kokku ligi poolsada vrakki

Pärast Esimese maailmasõja lõppu loeti Eesti vetes kokku 46 laevavrakki (see on koos kaubalaevade ja praamidega). Meie veeteede korrastamise huvides hakati 1920-ndatel aastatel andma eraettevõtjatele litsentse uppunud laevade lammutamiseks. Litsentsi andmisega kaasnes aga kohustus loovutada veerand metallimüügist saadud tuludest riigile. Tookord leidus seitse julget üritajat, kes muretsesid tuukrilaevad, palkasid tuukrid ja rentisid tõstelaevad ja veopraamid ning töö läks käima.

Esimesena alustas firma Hüpler&Co, kes rabas endale kohe ka paremad palad. Kuid paljudest ei käinud jaks üle. 1924 asutati firma Viking, mis aga 1931. aasta majanduskriisi ajal pankrotti läks. Töö võttis üle keegi Kuulmann, kes samuti ots-otsaga kokku ei tulnud.

Teenis miljoneid

Uue lepinguga alustas veel samal aastal 1915. aastal Osmussaare juures kaljudele jooksnud Saksa ristleja Magdeburg lammutamist Saaremaalt Tiirimetsast pärit Aleksander Põld (1904–?), kes lõhkus vanarauaks ka Põtkelmaa madalikul hukkunud Soome auriku Wiiri ja Sõrve tuletorni ligidal Inglise auriku Penelope.

Oma eduka tegevuse lõpetas see mees pärast Teist maailmasõda Norra rannikul hiiglasliku moodsa Saksa lahingulaeva Tirpitz tükeldamise ja rahaks tegemisega. Teenitud miljonitega lahkus Põld Kanadasse, kus ta elas veel mõnda aega rikka mehena.

Slava lammutamine

12. juunil 1933 alustas lammutustöid Slava kallal Johannes Hergauk, kes oli kogemusi omandanud Vilsandi saarelt pärit Jaak (Jakob) Hausi tuukritööde ettevõttes. Enne seda olid Slavalt juba maha võetud 6-tollised suurtükid, mis viidi Aegnal ja Naissaarel asunud Eesti rannapatareide täienduseks. Sellele lisaks oli laeva lihtsalt rüüstatud – suurem osa kergesti kättesaadavat ja lahtist kraami oli sealt minema viidud.

Samas oli aluse veealune osa aga praktiliselt puutumata ja juba esimesel aastal tõsteti tuuker Niggoli juhatusel veest välja 1100 tonni soomusterast (see sisaldas 4–5% kroomi ja niklit) ning 200 tonni rauda, mis müüdi Norrasse ümbersulatuseks. Laevavraki juures töötas 40–50 töölist, kes said suve jooksul palka ligikaudu 4000 krooni. Laeva punkrites avastati veel 2000 tonni kivisütt ja messis hõbeserviis 175 inimesele.

Mälestusi toimunust
Niggolile tuli suve keskel vahetustuukriks varem Paldiskis Jaak Hausi juures töötanud Sander Peäske (1887–1970). See lüheldast kasvu füüsiliselt tugev ja vastupidav mees oli sündinud Saaremaal Pihtla vallas. Muide, tema venna Juhani järglastest said tuntud eesti muusikategelased. Sander Peäske oli vanemallohvitserina osa võtnud Eesti vabadussõjast.

Oma abikaasa Erna-Adele kosis ta sõja lõpul Võrumaalt. Siinkohal lubatagu mul esmakordselt avaldada andmed, mida sain, kui vestlesin Erna-Adelega 1980. aasta suvel Tallinnas Nõmmel.

Aastatel 1933 kuni 1937 elasime koos abikaasaga kõik suved Muhus Raugi külas Mihkli-Matsi talus, kust mees viidi iga tööpäeva hommikul paadiga Slava juurde ja mina ootasin igal õhtul – kas tuleb tagasi või ei tule enam kunagi. Nii ohtlik oli seal veealune töö. Laevas oli tervena alles seitse mürsu- ja laskemoona keldrit.

Rasked bronni (soomusteras) tükid võisid tuukri valvepaadi koos õhupumbaga purustada. Lõhkeaine – 4–7-liitristes kalonnedes (kanistrid) viidi paadist alla ja riputati ridamisi laeva külje peale, kust plaadid lahti põrutati. Kui vesi uuesti selgemaks läks, hakati ujuvkraanaga tõstma…

Vahel oli ka rõõmupäevi. Mäletan, kui avastati laevas eskaadri kirik, kus kõik kuld- ja hõbeesemed kenasti alles. Minu mees avastas ja Hergauk jagas temaga need asjad. Me ostsime enne sõda Nõmmele maja (praegu elab seal maalikunstnik Juss Piho – B. P.)

Kui mu mees suri, kartsin üksindust ja võtsin korterisse ühe haritud moega miilitsamehe. Juhtusin ükskord kogemata veel järelejäänud väärisesemeid temale näitama. Kord turult tulles märkasin mõnede asjade kadumist. Tema ei teadnud midagi. Hiljem jäin haigeks ja seejärel, kui jälle liikuma sain, oli üürnik viimaste asjadega kadunud. Mulle öeldi, et see olnud ühe preestri poeg ja lastud miilitsast lahti.

Johannes Hergauguga juhtus ka õnnetus. Kui Slava juures lõppes 1937 töö otsa. hakkas Hergauk järgmisel aastal Kihnu juures sakslaste uputatud kahuripaati Sivutšit otsima. Otsiti kahe mootorpaadiga, mille vahel oli merepõhja kohal libisev tross. Jäi sinna trossi ette mingi takistus või midagi muud, kui trossi lenk, jäänud ümber Hergaugu jala ja vedanud mehe üle paadi ääre põhja. Ta ei osanud ujuda ja pinnale ei tulnudki.

Tuuker tõi surnult välja. Kõik plaanid jäid pooleli. Minu mees läks Saksamaalt ostetud uue kostüümiga Taani väina võitünnilaadungiga 50 meetri sügavusele uppunud aurikut tühjendama. Tuuker Niggol jäi seal haigeks, veri hakkas vahutama. Minu mehele pressis surve riidemustri ihu peale, kuid kahe ja poole kuuga teenis uue tuukriülikonna tasa, mis maksis 2000 krooni…

Omaaegsetest vanaraua ärimeestest oli Aleksander Põld, kellest “rauaroobert” (kadunud Robert Lepiksoni nime järgi – toim) sai. Kuid temagi tänu sellele, et töömeestele olevat ta maksnud ja rohkem olevat ta ka vase peal väljas olnud. Mis aga kõige tähtsam – meie veeteed muutusid ohutumaks ja riik sai oma veerandiku ikkagi kätte.

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2017 9:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Okt, 2012 23:11
Postitusi: 863
Asukoht: Reval
Muhu muuseumis Koguva külas on kena väljapanek Slavalt toodud esemetest.

_________________
Elu on liiga lühike et raisata seda :mrgreen: lollide :mrgreen: peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 18 Okt, 2017 1:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2408
Asukoht: Viljandi
Kuidagi veider tundub, et tuukritöödega elatust teeniv mees ei osanud ujuda. Aga eks elus juhtub nii mõndagi...

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 18 Okt, 2017 12:25 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 8647
Asukoht: Viljandimaa
Sellistel asjaoludel olnuks ta väga tõenäoliselt surmalaps ka siis, kui osanuks ujuda. Aga rahva ujumisoskus oli mõni põlvkond tagasi palju viletsam ka (mitte et praegu väga rõõmustav oleks).

Aitäh Svejkile väga huvitava artikli jagamise eest!

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 19 Okt, 2017 8:16 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Kriku kirjutas:
Sellistel asjaoludel olnuks ta väga tõenäoliselt surmalaps ka siis, kui osanuks ujuda. Aga rahva ujumisoskus oli mõni põlvkond tagasi palju viletsam ka (mitte et praegu väga rõõmustav oleks).

Aitäh Svejkile väga huvitava artikli jagamise eest!

Teatan tagasihoidlikult, et Teie teenistuses....! 8)

Eelpool paljutsiteeritud Virstu.ee lehelt veel üks video ja meeleolukas link:
(kes tahab muud kaarti ja pilti, siis "rindelehes" Albioniteemas seda on)

Maailmasõda ja Slava hukk Virtsu lähistel
https://www.youtube.com/watch?v=W6XNvmrtUdU


Soomuslaev Tsesareevits:
http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_tsesarevits.html
Tsiteeri:
"Graždanin seisis ankrus Kuivastu reidil. Siin talvitus ka Admiral Makarov ja miinilaevad, hiljem saabus Tallinnast Izjashlav. Ohvitserid käisid Kuivastu postijaamas lõunat söömas ja kaarte mängimas, seal pakuti suitsuangerjat ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika.

Öised valvekorrad suviste valgete ööde ajal nõudsid erilist tähelepanu - saksa lennukid lendasid sageli Muhu saare ja reidi kohal, kuid mõnikord tekitasid valehäire ka kaugel lendavad pardiparved. Harva tegi luurelende tsepeliin. Vahel tegid sakslased ka ründelende ja viskasid pomme, kuid tiheda õhutõrjetule tõttu pommid laevu ei tabanud.

Laevade arv Kuivastu reidil kasvas: Hrabrõi, Grozjazii, Slava, Helsingist tulid Bajan ja Diana. Oli ilmne, et ees ootavad tõsised sündmused. 12. oktoobri (vana kalendri järgi 29. septembri) hommikul saime raadio teel teate, et suured saksa merejõud on maandanud dessandi Saaremaa loodeosas Tagalahes. Mootoratturid ja kaardiväeüksused liikusid kahes kolonnis Kuressaare ja Orissaare peale.

13. oktoobril toimus lahing Kassari lähedal, lahingumüra oli kuulda Kuivastusse. Graždanin seisis kahetunnises valmisolekus. Slava saadeti toetama Väikese väina tammi kaitsjaid. Laev lasti 5-kraadisesse kreeni, nii ulatusid suurtükid tulistama Orissaare poolt ründavate sakslaste postsioone.

14. oktoobril sai Graždanin käsu minna Sõrve säärele. Kui jõudsime Kuressaare alla, paistis eespool Sõrve säär, see kumas peaaegu katkematult tulekahjudest. Ümberringi oli meri täis päästepaatidel ja parvedel põgenikke Sõrve patareist. Graždanin jätkas sõitu, põgenikke korjasid merest tagapool tulevad miinilaevad. Raadiogrammiga tuli käsk. "Hävitada Sõrve patarei". Graždanin avas tule, esimese kogupaugu järel tõusis poolsaare kohale tulemeri, ilmselt süttis kütusehoidla. Hiljem lisandusid sellele laskemoona plahvatuste tulesambad.

Merest päästetud ohvitserid kinnitasid, et patarei oli purustatud ja tuli sellepärast maha jäta. Teised ütlesid, et patarei oli täiest korras, kui meeskond põgenes. Graždanin naasis Kuivastu reidile.

17. oktoobri varahommikul tuli teade, et Kuivastule lähenevad saksa ristlejad König ja Kronprinz saatelaevastikuga. Graždaninil anti lahinguhäire ja peagi avati tuli. Varsti tuli teade - Kronprinzil on tabamusest tulekahju. Sakslased taganesid pisut ja kandsid tule Muhu [Võiküla] rannapatareile. Oli näha, kuidas seal plahvatustes kerkisid õhku hiigelsuured männid. Lahingus tekkis vaheaeg, Bajanilt anti lõunasignaal. Söödi kiirustades ja isutult.

Lahing ägenes uuesti, ka Graždanin sai kaks tabamust. Tuletõrjedivisjoni traaler kustutas tulekahju. Bajan põles, Slava põles samuti ja istus tugevas kreenis madalikul, ka Königil oli tulekahju. Graždanin jätkas tulistamist. Bajanilt tulnud radiogrammis kästi alustada taganemist. Möödusime Slavast, sellelt lahkus meeskond miinilaevadele. Bajani kiiluvees sõitsime faarvaatrisse. Karavanis oli 20 miinilaeva, 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana ja Graždanin. Viimasena oli rivis miiniveeskaja Amur, mineerides faarvaatri.

Kogu päev möödus õhuhäiretega. Saaremaalt viimasel hetkel pääsenud vesilennuk maandus Graždanini lähedal ja tõsteti pardale.

Graždanin sõitis Helsingisse, kus alustati remonti."

Mis puutub suitsuangerjasse, admirel Makaarovisse ja 19 aastasesse personali, kes vastu võttis, siis siit joonistuvad juba välja filmiklassika "Mehed ei nuta" põhilised piirjooned...
"...hiljem saabus Tallinnast Izjashlav" - Izjaslavi rollis Voldemar Kuslap....

Lääne-Eesti saartel muutusteta... 8)

Svejk kirjutas:
...ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika


https://www.youtube.com/watch?v=LZDJUTYDiq8
Wehrmacht - Erika

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Viimati muutis Svejk, 19 Okt, 2017 11:46, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 19 Okt, 2017 10:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2004 18:53
Postitusi: 1681
Asukoht: Tallinn/Muhu
Võilaiul - saareke Võiküla patareist terake lõunas - leiduvad mõned kenad mürsulehtrid, nii meetrit 20 läbimõõdus, ju siis nendest sakslaste mürskudest millel liiga vähe vunki oli :D
http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id ... 261&LANG=1

_________________
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 22 Nov, 2017 16:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Imperaatorliku laevastiku Virtsu vetes toimunud viimse lahingu teisest venepoolsest peaosavõtjast:

История "Цесаревича" от рождения до смерти. Часть 5. Жизнь в движении 1906-1907гг.
http://humus.livejournal.com/2415336.html

Tsesareevits Tallinna lahel:

Pilt


Tsesareevits kuival:

Pilt

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Sakslased Eesti saartel
PostitusPostitatud: 23 Nov, 2017 11:09 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 13 Jaan, 2010 19:32
Postitusi: 2768
Asukoht: Põllul
Pildikesi bronenosets "Slaavast":

Броненосец «Слава», история в фотографиях
https://picturehistory.livejournal.com/483432.html


Pihtas:

Pilt

Põhjas.

Pilt

_________________
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 11 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt