www.militaar.net

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

See oleks kindlasti valgustav lugemine, sest "organite" tegemisi on seni peamiselt valgustanud vastaspool, peamiselt teisitimõtlejad.

Samas tont teab, kui objektiivne see jutt seal on - kui mees päevikut päris ei pidanud ja arhiividokumente kodus ei hoidnud, siis selles eas kipub mälu selektiivne olema. Taolist probleemi märkasin nt Vello Vare memuaarides (2 raamatut), näiteks strateegiliste objektide tugevusnäitajaid oli kõvasti väiksemaks näidatud, näiteks on raamatus juttu selle Kose-Vardja juhtimispunkri ehitusest, mille vastupidavuseks näidatakse tagasihoidlik 2 kg/cm2, sellise vastupidavusega on ikka Tallinna tehaste varjendid 0,5 m paksusest betoonist, aga Vardja oma on 2,5 meetri paksune. Kas mehel vedas mälu alt või udutas meelega, kartes võibolla vene võimu tagasitulekut ja enda vastutuselevõtmist suure saladuse levitamise eest (raamat on ilmunud vabas Eestis 2000ndate hakul).

Eelkõige on huvitav see, palju see KGB siis ikkagi reaalselt nuhkis ja asju mõjutada suutis - hetkel tundub, et tänu mõnede teisimõtlejate värvikatele mälestustele on see võime koledalt suureks mõeldud.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Vastus oleneb üsna palju sellest, mis ajast jutt. Laulva rev. ajal nad juba ainult vaatlesid toimuvat.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Eks vastus on ka peidetud kaadriohvitseride arvu. Kuigi koputajaid oli näiliselt palju, siis nende efektiivne juhtimine eeldas jällegi kaadriohvitsere ja siin on omad piirangud sõltumata riigikorrast. Näiteks üks inimene ei suuda efektiivselt juhtida rohkemat kui 10-t inimest. Lisaks tollal polnud taolisi tehnilisi võimalusi info massi sorteerimiseks, mis on täna. Kui täna tähendab 10 tuhande inimese kirjavahetuse sõelumine mõne spetsprogrammi kasutamist, siis tollal tähendas see ju 10 tuhande ümbriku avamist ja kirjade füüsilist läbilugemist, mida jällegi ei saanud anda koputajatele teha, vaid seda pidi tegema kaader.

Mulle lihtsal tundub, et see julgeoleku-KGB (mitte piirivalve) oli samasuguse pokasuhha protsendiga nagu muud vene elu asjad. Olen natuke liikunud piiritsoonis (mis tollal eeldas piiritsooni luba, mida andis jällegi kohalik KGB kontor), siis seal käisid ringi sellised tüübid (joodikud, igasugu tülide tekitajad jne, keda nimetataks tollal "ebausaldusväärne element"), kellele mina poleks küll mingeid lube andnud - eks neid loataotlusi keegi kuigi tõsiselt ei kontrollinud ja kui nimi konkreetsele kaadriohvitserile tuttav ette ei tulnud, löödi tempel alla ja kogu lugu. Lube endid kontrolliti küll piirivalve toimkonna poolt pisteliselt, aga kui see juba käes oli ja sa millegagi hakkama ei saanud, siis olid ka õige mees.

Ilmselt enamik siin on kunagi läbi käinud Kuivastu sadamas olnud piirivalve kontrollpunktist - noh bussitäit inimesi nad küll ei kontrollinud ja kui bussi tagaistmel istunuks 3 USA agenti, kelle eest oleks antud mingid suva passid, siis oleks nad suure tõenäosusega ka üle selle piiri pääsenud. Minuarust isegi ei loetud inimesi üle (et esitatud passide arvuga klapiks). Küll aga olen kuulnud paarist juhtumist, kus piirivalvelaevalt on tuli avatud paatide pihta, mis kooserdasid öösel ringi (päikseloojanguks pidid sadamas olema tagasi) ja seesolijatel on käsi raudu pandud. Ühesõnaga, keskmine inimene, kes sünnipäevalauas rääkis anekdoote Breznevist ja õhtuti kuulas läbi segajate Ameerika Häält, suure tõenäosusega KGB sõelale ei jäänud, sest taolist inimmassi jälgida polnud lihtsalt reaalne. Kes aga hakkas avalikult vehkima, see võis erinevat tähelepanu oodata (kuni tina saamiseni välja piirireeglite rikkumise korral).

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Minu mälestus eelkooliealisena Hiiumaale minemisest on aga just see, et piirivalve käis üksipulgi kõik läbi. Ka minu, 4-5 a lapse pass vaadati läbi. Äkki põgenen üksi paadiga ära...

_________________
otsin puude taga metsa

KGB kontrollis eliiti kellel oli võimalus õhiskonda mõjutada. Pööbel neid eriti ei huvitanud

no eks iga asi sõltus ajast ja kohast...

Minu esimene käik Saaremaale jäi kuhugi 1981-83 vahemikku. Peast enam täpselt ei mäleta. Pass oli käes aga käisin veel koolis. Piiritsooni loa saamiseks saadeti mulle (muidugi paberil ja pitsatiga kinnitatud) turismigruppi kuulumise teade. Sellega läksin passijaoskonda. Oli elav järjekord ja passisin ikka mingi 0,5 kuni 1 h. Päris passimine ikka oli. Keegi pabereid eriti ei kontrollinud. Vaadati tõendile otsa, minule otsa, ja löödi passi tempel.

Saaremaale sõites oli ikka päris piirikontroll. Olid solbanid. Oli koer (võimalik et demonstratsiooniks). Kõik see jõuk aeti bussist välja. Näitasime passid ette. Ja siis saime praami peale...

Võimalik, et igal mehel ei käinud see nii karmilt. Sulev Nõmmik on kusagil kirjutanud mälestusi, kus mingid kolleegid olid tema auto pagasnikusse mingi kuulipilduja vraki sokutanud. Mis ei olnud mitte esimesel piirikontrollil (Saaremaalt või oli see Hiiumaalt mandrile) välja tulnud. Vaid siis kui ta tagasi sõitis. Mis tundus eriti kahtlane...

Edit: ja teemat arvestades - loomulikult me peaks olema õnnelikud, et meil n liidu viljastatavates tingimustes üldse lubati Saaremaal käia. Kasvõi erilubadega. Ja eriti tänulikud veel selle eest, et kontroll oli pisteline ja mitte eriti põhjalik.

Minul läks täpselt sama moodi nagu Toomasel, ainult selle vahega, et pidin passi veel ka tegema, kuna olin 16 täis. Dokumendid sai täidetud vene keeles.

Tsiteeri: "Ilmselt enamik siin on kunagi läbi käinud Kuivastu sadamas olnud piirivalve kontrollpunktist - noh bussitäit inimesi nad küll ei kontrollinud ja kui bussi tagaistmel istunuks 3 USA agenti, kelle eest oleks antud mingid suva jne."


Liinibussid, käidi alati läbi ning kontrolliti kõikide reisijate dokumente. Igasuguste ekskursiooni jne -busside puhul oli mäletamist mööda selline kord, kus bussist pidid reisijad väljuma ning läbima kontrolli jalgsi.
Aga oli ka erandeid.
Enda üks kogemus oli järgmine: Oli suvi aasta 1978. jaanipäeva eelne aeg. Õnnestus suveks mandrile autoteenindusse(õpilaseks, vanust oli siis 17 aastat) tööle saada, aga kindel soov oli jaaniks koju minna. Kuna bussiliiklus tol ajal oli suht hõre, siis pidin kiirustama, et otse töölt Virtsu sõitva bussi peale jõuda. Seoses kiirustamisega avastasin Virtsu jõudes, et olin passi maha unustanud. Siis hakkasid need jamad pihta. Kõigepealt keelduti mulle Virtsu kassast praamipiletit müümast, sest mul polnud passi. Seletasin küll oma päritolu ja elukoha kohta, kuid see ei mõjunud kuidagi. Õnneks olukord lahenes nii, et üks arusaaja mees, ka saarlane, andis väljas olles enda pileti mulle. Köik kena, jalutasin praamile nagu öige mees, ning väinaületus vöis mo poolest alata.
Kuivastusse jõudes ning praamilt maha minnes tuli praami kapten, nii too härra end tutvustas, mulle järgi ning arvas, et mul oleks targem Virtsu tagasi söita ja pealegi ma olevat niikuinii ilma piletita sõitnud. Esitasin talle siis oma kasutatud pileti ning avaldasin kindlat soovi ikka kuidagi legaalselt koju jõuda. Kaptenihärra oli jälle arusaaja inimene ning peale lühikest vestlust, kus ta mainis ka piirivalvet, aga ilmselt möistes, et olen ikka kohalik ning tahan jaaniks kohale jõuda, soovis edu koju jõudmiseks.
Pograde juurde polnud mul mõtet minnagi, sest ega nad mind niikuinii läbi ei lase. Nad võisid isegi norm inimesed olla, kuid pidid siiski teenima ning kaitsma oma suure kodumaa piire igasuguste vaenlaste eest. Pealegi pidi nendega vene keeles suhtlema, mis paraku polnud minu köikse tugevam külg tol ajal.
Seadsin siis sammud kail olevasse putkasse, kus peale tervitamist ning enda olukorraga tutvustamist ja soovi avaldamist telefoni kasutada, lubasid austatud stividorihärrad mul seda teha.
Helistasin koju, õnneks oli ema kodus ning vastas. Rääkisin siis talle enda olukorrast, et mul pole dokumente jne., sellepeale võttis ta nõuks Kuivastusse liinibussiga sõita. Õnneks ta polnud väga kaugel, Orissaare kant.
Kui ema Kuivastusse jõudis, läks joonelt pograde juurde ning ilmselt selgitas neile tekkinud olukorda. Ma täpselt ei mäleta enam mis ta seal rääkis, kuid lõpuks hakkas asi liikuma.
Ise olin köikseaeg sadama territooriumil ootamas. Lõpuks kutsuti mind ka sinna pograde putkasse. Küsiti nime, sünnipäeva aega ning elukoha aadressi ja kas mul äkki kodus mingit pildiga muud dokumenti pole. Tuli meelde, et komsomolipilet peaks kuskil olema, öeldi, et selle kaasa võtaksin, kui mandrile tagasi lähen ning uskuatu küll, kuid lubati koju minna. Minu mäletamist mööda, kas lapsed olid vist tol ajal vanemate passis kirja pandud?
Vat selline kena lugu siis oli, minu jaoks.

Tegelt - mälestusi heietades tuli see koer + solbanid värk meelde. Koerad mulle lihtsalt meeldivad, ja see mälestuspilt passikontrollist, kus koer ka kaasas oli. No lihtsalt on.

Kes sel ajal veel "üle piiri" käisid, kas see koer seal piirikontrolli punktis oli tavaline? Või pigem mitte? Või on mingi minu mälu-kiiks?

Aastast 1983 alates sai korduvalt Kuivastu piiripunkti läbitud, seoses napi vanusega siiski koos vanematega ja alati liinibussi abil. Aga proovin omaaegset protseduuri meenutada.
Erinevalt moodsatest aegadest ei veetud tollal liinibusse praamiga üle väina. Tartust õhtul startinud buss lõpetas sõidu Virtsu sadamahoone juures, reisijaskond oma pampudega suundus peatselt veerandkilomeetrisele jalutuskäigule praamile. Peale laevasõitu oli Kuivastus ootamas Saaremaa päritolu buss, kus reisijad ennast sisse seadsid. Alanud sõit aga ei kestnud eriti kaua, kuna praegusest sadamahoonest veidi ida pool paikneski piirikontrolli punkt. Oli olemas pisike ühekorruseline lamekatusega roheline putka ja estakaad kõrgemate masinate (veoautode) ülevaatamiseks. Liinibussi korral piirdus kontroll pagasiruumi vaatluse ja ühe sõduriga, kes järjest bussis kõigi dokumendid üle vaatas. Tavaolukorras läks see küllaltki kiiresti, vaadati vist põhiliselt pilti ja Saaremaa sissesõiduloa olemasolu. Edasi võis sõiduk edasi liikuda ja tüüpselt kella 09:05 Kingisseppa ehk Kuressaarde jõuda. Et kahtlased elemendid ei liiguks, oli kontrolliputka joonele paigutatud soliidne aed, mis mõlemal pool merre välja jooksis. Piirivalvekoera nagu oleks mõnel korral sadamas liikumas näinud, aga tema pidevat kasutust kontrolliks ligi 30 aasta tagusest ajast ei mäleta.

Koeri esines. Üsna vene aja lõpul lõõgastusime mereäärses metsas. No lõke ja õlu ja saslik ja ettekäändeks kellegi keskkoolilõpetamine ning sellepuhune koidikuootamine.
Tuli patrull, kaks sileda väljanägemisega tüüpi, ja koer. Ehmatasime kangeks, et kas nüüd järgnebki, mida rahvasuu rääkis - kordonisse kartuleid koorima?
Aga küsiti jaheda sõbralikkusega: "Отдыхаете?"
"Да", sai kohmatud, ja "Хотите?", esimese ehmatusega õlut pakutud.
Muiati: "Мы на службе, спасибо" ja patrulliti edasi. Koer ei öelnud midagi.

Aga korra varem peeti ka Rutja kordoni juures dokumentide kontrolliks kinni. Emal - isal olid passid kaasas (elasime ka piiritsoonis), minu-pägaliku vastu tagaistmel huvi ei tuntud. Võibolla olin ka ema või isa või mõlema passi sisse kantud.

Koer minu meelest oli, aga ma ei mäleta, et teda oleks nö aktiivselt kasutatud, vähemalt mitte selles kitsas koridoris, kust tuli pass näpus läbi käia. Pigem oli koer õues vahel rahvale näitamiseks. Kas koer oli aga toimkonna ametlik ja alaline liige, seda peab teadjamate käest küsima.

Mis puutub kontrollimise rangusesse, siis olid ajad, kus see oli üsna lõdva. Vähemalt rahva jutuna oli üks selline periood pärast 1975. aasta Helsingi lepet. Ise ma olin siis liiga väike, sellel ajal, millest mu enda mälestused pärinevad, oli kontroll alati range. Nägu ja dokument pidi alati kokku käima.

Minu mäletamist mööda olid lapsed ema(või isa) passi sisse kantud.

_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.

1987 aastal oli Kingissepas kooliteatrite festival. Seal oli kindlasti passikontroll, kus üksikasjalikult näojooni pildiloevaga võrreldi.
tagasi tulles olime kontrolli juba läbinud ja ootasime kail praami, kui näitleja Taavi Eelmaa üsna ülemelikus tujus hõikas, et "anname miilitsatele peksa". Mingid erariietes tüübid võtsid ta hakelt poolt käevangu ja viisid minema. Tõsi, see intsident piirdus ehmatusega.

Aga aasta hiljem oli kooliteatrite festival Hiiumaal.
Tookord juhtus nõnda, et režissör Andres Puustusmaa lakkus end saarel nii kandiliseks, et magas bussi ärasõidu maha. Ja lisaks kõigele läksid joomingu käigus vahetusse pintsakud. Temale jäi näitleja Rednar Annuse oma. Koos tolle passiga.
Omasõnutsi oli Andres piirikontrollis nii pohmas näoga, et dokumendikontrollis midagi kahtlast ei märgatudki!