Metslooma hädatapmine

[mart2]

Halastuslasuks sobib revolver hästi. Ei pea salvetäit andma ja trummlistki jääb üle.
Noaga suuruluki kallale ei soovita minna - kui ikka jalaga tõmmeldes annab, siis ...

[retti]

.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ok - paistab, et loomade hukkamiseks sobib(ki) aint too miski rõve naelapüss, mida tapamajades tarvitatakse

Et seoses sellega on mul ettepanek lõpetada siin see jahitemaatika ja tulla tagasi teemapealkirja juurde - ning kui loomahukkamise fännid ei taltu, pean teema huvides paluma moderaatorite abi

[vtl]

Et seoses sellega on mul ettepanek lõpetada siin see jahitemaatika ja tulla tagasi teemapealkirja juurde - ning kui loomahukkamise fännid ei taltu, pean teema huvides paluma moderaatorite abi

Täiesti offtopic, aga ma arvan, et info, millise suutlikkusega mingi käsirelva kaliiber on, võiks olla huvitavam ja olulisem, kui kramplikult teemapealkirjast kinni hoidmine. Mis ei välista muidugi seda, et austatud haldajad tekitavad ja/või liigutavad need postitused sobivasse alateemasse.

Selge on see, et hädaolukorras kõlbab suvaline kättesattuv ese kasvõi viskerelvaks, aga enne Makaroviga suuruluki vastu minekut (kasvõi seenelkäies lolli juhuse läbi emise ja põrsaste vahele sattudes) oleks ju hea teada, kui suur on 9x18 ja 9x19 para energiate vahe. Esimesel ca 300 J, teisel ligi 500 J.

[wolfgang]

A 44 magnum kätkeb endas 1000 kuni 2000 J. Kahjuks Eestis sellise kaliibriga torusid ei müüda.
357 magnum on 700 J kandis vist.

[ostius]

Palun kõigil anda oma hääl jahinduse toetuseks Euroopas.
Link: https://www.ejs.ee/anna-oma-allkiri-eu ... toetuseks/
Jahindusest kaugetel inimestel võib tekkida küsimus, et mis peaks? Mind see ju ei puuduta! Püüan seletada.

Esiteks tagab reguleeritud jahipidamine ohustatud liikide kaitse. Üldiselt on Eestis ulukite olukord hea. Ometi on mõned liigid väljasuremise äärel. Aga mitte selle pärast, et inimesed neid jahiks või nende elupaika ohustataks; või veel – praegu on Eestis ajalooliselt rekordiliselt palju harimata maad. Pigem on häda selles, et kiskjaid on palju või on invasiivsed liigid hõivanud ökonišši. Küttides kiskjaid, võõrliike ning invasiivseid liike anname ohustatud liikidele võimaluse edasi püsida.

Teiseks abistavad jahimehed põllundust ja metsandust. Ajal mil suurem osa inimestest elab linnades ja põllumehi on vaid paar protsenti elanikest, kipub ununema, kust tuleb toit meie lauale, riided selga, mööbel tuppa ja küttepuud ahju. Ometi sööme me vähemalt kolm korda päevas, mõtlemata neile, kes meile seda oma ränga tööga võimaldavad. Mõõdukas jaht hoiab ulukid põldudest ja karjamaadest eemal, leevendades koduloomadele ja kultuurtaimedele tehtavaid kahjustusi.

Kolmandaks parandab populatsioonide arvukuse reguleerimine ulukite heaolu. Elusolendid paljunevad rohkem, kui keskkonnas on nende jaoks ressursse. Seetõttu tekib reguleerimata populatsioonides nn Kanada jäneste efekt. Seal maal paljunevad jänesed seni, kuni nende jaoks ei jätku enam süüa ning puhkevad haigused. Nende tõttu kukub populatsiooni arvukus nii rängalt, et jänestest toituvad kiskjad jäävad samuti nälga. Paar aastat on metsad tühjad, kuni jäneste populatsioon taastub ja kõik kordub jälle otsast peale. Hästi korraldatud jahindusega maades – nagu näiteks Eesti – sellist katastroofilist kõikumist äärmusliku ülerahvastuse ja väljasuremise vahel ei toimu, sest liigne ulukite populatsioon kütitakse ära. Tänu sellele on meie metsloomade seas suhteliselt vähe nakkushaigusi ning nälga.

Neljandaks on jaht otseselt seotud inimeste toitmisega. Isegi tänapäeval on küllalt rahvast, kelle jaoks on jahisaak tervitatav lisa toidulauale. Ajal mil inflatsioon möllab, on võimalus metsast toitu tuua suureks kergenduseks paljudele peredele. Marjade, pähklite ning seente korjamine on ühiskonna silmis täiesti vastuvõetav; miks mitte ka liha hankimine?

Viiendaks võib jahti pidada inimkonna kultuuripärandi säilitamiseks. Küttimise ja korilusega tegelesid meie esivanemad veel enne, kui nad üldse inimesteks saidki. Põllumajanduse leiutas meie liik suhteliselt hiljuti. Kui igasugused suhteliselt uued hooned, kiviaiad, kunstiteosed, rahvalaulud või isegi toidud on kultuuripärandi nime väärt, siis kindlasti on ka jahil oluline koht. Isegi kui väita, et tulirelvadega jahipidamine on suhteliselt uus nähtus – mis ei vasta tõele, sest tulirelvad leiutati juba keskajal –, siis vibu või lõksudega jaht on päris iidne tava.

Kuuendaks. Andes allkirja jahi poolt, annad üksiti allkirja progressiivse tagurluse ja totalitarismi vastu. Kas teate seda anekdooti, kus minategelane heietab mineviku üle: alguses tuldi A järgi, kuid mina teda ei toetanud, sest ma pole ise A. Siis tuldi B järgi, aga mis mul sellest, sest mind B ei puuduta. Ja nii edasi. Jutu lõpus tuldi minategelasele endale järgi, aga keegi teda ei aidanud sest A, B, C jt olid juba seina äärde pandud. Analoogne protsess on juba käimas. Kas mäletate aega, kui pärast Pariisi terrorirünnakuid hakati seaduslikke relvaomanikke kimbutama? Siis palusid kaitseliitlased, sportlased ja teised relvaomanikud jahimeestelt abi. Nemad aga suhtusid üleolevalt „militaristidesse” ega osalenud kampaanias relvaseaduse muudatuste vastu, sest neid see otseselt ei puudutanud. Tulemuseks on seadus, mis oma raha eest riigi relvadele salvesid ja linte ostnud kaitseliitlased on põhimõtteliselt kurjategijateks tembeldanud. Nüüd on kord jahimeesteni jõudnud. Pliihaavlid juba keelustati. Ning leitakse üha rohkem, mida keelata. Aga oleme meie paremad kamraadid, paneme ikka õla alla.
Palun andke oma panus jahinduse heaks.