Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Vaba foorum kus võib arutada mujale mittesobivatel teemadel.
Vasta
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Kinnitan, et Keskerakond jätkab ühtselt ning seisab ka edaspidi iga Eestimaa inimese heaolu eest. Me oleme alati suutnud kõnetada ja ühendada inimesi sõltumata nende rahvusest, elukohast, soost, vanusest või emakeelest. Ma tean, et soovime ja suudame seda teha ka edaspidi."
http://www.postimees.ee/4169553/ratase- ... ja-tulekut

Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid, kas homseks saab lõpuks selguse majja?
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid: ,,Ma arvan küll. Üks suur ja võimas erakond ei saa lubada sellisel jandil kesta."
Kuidas teie tekkinud olukorda iseloomustaksite?
Karilaid: ,,Me tahame poliitikasse oma valdkonnas pädevaid, südametunnistusega ja teotahtelisi inimesi. Tõnisson oli seda kõike, samuti Seppik. Toomi ma nii kõrgelt ei hindaks. Mina tema käitumist heaks ei kiida. Igaüks võiks hakata pressikonverentsi andma ja nõudma, aga see ei ole hea toon. Seda ei ole võimalik tunnustada. Kahju, et see kõik niimoodi avalikkuse ette rullus. Pingeid oleks saanud ka teisiti maandada, erakonna sees."
Kas vastuolud Yana Toomiga üldse on lahendatavad?
Karilaid: ,,On, kui Toom tahab poliitikuna ellu jääda. Küllap saab ta sellest ka ise aru."
Kui tõenäoline see on, et Yana Toom koos oma poolehoidjatega siiski lahkub?
Karilaid: ,,Mina ei pea seda tõenäoliseks. Kui keegi neist eraldub, siis nad isoleerivad ennast või saab nende mõju Eesti poliitikale olema olematu. Mina isiklikult sellist massimeedia kaudu väljapressimist rohkem ei taluks ja laseks Toomil vabalt minna. Organisatsiooni kultuurile annab see tugeva tagasilöögi, kui erakond lahendab sellisel viisil oma siseprobleeme. Poliitikat dikteerivad juhatus ja volikogu, mitte omade ootamatud diversioonid tiibadelt."
Toom võib luua oma erakonna. Vene erakonna.
Karilaid: ,,Mul isiklikult poleks midagi selle vastu, aga see tähendaks tööd: otsida rahastajaid, liikmeid, panna paika ideoloogia. Ma ei pea seda tõenäoliseks. See aeg on möödas, et saaks tekkida etnilisel põhjal vene erakond, ja see on Edgar Savisaare Heraklese töö, et see oht on möödas."
Kui Yana Toom siiski lahkuks, kuidas see erakonda mõjutaks?
Karilaid: ,,See annaks tagasilöögi ja tekitaks segadust, aga ma ei dramatiseeriks seda üle. Keskpikas perspektiivis täidaksime augu kiirelt. Omal ajal läks Deniss Boroditš, kes võttis kohalikel valimistel isegi rohkem hääli kui Yana Toom, üle 6000. Meil on pikk vene poliitikute pink: Mihhail Korb, Mihhail Stalnuhhin, Vladimir Velman, Mihhail Kõlvart, nooremast generatsioonist Maksim Volkov, väga andekas ja tugev vene poliitik, ja Olga Polienko. Toom eksib rängalt, kui arvab, et just tema kõnetab vene kogukonda. Mul on vene sõpru ja kolleege, kes räägivad hoopis teist juttu. Eestlaste pühade märkide ärritamine on oluline ainult tema peas, see on kunstlikult loodud soovunelm, mis kõnetab palju väiksemat seltskonda, kui ta ise näidata üritab."
Mida Yana Toom täpselt nõuab? Juttu on olnud vaid Edgar Savisaare esinumbriks määramist Lasnamäel.
Karilaid: ,,Ta on palunud, et nüansse ja detaile väga palju välja ei läheks. Ega seal väga palju sisulist ole, kui soovitakse rohkem arvestamist, rohkem kaasamist, mida iganes see siis tähendab, rohkem tähelepanu ja oma mõjuvõimu suurendamist erakonnas. Erakonnas on 15 000 inimest, võib-olla tulekski rohkem kaasata neid, mitte ainult Yana Toomi."
Mille üle täpsemalt esmaspäeval aru peeti?
Karilaid: ,,Küsiti ametikohti, positsiooni nimekirjades."
Aga Edgar Savisaar Lasnamäel Keskerakonna esinumbriks ei saa?
Karilaid: ,,Pole ühtegi märki, et tal üldse oleks selline soov. Savisaar ei ole nii nõrk inimene, et Yana Toom või keegi teine peaks tema eest midagi küsima. Savisaarele esinumbri küsimine on rohkem moe pärast. Jüri Ratas on temaga kohalike valimiste teemal korduvalt ja korduvalt rääkinud. Ta pole öelnud, et tahab tulla ja esinumber olla. Linnaosade esinumbrid on paika pandud ja see vastus on ka Toomile antud. Esinumber on Mihhail Kõlvart."
Kas Savisaar tõepoolest kandideerib?
Karilaid: ,,Mänguruumi seda teemat üleval hoida on septembri keskpaigani. Eks Yana Toom tema eestkõnelejana seda ka selle ajani teeb. Mõned äärmuslased soovivad tema legendi turjal oma viimase liu teha. Loodetavasti näeb mees, kes elegantselt seljatas kunagi Interrinde, tervikpilti. Temas on nii palju riigimeest, et äärmusluse tõusu ta kindlasti ei soosi."
Aga ikkagi – mis põhjusel Yana Toom seda kõike teeb?
Karilaid: ,,See on osa tema reklaami- ja valimiskampaaniast. Kui küsida, miks Toom al-Assadiga ühe pildi peal on, miks ta poetab lause, et talle ei meeldi NATO vennad, mis kasu sellest on… See tekitab resonantsi, tekitab konfliktse hoiaku vene ja eesti kogukonnas. Ühele meeldib, teisi ärritab. Kes tekitab ärritust, see on olemas. Toom otsib oma poliitikale kütust lõhede võimendamisest ega talu keerulist meeskonnamängu. Talle meeldib algelisem lähenemine."
Kas kiidate sellised meetodid heaks?
Karilaid: ,,On teemasid, mis on eesti inimestele pühad. Kui ikkagi öeldakse, et eesti keel ja rahvus sureb mingi aja pärast välja… Meie usume oma kestmajäämisesse, see on meie religioon. Kui keegi ütleb meile, et keel ei säili ja rahvust ei ole, siis pole see riigimehelik. Küsimus on selles, kust jookseb väljaütlemiste piir. Mulle tundub, et Yana Toom on selle piiri ületanud. Sellisel viisil käitudes igatseb Toom Reformierakonna kaissu ja omal moel kangutada valitsust. Ka IRLiga koalitsiooni loomise ajal ülistas ta just Reformierakonda. Tema poliitiline DNA sobituvat rohkem Reformierakonna kui IRLiga."
Yana Toom on rääkinud uuest eetikakoodeksist, mis tuleks kehtestada. Mis koodeks see on?
Karilaid: ,,Võib-olla tahab ta ise muutuda eetilisemaks. Võib-olla on ta aru saanud, et ta on tallanud eestlastele pühades paikades, kohtades, mis on meile väga tähtsad. Võib-olla on seda koodeksit talle endale vaja. Ma muud seletust ei oska leida."
Keskerakonna pressiesindaja vahendusel erakonna esimehe Jüri Ratas teade: ,,Yana Toom toetab Keskerakonna juhitud valitsust ja meie ühiseid programmilisi seisukohti ning on seda ka korduvalt avalikult kinnitanud. Ma lükkan täielikult ümber Jaanus Karilaiu vastupidised väljaütlemised intervjuus Lääne Elule. Kõik omavahelised arusaamatused tuleb lahendada ühise laua taga, mitte ajakirjanduse vahendusel. Meie valijad ootavad meilt ühtset ja tugevat Keskerakonna nimekirja. Koos suudame ka edaspidi kõnetada ja ühendada kõiki Eestimaa inimesi, sõltumata soost, vanusest, rahvusest või elukohast. Keskerakonna kõrget usaldust Yana Toomi osas tõestab väga ilmekalt asjaolu, et valisime ta meie esinumbriks Põhja-Tallinna linnaosas. Kinnitan, et toetan teda jätkuvalt Keskerakonna Põhja-Tallinna valimisnimekirja eestvedajana."
Milline on viimane seis, mis puudutab kõnelusi Keskerakonnas?
Toom: ,,Seda ma ei kommenteeri enne kui need on lõppenud ja selle minuti seisuga need pole veel lõppenud. Ees on veel mitu kohtumist."
Homme on siis viimane päev, kui on aega kokkuleppele jõuda, olete te lootusrikas?
Toom: ,,Ma poleks oma aega raisanud, kui ma poleks lootusrikas. Vahel on optimismi rohkem, vahel pessimismi, aga ma ausalt pingutan selle nimel, et saavutada kokkulepe."
Kas praeguse seisuga kokkulepe on veel endiselt võimalik?
Toom: ,,Ma usun, et on. On väga vastikud tegurid, mis hetkeks muudavad meelsust, aga mis tegelikult ei ole määravad."
Millest te täpsemalt nüüd räägite?
Toom: ,,Hetkel rääkisin ma tuhandete lemmikust - Jaanus Karilaiust. Sellised asjad muidugi ei aita kaasa. Aga kuna see pole määrav, siis pole vahet."
Kelle käes siis praegu niiöelda pall on? Kumb pool on olukorras, et ta peab vastama teise tingimustele või soovidele?
Toom: ,,Mina ütleksin, et pall on Jüri käes ja Jüri kindlasti ütleb, et pall on minu käes. Ja selles ongi probleem. Me nüüd oleme nüüd sellisel äraootaval seisukohal. Ma üritan täna selle palli nende kätesse selgemalt ära kinnitada."
Kas te kohtute veel Jüri Ratasega?
Toom: ,,Kalendris ei ole, aga ma arvan, et kohtume."
Võrreldes nädala algusega, kas on olnud kõnelustel progressi või tundub, et on jäänud mingisugused valdkonnad, kus ei ole võimalik ühisele nõule jõuda?
Toom: ,,Minu jaoks peamine pluss kogu selle asja juures on see, et kui inimesed omavahel räägivad ja palju räägivad, siis väga paljud asjad muutuvad selgemaks. Ja ükskõik, kuidas see asi läheb edasi, kas me lähme koos või me ei lähe koos, saame me kindlasti tänase seisuga teineteisest palju paremini aru kui nädal aega tagasi."
http://online.le.ee/2017/07/06/jaanus-k ... na-kaissu/
http://poliitika.postimees.ee/4169555/t ... lt-peapesu
http://www.err.ee/606077/toom-saame-tei ... remini-aru
karilaid.jpg
Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora: ,,PS. Ahjaa, Mihhail Kõlvarti kunagine mõte, et laulupeo repertuaaris võiks olla kas või üks venekeelne laul, on väga hea mõte."
http://ekspress.delfi.ee/sisujuht/erik- ... d=78778488

Yana Toom: ,,Euroopa Parlamendis tulevad uuesti hääletusele Venemaa sanktsioonid ja mina hääletan vastu. Ütlen kohe, et hääletan vastu. Mitte sellepärast, et armastaksin Putinit, aga sellepärast et sanktsioonid on rumalad. Ja siis vaadatakse jälle mulle otsa? Hakatakse jälle midagi nõudma? Jälle peab keegi vabandust paluma?"
Kui ajakirjanik pöördub lahkuma, ütleb Toom Kõlvartile vene keeles, et lähen teen veel ühe suitsu, siis räägime edasi.
http://ekspress.delfi.ee/persoon/yana-t ... d=78773994

Me teame ajaloost ülihästi üht käepigistust, üht kurikuulsat pakti, millega jagati Euroopa ning määrati riikide ja rahvaste saatus. Naeratuste ja sõbralikkuse fassaadi taga kargasid kokkuleppijad aga õige pea teineteisele kõrri ning valla pääses verine sõda, millesse kisti kogu maailm. Keskerakondlane Yana Toom otsustas jääda erakonna esimehe Jüri Ratase paati ja mitte minna Tallinnas välja eraldi valmisnimekirjaga valimistele, milles löönuks kaasa ka endine juht Edgar Savisaar. Sündis pakt, mis mõjutab kahtlemata erakonna edasist siseelu. Leerid pole kadunud ega kaogi, lihtsalt ühes konfliktikoldes on teravad leegid summutatud. Keskerakonnal on nüüd ja lähitulevikus nimelt üks ja ainult üks keskne küsimus: kuidas säilitada sügiseste kohalike omavalitsuse volikogude valimiste järel Tallinnas ainuvõim. Neli valimistsüklit püsinud hegemoonia lagunemine toob vältimatult kaasa märkimisväärseid tagajärgi. Keskerakond, olles saanud sisuliselt üksinda valitseda, peaks hakkama kellegi teise tingimusi täitma, loobuma poliitilistest ametikohtadest ja harjumuspäraseks saanud käsuliinidest, võimaldama kellelgi teisel saada osa olulisest informatsioonist ja promost. Kardetavasti tuleb muretseda ka seni suletud toa hämarate nurkade pärast – eeldusi selleks loob mitu päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumit. Kokkuvõttes oleks kaotus väga suur. Yana Toom märkis reedesel pressikonverentsil, et pole päris rahul sellega, mida Keskerakond on valitsusliidus teinud. Ta ei öelnud otseselt välja, et Keskerakond on Stenbockis näo kaotanud, kuid leidis siiski, et koalitsiooni seisukohad ja Keskerakonna seisukohad tuleb avalikkuse ees selgemalt lahus hoida. See näitab, et Keskerakonnal, kes esindab siiski erinevate soovidega valijate rühmi, pole lihtne kujutada end ühtsena. See, mida on õnnestunud edukalt teha pealinna pragmaatilistes valikutes, pole nii riigitüüri juures. Kogu Eesti väärtused ei saa alluda Lasnamäe venekeelse valija tahtele. Hüpoteetiline valimisliit «Teine Keskerakond», isegi koos reeturitele kättemaksu ihkava Savisaare nimega, ei oleks nii edukas, et ise Tallinnas võimule tulla. Isegi juhul kui piiritagused venekeelsed meediakanalid valijaid veenaks. Kokkulepe pärast valimisi olnuks võimalik, kuid tõenäolisem on see, et kampaania käigus lähevad mõned inimesed inetustega isiklikul tasandil põhjalikult tülli. Nüüd saab Yana Toom tänu diilile nii võimu kui ka ruumi tingimuste esitamiseks. Toomi-Ratase pakti valguses peaksid Savisaare paadunumadki fännid nägema tema tegelikku palet, kuhu mahub vaid pime võimuiha. Arvestades teisi vigureid mängulaual (nt Sõõrumaa nimekiri), jääb talle endiselt mõni käik veel varuks. Üks on kindel – Savisaar ei lähe võitlusse, kui ta pole kindel, et võidab. Olgu või võiduks kõige tehtu lammutamine.
http://arvamus.postimees.ee/4171135/juh ... atase-pakt

Olga Ivanova: ,,Läksime eile südaöö paiku lahku otsusega, et tuleb hoopis teistsugune pressikonverents ja tuleb valimisliit. Täna hommikul Yana mõtles ümber. Pettunud või mitte, see ei oma tähtsust. Olin veendunud, et eilne otsus oli õige. Täna on olukord teine. Nüüd on vaja aega, et seda seedida ja inimestega arutada. Peame kuulama ka valimisnimekirjas olnud inimeste arvamust, kuidas nemad soovivad edasi minna. Me ei tea isegi, kas see oleks ellu jäänud koos temaga. See sõltub inimestest – kuidas oleksime tööd teinud ja oma valijaid kõnetanud. Suure laevaga on kindlasti lihtsam minna valimistele ja teha kampaaniat, aga ka suured laevad lähevad põhja. Me saame aru ka sellest, et juhul kui see valimisliit oleks täna sündinud, siis teatud väljaanded ei oleks enam sõbralikud. Võib-olla teatud eetrisse me ei oleks pääsenud. See on selge, aga selleks peab poliitikuna valmis olema."
Mida tähendas Kadri Simsoni lubadus nn teist leeri edaspidi otsustusprotsessi rohkem kaasata?
Ivanova: ,,Mul pole millegagi võrrelda, sest varem mind polegi kaasatud. Kui kohtusime Kadri ja Mailisega, siis mul oli selge, et teatud punktides me ei saa kunagi kokkuleppele. Nii see on.Teemad, milles kunagi kokkuleppele ei jõuta, on ideoloogilised. Ma ei oska täna öelda, mis veenaks mind Keskerakonda edasi jääma."
http://video.postimees.ee/4171039/video ... mind-jaama

Keskerakonna aseesimees Kadri Simson: ,,Kui nad rahulikult olukorra üle järele mõtlevad, saavad nad aru, et oma valijate huvide eest on võimalik seista sellises jõus, mis ka pärast valimisi otsuseid mõjutab. Aknaalusena või marginaalse fraktsioonina oma valijate eest seista on väga raske. Jääb selgusetuks, millistele nõudmistele erakonna poolt ei vastatud või millised tingimused konkreetselt täitmata jäid. Püüdsime neile kõnelustel sisendada, et nad pole erakonnas üleliigsed. Keegi ei hakka nendega käituma nii nagu nad kardavad – nagu möödunud aegadel oleks Keskerakonnas võib-olla käitutud. Programmilistes seisukohtades oleme ühel meelel. Tõsi, Oudekkilt on tulnud ka selliseid ettepanekuid, mida Keskerakonna programmis pole kunagi olnud. Samas on ta meiega alles äsja liitunud ja uued inimesed toovadki uusi mõtteid. Vastutulelikkus Loone ja Ivanova suhtes ei tähenda venekeelsele valijaskonnale meeldida püüdmist. Oleme olnud olukorras, kus paljudel liikmetel pole olnud võimalust saada oma isiklikke kõnetunde erakonna esimehe ja peaministri juures. Aga tean, kui tihe on peaministri ajakava ning isegi mina ei küsi temalt tundi aega, et oma muresid kurta. Aga kui mure on väga suur, siis Jüri Ratas leiab selle aja ja on leidnud ka nende jaoks. Seda, kas nn teisele tiivale ainuüksi jutule pääsemisest piisab, ei oska öelda. Ühtsena on kõigil erakonna liikmetel oma valijate eest paremini võimalik seista."
http://video.postimees.ee/4171085/video ... d-esindada

Politoloog Rein Toomla: ,,On ilmne, et Ivanova ja Loone loodavad oma nimekirja loomise korral erakonna endisele esimehele Edgar Savisaarele. Kui seda ei juhtu, pole nimekirjal üldse mingit perspektiivi. Juhul kui «kaks õde» lahkuvad erakonnast ja loovad uue poliitilise liikumise, näiteks vene partei, mille võimalust on arutatud, oleks tegemist raske ettevõtmisega, mis vajab palju raha. Juhin tähelepanu sellele, milline saatus on siinsetele vene erakondadele osaks saanud. Kui Savisaar siiski peaks Ivanova nimekirjaga liituma, suudaksid nad pääseda Tallinna linnavolikogusse, kuna Savisaar üksinda suudab koguda ligi 30 tuhat häält. Aga ka sel juhul tekiks üsna väike volikogu fraktsioon, kellega teised poliitilised jõud ei hakkaks koostööd tegema. Seda isegi juhul, kui Keskerakond ei saavutaks absoluutset enamust. Kui aga Keskerakond läheb valimistele ühtsena, suudavad nad pealinnas valitseda ainuvõimuna."
http://rus.postimees.ee/4171093/politol ... -nemnogogo

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Roger Kumm: ,,Alexandri näol on tegemist varem karistamata mehega, mis tegi tema tabamise tavapärasest keerulisememaks."
http://tallinncity.postimees.ee/4171139 ... atav-vanur

Ajakirjanik Argo Ideon: ,,Reedel saime teada, et Keskerakonna sisekaemus on selleks korraks läbi. Tallinnas kohalikel valimistel Keskerakonna kõrvale keskerakondlikul tüvel konkureerivat valimisliitu ei sünni. Või ikkagi sünnib, aga ilma eurosaadik Yana Toomita, kes on näidanud end valimistel häältemagnetina. Mine tea, sügiseni on veel piisavalt aega, et kõike võib juhtuda. Kuna Toom teatas, et tema jääb Keskerakonnaga, siis oleks sellise valimisliidu šansid midagi saavutada veel nõrgemad, kui enne olid. Isegi kui Edgar Savisaare nimega edasi manipuleerida. Mis on aga hämmastav, või siis jällegi mitte, on pilt, mis avaneb kõige toimunu taustal Keskerakonna sisedemokraatia olukorrast. Üle 14 000 liikmega partei näol on tegemist Eesti suurima erakonnaga. Selle demokraatlikul viisil valitud juhtimisorganiteks on kongress, volikogu, juhatus. Territoriaalselt jaguneb erakond piirkondadeks, mille tegevuses peaks olema sealsetel inimestel võimalik sõna sekka öelda. Mis aga nüüd toimus? Juhtiv valitsuspartei asus esimehe, peasekretäri, aseesimeeste tasemel mingitesse “läbirääkimistesse” umbes kolme oma liikmega, kes leidsid, et neil on õigus esitada nõudmisi Tallinna valimisprogrammi asjus, kuid samas ka üldpoliitilistes küsimustes. Muuta erakonna otsuseid ja valikuid, minnes sujuvalt mööda tavapärasest otsustamisest. Eks poliitikutel ju on püha õigus ükskõik mida nõuda ja ette kujutada. Kuid arusaamatu, miks neile kohe ei öeldud: Keskerakonnas on täiesti olemas valitud struktuurid, mis teevad oma otsused, palun arutame kõiki teie muresid seal. Selle asemel asus partei juhtkond separaatkõnelustesse üksikute liikmetega. Avalikult nähtavalt kolmega neist, kelle legitiimsus või põhimõtteliselt ju ei peaks erinema ükskõik milliste muu kolme erakonnaliikme omast. Räägitakse, et “teisemeelsed” esindasid mingit valimisliitu, kuid seda liitu pole ju olemas. Laual oli üksnes ähvardus see tulevikus moodustada. Vähemalt õhus on hõljunud ka võimalus lahkuda parteist, ehk võtta napi parlamendienamusega valitsuskoalitsioonilt veel mõned hääled vähemaks. Yana Toomi tabas reedel ülevoolav avalik tänu, selhulgas Eesti Vabariigi peaministrilt, et ta ikka jäi Keskerakonnaga ja ei läinud ära. Huh, seekord läks kole mööda. Euroopa Liidu eesistujariik ei sisene pärast avanädalat otse valitsuskriisi. Aga kuidas on võimalik edaspidi selliseid tegelasi grammigi usaldada, kes valimiste lähedust ja koalitsiooni häälte vähesust ära kasutades oma erakonna juhid nurka surusid? Luurele minekuks või poliitikas sama asja ajamiseks on tarvis inimesi, kes ei vea alt ning ei pane kohe võimaluse ilmnedes jalga taha. Kes osalevad demokraatlikus protsessis, läbi nende institutsioonide, kus teisedki saavad kaasa mõelda. Kas teie valiksite endale mõttekaaslaseks kedagi, kes ei kohku tagasi korraldamast poliitilist santaaži? Europarlamendis on mõisted transparency (läbipaistvus) ja open government (avatud valitsemine) sageli kasutusel, kuid Keskerakonna separaatkõneluste käigus ei peetud vajalikuks isegi avaldada nende kõneluste sisupunkte, hoolimata kogu meediapildi ülekuhjamisest Yana Toomi intervjuudega toimuva kohta. Reedel teatas Toom, et "valimisnimekirja 13 punkti 15-st implementeeritakse Keskerakonna valimisprogrammi” (pressikonverentsilt võis mõista, et jutt käib Tallinnast). Kui see on demokraatlik protsess mõne erakonna asjaajamises, siis on päris keeruline ette kujutada, kuidas ülejäänud partei 14 000 liiget sellega rahule võiks jääda. Aga homme tahavad võibolla mingid järgmised kolm parteiliiget pidada esimehe ja peasekretäriga kõnelusi neile sobivate punktide programmi lülitamiseks? Üpris kurb, kui see ongi Eesti avaliku poliitika tegemise tase aastal 2017. Võib muidugi anda poliittehnoloogilised punktid Yana Toomile, kes on saanud jõuliselt demonstreerida, kui mõjukas ja oluline tegelane ta Keskerakonnas ikkagi on. Ning ka selle eest, et ta lõpuks siiski ei läinud kaasa valikuga, mis oleks seda mõju otsustavalt kahandanud. Selle eest aplaus. Kuid aplausi ei saa teha Keskerakonnale, kus see tragikomöödia etendus on keset suve aset leidnud. Ning kas keegi tõesti usub, et need olid viimased nõudmised, mis oma parteid iga hinna eest koos hoida püüdva Jüri Ratase lauale."
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/ar ... d=78814948

Vikerraadio saate "Rahva teenrid" juht Taavi Eilat: ,,Nn kolme õe intriigis tegi Yana Toom reedel otsuse ainuisikuliselt, mille tulemusel kaks õde jäid tühjade pihkudega ning Toom lõi neile sisuliselt noa selga. Keskerakond võib Toomi otsuse üle rõõmustada. Toom tegi praktiliselt kaalutletud otsuse. See, milline on pika perspektiivi vaade selle seltskonnaga, oli väga habras. Ja uskuda seda, et Yana Toom hakkab looma vene parteid... Yana Toom pole parteijuhi tüüpigi ja lisaks Eestis vene partei loomine, öeldakse, et see on läbipõetud haigus. Ma ei tea, mis kõlas selles telefonikõnes, mis eile hommikul küll väga lühikest aega kestis, aga seal võis olla see, et Edgar Savisaar ütles ka seda, mida on paljudele öelnud - et sa oled reetur. Nagu ta taasiseseisvumise ajal juba esimestele oma kaasliitlastele, kes mõtlesid teisiti ja otsustasid teha teisiti, ütles, ja ütles ka hiljem teistele keskerakondlastele. Yana Toom kuuldavasti oli eile tundud ennast igati halvasti. See on ka arusaadav, sest ükskõik kumma otsuse ta oleks teinud, kedagi ta oleks reetnud."
ERR-i ajakirjanik Merilin Pärli: ,,See on see stiil, mida oleme Savisaarelt saanud aastaid. Ta naudib, kuidas ta saab vett sogada, ta naudib, et kõik ootavad temalt mingit vastust /.../. Ta ei kiirusta kuskile, ta jätab kogu aeg mulje, et on teel ühele poole ja see paneb inimesi mingites mustrites tegutsema, ta ajab hirmu naha vahele, ja siis elegantselt lõpuks teeb ikkagi nii nagu ta teeb. Yana Toom tegi täpselt sama ehk kogus kõik need trumbid enda kätte sellega, et kogu tähelepanu koondus temale, kõik ootasid, mis saab. Toom tõmbas elegantselt oma ülejäänud kahelt õelt tooli alt, sest selge see, et tema oli selle kolmiku staar. Ilmselt tegi Toom täiesti pragmaatilise arvestuse, et Keskerakonna ridades kandideerides on tal suurem võimalus pärast mingi oluline ametikoht saada - ilmselt ta rääkis sel teemal ka eelnevalt juba läbi ja küllap tal on mingisugune kokkulepe taskus."
Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv: ,,Yana Toom näitas Savisaare stiili ja kuigi Savisaarega võrreldavat toetust tal pole, siis alternatiivses nimekirjas oli Toom kahtlemata tähtis tegur. Toom ütles pressikonverentsil väga ausalt ja minu arvates päris kenasti, et see on selge, et mitte et Keskerakond oleks oma nägu kaotanud, aga Keskerakonna ja koalitsiooni poliitika Keskerakonna juhitud koalitsioonis on natukene omavahel segamini läinud. Ja kujutage ette seda olukorda, kus Tallinnas pärast nelja ainuvalitsetud tsüklit, kus on kõike saanud teha oma käe järgi, lasta sinna sisse keegi, kes on kaalukeel. Ja need kaks nimekirja... tõenäoliselt oleks kampaania : ,,käigus hakatud üksteisele nii palju inetusi ütlema - siin on ikkagi olnud päris räme paari poliitiku vahel -, ilmselt nad poleks ikkagi väga ühe laua taha mahtunud enam, vähemalt isikute tasandil mingis mõttes ja see ka ei annaks seda hegemooniat endiselt edasi."
http://vikerraadio.err.ee/v/rahva_teenr ... aavi-eilat

Mis vahe on teie elul Eestis ja Venemaal?
Peterburist Eestisse kolinud noormees: ,,Vabadus!"
Teine noormees: ,,Ta tuli siia armastuse pärast, minu pärast. Nüüd sai ta elamisloa ja me elame õnnelikult koos. Meil on kaaslasega plaanis kooseluleping sõlmida. Kiidan ka seda, et Eestis on juba mitmed edumeelsed seadused vastu võetud. Näiteks kui oled abiellunud teises riigis, siis seda siin juba tunnustatakse."
Mõlemad: ,,Eestis on parem ja turvalisem elada."
http://elu24.postimees.ee/4171925/geipa ... on-vabadus

Kolumnist ja Raadio 4 vastutava toimetaja Ivan Makarov: ,,Kuulus Venemaa poliitik, homovastase seaduse kaasautor ja riigiduuma välisasjade komitee liige Vitali Milonov otsustas pöörduda Saksamaa piiskoppide poole palvega heita kirikust välja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, sest too lubas oma Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU) hääletada samasooliste abielude seadustamise poolt. Milonov nõuab ka kõigi Bundestagi liikmete väljaheitmist kirikust, väites, et kantsleri partei ei saa enam kanda nime «kristlik» ja et «Merkel on astunud saatanaga vahekorda»… Sõltumata sellest, kuidas keegi suhtub homoseksuaalidesse, on täiesti selge, et Venemaa ühel tuntumal seadusandjast moraalijüngril pole «ülakorrusel» kõik korras. Kuigi püha inkvisitsiooni parimatel aastatel heideti inimesi kirikust välja otse lõkkesse, on ka kaasaegsel õigeusklikul šovinistil Milonovil võrreldavaid saavutusi ette näidata – kasvõi geide metsiku tagakiusamise näol Tšetšeenias, mille saatsid korda küll moslemid, ent Kremli vaikival nõusolekul. Merkel heitis seda ebainimlikkust hiljuti Venemaa presidendile ette ja Vene poole kättemaks oli vaid aja küsimus. Milonov oli ka legendaarse Madonna-vastase kohtuprotsessi üks algatajatest: hagiavaldus lükati esialgu tagasi, sest selles ei sisaldunud kostja aadressi, kuid siis õnnestus Madonna Louise Veronica Ciccone «sissekirjutus» tuvastada ja talt taheti sisse nõuda 333 miljonit rubla (umbes 4,9 miljonit eurot) trahvina homopropaganda eest tema Peterburis toimunud kontserdil. Kuid Madonna kohtusse ei ilmunud ja tema suhtes sundtoomist rakendada paraku ei õnnestunud. Meil Eestis midagi nii põnevat ei sünni, kuid Tallinn Pride puhus taas kired lõkkele ja geiaktivistid said järjekordselt süüdistada peretraditsioonidest jonnakalt kinnihoidvat ühiskonda sallimatuses, geide aktiivsed vastased aga taas esineda foorumites oma tuntud headuses. Kusjuures ei jõudnud vastaspooled ei Madonna ega Milonovi tasemele. Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve kirjutas Postimehes «Eestis valitsevast laialdasest homofoobiast» ja hüüdis: «Elagu LGBT! Elagu Baltic Pride 2017!». Hüüaksin minagi valimiste eel «Elagu Erakond Eestimaa Rohelised!», kui poleks nii värskelt meeles, kuidas okupatsiooniaastail hüüti paraadidel «Elagu NLKP!». Loomulikult aitab väidetava diskrimineerimise teemaline umbluu kindlustada kellegi positsioone: ühes tuntud lääne komöödias tuleb heteromehest töötaja välja avaldusega, et ta on gei – selleks, et vältida koondamist, mis tal ka õnnestub, sest homoseksuaali vallandamist saaks tõlgendada ahistamisena, samas kui teisi võib koondada igasuguste tagajärgedeta. Sacha Baron Coheni kehastatud Ali G ühes teises kultusfilmis karjus, kui teda visati välja Briti parlamendist seal ebasündsa käitumise eest: «Te teete minuga nii, sest olen neeger!». Juudil on teatud olukorras kasulik väidetav antisemitism, venelasel – russofoobia jne. Tegelikult on Eesti seksuaalvähemuste jaoks üsnagi turvaline elukeskkond. Paljud meie geidest avaliku elu tegelased on edukad ja lugupeetud inimesed, meie hästi informeeritud ja kaugeltki mitte kõige agressiivsemas ühiskonnas on inimesed «selle küsimusega» kursis ega näe erilist probleemi seni, kuni nende enda pere kallal ei nokitseta ja lasteaedadesse ei tooda tsentraliseeritud korras maimikuid teatud suunas arendavaid raamatuid. Suurem kära tekkib üldiselt siis, kui mõnel poliitikul on vaja end teistest tolerantsemana näidata, ja selleks on tihti astutud lausa «traditsionalistide» või siis «natsionalistide» laipadest üle – vahet pole, peaasi et samm pälviks tähelepanu. Või mõnel sotsioloogiafirmal on näpud põhjas ja siis lastakse käiku järjekordne suunavate-retooriliste küsimustega skandaalile programmeeritud ankeet. Aga seda tehakse ju kogu aeg, olgu teemaks seksuaalvähemused, pagulased, venekeelsed või kes iganes. Ja siis tuleb pressiteateid nagu Vändrast saelaudu, korraldatakse järjekordne konverents, üüritakse kalli hotelli saal ja kutsutakse külaliste toitlustajaks mõni catering. Endale tuhka pähe seal reeglina ei raputata, aga kogu banketi kinni maksnud rahvast loobitakse ikka ja jälle täis. Ning õhtul vaadatakse eesti telekanalite vahendusel «Meie Russia» igapäevast huumorisarja, kus homost freesija Ivan Dulin oma vuntsilist ülemust igasuguste nippide abil ahistab ja vägistab kontorilaua või roosaks võõbatud tööpingi peal. Protesti selle homode naeruvääristamise vastu targu ei avaldata, muidu antud kanalite saadetesse neid sõjakaid sallijaid enam ei kutsutaks, sest kes see ikka tahab, et sa tema äri õõnestad. Kui rääkida perverssustest meie elus, siis igasugune vägivaldne pealesurumine on ju oma olemuselt just seda, olgu tegemist kasvõi mingi tegelase lõputu tiražeerimisega. Oma presidendist heteromeest teise mehega avalikult reetnud keskpäraste võimetega heteronaisest tehti tänutäheks telestaar, nagu jumal tegi mudast inimese, ja see tõi Eesti traditsioonilisele perekonnale tunduvalt rohkem kahju kui kümme geiparaadi. Muide, paraadidest: Brežnev oli nõukogude riigis seksi kui sellist eitanud leeri esindaja, aga nii massilist rahva «p……rimist» on esinenud veel vast maoistlikus Hiinas. Samuti on ju täiesti loomuvastane see, et Euroopa Liidu eesistujariigi peaministri kõri on võtnud pihku tedretähniline Kremli käsi, ja me ei saagi sinna mitte midagi parata. Või et valimisnimekirja esinumbriks surutakse riigi õigussüsteemi üle irvitav korruptsiooni kahtlusega kohtualune ja tema eest on valmis hääletama tuhanded siinsed Milonovi mõttekaaslased. Ühelt poolt võitleme selle eest, et meestega võrreldes vaesemad naised saaksid tasuvat tööd, teiselt poolt on meie teleseriaalid ja reklaamiklipid täis naisteks riietatud rahaahneid meesnäitlejaid, kes röövivad naistelt isegi nendele sugupõhiselt kuuluva töö. Võitleme venekeelse elanikkonna õiguste eest, aga viimaste küsitluste järgi ei salli venelased homosid lausa massiliselt. Nii et kõiki rahuldada niikuinii ei saa. Seepärast tasuks tutvuda Eesti Vabariigi põhiseadusega – et mis see Eesti riik on ja milleks ta on. Nii oleks kõigile parem – ka vähemustele."
http://arvamus.postimees.ee/4170695/iva ... e-vaenlane

Yana Toom: ,,Arusaam, et meiega koos lahkub osa vene valijaid, mis tähendab, et mitte-eestlaste huvide eest seistakse veel vähem. See oleks tõmmanud Keskerakonna alla, kusagile hingitseva IRL-i tasemele. Usun, et meie nimekirja tekkides oleks hiljemalt sügiseks olnud käes valitsuskriis koos ennetähtaegsete parlamendivalimistega, kuid seal pole valimisnimekirjaga jälle midagi teha, sest riigikokku saavad kandideerida üksnes erakonnad. Ettepanekud olid jagatud teemade kaupa, puudutades vastavalt kas erakonda, linna või poliitikat. Muuhulgas pakuti erakonna programmi jaoks välja asutada linna varjupaigad perevägivallaohvritele, võimaldada algklassilastele teine komplekt õpikuid, et nad ei peaks raskeid raamatuid endaga kaasa tassima ja ehitada Aegna saarele munitsipaallastelaagrid. Jõuti Keskerakonnaga pooltes ettepanekutes 12-st kokkuleppele. Kas sellega jääda rahule või ei, on juba isiksuslik eripära - ühe jaoks on klaas ikka pooltäis ja teise jaoks pooltühi. Poliitikas toetub kõik suuresti läbirääkimistele, iseäranis kui saab ise suunata ka tulemuste ellurakendamist ja just seda olen püüdnud oma kolleegidele selgitada, ehkki esialgu tulemustega, ent ma jätkab seda. Nii et jah, mina jään."
Olga Ivanova: ,,Ei maksa otsida vabandusi. Kõik kohtumised, mis nimekirja ette valmistades tehti, toimusid Toomiga, mille tulemusel ei sündinud lõpuks isegi mitte kavatsuste protokolli. Samuti ei sündinud juhatuse otsust eetikakoodeksi kohta ega võtnud aukohtus vastu otsust Karilaiu küsimuses. Ka kodakondsust ja Tšernobõli veterane puudutavates teemades konkreetsust ei olnud. Minu meelest oleme me päris edukalt vait suutnud olla, ehkki meil kõigil olnuks midagi öelda."
Oudekki Loone: ,,Ma ei taha alustada otsast peale põhjendamist, miks oleks või ei oleks hea minna valimistele eraldi nimekirjaga, kuid ma olen kurb ja pettunud, et Toom võttis olulise otsuse vastu pärast seda, kui kaaslased olid juba läinud koju teistsuguse otsusega."
http://www.err.ee/606454/ivanova-ja-loo ... edias-maid

Tallinnas toimunud geiparaadil osales tipp-poliitikutest ainsana Oudekki Loone.
https://tv3play.tv3.ee/sisu/seitsmesed- ... 017/855667

Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom avaldas sotsiaalmeedias 12 riigikogulase Oudekki Loone nõudmist Keskerakonna 2019. aasta riigikogu valimiste programmi.
1) E-valimiste keeld: ebaselge, noored ei taha, kuigi vanemad inimesed toetavad.
2) Kehtestada ettevõtte tulumaks, loobuda kaudsest maksustamisest: jah
3) Kodakondsus kõigile "halli passi" valdajatele, kes seda soovivad: mitte kõigile, piirangutega.
4) "Kodanikupalk": vajab analüüsi.
5) Tasuta ühistransport kõigis maakondades: tuleb järgmisest aastast.
6) Presidendi otsevalimised: ebaselge.
7) "Sundüürnike" korterite erastamine, linn (ilmselt mõeldud riiki? ai) kompenseerib omavalitsustele nende jaoks ehitatud korterid: pigem mitte, raha ei ole.
8) Rohkem NATO vägesid Eestisse ei tule, olemasolevatest piisab: pigem mitte.
9) Kaitsekulutusi ei tõsteta 2%st kõrgemale seni, kuni teised NATO riigid ei ole neid tõstnud 2%ni: pigem mitte.
10) Hääletame ELis Venemaa vastaste sanktsioonide katkestamise poolt: ei.
11) Loobume "intensiivse" loomapidamisega farmidest: ei.
12) Loome selged reeglid EL eurogrupi jaoks: jah.
http://www.err.ee/606515/toom-avaldas-1 ... -programmi

Ajakirjanik Jelena Skulskaja: ,,Elame riigis, kus poliitikud on populaarsemad kui kino- ja teatritähed ning erinevalt näitlejatest tuntakse parteijuhte ja ministreid näo järgi. See kummaline omapära kätkeb muide kogu maailma, kus isegi Angelina Jolie ei suuda populaarsuselt Ivanka Trumpiga võistelda: plastilised operatsioonid on moes, andes naistele võimaluse samastuda Ameerika presidendi tütrega. Tallinna viiendateks kirjanik Sergei Dovlatovi päevadeks valmistudes otsustasin kutsuda galakontserdile näitlejateks tuntud poliitikud: Laine Randjärve, Mihhail Kõlvarti, Andres Anvelti ja Viktoria Ladõnskaja. Ausalt öeldes oli mul raske ette kujutada, et nii hõivatud inimesed, kelle päid koormab tähtsate riiklike ülesannete lahendamine ning kes peavad kõnesid ja istuvad vahetpidamata koosolekutel, hakkavad käima kella pealt proovides, kuulama alandlikult režissöör Maria Šorstovat ja erutunult reageerima sõnadele: „Ja nüüd veel üks kord!” Mõned aastad tagasi püüdsime Dovlatovi päevade puhuks viia ellu teist vahvat ja samuti hullumeelset ideed: jälgida romaani „Kompromiss”, kus Dovlatov kirjeldab oma tööd 1970. aastate Tallinna nõukogude ajakirjanduses. Otsustasime kutsuda praegusi ajakirjanikke – nii Tallinnast kui ka Venemaalt – ja paluda neil rääkida oma kompromissidest. Mõte kukkus läbi, sest kõik saabunud rääkisid eranditult oma kartmatusest, mehisusest, printsipiaalsusest ja sellest, kuidas kompromissidele lähevad hoopis teised, aga mitte nemad. Ei, peab olema Sergei Dovlatov, et võrrelda end kõige mõttetumate, naljakate ja isegi tühiste isiksustega. Kuid osalt just nende võrdluste pärast Dovlatovi kogu maailmas armastataksegi. Ühesõnaga: ärevus südames, läksin nädala alguses ettenähtud proovi. Ja minu hämmastuseks astus täpselt sekundi pealt, nii nagu kõrgklassi näitlejale kohane, teatrisse siseminister Andrus Anvelt, kellest sai laval lihtsalt Andres. Muidugi ma mõistsin, et Anvelt pole üksnes minister, vaid ka kirjanik, ent ikkagi oli meeldiv teada saada, et Dovlatovi looming on Anveltile hästi teada, ta tsiteerib teda kergesti vene keeles, tema perekonnas on erilised fanaatikud-dovlatovlased ja ta tunneb vene klassikute luuletusi peast. Režissöörilt, kes oli juba valmis tal rahus minna laskma, palus ta stseeni kindluse mõttes veel kord läbi mängida. Ka Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti proovides kohalviibimine oli täiesti kohustuslik. Tundes sügavalt nii Dovlatovi, Jossif Brodski kui ka teiste väljapaistvate poeetide loomingut, tundes neid täht-tähelt ja intonatsiooni järgi, täitis ta püüdlikult kõik režissööri ülesanded. Peab ütlema, et ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Hoolikalt jälgivad graafikut ka artistlik Viktoria Ladõnskaja ja muusikaliselt peen Laine Randjärv. Pidin palju kordi tunnistama, et poliitika ei lähe minu eluväärtustega kokku. Kuid poliitikale näo andvad inimesed võivad olla mulle südamest lähedased nii oma esteetilise kire kui ka selle poolest, et lavale astudes tunnevad ja annavad nad edasi kõrgemaid surematuid väärtusi, mille on suured kirjanikud oma geniaalsetesse ridadesse verminud. Mõni aeg tagasi lugesid sajad inimesed, mina teiste seas, raadios ette Tammsaare teoste lõike. Augustis loeme Dovlatovi. Need on minu jaoks ainukesed flash mob’id, kus on kõigil võimalik ja vajalik üksteisel käest kinni haarata."
http://digileht.lp.delfi.ee/arvamus/nad ... d=78806494

Finnair 7. juulil: ,,Helsingi-Bangkoki lennuki AY089 pardal on naine ja mees, kes käisid lennu ajal viis korda tualettruumis suitsetamas."
Tai politsei pidas lennukist Suvarnabhumi rahvusvahelisse lennujaama väljunud Eestist pärit Aleksandr Nikforovksi ja Svetlana Galkinaksi kinni ning viisid nad lennujaamas asuvasse Suvarnabhumi politsei hoonesse. Politsei määras mõlemale trahvi 20 000 bahti (515€). Turistid maksid trahvi ära ja politsei lasi nad vabaks.
http://englishnews.thaipbs.or.th/two-es ... t-smoking/
vlcsnap-2017-07-09-15h54m26s895.png
vlcsnap-2017-07-09-15h54m26s895.png (390.12 KiB) Vaadatud 4893 korda
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Tartu ülikooli magistrant Britta Sepp:,,Kui n-ö talentide koju kutsumise kampaaniad ja avalik retoorika näitavad, et kaasmaalasi oodatakse väga tagasi, ilmnes et sama raske nagu end välisriigi ühiskonnas sisse seada on ka Eestisse naastes uuesti kohaneda. Tagasirännanud eestlastele on võrdlemisi vähe informatsiooni selle kohta, milliseid toiminguid tagasirändaja peaks Eestisse kolides tegema ja mis lihtsustaks Eestis taaskohanemist. Tagasi kodumaale tulek ei ole kõikide tagasirännanute jaoks olnud lihtne, sest enam ei suhestuta Eesti ühiskonnaga ja mõned on tunda saanud mittekuuluvustunnet. Nii nagu soomlased ei võta ühiskonnas sisserändajaid omaks, ei võta ka eestlased tagasirännanuid omaks."
Kuus aastat Jyväskylä ülikoolis kommunikatsiooni eriala professorina töötanud Kaja Tampere: ,,Eestisse naasvate inimeste kohta arvatakse, et nad on läbi põrunud. Sain tänu Soomes töötamisele kinnitada end rahvusvahelises erialases kogukonnas ja pärast sealt kogutud teadmisi Eestis rakendada. Sain meepoti ligi, riisusin koore ja tundsin, et polnud enam vajadust maailma avastada. Sellest hoolimata kuulsin kaasmaalastelt nii mõnegi terava kommentaari. Soomlased on hästi rahulikud, pole rabelemist ega tõmblemist. Kui eestlane ütleb, et homme on koosolek, siis ongi nii. Soomlaste puhul ei tule selline asi kõne allagi, kohati oli seal vaja pool aastat ette planeerida. Eesti operatiivse toimetamisega tagasi harjumine võttis päris palju aega. Soomes on nii, et üks räägib aeglaselt oma jutu ära, misjärel tuleb kandev paus ja alles siis hakkab teine rääkima. Eestis segatakse rohkem üksteisele vahele, aga see ongi ju normaalne. Seal arutati ja arutati ja ei tea kuidas jõuti otsuseni. See oli minu jaoks müstika. Eestis ollakse tunduvalt konkreetsemad, vaieldakse küll, kuid lõpuks jõutakse konkreetselt sõnastatud otsusteni. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
2014. aastal Espoost Tallinna õppima tulnud Maiki Pransi: ,,Mind võeti siin küll uuesti soojalt vastu, kuid kui ma oma soome keele oskuse paljastasin, oli reaktsioon ühesugune. 95% inimesi eeldab kohe, et noh, lähed siis pärast õpinguid Soome hea palga peale tööle. Ainuke keerulisem asi Eestisse tööd otsima tulles oli see, et enamasti nõuti vene keele oskust, mida mul Soomest kaasa võtta polnud. Soomes polnud mul kindlat perearsti, mind suunati parasjagu selle juurde, kellel oli oma piirkonnas vaba aega. Eestis ei pea ma iga kord tervet haiguslugu uuele arstile ümber jutustama. Kui algul pidin keeleoskuse tõendamiseks läbima kahenädalase suvekursuse, siis teisel päeval selgus, et ma saan kohe eksami ära tehtud. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
Kuusteist aastat Soomes elanud Terhi Roll: ,Minu puhul imestati pigem seda, miks ma Soome ei jäänud, mitte seda, miks ma Eestisse tulin. kui keegi on elanud pikalt teises riigis, siis vajavadki ümberharjumist lihtsad tegevused. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi. Näiteks oma vanemad, kes soovivad pensionipõlves Eestit taasavastada."
Soomes üles kasvanud Kadri Papp: ,,Ma tulin ikkagi kodutunde pärast tagasi. Inimesed olid selle peale ärritunud, nagu ma hõõruks oma valikut neile nina alla, kuid ajapikku siiski harjuti. Umbes esimesed neli aastat kutsusid mõned mind naljatamisi põdraks. Eestisse naasmise kõige keerukam osa oli ülikooli astumine ja sellega kaasnev paberimajandus. Ma pidin näiteks läbima keeleeksami, kuhu sattudes imestati selle üle, miks ma seal olin. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kui muidu võetakse eestlasi Soomes üldiselt hästi vastu, siis konfliktides lööb see ikkagi välja, et eestlane pole n-ö kohalik. Soomes ja Eestis on täiesti erinev elutempo. Algul Eestisse tulles tundus, et kõik mu ümber käib liiga kiiresti. Nüüd Soome minnes ei saa enam aru, kuidas nad kõike nii aeglaselt teevad! Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Ma tean päris palju näiteid selle kohta, et vanemad on Soome minnes põletanud kõik sillad Eestiga ja lapsed ei oska enam eesti keeltki. Kui mul poleks olnud lähedasi ees, oleks olnud tunduvalt raskem tagasi tulla. Leidub kindlasti ka neid, kes sooviksid Eestisse tagasi tulla, kuid kellel pole toetuspunkti. Siis ei peaks asjaajamine minu arvates ilmtingimata käima ametlikke kanaleid pidi, nagu näiteks „Talendid koju!” kampaania, vaid otsesuhtlusena – et oleks vähemalt mingil tasandil toetuspind, mis aitaks kasvõi praktilistes küsimustes. Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma. Ei maksaks halvustada ka neid, kes ongi Soome jäänud. Kui sul on juba perekond ja sõbrad seal, siis pead paratamatult tegema raske valiku: kus saad oma elu kõige paremini üles seada? Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi."
Soome eestlaste liidu juhatuse esimees Rain Ots: ,,Soome kolimist kiputakse paraku käsitlema liiga dramaatiliselt, kuigi oleme peaaegu ühine majanduspiirkond. Soome eestlaste seas on seetõttu kujunenud tendents, et ei julgeta endale tunnistada, et tegelikult elataksegi Soomes. See mõjub justkui Eesti riigi reetmisena. Paradoksaalsel kombel on eestlastel seetõttu keeruline ennast Soomes kogukonnana kehtestada ja oma keelt ja kultuuri tugevamalt arendada. Sedasi võib kaduda identiteet: ei olda päris soomlased, aga ka mitte eestlased. Eestit kõrvalt vaadates ja üritades ka osaliselt tagasi tulla, jääb eriti silma see, et Eestis ollakse liiga kinnistunud oma harjumuspärastesse ja jäikadesse mõttemallidesse. Ei julgeta millegipärast õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Soome riik on saanud pikemalt iseseisvana eksisteerida ja seetõttu on siin palju asju juba läbi proovitud, näiteks haldusreform või suhkrumaksu teema. Eestisse mineku ühe võimaliku takistusena näen, et üksikisiku tasandil oma oskusi müüa on Soomes tunduvalt mugavam, olgu selleks jõuluvana mängimine või eesti keele õpetamine. See on ka kindlasti üks põhjus, miks Eesti ei meelita niivõrd inimesi tagasi. Eesti ühiskond on tunduvalt rohkem palgatööle orienteeritud ja FIE-na on palju keerulisem hakkama saada. Ettevõtluse asjus oleks kohalikel omavalitsustel õppida Soomelt seda, kuidas meelitada ettevõtlust rohkem oma piirkonda. Ettevõtet asutades võtavad sinuga Soomes ühendust vallad, kes uurivad: ega ei ole soovi meile tulla?"
  • Soome juhiluba vahetada pole kohustuslik, kui see pole peatatud ega piiratud. Juhiluba saab vahetada, kui oled elanud alaliselt Eestis vähemalt kuus kuud.
    Soomest lahkumisest tuleb teavitada rahvapensioni ametit ja teha selle kohta avaldus. Alaliseks lahkumiseks peetakse rohkem kui aastaks ära minemist, sellega katkeb ka sotsiaalkindlustuse hüvitiste saamine (v.a rahvapension).
    Integratsiooni Sihtasutus toetab tagasipöördumist vajaduse korral rahaliselt (kuni 2000 eurot), kui inimene on olnud Eestist järjest ära vähemalt kümme aastat või sündinud välisriigis.
    Integratsiooni Sihtasutus pakub ka nõustamisteenust, näiteks missuguseid dokumente tuleb vormistada.
    SA Archimedese akadeemilise tunnustamise keskus tunnustab ametlikult välisriikide diplomite vastavust Eesti haridussüsteemiga. Näiteks Soome keskkooli lõpetanud inimene peab selleks esitama lõputunnistuse, riigieksamitunnistuse, isikut tõendava dokumendi ja avalduse.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tere-tul ... d=78811382

Kadri Simson: ,,Pärast mitut arutelu Tallinna programmi teemal tuli Loone välja 12 isikliku punktiga. Sellist muljet ei jäänud, et nad on need enne läbi arutanud, sest Toom ja Ivanova nende juures kaasa ei rääkinud. Oudekki ütles selgelt, et need on asjad, mille kohta tahab ise selgust saada. Kuna olen töötanud aegade algusest Keskerakonna programmiga, siis andsime talle vastuseid, mis sobivad ja mis mitte. Mõnda neist pole Keskerakonna programmis kunagi olnud."
Oudekki Loone: ,, Peamine arutelu ei käinud nende punktide üle. Esitasin need hoopis mitteformaalse arutelu käigus, et aru saada, milline on laiem ideoloogiline suund, kuhu lähima kümne aasta jooksul plaanitakse suunduda. Eeldasin, et see on sõpradevaheline jutt. Ega see mingi saladus muidugi ei ole, aga põhimõtteliselt ei olnud need mõeldud laiemale avalikkusele."
Yana Toom: ,,Need punktid olid Loonele isiklikult olulised. Enne kohtumist oli kõigi kolme vahel läbi arutatud, mida esitama minnakse. Küsimus oli, kas tulevikus võivad need asjad olla meie vestluskaaslaste arvates need, mida Keskerakond paneb lauale ja erakonna sees arutab ning nendes tuleb mingi erakonna positsioon. Mina jagan seda visiooni, see on meil ühine, aga küsimus on, kas nende asjus võiks erakond jõuda tulevikus seisukohale. Me saime mõnes punktis selge vastuse. Mõnel korral saadud vastus oli selline, millest Loone luges välja „ei”, mina aga „on võimalik arutada. Ma ei eeldanudki nende 12 punkti heakskiitmist. Mitte keegi ei lähe läbirääkimistele lootusega saada kõike, alati on manööverdusruum. Minu jaoks see nii oligi. Selge, et sellistel läbirääkimistel ei ole võimalik mõnel erakonna liikmel tekitada kannapööret. Küsimus oli, kas me midagi arutame ja kas sellel arutelul on erakonna juhatuse toetus."
http://epl.delfi.ee/news/eesti/kolm-ode ... d=78823088
Viimati muutis Puurija, 10 Juul, 2017 7:56, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36584
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Kriku »

„Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma,” ütles Papp.
No tekita siis see grupp küll, misasja sa ajalehes arutled selle üle?
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom: ,,Loone ja Ivanova nimekirjas olevast 93 inimesest on Keskerakonna liikmeid alla 30. Pärast tema lahkumist on ka need read hõrenenud. Väide, et nad põletasid sillad, ei vasta tõele. Mina leian, et see nimekiri ja need läbirääkimised olid erakonnale igati kasuks. Nii, et Olga on endiselt oodatud Lasnamäe nimekirja esikolmikusse ja Oudekki peaks lihtsalt ütlema, kus ta tahab kandideerida. Edgar Savisaarele pakutakse endiselt Tallinna üldnimekirjas esinumbri kohta. Ma usun, et paari nädalaga emotsioonid vaibuvad ja me suudame üheskoos edasi minna."
Olga Ivanova: ,,Kindlat vastust veel anda ei ole, räägin inimestega, neid oli päris palju, nii et võtab aega nendega suhtlemine. Tuleb aru saada, kas inimesed on valmis ka natukene teistsuguses koosseisus minema valimistele. Juhul kui nõudlus on suur, siis kindlasti me jätkame selles vaimus. Kõneluste raames peetud kohtumistel osales tema kahel neist ja Oudekki Loone ühel. Minu jaoks on väga kurb, et siis kui me läksime nendele läbirääkimistele, siis meil oli kindel eesmärk, et sünnib, kas ühiste kavatsuste protokoll või juhatuse otsused, mis käsitleks selle eetikakoodeksi komisjoni moodustamist või oleks aukohus kindla sõna öelnud näiteks Karilaiu väljaütlemiste osas. Mitte midagi sellist ei sündinud. Kõik need ideoloogilised punktid, mis me panime lauale, nende suhtes ei tulnud mingisuguseid konkreetseid juhatuse otsuseid ega midagi. Rääkisin Savisaarega reede õhtul."
Oudekki Loone: ,,Me peame kirjeldama kõigile neile inimestele, mis toimus nendel aruteludel. Ma arvan, et me võtame vastu kollektiivse otsuse. Meid huvitab eelkõige see, kuidas meie valijate huvisid kõige paremini kaitsta nii nendel valimistel ja ka edasi. Ainus asi, mis me saavutasime oli see, et me rääkisime erakonna sees märgatavalt rohkem, kui varem. Olen ka Edgar Savisaarega vahepeal kohtunud."
http://www.err.ee/606666/loone-ja-ivano ... -augustiks
http://www.err.ee/606692/toom-loone-ja- ... -nimekirja

AS Eesti Meedia kaotas Tallinna halduskohtus vaidluse tehnilise järelevalve ametiga (TJA) Ida-Virumaa raadiosagedusloa andmise üle. Ida-Virumaa levipiirkonna konkursil sageduseta jäänud Eesti Meedia AS vaidlustas Tallinna halduskohtus TJA otsuse, kuna loodab jätkuvalt senisest rohkem levitada eestikeelset raadioprogrammi ka Ida-Virumaal.
Eesti Meedia sisu- ja programmidirektor Hanno Tomberg: ,,TJA langetas otsuse punktisüsteemi kasutades, mis pole aga läbipaistev ja ei selgita, milliste kriteeriumide järgi üht pakkumist teisele eelistati. Ettevõttel pole ühtegi töötajat ja nende möödunud aasta viimase kvartalis tasutud riigimaksude summa jäi alla 1000 euro. Samuti pakuvad nad suures osas Venemaal toodetud programmi, mis on Eestis erinevateks saadeteks lõigatud. Seega puudub neil klassikalises mõttes originaalsisu.
Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann: ,,Kontsern plaanib halduskohtu otsuse kindlasti teises kohtuastmes vaidlustada."
http://www.err.ee/606620/eesti-meedia-v ... nakohtusse

Kolumnist Kaire Uusen: ,,Kui sajad raportid ja aruanded poleks aastate jooksul korduvalt ja etteheitvalt tõstnud esile fakti, et suur osa Eesti ühiskonna (sh arengu, rikkuse, vaesuse jne) probleemidest tuleneb ühiskonna lõhestatusest, siis võiks tõesti loobuda integratsioonist ja eesti keele õppimise nõudest. Vaevalt ükski eestlane tahab, et tema teisest rahvusest naabril oleks kehvem elu, vähem võimalusi tööd leida ja raha teenida. Keeleoskuse nõuet ei tohiks seega mingil juhul võtta kui eestlaste välja mõeldud karistust, vaid kui võimalust suurendada iga üksikisiku heaolu ja riigi ühtsust või tugevust. Vaadake kas või naabrite poole: hiljuti rääkisid Vikerraadios oma kogemustest Soome kolinud eestlased, kes jutu sees korrutasid pidevalt soome keele õppe olulisust. Kui tähtis see on ja kuidas nad endalegi üllatuseks on ainuüksi viie või kümne aastaga hakanud mõtlema nagu soomlased. Isegi kui neil ongi veel Eesti hinges ja veres, siis nende lapsed tunnevad ennast juba soomlastena. Kui nii lähedal on võimalik kasvatada enda sees «soomlast», siis mis veel kaugematest riikidest rääkida. Mõistan samas ka eestlase alateadlikku tõrget – et mis siis saab, kui sajad tuhanded venekeelsed ja hiljem ka juba teist värvi inimesed saavadki eesti keele selgeks, otsustavad Eesti elu üle? Tegelikult usun siiralt, et ka Eesti jamad idanaabriga pole läbi. Need tulevad uuesti, küsimus on, millal, millisel kujul ja kuidas. Maailmas ei muutu ühest küljest midagi, teiselt poolt aga väga palju. Seega ei pruugi tulla eestlaste jaoks uut Siberit või mõisaaega, aga suurtel ja mõjukatel võivad tekkida hoopis nutikamad lahendused maailma vallutamiseks. On ju endisaegseid suuri maailmavallutajatest rahvaid, kes tänapäevases maailmas on väiksed (ja seda vabatahtlikult), pidades meeles kunagist hiilgust, kuid tahtmata ajalugu korrata, sest ajad on paraku muutunud. Siit aga tagasi keele ja meelsuse juurde. Olgem ausad, eestlus pole ainult keel, vaid tähendab võimet tunda aastasadade kannatusi oma veres, mäletada mõisapiitsa valu või samastada ennast Siberisse sõitjaga – isegi siis, kui ise sinna ei sõitnud. Öeldakse, et keeleoskusega seda tunnetust ei osta ega omanda. Minult on eelmiste arvamuslugude peale küsitud, kas tõesti tahan, et ennast hakkaks eestlaseks pidama ja Eesti saatust kujundama inimesed, kes on tulnud siia elama teiste, sh vallutaja- või omakasupüüdlike mõtetega. Näiteks Yana Toom, eesti keelt valdav ja haritud inimene, on mõnegi silmis nagu kaasaja Gustav Naan. Või kas ei peaks eestlasi ettevaatlikuks tegema lääne teise põlve immigrandid, nende viha ja trots. See kõik on õige, aga ei saa unustada, et kogu suures rahvaarvus on selliste osa siiski marginaalne. Iga rahva seas on alati kindel protsent kurjategijaid või kindlate haigustega inimesi, nii ka dissidente, vastuvõitlejaid, pööraseid. Enamik siiski integreerub keelt omandades kolmandaks-neljandaks põlveks ja unustab mineviku pea sootuks (kui ei ole muidugi tegemist ühiskonnaga, kus on ajalooliselt või pikka aega elanudki erinevad religioonid või etnilised grupid kõrvuti). Viide Toomile või ka lääne negatiivsele kogemusele: jah, siin on kriipsuke tõtt, aga keelel on pikemas perspektiivis nn rahvust uuendav või taasloov mõju. Statistikaga ei taha artiklit koormata, aga vaadake soomeugrilaste saatust Venemaa avarustes. Meelsus ja rahvuslik tunne on alles vaid neis vähestes, kes oma keelt veel tönkavad. Teised, nüüdseks venestunud, võivad neile kasulikul hetkel küll öelda, et nad on soomeugrilased, aga sisu selles tundes pole. Lühikokkuvõte: kui kaob keel, kaob ka selle rahva meelsus, samas kui uus omandatud keel istutab meie sisse uue rahvuse, mis hakkab ajaga kasvama, kui olud soosivad. Kui Eesti venekeelsed inimesed omandavad eesti keele (unustamata oma keelt), siis nende lapsed sünnivad juba koos väikese eestlasega hinges. Eesti keele oskajate teine põlvkond hakkab üldjuhul mõtlema juba kohaliku rahva moodi, kolmas veelgi enam – kui olud seda soosivad ega tööta vastu. Väike eestlane hakkab kasvama kõigis, kes omandavad eesti keele, muidugi peab olema ka Eesti elu kogemus ja seotus eestlastega. Kui lugeda Justin Petrone raamatuid või kolumne, on näha, et väike eestlane on ka tema sees juba olemas. Seda on tunda ka eesti keele ära õppinud Howard Frieris, Toidupanga mehes Piet Boerefijnis jpt. Kakskümmend viis aastat tagasi, pärast talongiaja lõppu tuli Eestisse õppima ja elama üks aadlisoost taanlane, kes õppis ära eesti keele. Sai küll niivõrd teistsugusest elust šoki, aga isegi nüüd, aastakümneid hiljem on tunda, et see väike eestlane, mis temas üheksakümnendate algul tekkis, on siiani alles. Ta lihtsalt mõistab eestlast ja sealt poleks tema järeltulijatel enam nii pikk tee päris eestlaseks saamisel. Tuhandetel Eestit külastavatel või imetlevatel välismaalastel, kes ei ole kunagi eesti keelt õppinud ega Eesti elu elanud, seda väikest eestlast ei teki, olgu nad nii toredad kui tahes. Minu suguvõsagi vaatab segase tundega tagasi aastale 1857. Kellele on see Postimehe asutamisaasta, kellele sakste laulupeoaasta Tallinnas, aga meie suguvõsas katkes sel aastal blondide juuste ja sinisilmade ajastu – sündis laps, kes nägi välja nagu lõunamaalane. Ehkki tumedat juust ja kiiresti päevituvat nahka on meie seas tänapäevani, jäi eesti keel ja eestlus vaatamata sellele välismõjule verre tugevalt alles. Maailmas on neid näiteid tohutult palju. Olen kohanud kolmanda põlve väliseestlasi, kes on sünnist peale rääkinud inglise keelt, ja neis ei ole isegi pooleestlast nagu nende emas või isas. Paljude küüditatud eestlaste järeltulijad, kes jäid Venemaale, on täielikult venestunud, tundmata enam Eesti või eestlastega mingitki sidet. Nii võib julgelt öelda, et keelel (ja vastavas keskkonnas elamisel) on tugev mõju meie meelsusele, eelkõige meie tulevikule ja laste saatusele. Olgu, las Yana Toom praegu möllab, aga pole välistatud, et kunagi tulevikus, hoopis teistsuguses (poliitilises) olukorras näitab ennast tema sees elav väike eestlane."
http://arvamus.postimees.ee/4173059/kai ... e-eestlane

2013. aastal oli 53-aastase Tallinna bussiliini nr 11 bussijuhi Rudolfi elus pöördepunkt, kui bussiparki tuli tööle tema tulevane abikaasa. „Hüppas bussist välja nagu liblikas,” meenutab ta Jelenaga kohtumist särasilmil. Esimesel kooseluaastal sõitsid nad Jelenaga eri liinidel.
Rudolf: ,,See ei meeldinud mulle, sest ärkamise aeg oli erinev. Nii palusime lõpuks ülemuselt luba töötada sama bussinumbri all. Koos on parem!"
Nüüd veavadki Rudolf ees, Jelena ülejärgmise bussiga sabas koos pealinnas liiklejaid.
Rudolf: ,,Ma ei mõista neid, kelle sõnul ei saa oma naisega koos töötada. Milleks see abielu siis on? Koos on ju alati parem. Nagu nõel ja niit!"
Tema sõidugraafik näeb ette, et hommikuti sõidab ta kolm tiiru, õhtupoolikul neli. Vahepeal saavad nad abikaasaga poes käia või kodus puhata.
Rudolfi kõnes on tunda aktsenti. Ta ema oli ukrainlane, isa kasvas üles Eestis, kuid enne täiskasvanuiga läks Venemaale ja Hiina.
Rudolf: ,,Tagasi tulles tutvus ta mu emaga ja siis sündisin mina."
„Kunstiakadeemia. Lõpp-peatus.” See oli Rudolfi viimane hommikune ring. Nüüd tuleb veel kesklinnast sõita tagasi Mustamäele ja Jelenat oodata.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tallinna ... d=78821622
Rudolf võtab reisijaid peale naerul näoga.
Rudolf võtab reisijaid peale naerul näoga.
Mustamäe taksojuht Vsevolod Jürgenson: ,,Mul on au kandideerida Keskerakonna nimekirjas Mustamäel. Kui inimesed kirjutavad mu Facebooki lehele, mis on nende mured, mis meeldib Mustamäel, mis mitte, siis üks kord päevas valin välja inimese, kelle viin tasuta Mustamäelt sinna, kuhu tal vaja on. Selle jaoks panin ka tänavale üles reklaami, kus kutsun broneerima tasuta sõitu. Reklaam on üleval teist päeva ja seni väga palju kõnesid veel pole. Olen juba kaks kuud kohalike valimiste kampaaniat teinud. Mul on oma pastakad ja visiitkaardid, mida ma inimestele jagab. Olen neid jaganud nii oma majas kui poodide ja bussipeatuste juures. Kolm kuud kandideerimist on veel ees, mistõttu ma mõtlesingi laiendada kampaaniat oma taksosse. Mulle Mustamäe meeldib. Mul on kavas valimistel osaleda järgmised 40 aastat. Kõige rohkem palusid inimesed pinke, näiteks kodu ja kaupluse vahele, sest paljud vanainimesed ei jaksa pikalt käia. Samuti taheti juurde mänguväljakuid lastele. Päris palju oli ka inimesi, kes olid oma kodukohaga rahul ega tahtnudki midagi. Mõne mure oli rohkem isiklikku laadi. Minu taksos saab maksta ka krüptoraha bitcoiniga. Olen maailma esimene taksojuht, kes võtab vastu bitcoini."
https://www.facebook.com/vsevolodjurgen ... 86629563:0
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78842786

Tallinnas Pärnu maantee 46, kino Kosmos vastas, kollases puumajas asuva Itaalia kohviku Cremeria Itaaliast pärit pidaja ja majandusharidusega endine pangatöötaja Giuseppe Bassi: ,,Välismaalasel on Eestis lihtne äri alustada, sest aega ja raha kulub vähem. Tallinnas alustasime äri 2013. aastal Raekoja platsi jõuluturul, kus pakkusime sinki, juustu, salaamit, küpsiseid ja veini otse Itaaliast. Pärast seda leidsimegi Pärnu maantee maja ruumid ja Cremeria avati järgmisel aastal. Kohviku avamine polnud raske, bürokraatiat väga polnud, suhtlus ametnikega polnud keeruline. Itaalias on vaja palju rohkem aega ja raha, et avada enda äri. Kui tulin Eestisse eesmärgiga ettevõte avada, tegin endale kohe ka elamisloa kaardi, millega saab digitaalseid allkirju anda ja kõiki muid toiminguid teha, mis tavalise Eesti isikutunnistusega. Meie firmas ajab asju Eesti raamatupidaja, sest me ise ei oska eesti keelt ja tunneme siinseid seadusi liiga vähe. Ma tean, et saaksin ka ise majandusaasta aruandeid esitada, seda teevad siin mõned mu tuttavad itaallased. Eesti Euroopa Liidu eesistumises näen head võimalust, et näidata Itaaliale ja ülejäänud Euroopale, kuidas Eesti e-riik inimeste ja firmade elu lihtsustab. Praegu on Eesti majandusele suurim probleem suhtumine Venemaasse. Enda kogemusest tean ma rääkida, et Tallinnas on vene turistide arv vähenenud ja lääneeurooplaste arv suurenenud, aga ei ole kindel, kas neid on sama palju asemele tulnud ja kas nad kompenseerivad rahasumma, mis vene turistid Eestisse toonuks. Selle olukorra taga on minu hinnangul sanktsioonid, mis Euroopa Liit Venemaale sõjategevuse tõttu kehtestas. Venemaa on Eesti suurim naaber, neid tuleks näha kui partnereid, mitte vaenlaseid. Embargo on minu arvates kogu Euroopale kahjulik: suured korporatsioonid saavad hakkama, aga väiketootjad kannatavad majanduskeelu tõttu. Näiteks läksid paljud toiduainete tootjad vene turule, aga pärast sanktsioone pole neil kohta, mis seda asendaks. USA pole ka Euroopa suurim majanduslik partner, poliitiliselt jah, aga inimesed ei söö poliitikat. Teise murekohana Eesti majanduses näen aktsiiside kiiret tõusu, eriti alkoholi puhul, mis väljendub nn alkoturistide kolimises Lätti. See on Eesti turismisektorile suur kaotus, sest need, kes käisid alkoholi siin ostmas, kulutasid raha ka restoranides, hotellides ja suveniiride peale."
Kohviku teine omanik on Daniele von Perez: ,,Kui Eestit ümbritsevad riigid sama maksupoliitikat ei rakenda, siis miks peaks Eesti seda tegema? Tema arvan, et praegu ei muutu aktsiisitõusuga palju, alkoholi ostetakse lihtsalt mujalt. On mitut tüüpi turismi, halvemaid ja paremaid, aga suuna peab kindlaks määrama. On arusaadav, et valitsus ei soovi siia purjus inimesi, aga alkoholivastane poliitika ei pea olema ainult aktsiisi tõstmine. Aktsiisi on praegu liiga agressiivselt tõstetud. Ma pole kindel, kas see kompenseerib turistidelt saamata jäävat raha. Aktsiisitõus pole tingimata vale, aga see peaks olema paremini tasakaalustatud. Kahe aastaga minna kõige odavama alkoholihinnaga riigist kõige kallimaks siin regioonis on hull. Minu hinnangul oleks aktsiisi mõistlikum pikema perioodi jooksul tõsta, näiteks kümne aasta vältel. See looks Eestile võimaluse turistidele muid alternatiive pakkuda, peale odava alkoholi. Ilusa ilma pärast siia keegi ei tule, kümne aastaga oleks Eesti võimeline pakkuma alternatiive turistidele, aga kahe aastaga aktsiise tõstes hävitab riik restoranide ja alkoholitootjate äri. Eelis on minu arvates ka see, et Eesti on noor riik. Näiteks Itaalias arutati elektroonilise isikutunnistuse võimalust umbes 20 aastat tagasi, aga keegi ei võta seda siiani tõisiselt – keskmine avaliku sektori töötaja on 45-aastane ega tea kõiki interneti võimalusi, teda ei huvitagi need. Eestis on avaliku sektori töötaja keskmine vanus umbes 30 ja see ongi Eesti eelis. Itaalia majandus on stabiilne, aga vaikselt langev, põhjus on just see bürokraatia, mida Eestis pole. Üldine ärikliima on Itaalias liiga konservatiivne, kuid on lootust, et suhtumine paraneb."
Eurostati andmetel oli üleüldine kahepidiste sanktsioonide mõju 2016. aastal Euroopa Liidu majandusele -0,1% SKT-st. Eesti eksport Venemaale oli 2016. aastal võrreldes kolme aasta tagusega langenud 45%.
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/it ... d=78767344
Itaaliast pärit kohvikupidaja Giuseppe Bassi kohvikus Cremeria. Õdusas kohvikus saab Itaalia kohvi, õlut, veini ning loomulikult pitsat ja maitsvaid cannoli’sid.
Itaaliast pärit kohvikupidaja Giuseppe Bassi kohvikus Cremeria. Õdusas kohvikus saab Itaalia kohvi, õlut, veini ning loomulikult pitsat ja maitsvaid cannoli’sid.
7. juulil asutati MTÜ LIST, mille juhatusse kuuluvad Yana Toom, Olga Ivanova ja Oudekki Loone. MTÜ LIST tegevusaladena on märgitud «piirkondlikku/kohalikku elu edendavad ja toetavad ühendused ja fondid. Põhikirjas märgitakse, et tegemist on vabatahtlikkuse alusel ühinenud isikute iseseisva kasumit mitte taotleva organisatsiooniga, mis tegutseb avalikes huvides. Põhikirja kohaselt on LISTi eesmärgiks Eesti Vabariigi elanike huvide esindamine ja kaitsmine. Selle saavutamiseks on kavas esitada ühispöördumisi ja viia läbi küsitlusi, korraldada üritusi ja konverentse ning osaleda valimistel.
Olga Ivanova: ,,LISTi registreerimise ning pressikonverentsi kuupäeva kokkulangemine on kõigest juhus, sest vajalikud dokumendid esitati veel nädal enne ootamatut pööret. Yana Toomi otsuse valguses on vajadus MTÜ järele ära langenud. Arvan, et nüüd me sulgeme selle."
http://rus.err.ee/606877/v-den-kljuchev ... i-nko-list


Riigikogu liige Olga Ivanova reklaamib ennast Tallinnas plakatitega „Küsi julgelt!“. Ekspress kirjutas Ivanovast juba augustis 2013. Toona Lasnamäe linnaosa vanemana töötanud noorpoliitik ei leinud siis võimalust ühelegi küsimusele vastata. Linnaosavalitsus teatas: „Arvestades tema väga tihedat ajagraafikut, ei teki võimalust kohtumiseks ka lähikuudel.“
http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/ ... d=78832134

Kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,28. juunil läksin väga erutatult, lausa ärevalt rahvusraamatukokku, kus Eesti endise välisministri Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond korraldas rahvusvahelise konverentsi «Brexiti-järgne Euroopa». Mulle pakkus tohutult huvi asjaolu, et konverentsil pidi osalema Sir Gerald Howarth, Briti konservatiivse partei tuntud liige, parlamendisaadik aastail 1997–2017 ning tuntud euroskeptik ja Brexiti pooldaja. Mina olen teatavasti sügavalt veendunud Euroopa ühtsuse toetaja, sest minu meelest on see ainuke tõhus mehhanism, kuidas lahendada majandusliku ja ühiskondliku arengu probleeme, kindlustada julgeolek ja demokraatlike institutsioonide kaitse. Seepärast oli Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust mulle väga valus. Mulle ei andnud kuidagi rahu küsimus: kas Euroopa Liidu vastastel on reaalseid tugevaid argumente, mis võiksid mõjutada ka minu seisukohta? Intellektuaalse tegevuse harrastajana kaldun muudkui kõige üle mõtisklema, kõiges kahtlema ja lakkamata otsima vastust küsimusele elu mõttest. Võib-olla ei ole minu arusaam Euroopa ühtsuse kohta õige. Võib-olla on Euroopa Liidust lahkumise apologeetide käsutuses salajasi, mulle kui lihtsurelikule seni kättesaamatuid teadmisi, mida nad jagavad siis viimaks ka minuga. Võib-olla lähen minagi pärast kokkupuutumist sellise isiksusega nagu Sir Howarth Toompea platsile, käes plakat «Välja Euroopa Liidust! Eesti vabaks!» Ent pärast konverentsi lahkusin rahvusraamatukogust siiski selge ja kindla teadmisega, et Eestit ei ole vaja päästa mitte ühtse Euroopa, vaid hoopis euroskeptikute eest. Sir Howarthi ettekanne kandis pealkirja «Brexit and the Future of Europe» («Brexit ja Euroopa tulevik»). Ta mitte lihtsalt ei valmistanud mulle pettumust, vaid pettusin temas äärmiselt sügavalt ja põhjalikult. Hakkasin isegi pisut tundma hirmu Suurbritannia tuleviku pärast, kus sellised poliitikud nagu Sir Howarth on määranud oma riigi saatuseks olla Euroopa paaria. Oma seisukohtade tõestuseks esitas Sir Howarth andmeid, mille kohaselt pärast referendumit Suurbritannia lahkumise kohta Euroopa Liidust ei toimunud vähimatki majanduskatastroofi: ülemaailmsed ettevõtted jätsid alles oma Londoni kontorid, investeeringute maht ei vähenenud, tööpuudus ei kasvanud, rahvusvahelised korporatsioonid kavatsevad koguni avada Suurbritannias uusi tütarettevõtteid. Ma ei suutnud loomulikult hoiduda küsimustest ja pöördusin esineja poole järgmiselt: «Lugupeetav söör! Te rääkisite ainult Brexiti-järgsetest headest uudistest. Aga kas on olnud ka halbu uudiseid?» Sellele vastas Sir Howarth kategoorilisel toonil: «Ei, halbu uudiseid mul ei ole!» Aga minul, paraku, on halbu uudiseid Suurbritanniale. Ja ka Sir Howarthile. Eurostati andmetel kasvas Euroopa Liidu riikide sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis keskmiselt 0,6 protsenti, Ühendkuningriigis aga 0,2 protsenti. Inflatsioon oli 2017. aasta mais Euroopa Liidu riikides keskmiselt 1,0 protsenti, Ühendkuningriigis 2,9 protsenti. Töötasu kasv jääb Ühendkuningriigis inflatsioonist maha, mistõttu inimeste reaalne sissetulek väheneb. Peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides kasvas mais jaekaubanduse maht, Ühendkuningriigis kahanes see aga 0,9 protsenti. Sealjuures langes automüük Suurbritannias 8,5 protsenti, samal ajal kui Euroopas see kasvas 6,6 protsenti. Automüügi osas kerkis turuliidriks Saksamaa, kus kasv oli ligemale 13 protsenti. Tuntavalt halvenes Ühendkuningriigi kaubavahetuse bilanss: 2017. aasta jaanuarist aprillini kasvas eksport kaheksa protsenti, import üks protsent ning import ületas eksporti 55 miljardi euro võrra. Sel moel sai Suurbritanniast kaubavahetuse negatiivse bilansi poolest Euroopa juhtriik, mis annab tunnistust eksportivate majandusharude nõrkusest. Kui võrrelda, siis Saksamaa tõusis esikohale kaubavahetuse positiivse bilansi poolest: eksport ületas importi tervelt 80 miljardi euroga. Need andmed näitavad, et Suurbritannia majandus sõltub väga tugevasti välisturgudest, sealhulgas Euroopa turust, mille arvele langeb oma pool impordist ja ekspordist. Ma ei hakanud muidugi oma külastaja staatust kurjasti ära kasutama ega alustanud vaidlust auväärse põhiesinejaga. Aga kui ma poleks nii hea kasvatusega, siis oleksin ehk öelnud midagi sellist: «Lugupeetav söör! Tundsime ühiselt rõõmu, kui 1989. aastal langes Berliini müür, mis jagas kaheks ühtse saksa rahva ning kogu maailma lääneks ja idaks. Saame aru, et müürid rahvaste vahel on väga halb asi. Miks te siis tunnete rõõmu, et Suurbritannia otsustas ennast Euroopast uue müüriga eraldada? Te ise ütlesite, et Brexit tähendab Suurbritanniale kontrolli taastamist piiri üle, kontrolli tööjõu ja kaupade liikumise üle. Milleks seda vaja on? Et peatada migrantide vool? Aga migrandid on ju probleemiks kõigile Euroopa riikidele. Nii tuleb välja, et Suurbritannia üritab pääseda Euroopa ühise probleemi lahendamisest. Sellisel juhul on ju tegemist enda nõrkuse tunnistamisega, sooviga mängust välja astuda ja jätta kogu raskus võitlemisel illegaalse rändega Euroopa Liidu õlule. Kas selline positsioon väärib tõepoolest austamist? Kas isolatsionistlikul poliitikal saab üldse olla väljavaateid? Tahate vabaneda Euroopa bürokraatiast? Aga Brüsselis töötasid ju teiste seas ka Suurbritannia bürokraadid, kes langetasid otsuseid kõigile ühenduse liikmesriikidele, sealhulgas Ühendkuningriigile olulistes küsimustes. Nüüd kolivad need bürokraadid lihtsalt Londonisse, nii et bürokraatide arv Suurbritannias kasvab veelgi. Tahate loobuda raha maksmisest üleeuroopalisse eelarvesse, millest lahendatakse vaesemate riikide probleeme? Tugevama jõud ent selles ju seisabki, et ta abistab nõrgemaid, mitte aga selles, et ta neile selja keerab. Pealegi sai Suurbritannia sellestsamast ühisest eelarvest ka ise päris korraliku summa näiteks hariduse ja tervishoiu ülalpidamiseks. Suurbritannia tahab Euroopa Liidust välja astuda, et saada veel suuremaks? Aga teate mis: osa ei saa kunagi olla suurem kui tervik. Lisaks tundub, et Sir Howarthile on ka isiklikus plaanis üks päris halb uudis: 2017. aasta valimistel kaotas ta oma koha parlamendis. Olen kindel, et seegi on Brexiti tagajärg, mida lugupeetav söör nii tuliselt toetab. Kahjuks on euroskeptikute liikumised leidnud peaaegu kogu Euroopas üpris tugevat toetust väga mitmesugustes ühiskonnakihtides. Näiteks võib tuua Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, Prantsusmaa Rahvusrinde, Itaalia Viie Tähe liikumine. Eestigi pole erand. Tõsi, lugupeetav proua Kristiina Ojuland ei kutsu riiki otsekohe Euroopa Liidust välja astuma. Kuid Eestis on kaks poliitilist jõudu, mis on euroskeptitsismist haaratud. Need on Rahvuskonservatiivne Erakond (EKRE) ja Keskerakond. Ainult et üks neist teeb seda avalikult, teises on aga jõud, kes on sellele mõttele ustav nõnda-ütelda pärilikus, ajaloolises plaanis. Tänavu kevadel tehti EKRE kongressil avaldus, milles peeti hädavajalikuks korraldada Eesti kuulumise kohta Euroopa Liitu uus rahvahääletus. Eesti konservatiivides tekitab pelgu mõte, et Euroopa Liit võib muutuda hiigelriigiks. EKRE kongressil leiti, et õigus võtta vastu otsuseid võtmetähtsusega küsimustes peab jääma riikide enda kätte. «Immigratsioon ja pagulaspoliitika, riigikaitse, maksu- ja eelarveküsimused, perekonna määratlemine peavad olema eesti valija otsustada,» nõuab EKRE. Teiselt poolt ei taha konservatiivid siiski Euroopa Liidu lagunemist: «Näeme tõsiseid väljakutseid oma julgeolekule nii siis, kui Euroopa Liit kaaperdab riigikaitse teemad liikmesriikide käest keskusesse, kui ka siis, kui liit laguneb.» EKRE niisugune kahepalgelisus annab erakonna juhtidele võimaluse põigelda eemale otsesest vastusest küsimusele, kas nad on bloki poolt või vastu. Ent soov korraldada referendum Eesti kuulumise küsimuses Euroopa Liitu saab tähendada ainult ühtse Euroopa alustalade raputamist, sest nii muudetakse rahvahääletus poliitiliste spekulatsioonide ja valitsusele surve avaldamise instrumendiks. Euroopa Liit kujutab endast suurt peret, kus igaüks toob ühiste huvide nimel ohvriks mõne isikliku huvi. Teisiti ei saagi olla. Kas tõesti on vaja kellelegi ikka veel selgitada, et kui Eesti lahkub ühendusest, saab temast aega viitmata Venemaa rahvaste ühtse vennaliku pere liige? Just Euroopa Liit ja NATO on peamised Eesti Vabariigi riikliku suveräänsuse tagajad. Mis puudutab Eesti keskerakondlasi, siis, nagu teada, olid nad peamine poliitiline jõud, mis 2003. aastal astus avalikult Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastu. Erakonna asutaja Edgar Savisaar siiski ise selgelt oma seisukohta välja ei olegi öelnud, eelistades eesriide taga intriige punuda. Sellest on juba õige palju aastaid, aga Keskerakonna praegune juhtkond ei ole sugugi eelkäijate poliitikat hukka mõistnud ega tunnistanud 2003. aasta avaldusi ekslikuks. Loomulikult on Eesti peaminister Jüri Ratas, kes ühtlasi on Keskerakonna esimees, korduvalt vandunud truudust ühenduse printsiipidele ning Eesti kindel kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse on kirjas isegi koalitsioonilepingus. Kuid erakonna peasekretär Mihhail Korb jäi ministriametist ilma ikkagi just seepärast, et lubas endale arvamust, nagu võiks Eestil olla ka mõni muu kaitsedoktriin, mis ei näe ette kuulumist NATO ridadesse. See oli tõeline freudistlik keelevääratus. Loomulikult esineb Keskerakonnas lahkhelisid ja kõikumisi, parteis on oma parem- ja vasaktiib. Need on igati loomulikud protsessid, mis on seotud just Savisaare varjujäämisega, kes varem oli erinevaid mõjugruppe ühendav lüli, suutes koondada rivaalitsevad poliitilised voolud ühtsete majandushuvide taha. Aga nagu ütles juba Shakespeare'i Hamlet: «Aeg liigestest on lahti, neetud rist – et minult nõuab paikapanemist.» Nii rebenesidki pärast Savisaare lahkumist niidid, mis olid ühendanud neid Keskerakonna poliitikuid, kes on seotud Vene äriga Eestis ja seepärast orienteerunud Venemaale, ning neid, kes on seotud Eesti äriga ja orienteerunud Euroopale. Seepärast on Keskerakonnas oodata pidevalt omavahelisi hõõrumisi. Ent seni tegutsevad ühe erakonna raames külg külje kõrval poliitikud, kes tuginevad täiesti erinevatele valijarühmadele. Näiteks Yana Toomi, Olga Ivanona ja Mihhail Kõlvarti poliitilise võimu allikaks on selgelt Eesti venekeelsed valijad. Seepärast peavad nad vastu tulema nende valijate nõudmistele ja ootustele, kes vaatavad Venemaa telekanaleid, hääletavad rõõmsalt Ühtse Venemaa ja Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt ning on veendunud, et lääs on Venemaale sõja kuulutanud ja NATO ohustab Eesti julgeolekut. Sellist laadi valijatele on ühtne Euroopa täiesti vastuvõetamatu, sest Venemaa propaganda kujutab Euroopa Liitu patupesana ja kõige veneliku vihkamise kantsina. Kui suure tähelepanuga võetakse Kremlis kõiki Euroopa probleeme, kõiki märke ühtse Euroopa võimaliku lagunemise kohta! Venemaa ajakirjandus teatab juubeldades euroskeptikute valimisvõitudest ning tunneb mõnu Marine Le Peni iga avalduse peale Prantsusmaad vältimatult ees ootava lahkumise kohta Euroopa Liidust. Ja veel kuidas juubeldati riigiduumas pärast seda, kui britid olid otsustanud Euroopa Liidust lahkuda! Vladimir Putin sedastas napisõnaliselt: «Tubli!» Kogu see meelsus kandub täielikult üle Eesti venekeelsele elanikkonnale. Venelased on kindlad, et Euroopa elab viimaseid päevi ning peagi roomab põlvili Putini ette armu paluma. Seepärast on Keskerakonna saatuseks sümboliseerida vene valija silmis salajast vastuseisu ühtsele Euroopale, sest muidu keeraksid Ida-Virumaa ja Lasnamäe valijad oma ebajumalatele lihtsalt selja. Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks Tallinna Televisioon liidab nii erinevaid poliitilisi jõude nagu Keskerakond ja EKRE. Aga õigesti öeldakse, et äärmused tõmbuvad. Eesti valija peab olema lihtsalt tark ja tegema südames õige valiku, keda Toompeale end esindama saata."
http://arvamus.postimees.ee/4175579/and ... kute-kaest

Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom: ,,Mina sealt veel eraldi valimisliitu välja ei lugenud. Kuigi see ei ole muidugi välistatud. Edgar Savisaare puhul ei tohi keegi üllatuda. Ta on ikka suurmeister kõikvõimalikes üllatustes. Savisaare video võib olla ajendatud paar tuhat allkirja kogunud liidust Savisaare toetuseks. Ma ei pea seda provokatsiooniks või survestamiseks. Tallinna nõukogu liikmena võtaksin ma seda kui ühte infokildu, et see pilt, mida homme arutada, oleks veidi täiuslikum. Ma ei näe põhjust, miks seda (erakonna Tallinna üldnimekirjas esinumbrina kandideerimist) mitte teha, kui sellest oli juttu. Kui me ei suhtle meedia kaudu, siis selge see, et keegi peab selle ettepaneku talle ametlikult tegema. Peale homset see saabki ilmselt tehtud. Minu sõnum (Oudekki Loonele ja Olga Ivanovale) oleks neile see, et kui me saavutasime teatud tasakaalu erakonnas, siis seda tasakaalu oleks mõistlik hoida erakonna sees. Nii meedial kui poliitikutel on komme natuke üle reageerida. Me näeme salapäraseid vihjeid seal, kus neid üldse ei ole. Ma arvan, et mina sattusin sinna (videos olevale fotole) ilmselt juhuslikult, ja ma kindlasti ei võta seda varjatud ettepanekuna. Meil on Edgariga sellised suhted, et kui vaja, siis ta helistab mulle ja räägib asjad otse üle, nii et pole vaja sellist vihjet."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79033558

Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Oudekki Loone: ,,Avaldan heameelt, et Savisaar jätkab aktiivselt Eesti poliitikas ning plaanib osaleda Tallinnas kohalikel valimistel. See tähendab, et seesugused keskerakondlikud väärtused nagu julgus mõelda suurelt, ütelda alati ei konformismile ja stagnatsioonile jäävad kindlasti kaitstuks. See annab ka lootust, et aastaks 2019. on Eestis olemas erakond, mis julgeb rääkida kodanikupalgast ja sellest, et kodakondsus peab olema liitev, mitte passivärvi pidi elanikke lahutav nähtus. Ei tea, millised erakonnad 2019. aasta parlamendivalimistel peale võib-olla Konservatiivse Rahvaerakonna osalevad. Eesti suured erakonnad kujunesid välja möödunud sajandi lõpus, vastates 1990. aastate probleemidele. Täna seda maailma enam ei ole, ei Eestis, ega mujal. Täna on vaja uusi poliitilisi jõude, vastamaks uutele küsimustele: immigratsioon, töötajate õiguste murenemine, suurkorporatsioonide maailmavallutus, hiilivalt algav uus külm sõda, kuidas luua kõiki siin elavaid rahvusi ühendav vaba Eesti… Olemasolevad erakonnad peavad seega läbi tegema totaalse muutumise või areenilt kaduma. See käib ka Keskerakonna kohta. Isikutevahelised pinged on pinnavirvendus, need saab alati ära klaarida. Maailmavaateline hägusus ja peenhäälestamine ajal, mil inimesed vajavad selgust ja julgust, tähendab aga perspektiivitust. Valijate ignoreerimine, patroneeriv suhtumine, soov saada inimeste hääli, aga mitte täita nende ootusi, tähendab väljasuremist. Näen kohalike valimiste kontekstis, et Tallinn saab olema heades kätes. Seega mina ise saan teha seda, mida minu kodanikuteadvus minult nõuab: kindlustada, et ka Eesti ääremaade huvisid ära ei unustataks. Eesti peab toimima kõigi huvides, mitte ainult välismaa pankade ja pealinna rikaste huvides. Tahan jälgida, et Antslal, minu lapsepõlvesuvede paigal, minu vanavanemate kodulinnal, oleks kindel tulevik. Selge on see, et kui tahta riiki reaalselt edasi valitseda, siis peab Keskerakond oma munad üles leidma."
http://poliitika.postimees.ee/4196777/l ... imekirjaga

Varasemalt Edgar Savisaare leeri kuulunud Yana Toom: ,,Savisaare nimekiri ei aita kaitsta valijate huve ning toob rõõmu vaid poliitilistele konkurentidele. Minu otsus Keskerakonna nimekirjas kandideerida tulenes eelkõige valijate huve silmas pidades, sest vaid tugev ja ühtne erakond saab pealinlaste eluolu parandamisse panustada. Kui vaadata, mida Tallinnas on aastate jooksul tehtud, siis on selge, et killustunud volikogu või valimisnimekirjad poleks seda eal suutnud. Keskerakonnal on tugev programm, mida ühiste arutelude käigus veelgi parandasime. Me suudame need ideed ka ellu viia. Arutelud erakonnas näitasid tema jaoks selgelt, et erimeelsuseid saab lahendada, kui nendest räägitakse. Paraku tundub, et valimisliit oli ja on eesmärk omaette, mille puhul ei ole proovitudki läbi rääkida või oma rahulolematust sõnastada. Soov on olnud igal juhul – maksku, mis maksab – minna eraldi, mitte koos ja tugevana ning minu jaoks pole selline lähenemine õige. Ootasin pressikonverentsilt ka programmi tutvustust, kuid seda ei tulnud. Arvestades, et ainult kaks kuud on valimisteni aega ja programmist ega linnapeakandidaadist ei räägita, ei ole see hea tava. Valimisnimekiri toob kasu eelkõige poliitilistele oponentidele, kes rõõmustavad väikese aknaava üle, mis neile tundub avanevat. See, et mulle ja loodavale valimisliidule pakuti esimest korda minu poliitilise karjääri jooksul valimiskampaaniaks suuri rahasummasid, tekitas minus kahtluse, et kelle huvides see kõik ikkagi toimub. Edgar Savisaar oli ja jääb Eesti Keskerakonna jaoks väga oluliseks persooniks. See on tema otsus ja seda otsust tuleb austada."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79082636

NATO Varssavi tippkohtumisel kokkulepitu järgi Eestisse heidutama tulnud Prantsuse sõdurid: ,,Meid pole siin Eestis heidutanud miski peale ilma."
Kontingendi pressiohvitser rivistusel sahkama külma vihma kaela sadamise peale: ,,Nii teil siin kogu aeg ongi."
Le Mansi linnast pärit Prantsuse seersant Nicolas: ,,Esimene emotsioon saabudes oli, et siin on külm. Selline tervitus siis Eestilt. Eestis näeb kogu aeg justkui kaht eri maailma kõrvuti. Üks on väga moodne – uued rongid, sõjaväebaasid jms – ja siis Tallinnas näiteks vanalinn, kus on iidsed müürid ja hooned."
Prantsuse kapral Robin: ,,See (Lumesadu) on uus kogemus. Eestis on palju asju teisiti kui Prantsusmaal, siin saab ka hilisõhtuti midagi teha. Võid käia poes ka pühapäeval, milleks Prantsusmaal palju võimalust ei ole. Inimesed üritavad sinuga rääkida ja on kenad."
Eestlased räägivad valdavalt väga hästi inglise keelt, ent 80% Eestisse tulnud Prantsuse sõduritest inglise keelt ei räägi.
Prantsuse kontingendi ülem kolonel Michel de Mesmay: „Varasemad missioonid on olnud pingelised, aga siin oleme sõbralikus riigis. Siin pole isetehtud lõhkekehade ohtu, meie pihta pole tuld avatud, nii et see on tõesti väga erinev. Teised erinevused on Venemaa lähedus ja Eesti maastik. Eestis on olnud meeldiv olla. 30 Prantsuse sõdurit osalesid Võsul toimunud maratonijooksul."
Prantsuse sõdurid viibisid harjutusväljadel, Tapa sõjaväelinnakus, Tallinnas, Pärnusja Võsul. Vähesed kokkupuuted kohalikega olid sõbralikud.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tapal-te ... d=79045454

Relvasmugeldajate jõuku kuuluvad Dmitri Bogdanov, Mihhail Svetlov ja Leonid Svetlov palkasid 2015. aastal Narva asotsiaale, et nad relvad ja nende osad üle piiri Venemaale viiksid. Venemaa Peterburi oblasti uurimiskomitee uurimisandmetel maksti narvalastele ühe piiriületuse eest 10 eurot. Asotsiaalid toimetasid tulirelvad üle piiri Ivangorodi ja peitsid need kokkulepitud kohta. Peterburi oblasti uurimiskomitee suutis tõestada Narva elanike osaluse Slovakkiast hangitud Beretta ja Glocki püstolite üle piiri toimetamises.
http://spb.sledcom.ru/Novosti/item/1155246/

Perearstide seltsi juht Diana Ingerainen: ,,Tõhusat HIV vastast tegevust takistab aga tõsiasi, et Ida-Virumaa tervishoiutöötajad elavad hoopis teistsuguses inforuumis ja oma tegelikkuses. Sealsed perearstid näiteks käivad koolitustelgi Venemaal ja teadlikkus HIVst on seal kehvem kui mujal ka tervishoiutöötajate hulgas."
http://www.err.ee/612583/hiv-kaoks-eest ... borihiired
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Vahtra talu pruunisilmne noorperemees Kaarel Narruskberg: ,,Turg jaguneb kaheks – eesosaks, kus müüakse põhiliselt Eesti kaupu ja on kuulda eesti keelt, ning tagaosaks, kus hakkama saamiseks tuleks osata vene keelt.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Anna-Maria Uulma: ,,Proua torkab mulle ja fotograafile pähe sinimustvalge mütsi. Paar meetrit eemalt põrnitseb meid üks lühemat kasvu meesterahvas. Tema kehakeel reedab, et hea meelega tahaks ta fotograafile jalaga virutada. Kas tõesti lipuvärvides mütsi pärast? Mees märkab mu pilku ja jalutab minema. Ta kõnnakust võiks arvata, et tegu on vähemalt Lasnamäe kuningaga. Kui me varem ei mõistnud, mis vahe on Keskturu ees- ja tagaosa vahel, siis sinimustvalge müts tegi need erinevused kohe selgeks. Ometi on siin, turu kaugemas sopis teisigi eestlastest müüjaid. Turu kõige-kõige tagumisest otsast leiame vanakraami müüva meesterahva. Püüame juttu teha, kuid vestlus jääb poolikuks. „Miks ei oska vene keelt?“ pärib vanakraamikaupmees veidi üleolevalt. Kliendiga üldiselt nii ei suhelda, aga nüüd ma juba mõistan: keskturu tagumine osa näibki olevat nagu tükike Venemaad. Või 1990. aastate alguse Eestit. Pilt on selge, liigume tagasi peavärava poole. Teele ette jääb rõivalett, kus müüakse Putini pildiga fännisärki ja matrjoškasid."
http://ekspress.delfi.ee/elu/toelist-el ... d=78833466
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Lemet »

Hiljutine "Kirillitsas Eesti". Saatejuhtidelt tõdemus, et ca50% vene koolide lõpetajatest pole lõpetamisel suutelised sooritama ka kõige madalama taseme keeleeksamit...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Roamless
Liige
Postitusi: 3809
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Roamless »

Sattusin hiljuti juhuslikult sellisesse kohta, nagu "Mustakivi keskus" Lasnamäel. Kes soovib 90-ndate nostalgialaksu, soojalt soovitan. Kitsad koridorid, nagu kunagi Kadaka turul, mingit arusaamatut kribu krabu ja träna müüvad pisiboksid, lisaks pole väiksemates putkades Eesti keelega mitte midagi teha (tõe huvides olgu öeldud, et suuremates kohtades vallati aborigeenide keelt rahuldavalt) ja kõige tipuks müüs keskuse sees ametlikus müügiboksis mingi vene mutikene pirukaid, kus kõik kirjad olid venekeelsed (ime et hinnad veel rublades polnud). Noorem generatsioon ei pruugi teada, mis need kapusta ja sõr olla võivad. Nii otsest ja ametlikku keeleseadusele sülitamist pole ammu näinud.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36584
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Kriku »

Jaa! Minu vanematekodu on selle poe & turu kõrval. Olukord on veidike muutunud koos uue turuhoone ehitamisega, varem oli ikka ehtne päikesekuum asfalt paljaste jalataldade all & Võssotski muusika üle tolmuste katuste (zdes' vam ne ravnina...). Nüüd on vähemalt turuhoone ja standardiseeritud putkad, aga sisemine labürint on jah nagu teisest maailmast võrreldes sellega, mida eestikeelsetes linnaosades tavaliselt näeb.
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 19534
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas ruger »

Kunst ja Eesti riigilipp Eestis.
Äsja tähistati Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Nii minagi. Olen armeenia päritolu eesti maalikunstnik. Eksponeerin oma maale Tallinna iidsete müüride vahel Pikas jalas koos paljude teistega.

Mõtlesin seda päeva tähistada ka seal pidulikumalt ja võtsin selleks kaasa Eesti Vabariigi riigilipu. See tänav on meie pealinna üks turistiderikkam ja nii on neil võimalus meie pidupäevast osa saada. Panin lipu rõõmuga üles oma maalide kõrvale.

Samas kohas on kolm mitte-eestlasest eri rahvusest kunstnikku, kes olid sinimustvalge lipu sinna panemisest šokeeritud. Nad ütlesid, et ei taha sellel tänaval näha Eesti lippu, et neile ei meeldi Eesti ega Eesti lipp. Nemad armastavad Venemaad ning on Putini austajad. Ütlesin neile, et mina armastan Eestit, sest elan siin, saan luua oma kunsti ja Eesti armastab mind. Eestimaa on mulle armas. Tundsin huvi, mis neil Eesti vastu on – neil on ju samad võimalused, mis minul. Nad vastasid vaid, et vihkavad Eestit ja eestlasi. See šokeeris jälle mind. Miks küll ometi?

Kas veel 26 aastat hiljem kohtab Eestis sellist viha? Kas ka tänapäeval ei saa Eestis sinimustvalge lipuga vabalt ringi käia ja peab kartma kellegi viha!
http://arvamus.postimees.ee/4219195/ash ... l-keelatud
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Narva linna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder: ,,(Narva pargi) Pimeaia rekonstrueerimise projekti kohaselt jääb nimetatud (Narva linna vabastamise lahingutes 1918. aastal langenud Viljandi kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee väeosade võitlejate) mälestusmärk oma endisele kohale. Usaldusväärsed uuringud on näidanud, et sellesse kohta, kus mälestusmärk paikneb, pole tegelikult kedagi maetud. Tegemist on fiktiivse hauaga − see on meile teada −, kuid sellest hoolimata ei hakata selle mälestusmärgiga praegu midagi ette võtma. Heakorrastatakse vaid seda ümbritsev territoorium. Põhimõtteliselt on sellel objektil mõningane väärtus olemas, kuid oleks muidugi õigem, kui see mälestusmärk paikneks Siivertsis, kuhu hukkunud tegelikult maetud on. Kohta teame me enam-vähem täpselt. See on keeruline küsimus, ent kui kõigile selgeks teha, mis ja kuidas oli, siis oleks teisaldamine põhimõtteliselt võimalik. Diskussioone on olnud palju, kuid praegu jääb mälestusmärk nii, nagu ta on. Võimalik, et tulevikus saab see küsimus teistsuguse lahenduse."
http://pr.pohjarannik.ee/?p=22175
pimeaed.jpg
pimeaed.jpg (111.84 KiB) Vaadatud 5205 korda
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5209
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Manurhin »

Huvitav, mitu mälestusmärki on Venemaal nt. Kodusõjas hukkunud valgekaartlaste ja Teises maailmasõjas hukkunud saksa sõdurite mälestuseks? Äkki paneks selle Narva punaste kivi siis kohe Palermosse või Tartu krediitkassa keldri ette üles? Eestil oleks juba ammu aeg hakata käituma iseseisva RIIGINA. Mõrtsukate ja okupantide mälestussammaste koht on kivipurustusmasinas või äärmisel juhul okupatsioonide muuseumis.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36584
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Kriku »

Manurhin kirjutas:Teises maailmasõjas hukkunud saksa sõdurite
Veel parem analoogia: vlassovlaste mälestuseks. Oleks tõesti huvitav teada.

Valgekaartlastele usutavasti on.
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15562
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Fucs »

Kriku kirjutas:Veel parem analoogia: vlassovlaste mälestuseks. Oleks tõesti huvitav teada.

Valgekaartlastele usutavasti on.
Русская освободительная армия (РОА)
Мемориальная плита посвящённая фон Паннвицу, А. Г. Шкуро, П. Н. Краснову, Султан-Келеч-Гирею, Т. Н. Доманову и др. — «Воинам русского общевоинского союза, русского корпуса, казачьего стана, казакам 15 кавалерийского корпуса СС, павшим за веру и отечество» — храм Всех Святых, Москва, Россия. 8 мая 2007 года, в преддверии Дня Победы, памятник был разрушен антифашистами[53][54]. Настоятель храма протоиерей Василий Бабурин отметил, что данная плита не имеет никакого отношения к храму Всех Святых. От памятника оставался небольшой осколок, пока в 2014 году он не был заменён на плиту «Казакам, павшим за Веру, Царя и Отечество».
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1 ... 1.82.D1.8B

Pilt
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

27-aastase Tartu klienditeenindaja Elvira Jakobsoni esivanemad on omal ajal Kaukaasiasse välja rännanud eestlased. Elvira on sündinud Abhaasias, kuhu tema vanavanemad jäid lõpuks paikseks. Tagasi Eestisse kolisid Elvira vanavanemad 1990. aastate keskel, sest elu sõjast räsitud piirkonnas olnud kehv. Elvira ema Helena Pertmann võttis tema ja noorema venna Mihkel Markuse ning sõitis 1998. aastal Tartusse vanematele järele. Helena insuldi saanud isa Julius Jakobson oli siin suremas ning Helena soovis isa enne surma veel näha. Lapsed läksid Eestis kooli.
Elvira: ,,Ma olen nii pikalt halli passiga elanud. Iga kord, kui lähen passi uuendama, ütlevad nad ka, et võiksin eksami ära teha, aga mul pole huvi olnud. Olen halli passiga, sest nii on mugav. Osalt trotsist. Algul mõtlesin, et kui mulle kodakondsust ei anta, siis polegi vaja. Ema tegi riiklikud eksamid ära ja sai kodakondsuse. Vend sai automaatselt tänu temale Eesti passi, aga mina olin selle jaoks liiga vana ja Eesti kodakondsust ei saanud. Olen uurinud oma sünnitunnistust, seal on kirjas, et minu mõlemad vanemad on eestlased. Ma nagu võiks saada Eesti kodakondsuse ka, aga mingi keeruline värk on sellega. Elu halli passiga ongi lihtsam. Ei ole viisat vaja, kui Venemaale sõita. Üleüldse pole sellest mingeid probleeme, et mul Eesti passi ei ole. Mõni aasta tagasi käis isapoolne vanaema meil külas, nii aastas korra, aga siis ta suri ära. Isa suri eelmine aasta ja nüüd ei olegi seal kedagi."
Helena: ,,Ehkki eksamid ei olnud mulle rasked, kulus paberite ajamiseks kõvasti aega. Eksamid sooritasin 2002. aastal, passi sain 2007. aastal. Ma olin nii õnnelik, nii kaua oodatud pass!"
Samal aastal sai Elvira täisealiseks.
69-aastane Elmi Abo on sündinud Abhaasias Sulevi külas eestlaste peres. Eesti Vabariik on 1920. aastal tunnistanud Abhaasias Elmi vanaema Liisa ühes poegade Arnoldi (16), Villemi (13) ja tütar Herminega (14) ka Eesti kodanikeks. Arnold ei tulnud Eestisse, kuigi Elmi ema käis siin laulupeol küll.
Elmi elab Kehras 1998. aastal Abhaasiast Eesti Vabariiki kolides Eesti riigi toetusega ostetud ühetoalises korteris.
Elmi: ,,Nii hea on Kehras elada, nii rahulik. Mulle anti alaline elamisluba. Viimastel aastatel olen kodakondsusele rohkem mõelnud, varem mitte. Öeldi (Ametnikud ütlesid), et räägin ju hästi eesti keelt, mis mul viga eksameid teha. Mina vanainimene, mul ei jää enam pähe. Oleks uhke olla Eesti kodanik, aga elul Kehras pole midagi viga ka välismaalasena. Meil elab siin Kehras palju peresid Abhaasiast. Üks tuli juba enne sõda ja kutsus siis, et tulge, siin on rahulik linn ja hea elada. Mõni mõtleski, et tulime Abhaasiast, oleme abhaaslased, aga missugused abhaaslased me oleme, kui me oleme eestlased?"
Tallinnas elav 45-aastane halli passi omanik Andrei Abo käib juba neli aastat Soomes tööl: kümme päeva ehitab seal, sama kaua elab siin. Ta tuli Eestisse 1993. aastal, sest Sulevi külas üksi loomi pidanud noormeest kutsuti sõtta. Siia jõudes pakkus Eesti riik talle isegi kodakondsust. Tookord otsustas Andrei ise elamisloa kasuks, kuna ema jäi Abhaasiasse ning mees arvas, et hakkab sageli seal käima. Eesti passiga oleks see keeruline olnud.
Andrei: ,,Minu külast võtsid kõik poisid, kes läksid, kodakondsuse. Pärast oli probleem, et ei saanud üle piiri tagasi, pidi öösel minema või maksma."
Mõni aasta hiljem kolis ka ema Eestisse ning Abhaasiasse ei jäänud enam kedagi. Paar aastat tagasi otsustas Andrei lõpuks ka kodakondsuseksamid ära teha. Ta räägib aktsendiga, kuid vabalt eesti keelt, ent kirjutades teeb vigu.
Andrei: ,,Panin end kirja ja läksin paugu pealt kohale, nii kui Soomest tulin."
Ettevalmistuseta eksamile läinud Andrei kukkus läbi.
Andrei: ,,Lohutati, et teen teinekord jälle. Räägin pika jutu eesti keeles ära ja siis öeldakse, et tulgu ma veel üks kord, punkte ei jätkunud."
Tartus elab kümne lapse ema ja mitmekordne vanaema Lidia Jakobson (85). Tema üks lapselaps on ka Elvira Jakobson (segaduse vältimiseks olgu öeldud, et naisel on ka samanimeline tütar). Põhja-Kaukaasias Banatovi eesti külas sündinud ning lõpuks Abhaasiasse Sulevi külla kolinud Lidia pöördus tagasi esiisademaale 1990. aastate keskel. Üheskoos abikaasa Julius Jakobsoniga koliti Tartusse. Nii Lidia kui ka Juliuse esivanemad olid pärit Viljandimaalt Suure-Jaani kihelkonnast, kuid rändasid Eestist 1890. aastatel välja. Lidia üks tütardest ostis aasta tagasi Viljandimaal esivanemate talu tagasi, ehkki sellest on järel vaid varemed. Abhaasia sõja ajal hakkasidki Lidia ja Juliuse lapsed siia riburadapidi tagasi kolima. Praegu elab Eestis seitse last: Helena, Elvira, Meri, Robert, Artur, Viktor ja Mihhail. Abhaasiasse või Venemaale on jäänud veel Svetlana, Rudolf ja Jüri. Seitsmest siin elavast lapsest neljal on Eesti kodakondsus.
20 aastat Eestis elanud Meri Jakobson: ,,Ma tegin eksamid ära, aga tahtsin, et mul oleks kerge Abhaasias käia, kus ma sündisin ja elasin 37 aastat. Mul oli Vene välispass, sellepärast mulle Eesti passi ei antud. Iseenesest pole elul praegu midagi häda, aga südames on kuidagi ikka raske tunne."
Meri on nelja lapse vanaema ja kahe tütre ema. Viimastest ühel on kodakondsus, teisel pole. Lidial, kes on oma lastele eesti keele selgeks õpetanud, on samuti hall pass. Julius jäi Eestis raskelt haigeks ja suri peagi.
Meri: ,,Ema ütles, et kaua temagi elab, milleks bürokraatiale aega raisata."
Pangas töötav Anne Plado (39) on ligi kümme aastat olnud Eesti kodanik ning selle üle uhke. Teekond selleni võttis aega umbes sama kaua, ehkki Anne on eestlane. Ta on sündinud Gagras ning üles kasvanud Abhaasias Salme külas. Pärast Abhaasia sõda otsustas Anne vanemate juurest lahkuda ja vabasse Eestisse kolida. Ta pakkis 1996. aastal kolm suurt kotti. Anne oli enne paar korda Eestis sugulastel külas käinud ning teadis, et siin on väga-väga külm. Eesti keelt oli ta õppinud kohalikus Salme küla koolis ning vanematega rääkides – eesti keel oli kodune keel.
Anne: ,,Koolis oli eestlasi palju, aga kui sõda pihta hakkas, siis sõitsid paljud ära Eestisse või Venemaale."
Esialgu käis Anne iga kuu migratsiooniametis oma nägu näitamas ja dokumente pikendamas. Siis sai ta tööle turvafirmasse ESS (G4Si eelkäija – toim).
2007. aasta novembris Eestisse jõudnud ja jõulute paiku töö saanud Anne: ,,Olen tööandjale väga tänulik, sest nemad ajasid mul tööloa paberid korda ja pakkusid mulle tööd."
Järgmisel aastal läks ta Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumisse 12. klassi, et ka Eestis haridust tõendav dokument kätte saada ja siin ülikooli minna. Gümnaasiumi lõpetades tegi ta ühtlasi ära kodakondsuseks nõutava keeleeksami.
Anne: ,,Pidin viis aastat olema ajutise elamisloaga, siis sain pikaajalise elamisloa viieks aastaks ja sain hakata taotlema Eesti kodakondsust. Kodakondsuseksam oli lihtne."
Kui kodakondsuseksam tehtud, mis Anne sõnul oli lihtne, tuli veel aasta oodata ning lõpuks sai Annest eestlane ka de jure.
Anne: ,,Tahtsin olla ikka selle riigi kodanik, kus elan ja kus on sündinud minu laps, ning tunda, et Eesti riik hoolitseb ikka minu eest, muidu olen kui taeva ja maa vahel."
Nii nagu Andrei ja Elmi, leidis ka Anne hiljem rahvusarhiivist dokumendid, mis ütlevad, et tema esivanemad olid tegelikult sünnijärgsed Eesti kodanikud. Nad rändasid välja Võrumaalt Tsolgo külast. Samasuguste dokumentide alusel on mõni Abhaasia eestlane kodakondsusegi saanud. Viimasel ajal on politsei- ja piirivalveamet sellest keeldunud põhjendusega, et kodakondsuse säilitamiseks tuli välismaalt Eestisse tagasi kolida.
Eesti Vabariigi siseminister Andres Anvelt: ,,Siseministeeriumil on plaanis tellida õigusteadlastelt analüüs, mille tulemusel peaks selguma, kas ja kuidas saaks kehtiva õiguse alusel opteerunute järeltulijatele anda Eesti kodakondsuse. Tegu ongi pigem õigusliku kui poliitilise küsimusega, sest ajaloolise õigluse taastamisel peab analüüsima nii ajaloolisi kui ka praegusi seadusi ning nende kooskõla."
Anne: ,,Arvan, et kodakondsuse taotlemine ja saamine võiks väliseestlasele olla palju lihtsam. Just sellele inimesele, kes soovib tulla siia elama, sest praegu, mõeldes tagasi, läks mul 11 aastat Eesti kodakondsuse saamiseks. Mõtlen murega oma vanemate peale: millalgi on vaja nende eest ilmselt hoolitseda, aga nad ei saa ju siia tullagi. Tuleb sõita Moskvasse viisa taotlemiseks, kus tuleb mitu päeva otsust oodata. Vanemad ei ole enam nii noored, et sõita nii kaugele ainult viisa taotlemiseks."
http://pluss.postimees.ee/4222035/eestl ... -hall-pass

Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman: ,,Kuna Ahto Lobjaka meelest on eestlastel mõned põhitõed omandamata, kirjutas ta neile abimaterjaliks aabitsa. Paraku aabitsa mõõtu see kirjutis siiski välja ei anna, puuduvad selged määratlused ning kogu aines on esitatud läbisegi. Kreeka võlg, Reinsalu konverents, Trump ja Ameerika parempoolsed jne, ning kõik see peab selgitama natsismi ja kommunismi põhimõttelist erinevust. Võtmeidee, mille ka toimetus esile tõstis, on aga selline: "Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps."

Suurepärane loogika. Kaks sõpra sooritavad mõrva ja nüüd väidab kohtus ühe advokaat: neid ei saa võrdsustada. Üks vehib noaga, aga teine on jälle tuntud baleriini liiglaps. Kui nüüd metafooride tasandilt maa peale tulla, siis peame tõdema, et nii natsismil kui ka kommunismil on olnud märkimisväärseid filosoofilisi allikaid ja ehkki natsismiideoloogia on palju tagasihoidlikuma genealoogiaga, oli mõlema jaoks kujunemise olulisim etapp seotud 18. sajandi lõpu - 19. sajandi alguse saksa filosoofiaga, kusjuures nende nähtuste filosoofilised lätted ei olnudki teineteisest nii kaugel.

Valgustus ja romantism andsid nii Hegelile ja sealt edasi Marxile kui ka Herderile ja sealt edasi rahvuslikule ideoloogiale olulise tõuke. See ei ole minu originaalne mõte. Kes ei usu mind, võib lugeda ühe 20. sajandi väljapaistvama saksa kirjaniku ja märkimisväärse kulturoloogi, Nobeli preemia laureaadi Thomas Manni romaani "Doktor Faustus" (tõlgitud ka eesti keelde). Vaieldes vastu seisukohale, et natsism on Saksa vaimule midagi võõrast ja juhuslikku ning et sellele halvale Saksamaale vastandub hea Saksamaa oma humanistlike traditsioonide, väljapaistva filosoofia, kirjanduse ja muusikaga, vastab Thomas Mann oma kangelase Serenus Zeitblomi suu läbi, et ei ole olemas kahte Saksamaad, halb Saksamaa ongi seesama hea Saksamaa.

Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Hitleri, Goebbelsi, Himmleri ütlustele ja tegudele. Natsismi lätteid võib jälgida alates Johann Gottfried von Herderi rahvusluse ideest, ehkki Herder (humanist ja filosemiit) oleks kindlast väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja -- tugev rahvuslane ja antisemiit.

Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis III Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet "Mein Kampfi" vaimus.

Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist. Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel "Blut und Boden" sai ametlikuks motoks. Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) jt. Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.

Öeldu ei tähenda, et ma tahan kuidagi rahvussotsialismi õigustada, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Ahto Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega. Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Ježovi, Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.

Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Hitleri, Goebbelsi, Himmleri ütlustele ja tegudele. Natsismi lätteid võib jälgida alates Johann Gottfried von Herderi rahvusluse ideest, ehkki Herder (humanist ja filosemiit) oleks kindlast väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja -- tugev rahvuslane ja antisemiit.

Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis III Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet "Mein Kampfi" vaimus.

Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist. Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel "Blut und Boden" sai ametlikuks motoks. Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) jt. Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.

Öeldu ei tähenda, et ma tahan kuidagi rahvussotsialismi õigustada, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Ahto Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega. Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Ježovi, Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.

Pol Poth, Khieu Samphan, Ieng Sary (kes kõik lihvisid oma kommunismiteooriat Pariisi intellektuaalide keskel) said kommunistlikud ideaalid kõige täiuslikumalt ellu viia, siiski ühe olulise nüansiga: kui Marx ja Engels vihkasid ja põlastasid külaelu ja talupoegi, siis Kambodža revolutsionäärid vihkasid linnu ja tõid oma tööarmeed, mis tegelikult olid sunnitööliste laagrid, maale. Ei saa öelda, et ka Nõukogude Liidus ei saanud kommunistlikke ideaale rakendada. Kõige paremini rakendati neid just Gulagi süsteemis.

Kuid nüüd jõuame kõige tähtsama juurde. Loomulikult on natsismil ja kommunismil suured erinevused. Ent ühised ei ole neil mitte üksnes kauged filosoofilised lätted, vaid põhiline instinkt, mis seisneb vabaduse- ja indiviidivaenulikkuses. Mõlemad ideoloogiad ja praktikad on totalitaarsed. Ühel juhul peab indiviid end täielikult allutama rahvusele ja riigile, teisel juhul aga klassile ja samuti riigile. Teatud mõttes paradoksaalsel kombel just individuaalsuse allasurumine toob isikukultuse: füürer on mitte üksnes poliitiline figuur, vaid ka rahva isa ja tõe kriteerium. Carl Schmitti järgi tuleneb õigus füürerist. On sümptomaatiline, et antud isik (kahtlase minevikuga kehvapoolne kunstnik, kelle seljataga oli just mitte eriti muljetavaldav sõjaline karjäär), sai äkki iidoliks ning miljonite armastuse ja kummardamise objektiks. Ega Stalingi eriti silmapaistev isiksus olnud, nagu ka Nicolae Ceaușescu, Mao Zedong, Fidel Castro jt. Kuid muidugi kõige parem, st halvem näide on Kimide dünastia Põhja-Koreas.

Pole ka ime, et terrori läbiviimise praktikas õppis Hitler Stalinilt, aga Stalin Hitlerilt. Samuti pole juhuslik, et natsi-Saksamaa kultusfiguurid Friedrich Nietzsche, Martin Heidegger, Carl Schmitt on praegu palju populaarsemad vasakpoolsete kui parempoolsete seas.

P. S. Ahto Lobjakas väidab, et erinevalt natsismist pole kommunismi üheski kohtus süüdi mõistetud. Tal on paraku õigus, kuid see ei tähenda, et selline olukord on õigustatud. Kommunism vajab oma Nürnbergi. Ma oleksin väga uhke, kui Eesti võtaks selles asjas initsiatiivi enda peale.
http://www.lotman.ee/blogi/inimsusevast ... -artiklile

Eelmisel nädalal lõpetas keeleinspektsioon järelkontrolli Tallinna lasteaias Südameke, kus kolm lasteaia töötajat peavad sooritama eesti keele eksami, kahe töötaja suhtes rakendati sunniraha ja tehti uus sunniraha hoiatus. 30 töötajast kümnele on tehtud keeleinspektsiooni ettekirjutus.
http://tallinncity.postimees.ee/4225261 ... t-eksamile

Zimbabwe ajalehe The Herald ajakirjanik Peter Schwarz: ,,Steinmeier kasutas aastapäeva selleks, et ähvardada Venemaad ja ärgitada Eesti rahvuslust, mis tugineb otse natside pärimusele. Sakslane kirjeldab Balti riike vääralt kui vabaduse ja õigluse bastione. Steinmeier teab väga hästi, et see pole tõsi. Õitsvast demokraatiast ja jõukusest pole siinmail haisugi, selle asemel kasutavad valitsevad klikid inimesi ära ning ühiskonnas levivat rahvuslus ja rassism. Eesti venekeelne elanikkond on süstemaatilise diskrimineerimise ohver. Vaid ligi poolel rühmast on kodakondsus, samuti on keeleksam raske. Eesti sissetulekud on Saksamaa sissetulekutest ligi kolm korda väiksemad. Ligi 100 000 eestlast töötab töönappuse pärast välismaal. Teise maailmasõja ajal võitles Natsi-Saksamaa ridades eestlasi ja tänapäeval on neonatslikud meeleolud."
http://www.herald.co.zw/historical-revi ... ilitarism/

24. augustil sõitis kriminaalses joobes 44-aastase Danili juhitud sõiduauto Mercedes-Benz Sillamäel Kesk ja Pavlovi tänavate ristmikul reguleerimata ülekäigurajal otsa 81-aastasele naisele. Vigastusi saanud vanur toimetati haiglasse, kus ta suri ööl vastu reedet. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas reedel Viru Maakohtule mehe vahi alla võtmiseks taotluse, mille kohus ka rahuldas. Esialgu jääb mees vahi alla kaheks kuuks.
Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marina Zagorets: ,,Seda autojuhti on varasemalt korduvalt karistatud liiklusseaduse rikkumise ja muude süütegude eest, sealhulgas ka alkoholi tarvitanuna sõiduki juhtimise eest, viimati tänavu märtsis. Kuna prokuratuuril oli alust arvata, et ta võib panna ka edaspidi selliseid süütegusid toime ja hakata menetlusest kõrvale hoiduma, taotlesime tema vahi alla võtmist kohtueelse menetluse ajaks."
Juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks alustati kriminaalmenetlus karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb liiklusnõuete rikkumist, millega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Kohtueelset menetlust viib läbi Ida prefektuur ja kriminaalmenetlust juhib Viru Ringkonnaprokuratuur.
Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Andres Jaggo: ,,Joobes juhtide osalusega liiklusõnnetuste puhul ei saa rääkida õnnetusjuhtumitest. See ei ole õnnetute asjaolude kokkulangemine, vaid tahtlik tegu ja juhi teadlik valik panna enda ja kaasliiklejate elu ohtu. Liiklusõnnetused, mille põhjustajaks on joobes juht, on ära hoitavad, sellest piisaks ainult ühest hoolivast inimesest, kes ei luba alkoholi tarvitanud juhti rooli või annab sellisest juhist teada. Joobe kahtlusega juhist peab kindlasti teavitama politseid numbril 112 enne, kui juhtub tragöödia, mille tagajärgi ei saa parandada."
http://www.postimees.ee/4225173/kohus-v ... d-autojuhi

Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov: ,,Kunagi 1990ndate lõpus, kui oli ilmunud mu raamat «Mõtteline Eesti», võttis Ain Kaalep ette minu harimise saksaviha asjus. Nimelt olin ma raamatus küsinud, kas sõjaeelses Eesti Vabariigis omariikluse nurgakiviks olnud saksaviha oli õige käitumine tollase maailma ning vabariigi perspektiive arvestades ja kas sellest vihast võiks vähemalt tagantjärele loobuda. (Eks Lennart Meri, kes kutsus baltisakslasi tagasi, püüdiski sellist sammu astuda, aga selle edukuses ma väga kahtlen – nii kui tuli kõne alla siit lahkunud sakslastele kompensatsiooni maksmine või millegi tagastamine, võis Toompeal kohe näha rahvalikke meelavaldusi, kus manati 700-aastast orjapõlve ning landesveeri paruneid.) Kaalep meenutas oma koolipoisipõlve Tartus: kuidas saksa koolipoistega tänaval kohtudes läksid eesti poisid kõnnitee teise serva, hoides samal ajal rusikas kätt taskus. Viha oli suur, nii ületamatult suur… Mingit leppimist ei saanud olla. Vähemalt tollase koolipoisi arvates, aga eks need koolipoisid olid teatud kultuur – ning hariduspoliitika mõjutatud. Ma ei hakka Kaalepi kunagisi mälestusi kahtluse alla panema. Ammune asi, mis tast enam. Küll aga huvitavad mind Mihkel Muti arutlused venevihast («Veneviha – mugavusmõiste või tiibmanööver?», PM 24.08). Kuna Mutt viitab meievahelisele nägelusele liivi muuseumis toimunud kirjanduspäevadel («Ööülikool» salvestas selle, nii et jälg on talletatud), siis mõningased lisandused nüüd minu poolt. Ägedaks vaidluseks läks meil Mutiga pärast seda, kui ma rääkisin Paide arvamusfestivalil juhtunud kohtumisest EKRE poliitiku Jaak Madisoniga, kes on 1991. aastal sündinud inimesena «vabariigi laps» ega ole seega kogenud «vene aega» ehk «nõukaaega». Ma täheldasin, et Madisoni rääkis eestivenelastest külmas juriidilises ning põhiseaduslikus keeles; tema sõnades puudus «loomalik viha venelaste vastu», mis on minu arvates teravas kontrastis minu põlvkonnakaaslaste emotsioonidega. Minuaegsed inimesed kasvasid üles veendumusega, et mõistete «kommunist» ja «venelane» vahele pannakse võrdusmärk. Midagi hullemat tollal öelda ei saanudki. Nonde aegade kauge kajana kasutavad vanema põlvkonna esindajad poleemilises solvangukeeles pöördumist «seltsimees» (nii anonüümseis kommentaariumeis kui ka täiesti isikustatud Facebookis), milline võte on Madisoni-taolistele noortele inimestele tundmatu ning ilmselt ka arusaamatu. «Seltsimees» on semantiliselt võrdväärne «kommari» ning «venelasega», aga selle hoomamiseks peab olema elanud nõukogude ajal. Mutt venelasi ei vihka, ta vaidlustab sellise emotsiooni olemasolu kogu eesti rahvusel. Huvitava põhjendusega: «kirglikud tunded ei ole meie element». Jah, teadagi, eestlane on tasakaalukas, liigub härgamisi, ta ei ole keevavereline ladinlane või slaavlane. Jumala eest, nagu Hindrey idaviikingid Sigtuna all, kes hävitavad Rootsi pealinna samasuguse tuima ja tööka järjekindlusega, nagu künnaks nad põldu. Kui Muti meetodit laiemalt kasutada, siis muidugi pole eestlasele omane ka kseno- ega homofoobia juba kasvõi selle tõttu, et foobia on «kartus», aga Kalevite soo hingeelu paletis sellist õnarust olla ei saa. Ent armastus, näiteks isamaa-armastus? Armastus on ju samuti väga tugev emotsioon. Lamestatud hingeeluga eestlasele, kel puuduvad vihkamised-foobiad, peaks olema võõras seegi kirgline tundmus, olema «mitte meie element». Millega ma jõuan üldistava tõdemuseni: eesti haritlase kutsumus on oma rahvusele inglitiibade selgajoonistamine. Kui Karl Ernst von Baer andis kunagi eestlase vaimulaadile iseloomustuse «alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu», siis eesti haritlase püha kohus on Baeri või näiteks Yana Toomi vaatlustulemusi eitada ning vaidlustada viimse hingetõmbeni. Millist ülesannet on eesti haritlane viimase 27 aasta kestel kiiduväärse järjekindlusega ka täitnud."
http://arvamus.postimees.ee/4224629/and ... nglitiivad

49-aastane Pipedrive’i Londonis, Tallinnas ja New Yorgis asuvate turundus- ja kommunikatsioonitiimide juht Laurence Bret-Stern: ,,Siin on tunda Põhja-Euroopat. Tallinn on kaunis linn. Ja tehnoloogia – see on teie aken Euroopasse. Skype või Transferwise on väga hästi teada, samuti e-residentsus."
Mis oli suurim üllatus?
Bret-Stern: ,,Et wifi töötab igal pool ja kõikjal on võimalik kasutada puutetundlikku pangakaarti. Töötasin seitse aastat LinkedInis ja tundus, et sealne keskkond – mis puudutab kõiki töövahendeid – oli kõrgelt arenenud, kuid Pipedrive on kõvasti ees. Olen prantslane ja tulles Lõuna-Euroopast, on ilmastik siin tõesti midagi muud."
Eestlased olla aeglased ja vähese huumorimeelega.
Bret-Stern: ,,Ei ole tõsi! Siia tulles tehti mulle Pipe­drive’i kontoris tuur. Minu arvates oli väga naljakas, kui üks inimene tõstis üles valge paberilehe, millele oli kirjutatud „Nad võtsid mu passi ära!“. Eestis on nii skandinaavialikku kui ka idaeuroopalikku. Kahe kultuuri eriline kooslus. Ma ei mõista sõnagi eesti keelt, tean vaid sõnu „tere“ ja „aitäh“, aga seda on väga meeldiv kuulata, see on väga pehme."
Kas kontor ja kohv on Tallinnas paremad kui Londonis?
Bret-Stern: ,,Kohvimasin on siin sama mis seal. Kontorid on sarnased. LinkedIni Londoni büroo oli palju suurem ja atmosfääris keskendutakse Londoni teemadele: Londoni transport, filmid ja laulud. Heinast tehtud seina, nagu Pipedrive’i kontoris, LinkedInis pole. Firmakultuur sai oluliseks otsustamise kriteeriumiks. Siin usutakse, et kultuur pole midagi sellist, mida ettevõtte juhid või omanikud ette kirjutavad ja mida töötajad peavad siis viljelema. Kultuur on see, mida töötajad ise välja elavad. Järelikult tuleb kaadrit hoolikalt valida. Hindan kõrgelt ka Pipedrive’i toodet. See loob klientidele väga selge praktilise väärtuse. Selles on midagi, mida võib leida Eesti DNAst: mõeldes Skype’ile või Transfer­wise’ile – te oskate panna keerukad moodsad tehnoloogiad lihtsasti mõistetavasse vormi."
Räägitakse, et eestlased on kehvad müügimehed.
Bret-Stern: ,,Mulle oskasid nad selle töökoha väga hästi ära müüa! Innustan Pipedrive’is isasid võtma isapuhkust. See on erakordne aeg elus."
Kui oleksite Eesti turundaja, kuidas siis meid reklaamiksite?
Bret-Stern: ,,Eestil on tugev eelis. Nimetaksin seda värskeks pilguks asjadele. Teil pole vaja käia läbi teiste riikide vanu radu ning õppida enda vigadest, vaid alustada nullist ja õppida teiste vigadest."
Mis see hüüdlause siis võiks olla, „Väle ja rikkumata“?
Bret-Stern: ,,Pakuksin midagi seoses värske pilguga tulevikule – sellisena kõlab see muidugi õõnsalt, ma mõistan."
http://ekspress.delfi.ee/intervjuu/link ... d=79333054
nuud-alles-laheb-muugiks-laurence-bret-stern-utleb-et-eestlased-oskava-79339864.jpg
Savisaare Valimisliidu ja Tegusa Tallinn kohalike valimiste valimisbloki viimase osa eestkõneleja Jüri Mõis: ,,(Savisaare Valimisliidu nimekirjas oleva Valeri) Konovalovi nimi ei ütle mulle palju. Aga ega ta pole ju volikogu nimekirjas! Valija otsustab, kas ta saab volikokku või mitte. Aga mis see parem variant oleks? Et nagu Vaba Tallinna Kodanik, kes ei luba ühtegi teist lõhna peale tõupuhta inimese enda juurde? Ja siis jäädakse ikkagi nelja protsendi toetuse lähedale. Kui valik on suurem, siis kajastab see ka paremini tallinlaste tahet. Ja kui elame kagebešnikute linnas, siis on valik, kas siit linnast lahkuda või nendega koos olla. Inimfaktor ei peaks olema nii tõsine. Me ei kandideeri praegu ju riigikokku ning peaksime rohkem keskenduma teemadele ja sisule kui isikutele."
Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Kristen Michal: ,,Keskerakonna toetus püsib näiteks Ratase lähedase liitlase Yana Toomi avalikul Putini kiitmisel ning lubadustel anda kodakondsust Eesti põhiseadust ja keelt tundmata. Endiste Eestit okupeerinud julgeolekutöötajate tugi Keskerakonna kampaanias langeb hämmastavalt hästi kokku plaaniga viia riigiettevõtete raha Venemaale ning jutuga kommunismi inimsõbralikkusest. Ühtse Venemaa leppega erakond Eesti riigikaitset juhtimas on julgeolekuoht. Savisaar on avalikult lubanud tuge Ratase valitsusele. Hea on, et avalikkus teab, mis meeskond meil vastas on. Sest nagu Vladimir Vladimirovitš Putin elutargalt on sõnanud, endiseid luurajaid ei ole."
http://pluss.postimees.ee/4229163/kgb-l ... imisliidus

Vabaerakonna esimees ja Riigikogu liige Artur Talvik: ,,Oli 1980. aasta september, kuum sügis, mis kulmineerus nn noorsoorahutustega. Seesama kuulus sügis, mil toimus raadio- ja telemeeskondade jalkamatš, kus Propeller möllas. Meie sündmused toimusid aga enne kõiki neid rahutusi. Oli aeg, mil punkrokk oli väga moes ning otsustasime sõbra ja klassivenna Margus Kasteheinaga Eestis esimesed punkarite harjad pähe lasta. Hirmul ja minestamise äärel juuksurid keeldusid aga minu harja punaseks või roheliseks värvimast. Pika kauplemise peale saime neilt pintsli ja värvi ning soovituse ise maalritöö teha. Jalutasime siis Viru tänavalt oma soengutega Viru hotelli poole, kui meie juurde hüppasid kaks kagebešnikut, kes meid arreteerisid. Üks neist Valeri Konovalov. Tema oli põhiaktivist, teine oli vait. Ta nõudis juuste mahaajamist, kuna häbistame Nõukogude riiki, ja mida välismaalased peaksid mõtlema sellest, kuidas nõukogude noor välja näeb. Olime äksi täis, panime vastu, et me ei aja juukseid maha, aga tema ütles, et läheme kohe juuksurisse, ajame soengud maha või muidu tuleb eluks ajaks pahandusi, visatakse koolist välja, ja kõik muud KGB ähvardused selle juurde. Siis märkas Konovalov minu rinnas oktoobrilapse märki, millel olin Lenini pildi peale pannud oma kiilaka pildi, ning rabas selle ära, öeldes, et, poiss, selle pärast tulevad sul väga tõsised pahandused. Konovalov käis meil sel sügisel koolis ikka väga mitu korda ja rääkis, kui halb asi on pankrot. Ta ajas lihtsalt segi punkroki ja pankroti. Muidugi saime kõik kõvasti naerda, aga see ajupesu koolis oli Konovalovi jaoks tavaline rada. Sarnased tüübid, kes on olnud ideoloogilise vastuvõitluse osakonna spetsialistid, kes on käinud Eesti noorte ajusid pesemas, et need on nüüd tema (Jüri Mõisa) valimisliidus?! Positiivne on aga see, et Mõisa lapsesuu näitab tänase Eesti poliitika küünilist pragmatismi. Paha on see, et kogu Savisaare ja Mõisa jant tõmbab maha valimisliitude mainet, kes püüavad selle korruptiivse parteipoliitika vastu välja astuda. Mind šokeerib sarnaste vendade väljatulek ja kandideerimine ning Mõisa ja Sõõrumaa arulage lahkus sellele alla kirjutada."
http://pluss.postimees.ee/4230495/talvi ... novaloviga

Reformierakondlane Jürgen Ligi:,,Nii on kaua olnud ja tundunud loomulik, et Eesti riik kasvatab ja koolitab vene lapsi eesti omadest eraldi. Tahetud on sellega muidugi head ja soovinud seda eestivenelased ise. Kunagi toetas seda ka populaarne seisukoht, et emakeel tuleb omandada muudest keeltest segamatult lahus. Ja lõpuks kehtib emakeelse hariduse õigus justkui igal pool demokraatlikes maades ning on tagatud ka Eesti põhiseadusega. Aga argumendid ajas muutuvad ja sel juhul tuleb riigil muutusi juhtida. Osutub, et avalikust rahast peetakse demokraatlikes riikides üleval üldiselt riigikeelseid koole ja lasteaedu ning siin pole otsustav mitte rahaline kaalutlus. Riigid tajuvad ja kogevad aina enam väärtusruumi murenemise, julgeoleku ja keelepõhise sotsiaalse kihistumise probleeme ning ühiskonna sidususe võtit nähakse haridussüsteemi ühtsuses. Eestlastele ja eriti Eesti poliitikutele mõneti märkamatult on muutunud ka venelaste hoiakud. Värske integratsioonimonitooring ütleb, et 71 protsenti venelastest sooviks panna oma lapse eesti lasteaeda. Eesti koolide populaarsus kasvab ja vene koolide tulemused jäävad maha. Aina ilmsem on, et konkurentsivõime tööturul on tugevas seoses riigikeele oskusega. Ka inimarengu aruanne ei räägi enam venelasi ahistavatest lõksudest ja klaaslagedest, vaid lahendusest, mitte ka eesti keele õppimises, vaid eesti keeles ja eestlastega koos õppimises. Rahvuste sotsiaalse, kultuurilise ja isegi poliitilise segregatsiooni juured on sõjajärgse sisserände sotsiaalses taustas ja laste lahus kasvamisega juurdub see põlvkonniti ainult edasi. Eesti keele- ja kasvatusteadlased on haridussüsteemi eestikeelsuse teemal hakanud ütlema oma toetavat sõna. Kinnitatakse mitme keele õppimise kasulikkust lapse üldisele vaimsele arengule. Juba kolmeaastasele peetakse soovitatavaks õpetada teist keelt, sest nii paraneb lapse mõtlemine, taju ja üldine võimekus, olgu keeli korraga või kordamööda praktiseerides. See ei tähenda emakeelest hoidumist, nagu kriitikud on püüdnud väita, kuid hariduses ei saa riigikeel olla kõrvaline lisand, vaid keskkond. Ja kui venekeelses hariduses on püsinud inerts, siis Eesti uued kogemused pagulaslaste edusammudega tavalises eesti lasteaias ja koolis on andnud alust hariduspoliitikas julgemalt mõelda. Riigikeeleoskamatus on kergesti ületatav võrreldes erivajadustega, mis on püsivad ja mida siiski käsitletakse teadlikult tavakoolides. Ekspertiis ei sega tingimata poliitikuid ja venekeelse hariduse kaitsjad on Eesti poliitikas olnud aktiivsemad kui probleemi tunnistajad. Kehtib üsna ebapraktiline kompromiss, et eestikeelne õpe on kohustuslik alles gümnaasiumis, selle tähtaegu on kartlikult edasi lükatud ja lepitud keelte suhtega 60 : 40 ning õigusega taotleda erandeid. Aga selles vanuses ei tule keelgi enam lennult, rääkimata väärtustest ja inforuumist, mis on olnud politiseerunumatele koolijuhtidele ettekääne nõuda ja Ratase valitsuskokkulepele ka lubada keeleerandeid. Suhtumise muutmiseks tuleb asjast rääkida, sest venemeelsuse taga on poliitiline omakasu. Eestikeelse hariduse vastaseid erakondi Keskerakonda ja sotse toetab ligi 90 protsenti muulastest, mis mõistagi on nii märk valijaskonna manipuleeritavusest demokraatias kui ka parteidele manipuleerimisvõimalus. Ainult viimase aja näidetest on tähtsam toonase haridusministri meeleoluõhutus. Jevgeni Ossinovski väitis enne 2015. aasta valimisi, et konstruktiivne arutelu vene kooli tulevikust pole Reformierakonnaga valitsuses võimalik (PM 17.02.15), sest tema meelest tähendas konstruktiivsus just tagasipöördumisvõimalusi vene keelele. Ja täiesti võõrastav oli ka ta teine tees (PM 20.10.14), et «vene kooli teema kütab juba aastaid Eesti avalikkuse kirgi ning lõhestab eesti- ja venekeelset kogukonda täiesti sihitus diskussioonis, mida võiks kirjeldada sõnadega «võimetus kõneluseks»». Esiteks, mingit tõsist diskussiooni polnud, eestlased ei märganud keelepõhise lahusolemise probleeme või ei pidanud sündsaks neist rääkida, venelased leppisid haridusliku ja sotsiaalse isoleerumisega või valisid aina sagedamini ise eestikeelse kooli ja lasteaia. Küll aga olid nood sõnavõtud osa haridusministri härgamistest tundlikel keele- ja kodakondsuse teemadel, kus ta näitas üles oma ühiskondlikku kurtust kuni hävinguni valimistel. Teiseks oli kurioosne ta enda debativõimetus selle võimetusest rääkimise taustal, kui tegime kevadel ettepaneku Eesti kool ja lasteaed eestikeelseks muuta: ta mahutas oma vastuse viide lausesse ära väljendid «rahvustevaheliste pingete kütmine», «võitlus oma inimeste, saati veel laste vastu», «tegelik eesmärk», «provotseerimine», «kurb», «võhiklik», «hirmutamine», «vana roostes suurtükk», «vastutustundetu lõhestamine» ja «poliitiline trikk». Haridusminister Repsi meelest pole ettepanek tõsiselt võetav ainuüksi sellepärast, et on tulnud neilt, kes on ise võimul on olnud, aga pole asja ära teinud. Poliitikaettepaneku hilinemise pean siin omaks võtma kui lõpuni mõtlemata jäänud mõtte ja tegemata jäänud töö haridusministrina. Selleks jäi puudu ajast, aga koos sotsidega ka ruumist. Ent umbes aastake, mis haridusportfelli hoidmisel mõtte tekkimiseks kulus, on siiski pigem vähe võrreldes üheksasteistkümnega, mil seda hoidsid teised erakonnad. Eksperdid olid ju varemgi rääkinud ning tabu murdmine ja teema jõudmine haridusministeeriumi päevakordadesse oligi aja ja ühiskondliku valmisoleku järgi ajastuse küsimus. Vene gümnaasiumide, pagulaste ja erivajadustega inimeste kohtlemise probleemid, aga poliitikaimpulsid tuli teema tundlikkust arvestades kinni püüda ka avalikkusest. Mulle tulid need näiteks raadiosaatest, kus vene ajakirjanikud olid lasteaedade eestikeelseks muutmises üksmeelel, ja teledebatist, juba opositsiooni ajal, kus teema oli alles vene koolide kehvemad eksamitulemused, aga probleemina sai keeleoskuse asemel välja kooritud keelepõhine eraldatus ühiskonnas üldiselt. Seda seisukohta toetasid pigem eksperdid, vastu sõdis aga MTÜ Vene Kool Eestis, üle aastate oluline kapo klient. Poliitilise päevakorra tarbeks oli teema mu silmis sellega küps, aga kui polnud enam võimalik minna riigi ehk ministeeriumi teed mööda, tuli valida koolipidaja ehk kohaliku omavalitsuse kaudu minek. Inimarengu aruanne tuli hiljem toeks ja luges üles hulga eestivenelaste muresid, enne kui pakkus lahenduseks sama koos õppimise lasteaiast ja põhikoolist alates: suurenenud on rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine, etniline eraldatus tööl ja asustussüsteemis, kus venelaste osaks on kehvema majandusliku seisundiga elamupiirkonnad, eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelsete seas on vähenenud, eestlastega võrreldes on neil raskem karjääri teha, noorte keeleoskus on kehv." Aga musta võib poliitilise huvi korral korral nimetada valgeks ja vastupidi. Jaak Allik tsiteerib (PM 26.06) samu aruandes nimetatud probleeme pikalt, et teha siis täpselt vastupidine kokkuvõtte sõna «paradoksaalne» toel. Ta ütleb, et «paradoksaalselt» tuleb venelastel lasta omaette olla ja õppida ning et «kiusamine» tuleb lõpetada. Kui peale jääb selline poliitiline loogika, on Eesti tulevik sünge. Nõukaaegne õigus ühepoolsele ükskeelsusele säilib, rahvuspõhine sotsiaalne kihistumine süveneb, ruumiliselt, tööalaselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt kolitakse aina enam lahku, vasakpoolsed monopoliseerivad edasi venelaste hingi ning rahvussuhted jäävad üsna olematuks, kui ei halvene. Aga mõne kuuga on ilmunud mitu ekspertiisi, mis lasteaedade ja koolide ühendamist toetavad ning on sellega pannud eitajad üsna kummalisse valgusse. Kui karuteene järele pole nõudlust, on seda küllalt tülikas taastekitada. Riigil on vaja seada prioriteet, praktilisi üleminekumuresid, mis kahtlemata kõik pole otsitud, tuleb lahendama hakata, rahastus korraldada, kusjuures paralleelmaailmadest loobumine ei ole kokkuvõttes kulu, vaid isegi võimalus hariduse kvaliteedi tarbeks säästa. Koolide ja lasteaedade keelsuse mõttelistest siltidest tuleb minu arvates loobuda kohe, sest reaalsuses tähendavad nad endiselt näiteks, et isegi tänapäevane eesti keele õpe saab osaks vaid 16 protsendile Tallinna lasteaialastest ning riigikeel on põhikooliski justkui kõrvaline. Sisulised muutused võtavad oma aja, kuid kiusatuse peale fikseerida mingid aastad üleminekuajaks tuleb tunnistada, et see märgistaks kehvemaks jäänud aastakäigud ja õppeasutused. Piirkondlikud eripärad eeldavad kindlasti suuremat keskendumist, aga kasvõi õpetajat toetavat elektroonset õppevara on juba üksjagu olemas."
http://arvamus.postimees.ee/4232461/jur ... enelastele
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed

Postitus Postitas Puurija »

Kaheksaaastane Eldar toodi suvel ära ema Ljuba juurest Saksamaalt, kuhu naine oli sõitnud paremat elu otsima ning nüüd elab poiss lindpriina vanaema Larissa juures Narvas. Ljuba saabub eeloleval pühapäeval pojale Eldarile järele.
Larissa: ,,Ma ei lase teda ukse lävelegi."
Larissa jalutab koos lapselapsega Narva tänavatel. Nad mõlemad unistavad, et Eldar saaks minna lähimasse Narva kooli ning et 8-aastase lapse elu kulgeks taas normaalset rada pidi. Eldar ja Ljuba – isa poisil pole – kolisid Berliini 2015. aasta juunis. Narva jäänud 70-aastane vanaema nimetab oma tütart avalikult ebaviisakate sõnadega, mis iseloomustavad tolle käitumist ja eluviisi. Vanaema kasvatas tütrepoega enne nende kolimist Saksamaale ning teeb seda ka praegu. Larissa endine mees, Eldari vanaisa tõi tänavu juulis lapselapse üheotsa piletiga Berliinist vanaema juurde Narva tagasi. Ma küsisin mehelt: miks ta ei toonud last koos tagasisõidu piletiga? Poiss peab ju kooli minema. Tema vastas, et Eldar sai sealt suuri vaevu tulema, aga tütar on juba parandamatu: talle tuuakse pidevalt mingeid pulbreid, ta magab päevade viisi… Vaat selline on meie ema – minu lihane tütar. Kaks aastat on poiss seal üürikorteris nii palju kannatanud!"
Narvas sündinud Eldar elas juba vanaema Larissa juures, kui Ljuba 2010. aastal sõitis tööle Saksamaale.
Larissa: ,,Aga kohtunik otsustas 2015. aastal, et kui poisil on ema olemas, siis ta peab olema koos emaga."
Nii läkski laps 2015. aastal koos Ljubaga välismaale, aga vanaema ei suutnudki tõestada oma õigust eestkostele.
Larissa: ,,Palusin pisarsilmi kohtus seda mitte teha! Näitasin fotosid: millises asutuses on teda pildistatud…"
Need fotod on Larissal ka praegu käekotis, kuid ta võtab need välja vaid siis, kui Eldar läheb eemale ning ei näe Ljubat avalikult liiderlikes poosides ja rõivastes. Larissani jõudnud andmete kohaselt töötas tema tütar Ljuba Saksamaal küll massaažisalongis, küll restoranis ja kes teab, kus veel, kuid nüüd olevat asjalood päris halvad.
Larissa: ,,Saage aru, me oleme Eesti kodanikud ja ma tahan, et poiss elaks ja õpiks siin. Ma isegi ei palu materiaalset abi, mul on korralik pension ning jõudu seni jätkub."
Eldar ise on ajakirjanikuga rääkides esialgu pisut kohmetunud. Kinnitab, et ta tahaks minna kooli Narvas, aga Berliini Ljuba juurde naasta ta ei taha. Vanaema ostis talle juba valmis koolirõivad, pliiatsid, vihikud ning muud vajalikud asjad ning pani need seljakotti, mille kinkisid neile sugulased. Poiss tahaks uuesti minna esimesse klassi.
Eldar: ,,Ma ei lõpetanud siin isegi lasteaeda."
Berliinis ei saanud ta teist klassi lõpetada, sest Ljuba enam tema järele ei vaadanud ning kooli ei viinud. Eldari sõnul tundis ta end Berliini koolis halvasti.
Eldar: ,,Sest seal mind aeg-ajalt peksti ja mõnitati."
Berliini koolis on lapsed valdavalt sakslased, kuid on ka paar venelast, rääkis poiss. Peagi poisi pelglikkus kaob ning ta hakkab episood episoodi järel – mis tulevad kui sähvatused lapse mälust – rääkima oma ebameeldivustest koolis ja kodus.
Eldar: ,,Ükskord võttis ühe teise klassi poiss, ilmselt viiendast, mul peast kinni ning lõi mind põlvega silma."
Vanaema kuulab, pigistades murelikult hambad kokku ning tema süda tahab suurest murest lõhkeda.
Larissa: ,,Eldar rääkis mulle, et ükskord viis kiirabi ta ära, aga talle järele tuli mingi tädi, mitte ema. Ema polnud kõrval ei talvevaheajal ega aastavahetusel – poiss elas võõras vene peres. No kuidas saab nii, et ei võta pojaga isegi uut aastat vastu?!"
Eldar: ,,Ema ka peksis mind kogu aeg… Ta riivas mu mänguasju, Legot, ja need kukkusid maha. Mõned veeresid kapi alla, ta (ema) aitas seda üles tõsta, aga seejärel lasi meelega lahti ning see muljus mu käsi. Oli hetki, kui mul oli emaga hea olla – embas mind ja ostis mänguasju. Ja käisime basseinis ujumas. Seni ootame vastust – kas ma võin siia jääda või mitte, ma võiksin juba koolis käia."
Augustis läks vanaema Saksamaalt ära toodud lapselapsega Narva lastekaitse inspektori juurde.
Larissa: ,,Inspektor kirjutas Eldari jutu hoolikalt üles ning tegi dokumentidest koopiad. Kuid pärast seda ei toimunud midagi ning paar päeva enne 1. septembrit tuli uuesti, et saada selgust, kuhu laps võib õppima minna. Ütlen, et määrake ta kasvõi mingisse kooli, kui mitte 1. septembrist, siis neljandast – aga nemad ei kiirusta."
Selgus, et Narva linna sotsiaalametis otsustati, et poiss on Saksamaa elanik, see aga tähendab, et kõik küsimused tuleb otsustada koostöös Saksamaaga.
Sotsiaalküsimuste eest vastutav Narva abilinnapea Tatjana Patsanovskaja: ,,Info selle perekonna kohta on edastatud sotsiaalkindlustuse osakonna kaudu, mis tegeleb lastekaitse rahvusvaheliste küsimustega, ning on jõudnud juba Saksamaani. Küsimus poisi edasise saatuse kohta lahendatakse koos selle riigiga, kuhu ta on sisse kirjutatud. Kodakondsuse küsimus pole antud juhul oluline, nagu ka sissekirjutus. Ilma selle riigita (Saksamaata) ei saa me midagi otsustada, aga kui laps oleks suures ohus, siis kahtlemata võetaks ta ära ja nii edasi."
Riigi seisukohast on käesoleval juhul lapse seaduslikuks esindajaks ainult tema ema, kellel on õigus otsustada lapse saatuse üle.
Narva linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja asetäitja Viktoria Lutus: ,,Meie informeerime välja valitud kooli – Narva Kesklinna gümnaasiumi direktorit. Formaalsuste kooskõlastus ei lähe kiiresti. Lapsel pole siin kohapeal ametlikku esindajat, ta asub praegu Saksamaal. Ei tohi lasta juhtuda, et et poiss ei lähegi kooli.
Haridusameti asetäitja Larissa Degel: ,,Siin on väga palju küsimusi. Lapse kooli panemiseks on vaja mitte ainult tema ametliku esindaja avaldust, aga ka sissekirjutust, mis nii öelda viitaks konkreetse koolilapse administratiivsele seosele konkreetse kooliga. Kui ta on Eesti kodanik, siis ta peaks registreeruma ühes meie kohalikest omavalitsustest.
Ljuba: ,,Ostsin juba lennupiletid ning ma saabun 10. septembril Eestisse, et viia poeg tagasi Berliini. Seal on poisil sissekirjutus, last ootab koolis teine klass, aga mina saan lapse jaoks abiraha. Mul on töökoht, seepärast pole vaja poissi Narvas kuhugi määrata. Minu Eestis elav isa lubas sagedamini Berliini külastada ning kasvatada väikest Eldari. Oma emaga on mul suhted väga halvad. Kui see poleks nii, siis ma polekski vastu, et Eldar jääks vanaema juurde ning õpiks Narvas. Ta ei lase mul pojaga suhelda, kõikvõimalikul viisil ähvardab mind ning ma lihtsalt ei saa temaga rääkida. Kui ma tulen Narva Eldarile järele, siis on kõik hästi ja poiss tahab jälle koos emaga olla. Ta on liiga isepäine, nagu mina isegi, aga ta on ikkagi veel alaealine – ja kõik läheb hästi. Viimane aasta oli meile väga raske, kuid nüüd saab kõik korda. Tahan oma perekonda säilitada."
Eldar ja tema vanaema kardavad väga, et Ljubov tõepoolest tuleb lapsele järele.
Larissa: ,,Eriti kardan seda, et tütar võib kaasata politsei, et lõhkuda korteriuks maha ning see traumeeriks Eldari psüühika täielikult. Ma ju keelasin tulla minu korterisse. Veebruaris jättis lapse kolmeks päevaks minu juurde, ise jõi kolm päeva ja tegeles veel millegagi, pärast aga tuli ja märatses, mõnitas oma poega igasuguste sõnadega nagu «pe...t», «de…l» ja vä…s."». Mõistate?! Öelda nii lapsele näkku!!! Ta tahtis poisi purjuspäi kell üheksa õhtul ära viia, aga mina kutsusin politsei. Pärast ütlesin talle: Ljuba, sellel aastal ära rohkem tule, las vanaisa toob lapse ära."
Mais helistasid Larissale tütre naabrid Berliinist.
Larissa: ,,Naabrinaine rääkis, et poiss jookseb õhtul mööda maja, koputab ustele, palub süüa ning seletab kõigile, et tema ema on purjus, aga vanaema Narvas ning ta tahab vanaema juurde."
Siis hakkas Larissa Eestis abi otsima, helistas lastekaitsjatele, sealt suunati ta ametnike juurde, aga keegi hiljem temaga ühendust ei võtnudki. Pärast ajakirjanduse sekkumist suunas Narva linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakond vanaema koos lapselapsega nende poolt välja valitud kooli, et kasvõi mõneks ajaks nende närve rahustada.
Larissa: ,,Narva Kesklinna gümnaasiumis poissi klassiruumi ei lastudki, kooli direktor aga palus homme, so reedel enam mitte tulla. Keelati kooli tulla."
Narva abilinnapea Tatjana Patsanovskaja: ,,Pärast Eestist tulnud signaali kontrollivad Saksa sotsiaalteenistused Eldari ema sotsiaalset tausta veel enne, kui ta sõidab Narva. Kui negatiivsed andmed osutuvad tõeks, siis arvestatakse kahe võimalusega: kas piiratakse vanemlikke õigusi kohtu kaudu või vormistab ema vanaema nimele notariaalse volituse lapse esindamiseks. Kui jutt käib lapse esmasest õiguskaitsest, siis see küsimus lahendatakse kohtus sõna otseses mõttes ööpäevaga."
Täna, nähes ette Eldari ema peatset saabumist, otsib vanaema juba võimalust astuda äärmuslik ja väga kaheldav samm – peita laps kuhu iganes, võib-olla isegi viia ta Tallinna, lootes, et tütrel ei jätku soovi teda edasi otsida. Perekonflikt ähvardab eeloleval pühapäeval paisuda dramaatilise äärmuseni.
Larissa: ,,Aga kuidas siis edasi olla?!"
http://rus.postimees.ee/4236007/posleds ... -iz-shkoly
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 28 külalist