Kruuda kirjutas:See on totaalse mõtlematuse või „jalaga tagumiku” mentaliteet kui ei suudeta noortele inimestele mingi asi huvitavaks teha. Või siis vajalikuks
mis samuti käivitab inimesel enesemotivatsiooni. Aga muidugi on kõige lihtsam anda jalaga selle asemel, et seletada.. nii käitusid juba meie esivanemad koopas.
Siin tuleb mängu indiviid, kui selline. Nimelt on inimesed VÄGA erinevad. Mõni saab aru, kui talle seletatakse, mõnele, aga, on kõik vaja puust ja punaselt ette teha. Mõni ei saa isegi sellest aru ja siis tuleb talle lihtsalt jalaga p*rsse anda.
Olen sinuga täiesti ühel nõul selles, et ajateenistus peab huvitav, ligitõmbav olema. Minule ta on. Ehk selle pärast, et suure osa oma täiesti nö. tatipõlvest (eluaastatel 2-6) elasin ma ainult maal ning kuni 11-da eluaastani möödus mul iga suvi maal vanavanemate juures, kus müttasin mööda metsa ja sain loodusega lähedaseks. Lisaks on ka perekonnas jahinduse traditsioon ning üleüldse selline loodusest lugupidav komme väga juurdunud. Relvaarmastus on mul endal tekkinud, kodumaast lugupidava mõtlemise olen ka suhteliselt ise aretanud, kuna keegi mulle seda tegelikult eriti õpetanud ei ole.
Ent kui paljukest on selliseid, keda praegune ajateenistus paelub? On noori, kelle jaoks ei ole see mitte ainult kodanikukohus, vaid ka osa nende uhkusest, nende isamaaarmastusest. Ent selline kontingent hääbub ühe enam ja tõesõna, eelistatakse elada mingi lillelapse mõttemaailma põhjal, kus keegi tegelikult mitte essugi ei tee, kõik võtavad asja "chillilt", logelevad, "tunnevad elust mõnu" jne. Selline suhtumine käib mulle endale 100protsendiliselt vastu, kuna minul ajab selline suhtumine ausõna südame pahaks. Seetõttu näengi mina ainsa pääseteena kohustuslikku ajateenistust, mis tooks need lillelapsed maa peale tagasi ning näitaks, et elu pole ainult meelakkumine. Mina näen ajateenistuses hetkel ainust tõsiseltvõetavat väljapääsu sellise tolguseliku maailmavaate elimineerimiseks.
Loomulikult võiks seda juba koolis elimineerida, sisendades õpilastele juba koolipingis isamaaarmastust ning oma rahvast hoolimist, ent kuuldes isiklikult igas teatud aine tunnis seda, kuidas me oleme ikkagi matsid ja orjarahvas, olen ma ka hetkel kaotanud usu kooliharidusse, kuna õpetajatel, kes seda õpilastele seletama peaksid, on niigi palju tegemist.
Südame ajab pahaks mõne pedagoogi suhtumine...neil on mingid alaväärsuskompleksid, kuna eestlastel pole olnud oma korralikku aadelkonda vms. ja me oleme nende arust ikkagi orjad ja matsid.
Asja ei tee ka paremaks minu väited, et eestlased ei ole mitte orjad ega matsid, vaid sõjapidaja rahvas. Pm-selt igas sõjas, kus oleme osalenud, oleme ennast tõestanud.
Siinakohal aitaks haridussüsteemi reformimine (paluks seda mitte seostada koheselt nime poolest mõne parteiga
) ning üleüldise mõttemaailma muutumine. Selleks ,aga, tuleks riigijuhtidel pöial suust võtta ning hakata propageerima Eestimaad ja eestlust, kuna meil on ainult üks Eesti, mida me kõik peame hoidma. Ja et eestit õigesti hoida, peab meil olema vastav kontingent isikuid, kes on ähvardava ohu korral valmis oma kodumaa kaitseks välja astuma. Sellise mõttemaailma arendamises loodangi ma ajateenistuse peale.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab