Sõda tsiviilelanike silme läbi

[kapralheinz]

Lisaks ka paar lugu oma vanemate ja vanavanemate mälestustest. Emapoolne sugu elas Kiviõli lähedal. Vanaisa, kes oli Venemaal Paazikorpuse lõpetanud, töötas kaevanduses tehnikuna ja pidas lisaks poodi, küüditati kui valgekaartlik element kohe 1940. Rinde lähenedes 41 aastal, oli vanaema koos lastega redus metsas, sest hävituspataljoni lihunikest kriminaalid märatsesid lähikonnas. Kui vaikus oli kestnud paar päeva naasti koju. Majauks oli pärani, tuulekoda sõdurisaapaid täis. Köögilauale oli tõstetud poevarudest jäänud suhkrukott, mis oli täägiga lõhki lõigatud. Laua ümber istusid pikad Saksa sõdurid ja ajasid vanaema imestuseks kamaluga suhkurt suhu. Küll sõduripoiste kohkumus oli suur kui nägid pererahvast koju tulemas! Vanaema naeris elu lõpuni, et küll blondid Saksa poisid on kenad kui punastavad. Nagu välk olid poistel saapad jalas ja vabandusi kogeledes kadusid majast-õuest. Aga lugu ei lõppend sellega. Paari päeva pärast, ühel õhtupoolikul peatus majaväravas auto. Seekord oli tulijaks Saksa allohvitser koos saatjasõduriga. Kui nad oli sisse palutud, esitas ohvitser, ise sokiväel, ametliku vabanduse väejuhatuse nimel ja küsis, kas pererahvas tahab esitada kaebust toimunu pärast. Millest vanaema muidugi keeldus. Seepeale pandi lauale väike kompensatsioon, lastele shokolaad ja mõned grammofoniplaadid selleaja hittidega, Zara Leander vist, vanaema mäletamist mööda.
Asja teeb huvitavaks see, et sõduripoisid olid oma suhkrusöömisest ISE ohvitserkonda informeerinud. Kord oli WH:s väga kõva, eriliselt jälgiti siin Eestimaal suhteid elanikonnaga.

[kapralheinz]

Igal inimesel on teatavasti kaks vanaema. Nüüd lugu teiselt vanaemalt ja veidi hilisemast ajast. See oli minu Tallinna vanaema. Kui vene baasid saabusid võeti nende korter Kadriorus käest, sinna asus Vene kõrge mereväeohvitser ja pere passitati elama Sügise tänava puitbarakki. Kohe praeguse hotell Tallinna taga. Ühel hommikul 1944 kui venelane oli jälle sees (vanaisa redus, sest töötas Saksa-ajal raamatupidajana Geheime Staatspolitsei:s) ja olud veidi rahunenud, äratati vanaema ja lapsed tugeva prõmmimise peale korteriuksele. Vanaema küsis läbi ukse: KES ON?
"ATKROI BLJÄD!!!" kõlas vastus ja lõhkumine jätkus. Kuna puitbaraki aken oli suhteliselt madalal, ei mõelnud vanaema kaua. Nii poisid kui ise aknast välja ja padavai mööda Sügise tänavat Vaksali tänavale. Seal asus kohe üle teeristi venelaste komandatuur (hoone siiani alles, nõuka ajal oli seal Metsandusministeerium). Valju kisaga sisenenud komandatuuri tormas ta hetke pärast, nüüd juba kahe vene ohvitseri saatel, tagasi Sügise tänavale. Trepikojas oli jutt lühike, ohvitseride nagaanid paukusid ja ukselõhkujad jäid maha vedelema. Vanaema, nähes, et ühel hukatul kukkus sinelipõuest välja hallitanud leivakannikas, muutus härdaks ja küsis ohvitseridelt, et äkki tahtsid sõdurid lihtsalt süüa?
" NAHHUI, GRABIT PRISHLI!!!" Kõlas lühike vastus.

[Soobel]

Sakslastest ja koertest pajatas mu vanaemagi midagi. Vähe mäletan kahjuks.
Tallinnas kellegi peene proua juures olla mingi prassing toimunud. Proual olnud paks koerake Mausi. Sakslased olid kui sakslased ikka, tantsinud ja eesti tüdrukute sääri kiitnud ja raguud teinud... Oli vast hea raguu! On ikka härrad, kust nad sellisel viletsal ajal nii hea liha välja võlusid?
Lõpuks käinud proua ringi ja kaevanud, et kuhu küll Mausi kadus.
Keegi sakslastest oli küsinud: kas siis raguu polnud maitsev või? Proual olla see hea raguu kohe mõlemast otsast välja hakanud tungima...