www.militaar.net

Some kirjutas:Ummm, pakun huupi, et soolatud põldudest sai alguse kõrb, mis laienes ka Assüüria aladele.

Võibolla seal klimaatilistes tingimustes on see pisut erinev, aga meil siin soola külvata on nagu jääda hüüdja hääleks kõrbes.
Või nagu põhjanaabrid ütlevad - "häviää kuin pieru Saharaan"...
Olen kolm aastat soolaga katsetanud (Valgevene kivisool, Agrovarustusest odavalt, 25 kg kottidena) aga mitte midagi.
Absoluutselt mitte midagi. Võilill ja lõikehein korraks nagu ehmatavad ära, aga siis koguvad ennast ja kammaijaa käib edasi.

Aga maa-ala on 4 x 6 meetrit (tegelikult veel väiksem, sest tegemist on kivide vahega) ja hooajaga veerand tsentnerit naatriumkloriidi.
Ma ei kujuta ette tolleaegsete tehniliste võimaluste ja varustusvõrgu juures efektiivset suurte pindalade rikkumist.

Muideks venelased said sellega Kesk-Aasias hakkama küll, aga niisutussüsteemiga. Aurumise tagajärjel maapind sooldus ja muutus viljatuks.

Sama asja tegid roomlased väidetavalt Kartaagoga. Eks see oli rohkem sümboolne akt.

Mulle tundub, et järg on vaba?

Enamik asjast huvitatuid ilmselt teab, et esimene lääneriikide poolt ohtlikuks peetav nõukogude õhk-õhk rakett K-13 (hiljem ka R-13, NATO täis AA-2 Atoll) saadi läbi hiinlaste hangitud ameeriklaste AIM-9B Sidewinder raketi julma kopeerimise.

On aga vähem teada üks detail, et selle kopeerimise juures olid hindamatuks abiks mõnede NSVL elanud loodusrahvaste (sh jakuudid) rahvakunstnikud-luugraveerijad, kes tegelevad enda elatamiseks nipsasjakeste tegemisega loomaluudest ning nende graveerimisega.

Küsimus on, et millega või milles see roll seisnes?

Suutsid kinnivalatud elektroonika epomassist välja puhastada?
Seda küsimust on muide varem foorumis kas just küsitud aga vähemalt jutuks tulnud.

Vastus on õige - töökindluse huvides olid ameeriklastel raketi elektroonika plaadid valatud mingi epo-taolise massi sisse ja et seda elektroonikat sealt tervelt kätte saada, tuli need käsitsi puhastada. Sellest oli juttu Tehnikamaailmas vastavas artiklis. Järg vaba.

Walter2 - kui sa ei küsi, siis ma küsin.

Anna tuld!

Алекса́ндр Васи́льевич Горба́тов

Huvitava elukäiguga mees. Teeninud tsaariarmees esimeses maailmasõjas (kõik "kuumad kohad"),
kodusõjas punaste poolel, (üle samade lahingupaikade) Berliinini sõdinud ka teises.
Berliini komandant.

Küsimus: mida kandis lõpuks генерал армии aukraadini välja teeninud mees kogu nn "suure isamaasõja" ajal kaasas.

Kuivikukotti. Et ikka meeles oleks...

Ma vaatan, et Lemet tahab hirmsasti küsida...
Aga "olge lahked, palun väga"!

Vaikus.

NSVL päritolu automaatgranaadiheitja AGS-17 osutus vähetõhusa moonaga relvaks, sest paljud selle kasutajad on kogenud selle granaadi plahvatust enda lähedal, kuid on ikkagi suutnud memuaare kirjutada. Tihti jäid ka enamvähem terveks. Tegemist oli lohakuse tõttu alatasa juhtuva õnnetusega, teab keegi - kuidas see juhtus?

Laskemoona tehasepakendis oli üks granaat rohkem kui mahtus laskeseadme salve. Üleliigne granaat läks tihti koos pakendiga (hea kuiv puit ja õlipaber) lõkkesse.

Vastus õige - kuna see jookseb enam kui ühtedest memuaaridest läbi, siis pauk väga kole olla ei saanud, vastasel juhul poleks kedagi kirjutamas.
Pakendis oli 30 granaati, kuid relva mahtus 29.

Kas rauda ei saanud seda ülejäävat laadida?

Pidevalt ühte granaadi rauas hoidmine pole kokkuvõttes vist ülemäära ohutum lahendus kui selle lõkkesse poetamine. „vähesed inimkaotused“ lõkke ääres istujate seas võisid muidugi olla tingitud ka sellest, et äkki plahvatas lõkkes esmajoones granaadi paiskelaeng, mitte lõhkepea ise oma kildudega?

Annan järje vabaks.