www.militaar.net

Paistab olevat raske küsimus, pead viiteid andma.
Teises riigis toodetud relvad jõudsid esimesse riiki sellepärast, et esimene riik teise riigi ära vallutas?

Pakun Lõuna-Aafrika Vabariiki, täpsemalt " Orange Free State" ehk buure. Võibolla siit tulevad "apelsinikasvatajad"...

Igaljuhul need "orange farmerid" kasutasid Mausereid M1895 - aga ameeriklased, kui olid selliste Mausrite derivaadiga varustatud hispaanlaste käest
kõvasti rappida saanud, otsustasid teha sellest oma derivaadi nimega "Springfield" M1903

Noh ja kui ameeriklased Euroopa turneele - täpsemalt Saksamaale suundusid, siis kõik need tulekepid ka kaasa võeti...?

Ja kogu see kompott oli sõdade vahepeal üle ilma laialt levinud.

Kas on ka lähedale

Ahah, ma vaatasin esimese hooga et nii igav ja lihtne küsimus sai, et keegi ei viitsigi vastata

Teises riigis toodetud relvad jõudsid esimesse riiki sellepärast, et esimene riik teise riigi ära vallutas?

Esimene riik sai praktiliselt kogu teise riigi sama relva koopiate/derivaatide toodangu relvamüügitehinguga. Täpsustan veelkord, et mõlemad riigid tootsid küsitud relva (kohalikku) koopiat. Sama relva toodeti, kopeeriti ja kasutati veel paljudes riikides. Paljud kopeerijad tuunisid originaalrelva oma vajadustele vastavaks, lisades või arendades üksikuid detaile, kuid oma põhimõttelt oli tehniliselt tegu ikka ühe ja sama relvaga.

Tegu pole ei buuride mausrite ega amide springfieldidega. Ajaperioodiks

Kahe ilmasõja vahel

"Apelsinikasvataja" on esimeses riigis nimetatud relvale antud üks kasutuselolnud hüüd- või ka koodnimi. Tõlge eesti keelde on vastavalt originaalkeele eripäradele veidi tuletuslik ja mitte ainus variant.

ElrikThunderson kirjutas:Ahah, ma vaatasin esimese hooga et nii igav ja lihtne küsimus sai, et keegi ei viitsigi vastata

Jama.
St küsimus on väga huvitav...

Meenutab mulle Jules Verne`i "Kapten Granti lapsi", kus ühe poolkustunud lünkliku pudeliposti teksti järgi võib koostada mida iganes...

ühe poolkustunud lünkliku pudeliposti teksti järgi võib koostada mida iganes...

Katsun siis operatiivselt lünki täita nii, et lugupeetavatel endiselt säiliks soov nuputada.

Täidame lünki, et igavaks ei läheks.

Küsitud relvaga seostub ka üks omamoodi kummaline ja veidi vastuoluline lugu. Tegu siis selles esimeses riigis toodetud relva versiooniga, mida nime poolest apelsinidega seostada saab.

Sealses riigis sai väidetavalt just sellesama "apelsinikasvataja" tõttu hukka üks tähtis ja suure mõjuga isik. Ühe versiooni järgi takerdus autost väljudes ühe tema ihukaitsja "apelsinikasvataja" vinnastusmehhanism autoukse külge ja tähtis isik sai omaenda ihukaitse käe läbi õnnetult kuuli. Teise versiooni järgi oli surmatoonud relv tähtsa isiku enda käes ja konfliktisituatsiooni lahendades koputas tegelane oma sõnadele mõju andmiseks relvaga autokapotile. Kolmanda versiooni järgi pillas isik autost väljudes ise oma relva vastu maad ja relv läks lahti. Relvaraud oli aga suunatud tema poole ja nii õnnestus tal iseennast tulistada.

Igaljuhul lõppes juhtum tolle tähtsa isiku surmaga, mille tegelikku põhjust aga väidetavalt arusaadavatel põhjustel varjati ning ametliku versiooni järgi tulistas isikut hoopis tundmatu snaiper. Et tegu niivõrd tähtsa isikuga, siis läks kohe liikvele mitmeid kuulujutte ja versioone, kes tolle tähtsa isiku ikkagi teise ilma saatis.

Nagu algul küsitud olid sellel ajal tolles esimeses riigis lisaks kohalikele "apelsinikasvatajatele" kasutusel ka sellest teisest riigist ostetud sama relva versioonid (võib vaielda kas tegu originaali koopiate või derivaatidega), mida vaid valmistajatehase ja -linna järgi tähistati.

Tunnistan, et minul läks igavaks ja nii veel üks omamoodi lugu. Kuniks lugupeetavad muidugi lubavad niimoodi vihjete nime all juttu venitada.

Seekord siis seoses selles teises riigis toodetud peaaegu samasuguste relvadega, mida tootja poolt apelsinidega teadaolevalt kuidagi ei seostatud. Küll ilmselt võidi neid relvi aga hiljem esimeses riigis kasutajate poolt käibekeeles samamoodi "apelsinikasvatajateks" nimetada. Sest nagu alguses räägitud, olid relvad "ühest perest" ja igatepidi peaaegu sarnased.

Mõni aeg peale seda, kui teises riigis toodetud relvad olid juba esimesse riiki ära müüdud ja kohalegi toimetatud, puhkes see Teine Suur Sõda. Veel suurem ja segasem kui esimene. Ja selles sõjas juhtus igasugu asju.

Ühe tillukese traagilise episoodina uputati küsitud relvi teisest riigist esimesse kohaletoimetanud kaubalaev hoopis kolmanda riigi sõjalaeva kapteni poolt. Ja selle kapteniga oli selline asi, et ta oli eluajal omal alal teiseks kõige edukam mees.

Kuigi suures sõjas võis surma saada väga mitut moodi, tabas surm seda teiseks kõige edukamat kaptenit üsna ootamatult. Nimelt lasti ta maha kuival maal ja üpris kogemata. Omamoodi püandina juhtus see mahalaskmine peale seda, kui tema riik oli sõdimise juba ametlikult lõpetanud. Ning juba surnuna jäi seesinane kapten ühes valdkonnas kõige viimaseks. Nimelt jäi ta kõige viimaseks meheks, kellele tema riik korraldas riiklikud matused.

No viimases loos figureerinud kapten, kes oli omal elualal teine, kuid surnuna ühes valdkonnas kõige viimane, on igaljuhul Wolfgang Lüth.

Kummalisi ja mittekirjeldatavaid teid pidi härra Lüthist alustades, jõudsin ma aga arvamise juurde, et äkki on küsitavaks relvaks püstol Mauser C96?
See on nüüd küll muidugi pigem huupi pakkumine ja mitte kindel teadmine.

Bergmann SMG? Sellega sobiksid kokku Arsenali püstolkuulipilduja ja Hispaania MP28 koopia nimega Naranjero. Arsenali püstolkp'd teatavasti müüdi 30-date lõpus Hispaaniasse.

Torniolt õige vastus!

Pidasingi silmas Bergmanni MP18/28 püstolkuulipildujat, mille kohalik koopia-versioon-derivaat oli Arsenal Tallinn m23 mudel.

Ning tõepoolest sai kodusõjas vaevlenud Hispaanias MP28 kohalik versioon hüüdnime "Naranjero" (naranja - apelsin, naranjero - apelsinipuu või apelsinikasvataja), seda siis kas tootmiskoha Valencia järgi või legendi järgi et esimese portsu välismaalt tellitud MP28 relvade eest olla vabariiklased maksnud apelsinilaadungiga. Igaljuhul hüüdnimi kleebiti külge kõigile püstolkuulipildujatele, nii näiteks ka Sinise Diviisi võitlejad olevat hüüdnud oma trofee PPŠ püstolkuulipildujaid naranjerodeks ning ka hoopis hiljem Franco võimu ajal toodetud Erma EMP41/44 püstolkuulipildujat hüüti rahvasuus ikka samamoodi.

Kuigi meile eestlastele meeldib mõelda, et Arsenali relvad olid puhas kohalik insenerimõte, siis oli relv suures osas Bergmanni koopia või vähemalt derivaat ja nii seda ka välismaises kirjanduses käsitletakse. Igaljuhul naranjero oli see hispaania kasutajate jaoks üsna kindlasti, kuigi infot on napilt relvade vähese hulga tõttu. Hispaania vabariiklastele müüdi pea kogu toodang aga sedagi oli vaid 565 relva ja ilmselt ei aidanud kaasa ka seal vähelevinud padrun (hispaanlased kasutasid 9x23mm Largot).

Vaid päästikumehhanism erines "Arsenal Tallinn" markeeringut kandnud relvadel oluliselt Bergmanni originaalist ja muidugi kasutatav suhteliselt vähelevinud padrun 9x20 Browning Long või SR, mis 1920ndatel valiti kuna Kaitseväe püstolid FN Model 1903 juba sama moona kasutasid.

Õnnetult surma saanud tähtis isik oli anarhistide legend José Buenaventura Durruti Dumange, kes väidetavalt just kohaliku ilmselt mitte väga kvaliteetse naranjeroga vehkides oma otsa leidis.

Pool punkti aga ka Vaoinale, kes teises vihjes olnud laevauputaja ära arvas.

Tegu tõesti Wolfgang Lüth'iga, kes oli teiseks kõige rohkem kaubalaevu uputanud allveeäss Saksa Kriegsmarines ning kelle ohvrite hulka kuulus ka Eesti kaubalaev "Viiu", mille Lüth 11. Mail 1940 uputas.

"Viiu" oli see laev, millega Eestist pärit relvastus, sh Arsenali relvad, juulikuus 1937 Hispaaniasse jõudsid. Lüthi laskis eksikombel ööl vastu 14. Maid 1945 maha noor sakslasest tunnimees, kui Mürwiki mereakadeemia juhiks tõusnud Lüth purjuspäi pimedas öös tunnussõnale ei vastanud. Nii sai Lüthist viimane isik, kellele III Reich 16.mail 1945 riikliku matuse korraldas.


Ma loodan et kõigil oli lõbus, küsimisekord on aga Torniol.

Esiteks lubatagu tänada väga hea küsimuse eest! Viimane vihje viis Lüthini ja tema uputatud laevade hulgas kahte Eesti alust märgates hakkas loogikalõng ennast lahti rullima.
Aga jätkame tulirelvadega. Kes teab, see ütleb kiirelt ära, teistele ehk koorub lihtsalt huvitav info välja.
Eriüksuslased on teadupärast varmad kasutama lisaks oma riigis toodetule ka kõigi teiste, isegi (ja eriti!) vaenlase toodangut. Ühes 20. sajandi konfliktis olid aga teatud riigi eriüksuslased ühest välismaa relvast selle ühe erilise omaduse pärast nii vaimustuses, et kui originaale enam ei tarnitud, siis pandi kibekähku kodumaal tootmine püsti.
Mis relv?
Mis oli see eriline omadus?

USA eriüksused ja meie kulla-kallis M/45B. Tarne lõpetati kuna Rootsi sõdivatele riikidele relvi ei tarni. USA versioonis Smith & Wesson M76. Väidetavalt 9 kuud käsust teha, relva väljastamiseni üksustele.

Eriomadus:
1. avatud luku laske süsteemi tõttu, veest välja hüpates, voolas väga kähku tühjaks ja sai kohe laskma hakata?
2.Väidetavalt summutiga versioon aitas ka suht vaikselt valvekoerte ja -hanedega vastasele ligi imbuda.
3. 36 lasuline salv oma trapetsoidse kujuga (tagant laiem kui eest) andis palju salve mahtu ja töökindla söötmise vastukaaluks kinnikiiluvale M16-le selle 20 lasulise salvega.
mürakaru

Mürakarult õiged vastused! Relvaks Kulsprutepistol m/45 ja eriomadus nr.1 oli see mida mina küsides silmas pidasin.

Annaks jällegi järje vabaks.

mürakaru