Must pesu...

[Tundmatu Sõdur nr. 5]

2) Kohtuotsus, kuidas ülemus tulistas ajateenija suunas. Tänavu kevadel toimus Männiku lasketiirus intsident, kui rühmaülem kaotas närvid ja tulistas ühe ajateenija jalge ette maha. Ülem tunnistas hiljem süüd ja kriminaalasi lõpetati keset suve avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.
http://www.etv.ee/pealtnagija/pdf/Merev ... m22rus.pdf

[mart69x]

2) Kohtuotsus, kuidas ülemus tulistas ajateenija suunas. Tänavu kevadel toimus Männiku lasketiirus intsident, kui rühmaülem kaotas närvid ja tulistas ühe ajateenija jalge ette maha. Ülem tunnistas hiljem süüd ja kriminaalasi lõpetati keset suve avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.
http://www.etv.ee/pealtnagija/pdf/Merev ... m22rus.pdf

Kuna XXX XXX on Karistusregistri andmetel kriminaalkorras karistamata isik ja ta võttis endale
kohustuse teha lühikese aja jooksul suures mahus tasuta üldkasulikku tööd, siis puudub
kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi. Ka kinnitas XXX prokurörile, et on oma
rikkumisest aru saanud

2.Määratud kohustuse liik ja tähtaeg: vastavalt KrMS § 202 lg 2 p 3 teha
üldkasulikku tööd 60 (kuuskümmend) tundi. Vastavalt Karistusseadustiku (KarS) §
69 lg 2 ei tohi üldkasuliku töö kestus ületada 8 (kaheksat) tundi päevas; kui isik
teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi selle kestus
ületada 4 (nelja) tundi päevas ning üldkasuliku töö eest isikule tasu ei maksta.

Üldkasuliku töö täitmise lõpptähtajaks on hiljemalt 30.detsember 2011.a.
Koostamise kuupäev ja koht: 01.juulil 2011.a. Tallinnas


Lühike aeg ja suur maht? Tavaline pikanäpumehest poevaras ja liiklushuligaan saab ka reeglina ca 200 tundi laksust sisse.

[KristjanEST]

Tahtsin just artiklit uuesti lugeda, aga avastasin et ime-ime: artikkel kadunud? kas ainult minul pole seda, või on see ära kustutatud? Juba? 2päeva jooksul?!?

[Lemet]

Läinud. Nagu oleks lehm keelega tõmmanud...Aga loe isand Quteci postitust eelmises poognas, seal see paber, millest kõik algas, kenaste üleval. Praegu vähemalt veel...

[oleeg]

Praegu vähemalt veel...

Mnjah.

Soovitan lugeda David Vseviovi artiklit ja pisut liita- lahutada...
http://www.postimees.ee/573340/david-vs ... epideemia/

terv
o

[Standartenführer]

Kuna see on nüüd juba avalik informatsioon, siis järelikult on ka meil õigus seda kirja lugeda. Siin on see tekst pea 100% olemas, muutmata kujul.
Head lugemist!

PS! (minu 100postitus!, ja kui "lühike")



31. Mida muudaksite oma praeguse teenistuskoha puhul? /kirjutage palun vabatekstina/Praeguse teenistuskoha (Baasikaitsekompanii) puhul tuleb muuta palju. Kuid selleks,
et neid muutusi läbi viia, tuleb välja vahetada kogu Mereväe juhtkond. Sest
praegusel juhtkonnal puuduvad igasugused kogemused seoses ajateenijatega ja
väljaõppe korraldamisega. Peale selle puudub neil selle vastu ka igasugune huvi.
Praegusele Mereväe juhtkonnale on ajateenijad ja nendega tegelev personal ainult
koormaks kaelas. Kuna mulle sama juttu kaks korda kirjutada ei meeldi, siis ma
pikemalt siin ei peatu. Sest olen oma ettekande Baasikaitsekompanii puuduste kohta
teinud. See registreeriti postipoisis 11. märts 2011, nr: 3.3-1.2/15713. Kui huvi on,
vaadake järgi. Olgu öeldud veel niipalju, et Baasiülem ei suvatsenud ette võtta mitte
midagi, et ettekandes olevaid puudusi likvideerida – ta lihtsalt ei viitsi mitte midagi
teha, tahab, et kõik vanamoodi edasi läheks. Sest muutuste läbiviimine sunniks teda
tööle hakkama. Kõrvale viilimiseks kirjutas ta avaldus peale, et „edastada
seisukohavõtuks v-ltn Luksile“. Mida on Luksil, kes on Kompanii ülem, sellega asja?
Puudused, mida kirja panin, kuuluvad lahendamiseks kõrgemal pool, kui kompanii
ülem. Hea näide sellest, kuidas asi vaikselt kinni mätsitakse.
Seejärel tegin ettekande Mereväe ülemale, registreeritud postipoisis
11.04.2011, nr MeVS 1.2-9/15713. Ette võtta ei suvatse endiselt keegi mitte midagi.

56.Palun kommenteerige neid aspekte, mis Teie lahkumist oluliselt mõjutavad (hinnang
„5” või „4”). Millistel tingimustel oleksite teenistust jätkanud?
Käesolevas ankeedis esitatud küsimused on formuleeritud stiilis „kas Kaitseväes“.
Minu vastuste puhul pidage palun silmas, et need kehtivad konkreetselt Mereväe
kohta. Kaitseväe kohta ma ei oska midagi öelda, kuna pole seal kunagi töötanud.
Mereväegi on ülejäänud Kaitseväest totaalselt isoleeritud, ära mandunud onupoja
poliitika urgas, kus Kaitseväe normid ei kehti. Järgnevas räägin lühidalt, milles
seisnevad Mereväe probleemid, miks on kaadri äravoolavus praegu ja ka minevikus,
niivõrd suur, ning mida tuleks ette võtta, et seda parandada. Samas olgu kohe ka ära
öeldud, et järgnev jutt on täiesti mõttetu, sest vajalikke reforme niiguinii mitte kunagi
läbi ei viida – selle vastu poleks mitte kellelgi huvi, sest käesoleva elukorraldusega on
koogutajatest karjeristidel kõige mugavam oma karjääri edasi teha. Tahan kohe ära
mainida ka selle, et järgnev kriitika ei puuduta kõiki Mereväe ohvitsere, mõned
inimesed siin on päris normaalsed (kuigi nende hulk väheneb kiiresti – Mereväe staap
otsib enda hulka endasuguseid). Järgnevas annan ülevaate sellest, mis peaks olema
Mereväe kui terviku huvi, mida näeb juhtkond enda huvina, seejärel toon mõningaid
näiteid „säravamatest“ ohvitseridest ning lõpetuseks (mitte kunagi elluviidavad)
parandusettepanekud.
Käesolev kirjatöö on üsnagi satiiriline, kohati täis sarkasmi ja irooniat, mis
muudab selle mõningate lugejate jaoks kindlasti mitte tõsiseltvõetavaks. Kuid paraku
ei jää mul muud üle, sest kirjutades ainult viisakas toonis, ei suudaks ma edasi anda
adekvaatset pilti Mereväes toimuvast, see jääks keskmise riigitöötaja tagasiside
tasemele, mis ei valgustaks mitte kõige väiksemalgi määral tegelikke probleeme.
Kahjuks on siin toimuv ületanud kõik piirid, mida viisakas inimmõistus analüüsida
suudaks. Lähtuvalt sellest tuleb mul langeda tunduvalt madalamale tasemele, kui
ohvitser seda omale lubada võiks. Pean ka ette vabandama isiklike solvangute
pärast, mida minu traktaat ohtrasti sisaldab, kuid tõde ongi tihtipeale valus ning pea
liiva alla peitmine progressi endaga kaasa ei too (mis oleks aga minu ülim eesmärk).
Järgnevate ridade peal ära mainitud isikud ise kindlasti aru ei saa, millest minu
mõttelend inspireeritud on. Võib-olla ei saagi neid selles süüdistada, sest kõik
inimesed siin Maamunal polegi mõeldud omama iseseisvat analüüsivõimet, ja
lähtuvalt oma kodusest kasvatusest / sotsiaalsest keskkonnast, kus nad üles
kasvanud on, ei ole neid arvatavasti sunnitud iial iseseisvalt tegutsema (mille otsene
tagajärg on mõistuse mandumine). Kuid tahtmaks edasi anda igasuguse ametieetika
kaotanud juhtkonna poolt tekitatut, pean kirjeldama mõningaid neist ka
individuaalselt, mistõttu tuleb mul laskuda hetkeks nende tasemele (jäädes siiski
natuke kõrgemale, sest ma ei räägi kedagi taga, vaid paiskan omapoolse kriitika
asjaosalistele otse näkku), et visandada targale lugejale tõepärane pilt kõne all oleva
ametiasutuse siseelust. Teen seda suhteliselt raske südamega, kuid minu kui
Eestimaa patrioodi jaoks on äärmiselt oluline valgustada riigikaitsega seotud
probleeme keskendudes õigetele aspektidele ning mitte püüdes olukorda ilustada.
Samuti pean vabandama ka mõningate proosalõikude pärast, mis jätaks lugejale
mulje, nagu üritaksin algust teha kirjaniku karjääriga, kuid põhjenduseks siinkohal
see, et soovin edasi anda siinset sotsiaalset kliimat. Kõikides Mereväe probleemides
ei saa alati süüdistada konkreetseid isikuid, palju probleeme tekitab just üldine
õhkkond, mille on tinginud paljude inimeste „positiivne“ koosmõju. Järgnev analüüs
ei ole kirjutatud hetkeemotsioonide ajel, vaid siia on koondatud minu 3. aasta vältel
tehtud tähelepanekud.
Kõik Mereväe probleemid on tingitud ühest faktorist – teatav pande
staabiohvitsere on Mereväe muutnud oma isiklikuks karjääriteenistuseks, kus ei
tegelda organisatsiooni kui terviku huvide arendamisega. Siinkohal seletan lahti,
mida tähendab Mereväe kui suure organisatsiooni huvide arendamine. Et Merevägi
oleks jätkusuutlik, peab ta olema ligitõmbav töökoht kompetentsele personalile. See
omakorda nõuab aga Mereväe ohvitseridelt suurt kompetentsi (suuta juhtida ja
motiveerida tarkasi alluvaid), mis neil täielikult puudub. Peale selle peab Mereväe
juhtkonnal olema konkreetne visioon, mis võimekusi edasi arendada – ka see neil
puudub. Selle asemel toimub mõttetu tõmblemine ühest nurgast teise, millega
tööpäev õhtusse saadetakse. Need kaks aspekti – kompetentse personali tootmine /
hoidmine ja tulevikustrateegia välja töötamine – ongi Mereväe kui terviku arengu
ning jätkusuutlikkuse kohapealt primaarse tähtsusega.
Iga vähegi arenenud töötaja on võimeline ise mõtlema ning tegema
ettepanekuid, mis tema töövaldkonnas progressi tooksid. Ülemus peab suutma selle
sisendi vastu võtta ning lähtuvalt sellest paika panema strateegilise plaani, kuidas
muutusi järk-järgult ellu viima hakata. Sellisel juhul oleksid pädevad alluvad
motiveeritud oma tööd tegema. Kuid tänu oma alaväärsuskompleksidele, ja
kompetentsi puudumisele, ei ole Mereväe ohvitserid sellega veel kunagi hakkama
saanud. Lähtuvalt oma alaväärsuskompleksidest ja ametialasest laiskusest, ei soovi
Mereväe ohvitserid enda alluvuses tarkasid töötajaid näha. Sest uue auastme
saamiseks ei ole vaja ette näidata töötulemusi, piisab ainult 3 või 4 aastasest
(molutamise) staažist.
Samuti on lugu ka tööplaani ja tulevikustrateegia püstitamisega. Iga ülemus
peaks oma struktuuriüksuse / allüksuse tasandil paika panema konkreetse suuna
(koostöös Mereväe ülemaga), mille poole kurss võtta. Paraku sellega ei tegeleta – iga
ülemus tuleb tööle ainult eesmärgiga, et jõuaks tööpäeva jooksul võimalikult palju
oma ülemusele pugeda, ja koos temaga kõiki teisi taga rääkida (mis kõrgematele
ülemustele endile ka väga meeldib). Lähtuvalt sellest on Merevägi muutunud
ebakonkreetsete ja mõttetult tõmblevate jobudest ülemuste paradiisiks, kus ülemuse
ainuke funktsioon on ilusa kuldse auastme kandmine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et
Mereväe juhtkond ei pea oma igapäevatöös silmas Mereväe kui terviku arendamist,
vaid tegeleb staaži kogumisega.
Mereväe ohvitsere iseloomustab veel äärmine ebakompetents juhtimises ja
alluvatega suhtlemises. Puudub võimekus tundma õppida alluvate iseloomu, nõrku
ning tugevaid külgi. Puudub oskus nooremaid ohvitsere juhendada ning autoriteet, et
neid oma alluvuses tööl hoida. Samuti pole nad võimelised alluvatega tööasju
arutama, mille asemel antakse ainult ümmargusi vastuseid „me veel vaatame, pean
praegu puhkusel oleva ülemusega rääkima, vb homme selgub kas ülehomme
selgub“. Puudub sõjaväelasele omane konkreetsus. Alluvate eelistamisel lähtutakse
vagaduse ja koogutamise kriteeriumidest: parem töötaja on see, kes vähem vastu
räägib ja suu kinni hoiab (siis ei pea ka midagi ette võtma). Peale selle puudub
isandatel igasugune elementaarne eruditsioon ja silmaring – vesteldes kuldseid
paguneid kandva härraga, jääb mulje, nagu räägiks Marsilt Maale kukkunud olendiga,
kes veel avastab enda ümber olevat sotsiaalset ja geograafilist keskkonda.
Elementaarsed teadmised oma riigist on sama võõrad kui spordi tegemine.
(Kusjuures teadmiste puudumine oma riigist on tõsine probleem, mis ühtlasi on ka
üks põhjusi, mis seletab, miks on Merevägi muutunud selliseks nagu ta on. Sest
siinsetel ohvitseridel puudub missioonitunne oma kodumaa suhtes, lähtuvalt millest
puudub ka kokkukuuluvustunne ja ühine eesmärk. Mis omakorda on tinginud selle
üksteise tagarääkimise õhkkonna. On ju kõik Mereväe ohvitserid saanud oma
ohvitseri koolituse kuskil välismaal, kuid seal Eesti riigi kohta ju midagi ei õpetata.
Ning omal jõul puuduvaid teadmisi omandama pole siin keegi võimeline). See tuleneb
sellest, et neil puudub igasugune elukogemus, nad pole iial kaugemale näinud oma
laeva ahtrist, kus kari pohmas suitsetavaid tolguseid istub. Lähtuvalt sellest ei ole
nad autoriteetsed eeskujud ei oma allohvitseridele, ega uutele ohvitseridele, kes oma
teenistust Mereväes alustavad. Kuna ükski tubli noor mees ise selliseks kunagi
muutuda ei taha, siis minnaksegi esimesel võimalusel minema.
Tegemist on 30. kuni 40. aastaste tattnokkade karjaga, kes ei ole oma elus
mitte kunagi mitte millegagi hakkama saanud. Pooltel ohvitseridel kauges Kopli
džunglis puudub kõrgharidus. Seda pole neil kolmel põhjusel, esiteks ära mandunud
ja ära joodud aju poleks iial võimeline vastu võtma rohkem tarkust, kui 10-20 aastat
tagasi lõpetatud kolka keskkool talle vägisi pähe surus. Teiseks mõjub kõrghariduse
omandamine karjäärile negatiivselt – arenenud mõistus ei suudaks enam ülemustega
ühist jututeemat leida. Kolmandaks ei arvestata kõrghariduse omandamist
karjääriteenistusel – hoolimata sellest, et sellekohane seadus Vabariigi Valitsuse
tasandil juba vastu on võetud, ei ole see veel Mereväkke jõudnud. Mereväe
haletsusväärset seisukorda tõestab ka asjaolu, et tulevane Mereväe ülem (praegune
staabiülem Ivo Värk) on keskharidusega! Kas saab nõuda, et Mereväes madrustena
ajateenistust alustavad noormehed, kellel on juba kõrgharidus omandatud, sellist
meest austaksid? Peale selle oleks see päris hea kont välismaise ajakirjanduse
hambusse – juba 7. aastat NATO-s olnud Merevägi ei suuda enda etteotsa saada
kõrgharidusega inimest (arvestades asjaolu, et Eesti tippdirigent Neeme järvi andis
mõned kuud tagasi ühele Prantsusmaa uudiste portaalile intervjuu, kus nentis, et
Eestis aetakse asju veel kommunistlikul kombel). Peale selle ei motiveeri selline
ülemus kindlasti mitte kunagi pealekasvavat põlvkonda ülikooli minema. Mereväe
juhtkond on tööjõu kvaliteedi mõistes täiesti kasutu kari pugejaid, kes tsiviilis mitte
kunagi tööd ei saaks. Isegi mitte reisisaatjana, sest reisisaatja peab oma vastutusalas
toimuvat siiski jälgima. Mereväe ohvitserid seda tegema ei pea. Keskharidusega
ohvitseri auaste on teatavasti lipnik, Merevägi on aga lipnikute karjast teinud hunniku
vanemohvitsere.
Kuid eriti nukker lugu on aga nende Mereväe ohvitseridega, kellel kõrgharidus
Kaitseväe liinipidi omandatud on – nemad on veel lollimad. Paraku Kaitseväe kulul
Soome sõjakoolis õppimas käinud staarid pole suutnud hiilata muuga, kui ringi
kekutamisega, kuid reaalseid tarkusi sealt tihtipeale kaasa toodud pole. Kõrgharidus,
mille riik kinni maksab, ei arenda inimeses iseseisvat analüüsivõimet, mistõttu on
tulemuseks hulk lihtsalt pähe õpitud infot, mida ei suudeta seostada oma
teenistusega Eesti Mereväes. Küll aga tuleb sealt juurde hunnikute viisi ülbust, mis
ohvitseri autoriteeti veelgi alandab. Peale selle pole mingisuguse kompetentsi
omandamisest Mereväes ka mingit kasu, sest siinne töökeskkond ei soosi selle edasi
arendamist. Pearõhk on ülemuse ees koogutamisel ja suu kinni hoidmisel,
mingisuguse arendava tegevusega ei viitsi ega julge siin keegi tegeleda. Kummaline
on see, et mõningad Soome Soome Vabariigi Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist
pedagoogika magistrikraadi kätte saanud tegelased kujutavad omale tõsimeeli, ette,
et on pädevad kõiges, mida nad nuusutanud on.
Arutlegem siinkohal natukene, kui palju kestab tsiviilülikoolis pedagoogika
magistriõpe – 5. aastat, kui palju kestab piiramatu suurusega laeva tüürimehe paberi
kättesaamine – 5. aastat, kui kaua õpitakse sõjakoolis kompanii ülemaks –
ajateenistus + 3. aastat. Seega kokku võtaks kõigi eelpool mainitud pädevuste
omandamine aega minimaalselt 14. aastat (jätame siinkohal kõrvale, et tegelikult on
vaja ka kõvasti praktikat, seega tunduvalt rohkem). Mõni härra siin kujutab aga
tõsimeeli ette, et omandas kõik need kompetentsid 4,5 aastaga. Soome sõjakool
annab selle ajaga kätte pedagoogika magistri kraadi, laevajuhi tunnistuse (mida Eesti
tegelikult ei tunnusta) ning kompanii ülema kursuse.? Ma kindlasti ei taha öelda, et
tegemist viletsa kooliga on, kuid õppekava on natuke tihedalt kokku pressitud küll
ning laiali valguv – kindlasti on see disainitud Soome relvajõudude jaoks, mis ka
vastavalt kujundatud on. Kuid Eesti kontekstis selle haridusega lõugama tulla, et ma
kõike oskan, on küll naeruväärne. Selline mentaliteet tuleneb asjaolust, et siin
puudub igasugune konkurents, mistõttu ei teki kunagi võimalust ennast oma ala
spetsialistiga võrrelda, mis omakorda enesehinnangu lakke viib.Takka kiidavad seda
ka kõrgemad ülemused, kelle mentaliteet on selline, et Mereväe ohvitser saab
kõigega hakkama. See visioon on nende mõttekujutlusse nii kõvasti juurdunud, et
oma mullist välja tuua on neid võimatu. Seega ongi staaridele siin eraldatud
nurgakese mulje jäänud, et nad kõigega väga hästi hakkama on saanud, kuid
tegelikult ei suudaks nad täita isegi mitte kõige lihtsamaid kriteeriume, kui nende töö
tulemust mõõtma hakata.
Lisaks sellele on kehvad lood ka üldfüüsilise testiga, mida paljud sooritada ei
suuda. Kummalisel kombel pole ka sellest midagi juhtunud. Kui käes on auastme
saamise aeg, siis kirjutatakse igale tolgusele 191. punkti ära – sest läbi kukutada
neid ei julgeta. Siis on hea vaadata, kuidas härrad teevad kätekõverdusi nagu
ülekaalulised eided, ja kõhulihaseid käte abiga. Soorituste kvaliteeti selles urkas ei
kontrollita. Näiteks praegune divisjoni ülem sooritas ÜFT umbes 160 punkti peale,
mis aga ei takistanud teda Soome järjekordsele staabikoolitusele saatmast, peale
mida ta ka divisjoni ülema kohale tõsteti. Kui ainuüksi üldfüüsilist testi täie
rangusega hindama hakata, siis oleksid nooremleitnandi auastet väärt vaid
mõningad siin (vanemohvitseride auastmest ei saaks isegi rääkida, seal pole vist
keegi võimeline seda sooritama, kui lähtuda õigetest kriteeriumidest). Tihtipeale
juhtub ka seda, et ÜFT sooritatakse mõnel muul päeval kuskil nurga taga, kuhu teisi
inimesi juurde ei lubata. Näiteks ükskord keelas ülemus (Leetna) mul jõusaali minna,
sest ta hakkas seal ise üldfüüsilist testi tegema (koos veel paari tolgusega), tegemist
ei olnud üldse ametlikult ette nähtud testi tegemise päevaga, kuid kõik asjaosalised
said positiivse tulemuse kirja. Selline teguviis on Mereväes väga levinud – kõrgemad
ülemused selle vastu ei protesti, sest nad ise vajavad sellist abipaketti kõige
tihemini.
Omaette probleemiks tuleb pidada ka alkoholismi, mis Mereväe puhul on küll
pigem vooruseks, andes karjääri lennule tunduvalt rohkem juurde, kui üldfüüsilise
testi sooritamine. Kui isandad vastutusele võtta tööajal joomise, lakkumise ja
laaberdamise eest, võiks kogu juhtkonna päevapealt lahti lasta. Kummaline on see,
et seda on tehtud usinasti ka ametiruumides (Laevad). Hetke seisuga on see
tendents natukene taandunud, kuid võimu ohjad kõne all olevas asutuses on
põngerjate käes, kes 1990. aastatel on ametiruumides ära joonud rohkem viina, kui
oleks võimalik omale ette kujutada. Sellest võib ka aru saada ühest pilgust mõne
Mereväe ohvitseri näkku, kust ei paista vastu muud, kui tühjus ja loidus – vaid igatsus
kauge nostalgia vastu, kui võis tööpäeva täis peaga mööda saata. Kuna sellised
isikud juhivad Mereväes toimuvaid protsesse, ja määravad tulevaste ohvitseride
karjääre, siis pole eriti imestada, et asjad natuke lonkavad.
Siinkohal tahan korraks tagasi pöörduda Neeme Järvi poolt esitatud väitele, et
Eestis aetakse asju veel kommunistlikul kombel, mida ta küll Mereväe kohta ei
väitnud, kuid selle väite tõesust näitab kõige paremini just Mereväes toimuv. Ja
tõepoolest, paralleel Mereväes (arukamate inimeste juures ka Mureväeks tituleeritud)
toimuva ja kommunistliku N Liidu võimumehhanismi juures on olemas. Vene ajal
määrasid poliitikat eesriide taga sahkerdavad, paksude prillidega, hallide
ülikondadega, keskharidusega idikad, kes võlgnesid kogu oma karjääri odavale
lipitsemisele ja onupoja poliitikale. Mereväes on puudu ainult hallid ülikonnad ja
paksud prillid (pakse prille siin ei kanta, sest arvestades isendite eruditsiooni taset,
pole nad lugemisega oma silmi veel kunagi rikkunud). Karjääri teenistus – nagu
suitsunurk pajatada teab (mis on usaldusväärseim infoallikas Mereväes) – toimub
Mereväestaabis üle koridori üksteisele hõigates: „see vend on jobu, paneme ta
sinna“. Vaadates personalivangerdusi, mis siin toimuvad, siis tõenäoliselt nii ongi.
Paraku on juba iidsetest aegadest teada, et suletus organisatsioonis viib
paratamatult onupojapoliitika hulga suurenemisele, mis omakorda viib
organisatsiooni mandumisele – mille kõige ehtsamaks näiteks Merevägi ongi.
Tegelikult on tegemist hea laboriga, mida organisatsiooni käitumise tudengid uurida
võiksid – kui Mereväge selliselt rakendada, oleks tast mingit kasu kaa. Tulemus,
milleni jõutaks, oleks: et organisatsioon edukalt toimiks, tuleb teha kõike
vastupidiselt Mereväele.
Eelnevas kirjeldasin Mereväge üldises plaanis, nüüd siirdume konkreetsete
eksemplaride juurde. Järgnevas annan individuaalse ülevaate Mereväe staaride
toredatest tegemistest. Mereväe maskotina on tuntuks saanud Tanel Leetna, kes ilutseb ka “Isa
kaitseb” postri peal. Hetkel on ta Materjaliteenistuse ülem (lüües aegajalt kaasa ka
teiste üksuste juhtimises). Vaatamata suurele mölale, pole ta üldfüüsilise testi
sooritamisega, vastavalt ausatele kriteeriumidele, veel hakkama saanud – positiivne
tulemus on tal muidugi kirjas, sest ülemustele nii vajalikku koogutajat ei saa läbi
kukutada. Oma eluga totaalselt läbipõlenud alkassist kelner sai küll, subordinatsiooni
liini rikkudes, Soome Vabariigi Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist magistrikraadi
kätte, kuid sõjaväelise käitumise tundides oli ta tõenäoliselt purjus, sest vastasel
juhul oleks väga raske seletada, miks ta täispeaga tööle tulles oma naisalluva käest
pidevalt keppi lunib. Ja seda saamata hakkab oma ametivõimu kuritarvitama (seda
olen ise näinud, sest töötasin samas ruumis tol ajal). Baasiülem (Jüri Saska), kes
sellest täiesti teadlik on, ütleb Leetnale vaid niipalju, et pohmas peaga võiks ikka
habeme ära ajada – sest oma karjääritööriist number ühele peab privileege andma,
muidu peab hakkama ise musta tööd tegema. Leetna teeb tööajal pidevalt
lähenemiskatseid kõigile naistöötajatele. Arenenud sõjaväelased saavad aru, et
selline asi õõnestab Kaitseväedistsipliini, mis aga Mereväe ülemusi ei häiri, sest kogu
nende karjäär põhinebki Kaitseväedistsipliini õõnestamisel. Leetna töökultuuri
iseloomustab pidev õõnestustöö terve Mereväe suhtes, mis väljendub valjusti kõikide
teiste ohvitseride tagarääkimises. Teiste ilusate asjade hulgas tegi ta ükskord ka
teatavaks, et Schvede või Värk kepivad Katrin Tammarit (Mereväe ülema endine
referent), muidu poleks proual niipalju võimu. Kas väide tõele vastata võib, ei julge
mina kommenteerida, kuid tema poolt välja öeldud sõnadele olen ise tunnistajaks.
Taga räägib ta isegi Baasiülemat, kes tema sõnutsi jobu on, ja ühelegi tema
küsimusele vastata ei oska. Ei vaja vist pikemat kommenteerimist, et selline tegevus
õõnestab kogu struktuuri töömoraali – mis Mereväe ülemusi ei huvita, sest
töötulemus pole neile oluline. See muidugi ei sega Leetnal nädalavahetustel koos
Baasiülemaga viimase äiapapa juures paadisilda ehitamas käia või muid toredaid
asju ette võtmast, mille elamustest siis tema kontor mitu päeva rõkkab. Suurtest
joomingutest ka teiste ülemustega (mida esineb tihti) pajatab Leetna alati kõvasti ja
rõõmsalt – see suurendab tema võimutunnet. Peale selle tunneb Leetna rõõmu ka
inimeste mõnitamisest, kellele meeldib sporti teha. Kord, spordiriided juba seljas,
hakkasin jooksma minema, mispeale tuli mulle vastu Leetna ja küsis: “Kas sa oled
pede, kas lähed Angelisse või Gastanovkasse”? Avalikult mõnitanud on ta ka kõiki
teisi ohvitsere (ennekõike Luksi), kellele sporti teha meeldib. See tuleneb tema
alaväärsuskompleksist, mis on tingitud suutmatusest sooritada üldfüüsilist testi. Ei
vaja vist pikemat kommenteerimist, et sellisel ülemusel puudub teotahteliste alluvate
silmis igasugune autoriteet, mistõttu nad kõik ka Mereväest lahkunud on. Mingi
perioodi vältel oli temaga samas ruumis tööl ka ajateenija, kes kõike seda orgiat
pealt nägema ja kuulma juhtus.
Eeldusel, et ajateenijad ka omavahel suhtlevad – millest kõrgemad ohvitserid
aru ei saa – jõudis see info ka teiste ajateenijate kõrvu (kuidas isalõvi täispeaga
tööajal keppi lunib ja kõiki teisi ohvitsere taga räägib), mis õõnestab ohvitseride
autoriteeti ajateenijate silmis. (See on üks punkt, mis osaliselt seletab, miks
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (edaspidi RKK) poolt korraldatud uuring
jõudis tulemusele, et ajateenijad Mereväega rahul pole1). Äramainimist väärib ka see,
et paar kuud peale täispeaga kepilunimise intsidenti (mis oli 2008. aasta sügisel) sai
härra Leetna Mereväe aastapäeva rivistusel Baasiülema (Saska) poolse tänukirja
eeskujuliku teenistuse eest – enam vist ei teki küsimust, mida Mereväe isandad
eeskujulikuks peavad. Prouat, kes sellepeale üleviimisavalduse esitas, üle minna ei
lastud. Baasiülemal (Saska) jätkus peale sellist pardakki veel jultumust enda kohal
rahumeeli edasi istuda ja istub tänaseni – veelgi hullem, temast saab kohe
Mereväestaabi ülem. Ei ole vist asjata kartus, et muutusi see farm niipea ei näe.
Oma tolguseid Merevägi muidugi premeerida oskab. Uuemate kuulujuttude
järgi saab Leetnast atašee – ju ta on suutnud ülemaid veenda, et suudab Mereväe
lippu kõrgel hoida. Atašee koht on talle sellepärast hea, et siis saab diplomaatilise
passi, tänu millele on võimalik karistamatult lõputu palju juua. Siis ei pea ka enam
autoroolis kainelt istuma (nagu tõestas juba üks teine Mereväest pärit atašee).
Omaette huvitav paradigma on veel ka see, et Leetna, olles oma ülemustele suurim
lipitseja, samas ka suurim tagarääkija, samas ka hinnatuim karjääritööriist ning ilgem
Mereväe patrioot, organiseerib ülemuste seljataga Mereväe personali tööle võtmist
erafirmasse AdvanFort, mis tegeleb laevade kaitsmisega piraatide eest. See Mereväe
juhtkonda ei huvita kaa, neid huvitab einult, et nende ees lipitsetaks, millega lemmik-
koogutajad muul ajal tegelevad, ei mängi rolli.
Kui rott vend Saska on, iseloomustab veel üks intsident. Nimelt, olles Leetna
alluvuses tööl, käisin kord ta jutul, ja rääkisin, et asjad pole päris korras. Mispeale
Saska ütles, et kui Leetna ebakompetentselt käitub, saab karistada tema, mitte mina.
Läks mööda umbes kuu aega, kui Saska tuli Materjaliteenistusse, kutsus mind
endaga kaasa, viis lao kõige kaugemasse nurka, ja ütles:” Kirsberg, te kas hakkate
tööle nii, nagu Leetna tahab, või tuleb teil lõpetada Kaitseväes töötamine”. Siit ka
otsene tõend selle kohta, milliseks ülemused tulevast põlvkonda kasvatada tahavad.
Kui härra Saska nüüd terve farmi staabiülemaks saab (loe: Mereväestaabi ülemaks),
läheb noorsoo vorpimine Mereväe malli järgi täie hooga lahti – mille tulemusena on
oodata mõne aja pärast hulka tublisid koogutajaid. Ainuke probleem, millega härra
vastamisi seisab on see, et pole noorsugu, mida vorpida, kuna uute ohvitseride
juurdevool Mereväele juba mitu aastat tagasi peatus. Isegi Mereakadeemiast joomise
pärast välja kukkunud tüürimehe hakatised hindavad ennast kõrgemalt, kui et
Mereväkke tööle tuleks. Kuid see ei saa probleemiks, sest oma aja Mereväestaabi
ülemana (ja hiljem Mereväe ülemana) jõuab ta enne ära teenida, kui laevad
tüürimeeste puuduse tõttu enam üldse sõita ei saa. Ja isegi kui asi peaks minema nii
kriitiliseks, et laevad ei saa – personali puuduse tõttu – enam sõita, pole sellest ka
midagi, sest staaž järgmise auastme tarbeks koguneb ikka ühtemoodi kiiresti.
Saska suhtumist oma töövaldkonda iseloomustab tema paari aasta tagune
repliik äsja KVÜÕA lõpetanud nooremleitnandile, mis kõlas: “Teil on Tagalapataljonis
tuttavaid küll, küsige sealt”. Selle sai tubli nooremleitnant vastuseks, kui läks oma
ülema (Saska) käest küsima, kuidas arendada Mereväebaasi Transporditeenistust,
mis oli pandud tema õlgadele! Võiks mainida, et sellist vastust oma ülema käest ei
ootaks. Isegi kui on vaja nõu küsida kuskilt mujalt väeosast, kas sellise pöördumise
peaks tegema nooremleitnant? Vaevalt küll, suhtlemine teiste väeosadega ning sealt
nõustajate sisse toomine on siiski ülemate rida. Hiljem, kui äsja sõjaväelist karjääri
alustanud isik üleviimisavalduse teise väeosasse tegi, kirjutas Saska sinna peale, et
tegemist on ebakompetentse ohvitseriga, kes oma ülesannetega hakkama ei saa.
Kummalisel kombel on kõne all olev kaitseväelane teises väeosas oma ülesannetega
väga hästi toime tulnud. Järjekordne näide, kuidas Mereväe ülemus üritas oma
alluvat sitata, kuna ise oma tööga hakkama ei saanud. Sellised intsidendid aga
muudavad Mereväes teenimise veel raskemaks, sest ülemuste alaväärsuskompleks
ning hirm oma alluvatega suhelda kasvab proportsionaalselt alluvate äravooluga.
Baasiülem (Saska) sai kord ka hakkama “kiiduväärse” teoga, milles peegeldub
järjekordselt siinsete ohvitseride suhtumine oma allohvitseridesse. 2009. aasta 20.
augustiks pani Saska ennast vahti, et püha puhul rohkem raha saada. Kuid viimasel
hetkel selgus, et seoses masuga enam raha ei saa vahi eest. Saska nimi kadus sealt
kiiresti, ning asemele tekkis keegi allohvitser. Selliseid aktsioone on Mereväes
varemgi tehtud – allohvitseridelt vahid käest ära võetud, kui vahtide eest raha saab
ning nad vahti pandud, kui raha ei saa (see peaks isegi käskkirjadega tõestatav
olema). Lähtuvalt sellisest suhtumisest ei maksa vist imestada, et allohvitserid sellest
urkast põgenevad. Juhtkond ise sellest aru saada ei taha, sest neid see ei huvitagi.
Personali äravool ongi tegelikult nende eesmärk.
Rääkides Mereväe „helgematest peadest“, ei saa märkimata jätta ka Rait
Luksi, kes sai esimeseks Laevakaitsemeeskonna ülemaks – milline reputatsioon.
Kahjuks ei heida sellele varju asjaolu, et kivipeaks tituleeritud ambaal, minu pealt
inglise keele testi maha kirjutas (Kusjuures see pole selles urkas esmakordne, inglise
keele teste on teisedki maha kirjutanud, ja hoolimata sellest saanud välismaale
komandeeringusse. Sest Mereväe juhtkonda välja lähetatava ohvitseri teadmiste tase
ei huvita. Mida lollim seda parem, sest siis on ta pärast tänulikum ja koogutab
ilusasti). Tulemuseks oli Saksa moodsaima fregati peal tõelist klassi näitav Eesti
ohvitser, kes tihtipeale aru ei saanud, mida talle rääkida üritati. Saksa ohvitser, kes
üritas seoses töökorraldusega Luksiga kontakti saada, sai vaid vastuseks: „good
christmas“. Kahjuks ei olnud mul niipalju aega, et härrale selgeks teha, et õige
väljend inglise keeles on merry chtistmas. Saksa ohvitser seepeale muidugi lõi käega
ja loobus kontaktipüüdlustest. See aga ei seganud Luksi juba missiooni ajal
kodumaale meile saatmast, et juba uuesti Laevakaitsemeeskonna ülemaks saada
tahab. Kui see juhtuma peaks, on tegemist järjekordse onupojapoliitika pardakiga,
mida iga hinna eest vältida tuleks. Küll aga, arvestades Mereväe personali olukorda,
ei ole midagi imestada, kui Luks saabki uuesti selle koha peale. Minu ettepanek
oleks, et see koht avatuks teha ka Maaväe ohvitseridele, sest tegelikult pole mingit
põhjust, miks seal ilmtingimata Mereväe ohvitser olema peaks, arvestades veel
asjaolu, et suur osa sellest meeskonnast komplekteeritakse niiguinii Maaväe
allohvitseridest (sest personali puuduse tõttu ei ole ju võimalik kogu meeskonda
mereväelastest kokku panna).
Luksist on räägitud pidevalt kui väga kohusetundlikust ohvitserist. Mõelgem
selle üle natuke. Ohvitser, kes läheb meeskonnaülemaks, suurema üksuse koosseisu,
mille kommunikatsioonikeelt ta ei mõista! Ise olles ette teadlik, et ta ei saa
kommunikeerumisega hakkama. On ju ilmselge, et lahingolukorra tekkimisel järgneks
sellele katastroof. See aga ei seganud teda inglise keele testi maha kirjutamast ja
rahumeeli missioonile minemast. Luks läks teadlikult oma meeste eludega riskima,
teades, et lahingolukorras pole ta võimeline suurema üksusega suhtlema. Sellist
käitumist tuleb käsitleda kui eriti suurt ametialast lohakust – Mereväe juhtkond ei ole
aga võimeline kompetentset inimest enda ridadest välja panema. Ja see neid ei
huvitagi, nende jaoks omab ainult tähtsust, et asi paberi peal tehtud on.
Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et Luks oma nõukogudeliku/maameheliku
juhtimisstiiliga oli kui võõrkeha Saksa laevas, saades kiiresti teiste
meeskonnaliikmete naerualuseks. Sest Bundeswehr (Saksamaa sõjavägi) on juba
ammu üle läinud Auftragsführung / innere Führung2 kontseptsioonile (sellega olen
väga hästi kursis, kuna oma ohvitserikoolituse Saksamaal läbinud olen). Seega oli
ülejäänud meeskonnal äärmiselt koomiline (samas ka kurb) vaadata, kuidas Eesti
ohvitser lõugas ja röökis oma meeskonna peale, ise mitte midagi aru saamata, milles
tegevus seisneb. Kord nõudis ta, et meeskonnaliikmed ballastilised prillid ette
paneksid, aru saamata, et tegu oli ballistiliste prillidega – pole tähtis mida nõuda,
sest ohvitseri funktsioon (Eesti Mereväe malli järgi) seisneb nõudmises. Ka sellistele
asjaoludele peaks Kaitseväe peastaap (tegelikult peaks seda Mereväestaap tegema,
kuid sellega nad hakkama ei saaks) tähelepanu juhtima, et Lääne aluste peale
saadetavad ohvitserid oma kodumaad väärikalt esindada suudaksid. Pole siis ime, et
eestlane Läänemaailma silmis endiselt venelasega samal tasandil on.
Rääkides Luksi teenistusest Mereväebaasis, tuleks pikemalt peatuda tema
staarametikohal – Baasikaitsekompanii ülem, kelleks ta sai 2009. aasta suvel. Kuid
oh õnnetust, härral puudub ju maaväelise väljaõppega (peale selle loomulikult ka
igasuguse muu väljaõppega) igasugune kokkupuude – rühmaülem pole ta elu sees
olnud. Kunagi, üle 10. aasta tagasi, on ta küll läbinud veeblikooli, kuid neid teadmiski
pole ta kunagi kuskil rakendama pidanud. Tema haridus on Soome Vabariigi
Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist saadud magistrikraad pedagoogikas – mille najal
nii tema ise, kui kogu Mereväe staap on veendunud, on võimalik juhtida kõiki
üksuseid. Nagu debiilikutele kombeks, ei jõua aga härradele pärale, et kompanii ülem
on spetsiifiline töö, mis nõuab pikaldasi erialaseid kogemusi – rühmaülema kogemus
on hädavajalik. Tulemuseks oli tõmblev kontrollifriik, kes nõudis (ja nõuab siiamaani)
igasuguseis aruandeid, üldse arusaamata, mida teeb. Kompanii ülemana on ta oma
kompaniis kõige lollim inimene – isegi SBK lõpetanud noorsõdurid teavad maaväe
väljaõppest rohkem kui isand Luks. Kompanii taktikalisest juhtimisest pole tal
väiksemadki ettekujutust. See aga ei sega Luksi mölisemast oma alluvuses olevate
allohvitseridega, kellel on mitme aastane rühmaülema kogemus ning veelgi pikem
instruktori kogemus, et nad ei tea, mida nad teevad. Korduvalt on tema suust
[2 Auftragsführung – „ülesande juhtimine“, innere Führung – „seesmine juhtimine“. Tegemist juhtimisstiiliga, kus
alluvaid ei kohelda kui loomasid (Nõukogude sõjaväe stiil), vaid kui mõtlevaid olendeid, kelle teadmiste ja
kogemustega arvestatakse.]11
kõlanud fraasid, et allohvitserid peavad “allohvitserile omast initsiatiivi üles näitama”
– kuid ise ta väljaõppes ei osale, ainult kontrollib teisi ja kommenteerib. Tegelikult
peaks ülemus suutma alluvaid juhendada lähtuvalt oma kompetentsist ning näitama
eeskuju, mida sätestab käsu korras Kaitseväe sisemäärustiku punkt 36. Sellega pole
Luks aga kunagi hakkama saanud, sest tal puuduvad igasugused kompanii ülemale
vajalikud oskused ja kogemused. Kogu oma kompanii ülemaks olemise ameti ajal
(mis veel jätkub), pole ta ise läbi viinud ühtegi tundi ega õppust oma ajateenijatele.
Samuti puuduvad tal igasugused kogemused, et oma alluvaid juhendada. Kuid tema
suur pluss on suurepärane läbisaamine baasiülemaga, mida ta koguaeg edasi
arendab. See on ka põhjus, miks baasiülem (Saska) teda selles ametis soosib. Ta ei
võta meelega pädevat väljaõppe ohvitseri kompanii ülemaks, sest siis peaks ta ju ise
ka tööd tegema hakkama. Praegu on aga võimalik asjadel lasta voolata nii, nagu nad
on. Luks tuleks saata kompanii ülemaks Kuperjanovi pataljoni, seal sellest ei piisaks,
et ülemate juures ilusti lipitsemas käia. Täiesti müstiline vaadata, kuidas mingi
tegelane peab ennast tõsimeeli kompanii ülemaks, omamata õrna aimugi, mida see
töö endast tegelikult kujutama peaks. Järjekordne näide reaalsustaju kaotanud
ohvitserist, kes ise aru ei saa kui loll ta on, ega sellestki, miks ta sellele kohale üldse
pandi.
Ükskord kompanii ülem Luks isegi niikaugele jõudis, et käis ühe rühma
kaitselahingu harjutust metsas vaatamas, enne kohale jõudmist eksis ta muidugi ära
(hoolimata sellest, et oli omale just riigi raha eest kalli GPS´i ostnud), mistõttu pidi
allohvitser väljaõppe katkestama ja oma ülemusele vastu minema. Hea näide sellest,
kuidas loll ohvitser väljaõpet segab. Kohale jõudes oli Luksi ainus küsimus õppuse
läbiviijatele, et kas kõikidele sõduritel prillid on ees ja kas külmakreemi kasutatakse?
Kompanii ülem ei suutnud küsida mitte ühtegi taktikalist küsimust, kuidas on
positsioonid paigutatud, kuidas toimub liikumine varupositsioonidelt
põhipositsioonidele, kuidas on meeste moraal, kas laskesektorid on paigas? Teda
huvitasid ainult prillid ja külmakreem – et keegi jumala eest hiljem kaevata ei saaks,
et ta pole sellist asja võimaldanud. Väljaõppe korraldus aga ei huvita teda mitte
kõige väiksemalgi määral. Hea näide Mereväe ohvitserist, kes pandi vaid kohatäiteks
suurt üksust juhtima. Paaril korral on kompanii ülem Luks ka metsa õppustele
jõudnud, kuid seda ainult siis, kui õppus on toimunud Saaremaal, sest siis saab ta
ennast riigi kulul oma suvilasse lähetada. Kusjuures missioonilt naastes ning
Kompanii ülema kohustused taas üle võttes, oli tema esimene mure hakata haldama
artiklit, millega Saaremaal õppusi saaks tegema hakata.
Luksi suhtumine illustreerib suurepäraselt Mereväe ohvitseride üldist
suhtumist (mõningad erandid on, kuid need ei paista massi hulgast silma) oma
alluvatesse, märksõnadeks on: “tehke / kiiremini / küsige sealt (ise ju juhendada ei
osata) / ma pole sellega rahul”. Iseenesest mõistetav, et pädevatele alluvatele selline
suhtumine ei meeldi. Kuid sellest pole hullu, sitem kontingent alluvaid on alati nõus
ka selliseid ülemaid lakkuma, mistõttu Mereväe poolt tehtava töö kvaliteet rängalt
kannatab. Ma ei tembelda sugugi kõiki Mereväe alluvaid sitemaks kontingendiks,
kuid paremata hulk väheneb kiiresti. Pealegi hoiab paremat kontingenti kinni vaid
lootus pääseda missioonile (kas NRF või Laevakaitsemeeskond).
Ei Luks ega Saska kahe peale pole hakkama saanud S3 osakonna loomisega,
mis peaks tegelema väljaõppe planeerimisega – sellega tegelevad Mereväes äsja
veeblikooli lõpetanud nooremveeblid ja ajateenistuse lõpetanud nooremmaadid, kes
ühtlasi rühmaülema tööd tegema peavad (lisatasu selle eest tihtipeale saamata). S3
osakonda ei looda meelega, sest kui tuua Mereväkke sisse pädevaid maaväe
ohvitsere, laguneks seni üles ehitatud onupojapoliitika õhkkond. Maaväe ohvitserid
oleksid siin kui võõrkehad.
Mereväe juhtkond on võtnud eesmärgiks Mereväest välja süüa kõik
maaväelased, sest nende juuresolekul valdab Mereväe ohvitsere
alaväärsuskompleks. Tulemuseks on see, et ajateenijate rühmaülemateks pannakse
Mereväe ohvitsere, kes on oma ohvitserikoolituse teinud kuskil välismaal laevajuhina.
Kuid sellistel meestel ju puudub igasugune kogemus maaväe väljaõppes. kuid see
Mereväe ülemusi ei huvitagi – nende jaoks on tähtis, et asi paberite tasandil tehtud
saaks.
Rääkides mereväelaste pädevusest ei saa kindlasti mööda vaadata (liba) major
Silver Sepast. Tegemist on mehega, kes oma jäärapäisuse ja (lolli) aktiivsusega võiks
sõja ajal kilomeetrite kaupa kraave kaevata – kuid oh õnnetust, see takerduks
füüsilise võimekuse puudumise taha. Härra ei suuda ju sooritada üldfüüsilist testi.
See muidugi ei sega tal ringi käimast ja mölisemast kõigiga kogu aeg. Hullemat
debiilikut temast leida oleks sellelt maamunalt juba raske. Täiesti läbikukkunud
kompanii ülem – kellel oli arstipoolne vabastus metsas ööbimise kohta – elab oma
alaväärsuskomplekse täiel määral välja. Peale selle on üldse täiesti mõistetamatu,
kuidas ta majoriks saada sai: üldfüüsilist testi ta ei soorita ja kõrgharidust tal ka pole.
Tegemist on järjekordse onupojapoliitika pardakiga, kus Mereväe ülemused ei saanud
oma soosikule auastet peale andmata jätta. Major Sepp pole iial suutnud välja tulla
ühegi asjaliku jutuga. Ükskord üritasin talle seletada, et ta loll on ja kõik teda taga
räägivad, mispeale härra kostis, et teda lihtsalt kardetakse ja see on hea. Fakt, mis
jällegi illustreerib Mereväestaabi ideoloogiat – neid peab kartma, siis ei julge keegi
kunagi mitte midagi öelda, mistõttu ei pea ka kunagi tööd tegema hakkama. Täielik
debiilik, kellel puudub igasugune silmaring ja elukogemus (nagu enamikel Mereväe
ohvitseridel) organiseerib Baasikaitsekompanii väljaõpet. Siit järjekordne põhjus,
miks RKK poolt läbiviidav uuring tõestas, et ajateenistus Mereväes porno on. Kui
kõrgemalt staabist koordineerib väljaõppeprotsessi ebakompetentne libamajor, siis ei
saagi ju muud oodata.
Mereväe krooni kandev, ning oma kummardajate karja juhtiv, Igor Schvede, on
suutnud kogu organisatsiooni oma nägu kujundada. Ennem, kui kriitika juurde asuda,
võib öelda tema kohta ka ühe hea sõna. 2010. aasta kevadel korraldati Mereväe
ohvitseridele Eesti Jahtklubide Liidu poolt aktsioon omandada väikelaevajuhi
tunnistus (kuni 24 m). Selle tarbeks tuli sooritada lihtsustatud eksam, millega
Schvede vist omal jõul hakkama sai – erinevalt paljudest teistest ohvitseridest, kes
kirjutasid maha (kuna tegemist oli paaristööga) või ei teinud seda üldse. See näitab
jällegi ära ohvitseride pädevuse, mehed, kes teenivad Mereväe aluste peal
laevajuhtidena, ei ole võimelised sooritama lihtsustatud väikelaevajuhi eksamit.
Kuid Schvede karjääri võib vaadelda kui raketti, mis lendas kiirelt tippu, mille
hinnaks oli aga Mereväe paljaks söömine kompetentsetest inimestest. Tema näol on
tegemist äärmiselt autoritaarse juhiga, kes pole iial suutnud arvestada pädevate
alluvatega. Sellest annab tunnistust Mereväe praegune isikkoosseis – jäänud on vaid
kõige haledamad koogutajad, kes pole võimelised kõrgharidust omandama,
üldfüüsilist testi sooritama, inglise keele testi sooritama ega parandusettepanekuid
tegema. Kindlustamaks, et Mereväe personalipoliitika ei lubaks kõrgemale tõusta
isemõtlevatel ohvitseridel, määras ta personaliülemaks Laanetu, kes tema poolt ette
kirjutatud personali poliitikat suurepäraselt läbi viia suutis. Oma aktiivsusega näitab
Schvede küll kohati eeskuju, näiteks käib vahepeal hommikuti koos ajateenijatega
lippu heiskamas – mis iseenesest on positiivne žest, kuid täiesti mõttetu ja sisutühi.
Selle asemel peaks ta hoopis muretsema sellepärast, kuidas tuua
baasikaitsekompaniisse pädevaid instruktoreid, otsida enda administratsiooni
pädevaid inimesi, luua toimiv3 S3 sektsioon jne, kuid kõik need aspektid, mis
tegelikult progressi kaasa tooksid, on jäänud unarusse. Schvede, nagu ka kõik teised
ülemused, tegeleb ainult vineerist akende peale kardinate värvimisega (nagu
Nõukogude ajal tehti), et pealtnäha oleks ilus. Praktilise väärtusega asju ta läbi
suruda ei taha, sest siis peaks enda alluvuses olevaid p…e lakkujaid välja vahetama
hakkama. Terve Merevägi ongi vaid esteetilist naudingut pakkuv koht, mida on
pealtnäha ilus vaadata, kuid funktsioneerimine sõjaväena lonkab.
[3 Rõhk on sõnal toimiv, sest paberi peal S3 sektsioon justkui eksisteeriks (nime all:
Koordinatsiooni – planeerimise sektsioon), kuid sinna solgutatakse inimesi kohatäiteks, kellel
pole maavaäelise väljaõppega mitte kõige väiksematki kokkupuudet elu sees olnud.]
Võib küll pealtnäha hea märk olla, et Eesti Mereväe ülem alustas oma
sõjaväelist karjääri juba 16. aastaselt, kuid just see on saanud saatuslikuks.
Teismelise eas liitumine sõjaväega jätab inimese ilma vajalikest elukogemustest,
mistõttu maailmapilt väga kitsaks jääb. Sellise asja kahjulikkusest ühiskonnale
(sõjavägi on osa ühiskonnast) annab märki ka asjaolu, et Läänemaailma riikides
puuduvad sõjaväelised õppeasutused, kuhu inimene enne keskkooli lõppu õppima
minna saaks. Ei piisa ainult staažist, et olla pädev ohvitser, juhtimiskompetents on
otseselt sõltuv elukogemustest, mida sõjavägi inimesele aga ei õpeta.
Rääkides mereväe ohvitseride aktiivsusest, tuleb tunnistada, et mõnel
aktiivsust on. Kuid siinkohal tuleb eristada kahte mõistet – töö tegemine ja
tõmblemine. Töö tegemine tähendab mingit eesmärgile orienteeritud tegevust
(eesmärk peab eelnevalt olema selgelt formuleeritud), mis on mõtestatud ja
süstematiseeritud. Tõmblemine seevastu on aga mõttetult ringi jauramine ja
lõugamine, millel puudub mõte ja eesmärk. Mereväes mõistetakse töö tegemise all
aga ainult tõmblemist. Tänu sellele siit kõik asjalikumad ära lähevadki, kes tegelikult
tööd teha tahaksid. Samuti on väga suureks probleemiks ülemuste suhtumine oma
alluvatesse, keda kasutatakse kui ajutisi töövahendeid, määrates neid suvalistel
aegadel suvalistesse kohtadesse kohatäiteks, et selle asja seekord veel tehtud saaks.
Päev läbi sajab alluvatele kaela nende töökohustustega mitteseotud asju, sest
kõrgemad ohvitserid ei viitsi välja töötada struktuuri, milles tööjaotus professionaalne
oleks. Isegi kui selline struktuur olemas oleks, poleks iial inimesi, et seda ka
mehitada suudetaks. Seega solgutatakse alluvaid sinna-tänna, kus täna kõige
kriitilisem on.

[Standartenführer]

Statistikaamet on juba ammu kindlaks teinud, et eestlaste tööviljakus
moodustab vaid 65,5 % Euroopa Liidu keskmisest4 (sellest on ajakirjanduses ka
korduvalt juttu olnud). See tähendab siis seda, et eestlane töötab sama palju, kui
arenenud riigi töötaja, kuid saavutab selle ajaga vaid 65,5 % tulemusest. Et see nii
on, sellest annab kõige paremini aimu Mereväes toimuv, kus töökultuur ja
süstematiseeritus on väga madalalt arenenud. Inimesed peavad töötama äärmiselt
stressirohkes ning närvilises keskkonnas (mis mõne puhul on tekitanud ka
psühholoogilisi probleeme, mõni neelab rahusteid ja on ka hullumajas olnud, on
esinenud ka juhtum, kus ülemus segi pööras ja röökima hakkas kõva häälega).
Närvilise õhkkonna loomises on süüdi ennekõike Mereväestaap. Selle tingib nende
hirm alluvatega suhelda. See omakorda põhjustab alluvates stressi ja ükskõiksust.
Organisatsioon ei saa toimida, kui kommunikatsioon ülemate ja alluvate vahel on
vigane, tihtipeale üldse olematu. Merevägi on lõhestunud ühiskond, kus ülemused
teevad oma asja (loe: koguvad õlakuid) ja alluvad teevad oma asja. Seega siinne
tööviljakus on tõenäoliselt veel tunduvalt madalam, kui Eesti keskmine, moodustades
võib-olla ainult 30 % Euroopa Liidu keskmisest.
Kui vaadata toodangut, mida Merevägi siiamaani produtseerinud on, siis on
vaade masendav. Tekib küsimus, kas Mereväe ohvitser on ohvitser? Mis
kategooriasse siin tegutsevaid ohvitsere liigitada, kas Maaväe või Mereväe omasse?
Sest siin toodetakse paralleeltüüpe, mis lõppresultaadina kõlbavad vaid
mannekeenideks – presenteerima sädelevat vormi. Kuna Mereväe ohvitserid on oma
väljaõppe saanud Lääneriikide merevägedes, on nad koolitatud töötamaks laevas,
Eesti Mereväes pannakse nad tihtipeale maaväelase tööd tegema (sest Mereväega
on tegelikult seotud ainult pool Mereväest – Miinilaevade Disvisjon, Mereväebaas on
mingi koomiline mutant, mis ei arenda üldse mingit suunda millestki). Siis ongi
lõpptulemuseks kari ohvitsere, kellel pole ei Mereväe ega Maaväe kompetentsi. Kari
ohvitsere, kes ei suuda välja koolitada inimesi mitte kummagi suuna jaoks (kusjuures
mereväelased ei teagi, et ohvitser on mõeldud alluvate koolitamiseks)5. Hoolimata
sellest, et neil on läbitud navigatsioonikoolitus, ei oska paljud Mereväe ohvitserid
[4 http://www.stat.ee/29959
5 Siinkohal jällegi vahemärkus, et see ei kehti kõigi kohta, on ka ohvitsere (vähe), kes on pädevad omal alal, kuid
üldpilt on negatiivne.] käes hoida kaardikolmnurka ega arvutada variatsiooni, mis on navigatsiooni ABC –
see tuleneb kiirest mandumisest, huvi puudumisest oma eriala vastu ning peale
sunnitud teisest (maaväe) töösuunitlusest. Keskmine hobipurjetaja, väikelaevajuhi
koolituse läbinud suvaline tsivilist, omab tihtipeale suuremaid teadmisi
navigatsioonist kui Mereväe ohvitser. Samuti ei ole ka võimalik neid eksemplare
rakendada maaväelastena, sest neil puudub igasugune taktikaline tase, vastav
väljaõpe ning sõjaväelase olemus. Mereväestaap on siiamaani olnud arvamusel, et
ohvitser peab oskama ainult pedagoogikat, mille abil on võimalik juhtida kõiki
üksuseid. Oleks aeg hakata aru saama, et pedagoogika on vaid abivahend erialase
kompetentsi edasi andmiseks, kuid viimase puudumisel pole seda ju võimalik edasi
anda. See muidugi ei huvita siin karjeristide pesas mitte kedagi, sest ühegi ülemuse
eesmärk selles urkas pole pädeva personali tootmise läbi jätkusuutliku, ülesannete
täitmisele orienteeritud, Mereväe loomine, vaid kohvitassi taga staaži kogumine
järgmise auastme tarbeks. 17. aasta pikkuse molutamise pillerkaari tulemus on nüüd
käes: Mereväge juhib kari kaltsakaid, kes võlgnevad oma auastme Mereväe paljaks
söömisele pädevast personalist. Sellise personali poolne loodud õhkkond kandub
edasi ka ajateenijate kasvatusse, mille tulemustest pajatavad järgmised 6. lõiku.
Nüüd siis, nagu eelpool korduvalt lubatud, teen väikese peatuse probleemil,
mis paaril korral – kirjeldades farmielukaid individuaalselt – juba ka läbi jooksis.
Nimelt sooritas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus aastail 2007. kuni 2010.
uuringu ajateenistuse kohta Eesti Kaitseväes, mis puudutas ka Mereväge.
Tulemuseks oli iseenesestmõistetavalt, et asi on paha. Kellel natukenegi mõistust
peas on, saab sellest pikema jututa ka ise aru. Kuna aga käesolev analüüs on
suunatud neile, kes iseseisvalt asjadest eriti võimelised aru saama pole – Mereväe
juhtkond –, siis seletan kõik üksipulgi lahti, mis on küll tänamatu töö, kuna kasu sest
niiguinii pole, kuid vähemalt olen mina oma töö ära teinud. Esimene kummaline
(tegelikult debiilne) faktor on see, et saades kätte uuringu tulemused, jooksid Saska
ja Schvede koheselt Baasikaitsekompanii ülema kt. juurde vastuseid nõudma, kes oli
kompanii juhtimise aga alles 2010. aasta lõpu poole üle võtnud (tuli ta üldse
tsiviilist). Seega kuidas peaks tema teadma, miks ajateenistus 2007. kuni 2010.
porno oli? Õige kompanii ülema, Luksi, naastes missioonilt, ei tundnud kõne all oleva
uuringu vastu aga enam keegi huvi. Jällegi hea näide Mereväe juhtkonna suhtumisest
töösse, probleemiga tegeldakse vaid vahetult peale selle tekkimist, kuid paari
päevaga vajub asi juba unustuste hõlma, mistõttu pole edasine tähelepanu
pööramine sellele enam vajalik.
Kuni umbes 2003. aastani oli ajateenistus Mereväes ok, sest siis olid kompanii
ülemad heal tasemel maaväelise väljaõppega, ja mis veel tähtsam, staap ei seganud
töötegemist. Alates 2005. Aastast pole aga ajateenijatega tegeleval kompaniil6
ühtegi pädevat ülemust olnud – on pandud mingeid laeva juhtimise väljaõppega
inimesi siia vaid kohatäiteks, et staabil oleks mingi omale truu kontaktisik, kes
pabereid vorbib. Lisaks sellele, seoses inimõiguste hulga suurenemisega, ja hirmust
ilma jääda medalitest, on Mereväestaap hakanud paaniliselt sekkuma ajateenijate
väljaõppesse. Väljendub see pidevas ringi käimises ja mämmutamises, et ärge ikka
kellelegi liiga tehke – selline staabipoolne tegevus on aga muutunud
Kaitseväedistsipliini õõnestavaks. Sellest ei viitsi siinkohal pikemalt rääkida, kuna
olen sellekohta teinud ka ametliku ettekande, mis registreeriti postipoisis 11. märts
2011, nr: 3.3-1.2/15713. Juurde lisada võib siia Baasiülema (Saska) poolse lolli mõtte,
et noorsõdurid tuleb juba teisel nädalal loale lasta – milline täiemõistuslik
sõjaväelane sellist asja nõuaks?
Kompanii ei saa toimida, kui selle eesotsas on keegi ebapädev tolgus/karjerist,
kelle eesmärk pole mitte ajateenijate väljaõpe, vaid staabi ees lipitsemas käimine.
[6 Vahepeal kaotati kompanii üldse ära, kuid ajateenijate õpetamine siiski jätkus. 2005. aastal moodustati mingi ekipaaž, millel vist ülemust ei olnudki, siis mingi aeg läks see Ekipaaž Mereväekooli alla, kus ülemusteks tüüpilised
mereväelased. Siis 2009. (ei tea täpset daatumit) taastati Baasikaitsekompanii, millele pole siiamaani pädevat ülemat
leitud. Juba see pidev struktuuride / üksuste ümber tegemine näitab, et siin ei tea keegi, mida üldse teha tahetakse.]
Sellise ülemuse käe all kaob koheselt ära ka allohvitseride motivatsioon tööd teha,
lähtuvalt millest hakkavadki asjad lonkama. Võiksite teha eksperimendi, ja panna
laeva juhtima äkitselt mõne Maaväe ohvitseri – huvitav kui hästi ta hakkama saaks
sellega? Sellele vastata poleks küll vaja, kuid teades seda teksti lugevate isikute
mõistustaset (vabandan mõtleva lugeja ees), vastan siiski – ta ei saaks sellega üldse
hakkama, sest tal puudub selle kohta igasugune väljaõpe. Küll aga, millest Mereväe
spetsialistid aru ei saa, et kompanii juhtimine nõuab samasugust erialast pädevust
nagu laeva juhtimine. See neid ei huvita kaa, neid huvitab ainult, et allüksuse ülem
oleks vaga koogutaja, peaasi ainult, et ükski ajateenija mitte kuskile mitte midagi ei
kaebaks – muidu on oht oma medalitest ilma jääda. Lähtuvalt sellest on väljaõpe
viidud madalale tasemele, mille kohta ajateenijad siin ei kaeba, kuid uuringutes
annavad ausaid vastuseid.
RKK uuringus on sees ka punkt (lk 27), kus on kirjas, et “alla keskmise
hinnanguid pälvivad ajateenijatest allohvitserid Mereväebaasis”. See tuleneb
tegelikult ainult sitast juhtkonnast, sest teatavasti on iga üksus oma ülema nägu – nii
on ka ajateenijatest allohvitserid oma staabi nägu muutunud. Küll aga tahaksin
nende kaitseks (ajateenijatest allohvitseride kaitseks, mitte staabi kaitseks) paar
sõna kosta. Tegelikult on nad meil väga tublid, kuid ei ole võimalik oma tööd teha
korralikult, kui ainukesed normaalsed ülemused on nooremveeblid – kõrgemad on
juba vormikandjad, kellel puudub igasugune arusaam sõjaväest. Nooremallohvitserid
on, NAK-ist tagasi tulles, alati väga kõrgelt motiveeritud. Küll aga see kaob kiiresti,
kui nad teevad tutvust oma – lollide, ebakompetentsete, ebasõjaväeliste, pugejatest
–staabiohvitseridega, kes käivad pidevalt nende juures mangumas, et ärge tehke
liiga noorsõduritele. Nooremallohvitserid tahavad näha oma juhtkonnas sõjaväelasi,
kellel on kogemusi, ja kes suudavad neid erialaselt edasi õpetada. Paraku näevad
nad ainult paanilises hirmus elavaid staabiülemusi, kelle ainuke mure on see, et
ühelgi ajateenijal poleks põhjust kuhugi kaevata. Oma suhtumisega õõnestavad
ülemused vaid oma jaoülemate autoriteeti ja töömoraali. Kahjuks aga ei saa nad
sellest ise aru, sest sõjaväelise käitumise olemusest pole nad veel aru saanud.
Siinkohal tuleb peatuda veel ühel tendentsil, mis ülemuste autoriteeti
ajateenijate silmis vaieldamatult alandab. Mõningad kaadri allohvitserid käivad oma
ajateenijatega nädalavahetustel koos joomas! Kusjuures ise nad (kaader) oma
väärast käitumisest aru ei saa. Küsimuse peale, et miks sa siis nii tegid, tuleb vaid
vastus: “Mis siin siis keelatud on”? Kui hakata seadusi vaatama, siis võib-olla tõesti
pole see keelatud, kuid iga kasvõi pool-pädevgi kaader peaks aru saama, et
rühmavanem oma ajateenijatega joomas käia ei tohiks. Küll aga Mereväe sotsiaalne
keskkond on selle arusaamise mõnel vennal juba peast viinud. Siinne kliima sunnib
inimesi manduma, ja unustama isegi kõige elementaarsemaid kaitseväelase
käitumise reegleid – ka Mereväe allohvitserid on muutunud oma ülemuste nägu. Kui
väga lugupeetud Mereväe staap neid ridu lugema juhtuma peaks, siis kindlasti
tahavad nad teada, kes see allohvitser küll oli, et teda karistada saaks – karistage
iseennast kuradi debiilikud. Selles kirjatöös on piisavalt materjali, et oma ohvitsere
karistama hakata (isegi vangi panna), kuid selle peale isegi ei mõelda. Kaitseväe
sisemäärustiku punkt 36 ütleb, et “ülem on kohustatud, olema alluvatele eeskujuks”.
Antud juhul õpiti küll ülemate eeskuju pealt. Kui nüüd paar aastat hiljem, nende
ajateenijate juures läbi viia küsitlus ja küsida, kui hea koht Merevägi on, siis
loomulikult nad vastavad, et täiesti hale urgas, kus ülemused ajateenijatega koos
joomas käivad.
Kõne all olev allohvitser suutis peale ajateenijatega joomas käimise luua veel
ühe väga ohtliku pretsedendi, mis tervele Kaitseväele saatuslikuks saada võib –
ajateenijatega sõbrustamine läbi Facebooki. Aga mida siit veel arvata oligi – peale
sõbraga joomas käimise hakatakse ju loomulikult ka Facebooki sõpradeks. Mis
järgmine samm olla võiks, sina peale üle minemine teenistuses (mida tihtipeale juba
ka on tehtud)? Siinkohal peaks Kaitseväe peastaap võtma tõsiselt vaatluse alla
sotsiaalmeedia tormilise arenguga kaasnevad probleemid, mis endast lugupidavate
kaitseväelaste puhul probleemi ei tekitaks, kuid Merevägi sai ka selle sammuga
hakkama. Ei vaja vist pikemat selgitamist, et kaadriülemuste sõbrustamine oma
ajateenijatega Facebookis mõjub laastavalt Kaitseväedistsipliinile. Mereväes pole
sellest muidugi aru saada, sest siin pole Kaitseväedistsipliini kunagi olemas olnudki.
Hoolimata suurest kaadri äravoolavusest, pole Mereväe juhtkond veel
midagi ette võtnud. Ei tehta seda sellepärast, et see neid ei huvita. Isandad, kes
kõrgemal istuvad, ise tööd ju niiguinii tegema ei pea. Seega ei huvita neid ka tööjõu
äravool. Tegelikult seda soovitaksegi, sest mida vähem inimesi nende all töötab,
seda vähem peab ka ise tööd tegema. Seda tõestab see, et juba aastaid tagasi võeti
Mereväestaabi poolt vastu doktriin (dokumenteeritud seda pole, kuid suusõnaliselt on
vastu võetud), et mitte kedagi ei hoita kinni, kes lahkumisavalduse kirjutab, sellel
lastakse kohe minna. See on aga “Kaitseväelase organisatsioonist lahkumise korra”
(kinnitatud kaitseväe juhataja 09.06.2009. a käskkirjaga nr 248) räme rikkumine.
Kõne all olev dokument sätestab täpselt, et alluvapoolse lahkumisavalduse esitamise
korral tuleb läbi viia lahkumisintervjuu, (punkt 5.1) väljaselgitamaks lahkumise
põhjused. Valdaval korral juhtumistest pole seda tehtud (mis on Kaitseväe juhataja
käsu eiramine). Sest kibestunud juhtkond kardab alluvatega vestelda, nad teavad
juba ette oma läbikukkumist. Teisiti on lood aga üleviimisavaldusega, siis hoitakse
enamikel juhtudel vägisi kinni – sest oma autoriteediga Mereväe juhtkond kedagi siia
jääma motiveerida ei suuda.
Kuigi tähelepanelik lugeja on odavast demagoogiast juba väsinud, mida
ülalpool esitatud tekst kindlasti olevat tundub, võin ma siiski kinnitada, et tegemist
on reaalse olukorra moonutamata edasi andmisega. Enne kokkuvõtte juurde
minemist analüüsin veel natukene ka Mereväe tulevikuperspektiive, mis, nagu mõni
terasem lugeja juba aru saanud on, ei saa kuidagi olla positiivsed. Mereväes on
peaaegu kõik ohvitserid saanud oma koolituse kuskil välismaal, mis iseenesest on
paljulubav asjaolu. Kuid kahjuks pole välismaal õppimisest mingit kasu, kui enda
isiklik mõistuse tase nulli lähedane on ning maailmapilt vigaselt välja on kukkunud –
sellisel juhul mõjub välismaal Kaitseväe kulul õppimas käimine negatiivselt. Nii ongi
Merevägi jõudnud olukorda, kus praktiliselt kogu väljaõppe alla suunatud aeg ja
ressurss on raisku läinud – kõik asjalikumad inimesed on kiirelt peale koolist naasmist
Mereväest ära läinud ning alles on jäänud vaid need mannetumad, kellele õppimisest
mingit kasu polnud. Ning pealekasvu enam pole, mistõttu langevad siia töölevõtmise
kriteeriumid veelgi (kuigi ma ei suuda ette kujutada, mida veel alandada võiks). Kuid
oma eluga põhja kõrbenud kontingenti leiab alati, kes on nõus siin 9. tundi päevas
ära istuma – ja ega Mereväe juhtkond muud vajagi. Minu poolt esitatud (ebaviisakat)
väidet on lihtne kontrollida: vaadake kõigepealt, kui palju ametikohti on üldse
täitmata ning seejärel, milline on nende inimeste kompetents, kes mingil ametikohal
teenivad. Tulemus on kahjuks nukker, sest paljud (tõenäoliselt enamik) inimesed, kes
mingil ametikohal teenivad, ei oma tegelikult vastavat kompetentsi ega väljaõpet,
mida antud töövaldkond nõuaks.
Hetkeseisuga (2011 kevad) on Mereväge tabanud õnnetus – üle 30. inimese
läheb erafirmasse piraadiküttideks. Kuid kas seda peab ilmtingimata kui õnnetust
vaatlema? Kuna Mereväe ohvitseride puhul on tegemist mitte just kõige targemate
inimestega, siis peab küll. Kuid tegelikult võiks seda ju Mereväe huvides ka väga
edukalt ära kasutada. Sest on selge, et seda tööd, kaitsta laevu Somaalia piraatide
eest, ei tee keegi igavesti, aasta, kahe või kolme pärast on see ennast ammendanud.
Seejärel võiks Merevägi oma ridadesse tagasi saada umbes 30. pädevat mereväelast,
kes on omandanud hea väljaõppe ja pikaajalise missiooni kogemuse (ja seda kõike
Kaitseväe jaoks tasuta) – just see, mille järgi selles urkas karjuv vajadus on. Kui
Mereväel kompetentne juhtkond oleks, siis saadetaks praegused äraminejad
sõbralikult teele ning garanteeritaks neile hiljem Mereväes teenistuskohad. Selle
asemel avaneb aga hoopis haletsusväärne pilti sellest, kuidas Mereväe ülemused
käivad ära minevate alluvate juures mangumas, et “ärge veel minge, tehke see sõit
veel kaasa”, küsimuse peale “aga mis saab siis edasi”, on vastuseks vaid mandunud
tühi pilk, mis on samapalju ütlev, kui solgipange vaatamine. See illustreerib jällegi
siinsete ülemuste suhtumist oma töösse, nähakse vaeva, et see asi veel seekord
tehtud saaks, kuid pikemas perspektiivis toimivat süsteemi käima panna ei viitsi
keegi.
Käesolev kirjatükk andis lühida ülevaate Mereväes toimuvast. Enam ei tohiks
vist küsimusi olla, miks on selles eraldatud urkas asjad nii läinud, nagu nad praegu
on. Kahjuks aga, nagu juba eelpool öeldud, ei ole sellest teadmisest mitte midagi
kasu – niiguinii keegi mitte midagi ette ei võta. Käesoleva olukorra parandamine
nõuaks liiga drastilisi muutusi, mida riigisektor kindlasti võimeline läbi viima pole.
Kindlasti on ka raske kõike seda uskuda, kuid nii need asjad paraku on, sellest annab
ka tunnistust haletsusväärne personali olukord. Omajagu süüd on kindlasti ka
Kaitseväe peastaabil, kes ei karista Mereväe juhtkonda ka siis, kui nad süütegudest
teadlikud on. Näiteks just hiljuti (2010. aasta lõpus) juhtus intsident, kus üks Mereväe
ohvitser üleviimisavalduse Luurepataljoni tegi, millele Mereväestaabist keegi peale
kirjutas, et see pole võimalik, kuna tal puudub staabitöö kogemus. Küll aga tema
teenistuslehel oli selgelt kirjas, et ta on Mereväestaabis töötanud. J1 tegi selle
kindlaks, kuid mitte kedagi sellise otsese vale eest ei karistatud – mis jääb täiesti
arusaamatuks? Kõrge ohvitseri poolt kirjalikult dokumenteeritud vale peaks
tähendama kohest lahti laskmist!
See, milline onupojapoliitika ja ametivõimu kuritarvitamine Mereväes toimub,
on kohati kindlasti kriminaalne, mille eest vastavad isandad riigivõimu poolt
vastutusele võetama peaks. Karistused siinkohal oleksid auastme degradeerimine,
kuupalga vähendamine, lahtilaskmine staaži kaotusega, aumärkide äravõtmised.
Selline ametialane lohakus oma vastutusalas viiks mõne venna kindlasti ka trellide
taha. Kuid kahjuks pole kellelgi huvi nii laialdast uurimust läbi viia. Isegi kui oleks, siis
ükski Mereväe töötaja iial ei julgeks tunnistada nende ridade tõesust – töökohta on ju
vaja säilitada. Seega on täiesti kindel, et kõik kulgeb edasi vanamoodi. Merevägi on
nagu halvaks läinud supp kodutute varjupaigas, mida küll keegi süüa ei taha, kuid
mis paljudele on siiski ainuke võimalus – nii ka Merevägi, kus keegi töötada ei taha,
kuid paljudele on see ainuke võimalus oma eluga hakkama saada. Sellise personali
domineerimine Mereväe elus on viinud selle koha sotsiaalse kliima ja töökeskkonna
totaalse mandumise ja roiskumiseni, kus isemõtlevatel indiviididel pole mingeid
väljakutseid. Puuduvad autoriteetsed ülemused, puuduvad eneseteostusvõimalused.
Lennart Meri tegi oma “Poliitilises testamendis” teatavaks, et Eesti on edukas
olnud kõiges, peale sotsiokultuursete7 väärtuste loomise. Oma osa Mereväes
toimuvast määrab kindlasti ka see asjaolu. Lääneriikides ohvitseri väljaõppe saanud
noorem põlvkond peab koogutama Nõukogude sotsiokultuursete väärtuste ees, mida
endiselt jälgib kõrgem juhtkond, kes tänu oma alaväärsuskompleksidele kasutab
lihtsamat ja ebakompetentsemat juhtimisstiili. Et ei jääks mulje, et tegemist on ainult
minu isikliku arvamusega, tsiteerin siinkohal ka Korea sõja ja Vietnami sõja veterani,
USA armee kolonelleitnandi Jüri Toomepuud: “ (Eesti) Kaitseväesisese juhtkonna
kvaliteet on paranemas seoses sellega, et üha enam punaarmee „kultuurist“
läbiimbunud ohvitsere läheb erru ja neid asendavad Eesti Vabariigis võrsunud ja
vabas maailmas väljaõppe saanud ohvitserid. Täielikust paranemisest on asi aga veel
kaugel. ”8 Mereväe puhul on aga probleemiks ka veel see, et kõik need “vabas
maailmas väljaõppe saanud ohvitserid (ja ka allohvitserid)” kipuvad siit ära minema.
Siin kohal sobib veel väga hästi situatsiooni illustreerima Abraham Lincolni
mõttekäik: “Peaaegu kõik inimesed suudavad taluda raskusi, aga kui tahate kellegi
iseloomu proovile panna, andke talle võim”. Selles proovile panekus on Mereväe
juhtkond haledalt feilinud (läbi kukkunud). Kätte saadud võimu korral on koheselt
hakatud seda kuritarvitama enda alaväärsuskomplekside huvides. Üksteise sittamise
ja tagarääkimise kultuur, millega Eesti maailmakaardil tuntust kogunud on, on
7Termini „sotsiokultuursed väärtused“ all mõistetakse kultuursete, sotsiaalsete ja poliitiliste
väärtuste ning huvide kogumit, mida mingi kollektiiv omaks on võtnud.
[8 http://kultuur.elu.ee/ke487_toomepuu.htm]18
välismaailmast eraldatud Mereväes kõige enam juurdunud.
Kaitseväe peastaap algatas just (2011 aprillis) kampaania, et välja selgitada,
mis Mereväes lahti on (kusjuures alguses oli selle ümber palju kisa-kära, kuid
nüüdseks, 2011 aprilli lõpp, on kõik juba maha rahunenud – järjekordne näide
mõttetust tõmblusest, kus asi kiiruga üles puhuti ning paari päeva möödudes
unustati). Nagu ikka, hakkas riigiveski tühja jahvatama, tegelema mingisuguse
juraga, selle asemel, et probleemidele otse näkku vaadata. Käesolev kirjatükk seletas
need probleemid lahti lühidalt ja konkreetselt. Mingisugune uuring psühholoogidega,
mida Peastaap organiseerib, on täielik ajaraiskamine. Mereväes jagati nüüd (minuni
jõudis see 05.04.2011) kätte mingid ankeedid, kus on küsimused erinevate aspektide
kohta, mis iseenesest on väga asjalikud küsimused, kuid nende abil saate te teada
seda, mida juba ammu teate – paljud mereväelased on rahulolematud. Mida antud
uuringu korraldaja nende teadmistega peale hakkab? Selliste ankeetide kaudu ei
jõuta iial probleemide olemusteni ja nende tekke põhjustele, samuti ei jõuta iial
jälile, kes on konkreetsed süüdlased. Tõenäoliselt uurib neid ankeete hiljem mingi
miinimumpalga eest töötav, pedagoogist keskealine tädi, kes omast arust hakkab
tegema teaduslikke järeldusi, kellel aga puudub üldse igasugune arusaam sõjaväest
ja huvi midagi ette võtta. Et mõista Mereväes toimuvat, on vaja ainult natukene
elementaarset elutarkust, mida riigitöötajatel tihtipeale napib. Psühholoogide armee
ei seleta lahti mereväe põhiprobleeme: onupojapoliitikat, ülemate ebakompetentsi,
oma eluga läbipõlenud ohvitsere, mandunud töökeskkonda – siin laagerduv
(Nõukogude ühiskonnale omane) sitt vajab glasnosti ja perestroikat. Nüüd on
Kaitseväe peastaabi juhtkonnal võimalus näidata, kas nende kompetents on
samaväärne Mereväe juhtkonna omaga, või on nemad siiski jõudnud NATO tasemele.
Vabandan korduvalt esinenud ebakultuursete väljendite eest, samuti pean veelkord
vabandama isiklike solvangute pärast. Tuletan meelde, et kirjutasin selle teksti siiski
patriotismi tundest ning eesmärgiga vigu parandada. Midagi siin parandada ei kuulu
kahjuks minu võimusesse, kuid probleemidest aru saamine ning nende tunnistamine
oleks esimene samm nende lahendamisel. Tahan veel lisada, et käesolev analüüs ei
olnud kirjutatud hetke emotsioonide ajel, vaid pikemaajalise jälgimistöö tulemusena.
Samuti olen konsulteerinud allohvitseridega ning nende argumente arvesse võtnud.
Minupoolsed parandusettepaneku d . Tegelikult on ainus moodus siin midagi
parandada kogu Mereväe juhtkond lahti lasta. Tuleb viia läbi põhjalik juurdlus,
kutsudes tunnistajaks ka neid, kes siin enam ei tööta, mille käigus välja selgitada
kõik siin toime pandud ametialased kuriteod, võimu kuritarvitamised ja
onupojapoliitika. Peale mida siis asjaosalisi ka vastavalt karistada. Viia Mereväele läbi
Kaitseväe määrustike tutvustus, eriti need, mis puudutavad erinevate instantside
tööjaotust. Samuti valgustada juhtkonda, mis on ohvitseri töö ja mis on allohvitseri
töö. Instrueerida mereväelasi sõjaväelise käitumise osas. Jagada inimestele kätte
konkreetsed töövaldkonnad. Hakata ametikohtade määramisel arvestama ka
inimeste reaalsete oskustega. Tuleb juurutada konkurentsipoliitikat, mille raames
kõigile antakse võrdsed võimalused, lähtudes inimeste reaalsetest oskustest ja
võimetest, mitte koogutamise oskusest. Diferentseerida palkasid, eriti allohvitseride
omasid. Tuleb mereväelasi integreerida sõjaväega, et neil vastava organisatsiooni
eesmärgist ja funktsioneerimisest arusaam tekiks. Tuleb neid hakata saatma
praktikatele teistesse väeosadesse. Samuti tuleb kaasata maaväe ohvitsere
Mereväkke. Tuleb isegi kaaluda inspektori laadse ametikoha loomist Mereväestaapi,
mida täidaks mõni kogenum Maaväe ohvitser, kes siis saadaks Peastaapi
regulaarseid raporteid Mereväe tegevusest, sellega saaks onupojapoliitika mingil
määral kontrolli alla. Kindlasti tuleb arendada sportlikku tegevust Mereväes ja
üldfüüsilise testi tegemine kontrolli alla saada. ÜFT tegemine Mereväes tuleb
keelustada ning Mereväe personal peaks hakkama seda tegema üldse kuskil mujal
väeosas – seal hõimusidemed enam ei loeks. Samuti tuleb Mereväes sisse viia
isamaaline kasvatus (parem kui Mereväe ohvitserid saaksid hakata nendes tundides
käima mõnes muus väeosas). Hakata kinni pidama karjääriredelil tõusmise normidest
– mitte andma uut auastet enne, kui on omandatud kõrgharidus, omal jõul sooritatud
inglise keele test ja ÜFT vastavalt õigetele kriteeriumidele.

57.Kas Teile on pakutud võimalust asuda teenistusse mõnel muul ametikohal kaitseväes,
Kaitseliidus või mujal Kaitseministeeriumi haldusalas?
Jah..........................................................................1
Ei............................................................................2

58.Kas oleksite huvitatud teenimisest mingil muul ametikohal eelpool nimetatud
asutustes? Kus ja millistel tingimustel?
Ma lähen sügisel (2011) Saksamaale ülikooli üheks aastaks, peale seda olen
omandanud magistri kraadi rahvusvahelistes suhetes. Võimalik, et olen siis huvitatud
tööst Kaitseministeeriumi juures.

LÕPETUSEKS MÕNED ANDMED TEIE KOHTA:
59. Teie vanus 27

60. Teie sugu
Mees................................................1
Naine...............................................2

61. Märkige palun, kus Te hetkel teenite (väeliigi staap, väeüksus, õppeasutus, malev)?Merevägi, Mereväebaas, Baasikaitsekompanii

62. Kui kaua Te olete olnud teenistuses/töötanud kaitseväes?
Kuni 1 aasta...............................1
1 - 3 aastat.............................2
4 - 6 aastat.............................3
7 - 10 aastat...........................4
Üle 10 aasta............................5

63. Kas Te olete...
…kaadrisõdur...........................1
…nooremallohvitser................2
…vanemallohvitser .................3
…nooremohvitser....................4
…vanemohvitser......................5
…kõrgem ohvitser...................6

64. Lõpetatud haridus

Põhiharidus................................1
Keskharidus...............................2
Kõrgharidus (bakalaureus)........3
Magister.....................................4
Doktor........................................5

68.Kui suur on Teie keskmine neto töötasu kuus?

Kuni 7000 krooni.............................1
7001 - 10 000 krooni.......................2
10 001 – 13 000 krooni....................3
13 001 – 16 000 krooni....................4
16 001 – 18 000 krooni....................5
18 001 – 20 000 krooni....................6
Üle 20 000 krooni............................7

Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad e-postiadressaatide nimekirja kaitseväest ja Kaitseliidust lahkunud
kaadrikaitseväelastega kontakti hoidmiseks. Andmebaasi kantud kontaktandmeid kasutatakse
tööpakkumiste jm aktuaalse informatsiooni edastamiseks (nt olulised muutused sotsiaalsetes
tagatistes vms) e-posti kaudu.
Kui olete nõus, et Teile eelnimetatud infot saatma hakatakse, palun kirjutage oma
kontaktandmed.
E-postiaadress (mitte mil.ee e-postiaadress) xxxxxxxxxxxx
Kontakttelefon: 5x xx xxx
Postiaadress: xxx

SUUR TÄNU VASTUSTE EEST!
KAITSEVÄGI
ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Märge tehtud…………………………………
Juurdepääsupiirang kehtib kuni ……………
Alus: avaliku teabe seadus §….. lg …. p ….
KAITSEJÕUDUDE PEASTAAP
ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS
Märge tehtud ………………………………..
Juurdepääsupiirang kehtib kuni ……….…….
või ……………………………………………
Allkiri: …………………………………….
Nimi: Georg Kirsberg
Kuupäev: ………………………………...

[manjabes]

Sest olen oma ettekande Baasikaitsekompanii puuduste kohta
teinud. See registreeriti postipoisis 11. märts 2011, nr: 3.3-1.2/15713.
...
Seejärel tegin ettekande Mereväe ülemale, registreeritud postipoisis
11.04.2011, nr MeVS 1.2-9/15713.
...
Sellest ei viitsi siinkohal pikemalt rääkida, kuna
olen sellekohta teinud ka ametliku ettekande, mis registreeriti postipoisis 11. märts
2011, nr: 3.3-1.2/15713.

Kui arvestada härra whistlebloweri vastavateemalist kurtmist, siis kas on õige järeldada, et ka kaadriohvitseride ettekanded on nagu ajateenijate seletuskirjad ehk vaid kirjutamisrõõm?

[vetewana]

See Kirsbergi lahkumisankeet on ka siin täiesti olemas.

http://www.scribd.com/doc/65826813/murevagi

[denis23]

Minul on nüüd teine küsimus.

Räägitakse kohtusse pöördumist laimu pärsat.

Aga nagu mina sain aru, kodaniku kirja näol tegemist on organisatsioonisisese tagasiside ankeetiga, mis ei ole mõeldud avalikkusele.
Ehk siis hoopis seda täitnud kodanik võib nüüd hoopis organisatsiooni süüdistada selles, et tema kiri, või täpsemalt öelda, lahkumisankeet mis on konfidentsiaalne nüüd on avalikult igal pool ringleb.

Ning selles valguses näevad ettepanekud kohtusse pöörduda eriti idiootsed - kui minule homme saadetakse EMORi mõne ettevõte, mille klient ma olen rahuloluüring, ma kirjutan et kliendina ei ole rahul, lisan faktid ning hiljem mind tassitakse kohtusse need faktid tõestada.

Või ma kuskil eksin?

[Standartenführer]

See Kirsbergi lahkumisankeet on ka siin täiesti olemas.

http://www.scribd.com/doc/65826813/murevagi

"Mereväelane" w? See link on ka eelmisel lehel toodud aga kui su ajunatukesse ei mahu mõttekene, et juhul kui keegi sealt lingilt selle faili ära kustutab, siis ehk vb jääb see vähemalt siia alles, üldiseks lugemiseks.

[Qtec]

Algul arvasin ma samuti seda, et keegi kolmas EKV's on selle dokumendi ajakirjandusse lekitanud. Seda enam nende vihjete taustal, et antud kirjatöö juba pikemat aega EKV's ringlemas ning kõmu tekitamas oli. Kui aga vaadata internetis olevat skaneeringut, siis see viitab pigem sellele, et ajakirjandusse lekitajaks on ikkagi autor ise. Nimelt, skanneeringutel puuduvad allkirjad. Mine võta nüüd kinni, kus see tõde või vale, sest võimalikke tsenaariume on teisigi. Mis puudutab Mereväge, siis oli see ju teada varemgi, et seal igasugust jama toimumas. Selle taustal pigem usuks Kirsbergi. Kuid vaadates tänase päeva Kirsberi kirjatööd, siis olen hakanud sügavalt kahtlema tema motiivides....

[denis23]

Vaatasin ankeedi osa "teie sissetulek" - praegu "internal server error", aga mälu järgi oli seal 8-12 000 eek. Tööstaaz oli 7-10 aastat. Haridus, kõrgem bakalaur. Auaste - leitnant.

Kuni 7-10 aasta staaziga, kõrgema haridusega mereväeleitnandi sissetulek on 7-12 000 eek, ehk siis enam vähem sama, mida teenib õbluke assistent erafirmas ning paar korda vähem kui korralik ehitustööline, ei ole kedagi sinna mereväkke oodata peale neid kes tsiviilelus hakkama ei saa. Muide, stiili ning sisu järgi autor ka ei paista eriti võimeka, haritud ning tasakaaluka inimesena. Üldiselt, keskmine eesti ehituse töödejuhataja suudab kordades adekvaatsema kirja kokku panema. Aga jah, keskmise töödejuhi palk on ca neli korda suurem.

[Karuke]

Miski ettekavatsetud promoaktsioon.
Skandaali tekitanud üllitise autor esineb meedias üha uute, minu arvates üsna läbimõeldud avaldustega.
Ja need avaldused pole adekvaatsed ega tasakaalukad.
Sihilikult.
Ühine joon on püüd solvata eliiti ja pakkuda lõbu pööblile.
Aga mis pakuks pööblile suuremat lõbu kui edukate alandamine juttudega kakamisest ja kepilunimisest?
Allkirjaks - reservohvitser, MTÜ Põliseestlased juhatuse liige ning politoloogia magistrant Kieli ülikoolis
Kuidas ka ei ole, skandaal kogub pöördeid ja kõik teavad nüüd, et on olemas Georg Kirsberg, reservohvitser ja Põliseestlaste pealik...
Krt miks mulle tuleb jälle Breivik meelde

[Kipper]

Pole näinud veel ehituse töödejuhatajat, kes teenib 36 000 - 48 000. Ma tean, et kaitseväes liiguvad igasugused põnevad jutud erasektori palkade kohta, kuid see on suurema firma keskastmejuhi, 50-100 töötajaga tippjuhi palgaskaala.