Tsiteeri:
Närimiskumm oli Nõukogude Liidus omamoodi kultustooteks. Oma populaarsuse tõttu läänes loeti seda “kodanlikuks” sümboliks ja mõisteti ideoloogiatöötajate poolt karmilt hukka. Aga juurutama selle tootmist omal maal sundisid nõukogude võimu traagilised sündmused…
Pikka aega oli närimiskumm ainult importpäritolu. 70-ndatel oli see nõukogude laste ja noorukite seas tõeline kultusobjekt. Kellelegi toodi seda piiri tagant, keegi nuias seda välismaistelt turistidelt. Peale kena maitse oli kena ka nätsu pakend, sees olid aga peale kummi erinevad pildid või kleepsud, mis kujutasid multikate- ja koomiksikangelasi, jalgpallureid, autosid...lapsed vahetasid ümbrispabereid omavahel, kollektsioneerisid neid, üht närimiskummi järati aga terve kambaga, mõtlemata hetkekski protsessi hügieenilisele poolele.
Ametlikud organid paaris pedagoogidega ei vaadanud sellele sugugi hea pilguga. Koolipoisse ja -tüdrukuid, kes pidevalt nätsu närisid ning nende ümbristega manipuleerisid, tuuseldati alatihti pioneeri ja komsomolikoosolekutel “lääne ees lömitamise” eest. Liiati pajatati pidevalt, et närimiskumm on kahjulik nii maole kui muidu tervisele, kuigi tegelikuses oli tegu põhjendamatu müüdiga.
Tragöödia Sokolnikis.
1975. aasta 10-ndal märtsil toimus Moskvas, Sokolniki staadionil Kanada ja Nõukogude armee keskspordiklubi (ЦСКА)juunioride sõpruskohtumine jäähokis. Kanada meeskonna sponsoriks oli tuntud firma Wrigley, mis on üheks suurimaks närimiskummi tootjaks ka tänasel päeval. Peale võistlusi autobussi poole kõndides hakkasid kanada mängijad enda ümber närimiskummi lehti pilduma. Hokihaiged orienteerusid kiirelt ning tormasid kivitrepist peadpööritava kiirusega alla defitsiidijahile.
Palee administratsioon käskis valgustuse välja lülitada, kuna kartsid, et kogu see möll jäädvustatakse filmilindile ning sattub välismaisesse pressi ning keerasid tänavale viiva metallvärava lukku. Pimeduses hakkasid inimesed komistama ning teineteise peale kukkuma. Ainuüksi ametlikel andmetel hukkus möllus 21 inimest, kelledest 13 olid alaealised. Veel 25 inimest said vigastusi. Loomulikult toimus tõsine uurimine. Spordipalee direktor Aleksander Borissov, samuti kohaliku siseasjade osakonna ülem kes vastutas korra eest matšil, said oma kohustustesse ükskõikse suhtumise eest reaalse vanglakaristuse. Tõsi küll, sama aasta detsembris nad amnesteeriti. Kõik pealtnägijad kuulati üle ning sunniti andma allkirja mittelevitamise kohta. Kuid rahva seas algas käärimine.
Andke nõukogude nätsu!!!
Peale valitsuse tasemel arupidamisi ning arvestades lähenevaid 1980nda aasta olümpiamänge Moskvas võeti vastu otsus kodumaise närimiskummi tootmise korraldamise kohta. Arvati, et see võiks vähendada ažiotaaži välismaise närimiskummi teemal. 1976ndal aastal lasti Jerevanis käima esimene liin, teine liin ilmus Doni äärses Rostovis asunud makaronivabrikusse. Algul lasti välja kõigest kahte sorti toodangut, nimetuse all “Närimiskumm” puuviljamaitsega ning piparmündimaitselist “Nu pogodid”. Seejärel hakkas Tallinnas asuv kommivabrik “Kalev” tootma närimiskummi “Apelsininäts” ja “Piparmündinäts”. Kujutasid need endist pikivagudega padjakesi, mida oli mugav viieks jagada. Maksis üks selline pakk 20 kopikat.
80-ndatel tootis Moskvas asuv tehas “Rot front” juba viite sorti närimiskummi- piparmündi, apelsini, maasika, vaarika ja kohvimaitselisi. Algul müüdi närimiskummi viie lehe kaupa pakitud pakkides, mis maksid 60 kopikat Kuid tootjad ei arvestanud, et põhitarbijad olid alaealised, kelledele selline hind tugevalt tasku pihta lõi. Peagi alandati hinda 50 kopikani ning hakati müüma üksikute lehtedena.
Muideks, 2013 aasta aprillis avati Sokolniki staadionil memoriaaltahvel meenutamaks 1976 aasta traagilisi sündmusi ja inimesi, kes ohverdasid oma elu, et nõukogude inimesed saaksid nautida kodanliku lääne elulaadi killukest.