Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

Toona, s.o. 80ndate teises pooles oli tegelikult Soome sõitmine varasema ajaga võrreldes suht lihtne. Gorbatšovi ajal võisid kultuuritegelased, sõpruskollektiivid etc Soome vahet võrdlemisi vabalt liikuda. Igatsugu linnade sõpruspäevad, ametiühingutegelaste visiidid jne. Nihverdasid end näiteks kuhugi koori või rahvatantsurühma ja suure tõenäolsusega oli variant üle lahe sõita. Teisalt olid tundide- ja päevadepikkused viisasabad Liivalaias Soome saatkonna ukse taga alles tulevikumuusika.

[Kapten Trumm]

No piiril oli ka väljasõidukontroll NSVL vormis piirivalvuri näol
See oli suuremgi probleem kui Soome viisa.

[Lemet]

Nojah, aga kui välispass oli olemas ja selles Soome viisa, siis ei olnud vast probleemi. Mäletagi mis aastal ETV tegi Soome vahet sõitval laeval uusaastaprogrammi vaestel rohekaabudel oli laevatäie rahva passide kokkukorjamise ja laualijagamise teenal rohkelt halle juukseid. Eriti kui Mart end Mariinaks ja Mariina Georgiks end tuvastas...ise suht pehmelt ärasätitud...iga kord tuli neli-viis pappkarpi passidega läbi lapata.

[Fucs]

Minul oli selline erakordne õnn, käia 1990-91 Soomes ametlikult tööl.

1988 lõpus läksin tööle Rakvere Lihakombinaadi Uusehituse Direktsiooni vahendusel Soome firmasse ETEK OY.
Hiljem sai pendeldatud kuni 1995 aastani veel selliste firmade vahel nagu Auramo OY ja THH OY.

Siia saabunud soomlased said ENSV-s palka nii, et FIM-ides kanti 2/3 või 3/4 töötasust nende arvele Soomes ja 1/3 või 1/4 said siin rublades kätte. See summa rublades olenes töökohast ja üleüldisest palgatasemest, aga jäi keskmiselt sinna 200 rbl kanti. Seda oli nende jaoks nii palju, et nad üldiselt ei osanud sellega siin miskit peale hakata. Valdavalt joodi ja pidutseti lihtsalt maha.

Soome firmas siin töötavad eestlased said kogu töötasu rublades.
Mina sain 1988 lõpus kusagil 200-240 rubla kätte (olenes ka ületundidest, mille eest maksti 1,5-2 korda rohkem ja võis teenida isegi kuni topelt) + ca 40 - 50 rbl väärtuses toidutalonge (kui neid ei võtnud, said selle rahas palgaga koos kätte), millede eest sai tööpäevadel soomlaste sööklas süüa. Samad sööklatalongid said omale iga kuu ka soomlased. Talonge oli mäletamist mööda kolme värvi/sorti, 50kop; 1,50 rbl ja 3 rbl (või oli 50kop, 1rbl ja 2rbl - ei mäleta enam). Talongide eest osteti kohvipausidel (mida oli iga krdi tunni tagant) ka kohvi ja saiakesi vms sinna juurde. Soomlasest kassapidajaga soojade suhete puhul, sai talongide eest nihverdada sööklast ka Marlboro või Camel sigarette.....

Korralik kahe-kolmekäiguline lõunasöök soomlaste sööklas (peamine tooraine toodi Soomest, hiljem kartul ja muud juurikad, ning liha osteti siit, kokad olid soomlased, hiljem lisandusid abitöölised ka siit jne) maksis 2-3 rubla.

Vahemärkusena: Toona sai paar korda koos soomlastega käidud ka RLK vana kombinaadi sööklas, kus kolmekäiguline lõuna maksis kusagil 20 kop koos leiva ja klaasi piima/keefiriga. Seega hinnavahe ca 10 kordne.

1990 juba Soomes sai oldud ETEK OY "asennusmiehena" Helsingin Kauppiat (HK) tehastes tööl ja ka seal oli oma töötajatele analoogne talongisüsteem sööklates.

Valuutaga oli toona siis järgmine lugu.

1988 vahetati mustal turul nt. Soome markasid rubladega 1:1 (1FIM=1RBL)
1990 kui Soome läksin oli musta turu hind 1FIM=4RBL
1991 kui tagasi tulin oli musta turu hind juba 1FIM=8RBL
1991 lõpuks-1992 alguseks oli aga kurss juba 1FIM=20RBL kuni 25RBL

Samal ajal tõusid kosmilise kiirusega siin ka meie palgad rublades.
Ma mäletan, kuidas sain millalgi kas 1991 või 1992 kas 600 või lausa 800 rbl palka kätte ja see maksti välja uutes 1 rublastes rahapakkides (kinnised, rahapaberilindiga seotud pakid) ja ma tulin palgapäeval töölt koju nii, et käeotsas oli suur kilekott ja see oli 1rbl rahapakke täis

Eraldi nähtus siin olid nn "valuutapoed", kus liikus importkaupa kirvehinnaga. Need olid alguses (1988 - ~1991) kõik ametlikud ja riiklikud. Hiljem, kui algas see igasuguste kooperatiivide aeg, siis avati ka "eravaluutapoode".

Kuna ametlikes jms "valuutapoodides" olid kirvehinnad, siis meil nt. organiseerisid soomlased oma enda "valuutapoe". Sealt sai osta ainult FIM-ide eest, aga hinnad olid madalamad, kui nendes ametlikes valuutapoodides. Ega seal selles "omas poes" peale suitsu, õlle ja veel teatud pudipadi midagi muud müüdud.

Samala ajal eksisteeris kaks valuutakurssi - mitteametlik mustaturu kurss ja ametlik keskpanga kurss.
90-ndate alguses oli siin ja venes põhiliseks valuutaks millega arveldati nt. USD
Nii nt liikus see kurss 80-date lõpus 90-ndate alguses mustal turul umbes nii, et miski 1988 võis saada ütleme 4RBL; 1990 12 RBL ja 1992 juba kohati isegi miski 30RBL aga ametlik keskpangakurss oli kogu aeg enam-vähem üks, kusagile sinna 1,80 RBL kanti.

Tulid ütleme välismaalt oma valuutaga ja pidid vahetama selle ametliku kursi järele 1USD=1,8RBL rubladeks, samal ajal mustal turul vahetades said 1USD=30RBL

FIM-idega mäletan oli selline lugu, et tolli läbides pidid ette näitama kogu kaasasoleva valuuta.
Kõik mis oli üle 50FIM pidi vahetama rubladeks ametliku kursi järgi. 50FIM võis jääda.

Aga kes see loll siis tahtis oma valutsi ametliku kursiga vahetada?
Seega otsiti lahendusi, kuidas saaks valutsi rohkem riiki tuua.

Välismaal töötamiseks väljastati siin enne spetsiaalne töö-välispass (siniste kaantega, tavaline välispass oli punaste kaantega). Turistid ja tööpassiga reisijad läbisid tolli erinevalt.

Meie töötasude andmed nt, kes me saime Soomes ametlikku palka, olid tollile esitatud tööandja poolt ja kui sa ütleme olid teeninud 2000FIM aga rahakoti vahel oli ainult 50FIM ja ütlesid tollis, et rohkem pole, siis pidi kuidagi usutavalt ära tõestama, kuhu raha kadus.

Lahenduseks kõlbas kõige paremini, kui sul oli ette näidata tavaari, mis umbestäpselt kattis teenitud summad.
Nii sai sommidelt vahel välja peedistatud ka ostu-müügi lepinguid, kus summad suuremad, kui tegelikult asi maksis. Mina aga nt ühel korral kui jälle tulin ilma tavaarita ja ainult 50FIM rahakoti vahel ütlesin, et pidutsesin kogu papi lihtsalt maha Soomes. Otsiti põhjalikult tollis läbi, rohkem FIM-e ei leitud ja lasti minna

50FIM eest sai siin aga 1991 lõpus nt. broneerida terve keskmise suurusega baari/kohviku või "pool restorani", kutsuda sinna mingi 15-20 matsi ja pummeldada hommikuni.

Samal ajal nt. algas siinsete valutsi väljapeedistavate "hagijate" ahel juba tollis.
Nii näiteks ostsin ka mina Soomest suht alguses kohe omale Lada ja käisin sellega kodus-Soomes tööl.
Sõidukid läbisid eraldi tolli. masinale jätsid võtmed ette ja ajasid Soomes sadamas ettenähtud alale. Sealt ajasid soomlased masinad laevale, siin meie tolli töötajad uuesti masinad laevalt maha spetsparklasse.
Viimase operatsiooni käigus võis sinu masinast kaduda ka ühte-koma-teist odavamat tavaari....

Sinna spetsparklasse lasti miski 10 kaupa sisse (juba füüsilise isikuna reisijate terminali tolli läbinute elav järjekord oli värava taga), otsisid oma tranduleti üles, ajasid tolliangaari kanalile ja seal teostati masinale eraldi tolli ülevaatus. Said läbi, lasti väravast välja.

Tollis sai valutsi eest "määrida" tollitöötajaid, kui tahtsid tuua üle miskit üle normi või keelatut.
Keelatud kaubast oli kõigeaktuaalsem porno ...ajakirjadest videokassetideni.....
Mingi arvuline piirang oli ka koduelektroonikal (ma seda täpselt ei mäleta, kuna ei vedanud 10 kaupa videomakke nt siia), rehvidel (hiljem võeti piirang maha ja võis tuua palju tahad) jne. Vist isegi sigarettidel, ei mäleta enam.

Järgmised "valutsihagijad" olid liiklusmiilitsa töötajad, kes kogu trassi ulatuses (minul nt. sadamast Tallinn-Narva maanteeni ja edasi mööda seda) sind kinni pidasid, miskit viga alati leidsid ja vihjasid siis, et saab ilma protokolli ja trahvikviitungita poole odavamalt maksta ka valuutas....

Nii lahjenes see lubatud 50FIM enne sihtpunkti jõudmist tihtipeale olematuks ja viimased lugupeetavad liiklusinspektorid, või ka ARK töötajad, pidid rahulduma faktiga, et valuuta ongi ohvril lihtsalt otsas
Ja tark tulija ei hoidnud oma 50FIM-i ühe kupüürina, vaid vahetas selle enne ENSV-sse jõudmist juba peenemaks pudinaks, et saaks ennast siin vajadusel korduvalt priiks osta....

Kõige paremaks kohaks "üleliigse valuuta" peitmiseks oligi sõiduk. Peideti ka stereokeskustesse, õmmeldi riiete sisse jne.

Välismaal töölkäijaid jahtisid ka kuritegelikud grupeeringud. Nii võis nt. juhul, kui tulid masinaga Soomest Eestisse mööda maad, venest sappa saada omale tumendatud klaaside ja numbriärkideta tranduletid, kes sind rajalt maha võisid võtta, kui see neil õnneks läks... ja kes mängisid kokku kohalike miilitsatega ka nii, et miilits pidas su hoopis kinni ja siis vajusid ligi miskid tursked sellid....

Selle vastu aitas natuke kavalus, et ei tohtinud siin kohe oma masinat arvele võtta ja meie numbrimärke külge kruvida. Tuli jätta masin Soome registrisse ja Soome numbrid külge. Siis sai vehkida oma Soome töötõendiga, mängida pesuehtsat sommi "perkele, ne poonimaaju" ja neid vene kurikaelad niiviisi ei piinanud, kui veliikaja deržaava kodanikke.
Üldiselt liigitus Soomest Eestisse tulek mööda maad ekstreemsuste valdkonda.

Mis veel...

1990 sai Soomes omale suht panniks aetud, kuid liikuva Lada 100-500FIM eest.
Ostsime kambapeale omale 200FIM eest "kopika", millega Tikkurilast Helsingisse tööl käia, sest alguses polnud kellelgi omal masinat.

Juba n.ö. korraliku Lada sai 500FIM ja edasi. Odavalt osteti ka Forde ja Datsuneid.
Mina ostsin väga korraliku 8 aastat vana 2107-e 1200 FIM eest (alghind oli 1800FIM).
Ajasin selle 07-e siin paari aastaga taksonduses saaniks ja müüsin NSVL lõunamaa poegadele Kadaka turul 1100USD eest pärast maha.

Põhiliseks juurdeteenimise viisiks Soomes oli siit kaasavõetud alkoholiga hangeldamine.
Miski norm oli, palju üle piiri tohtis inimese kohta alkot viia. Ei mäleta enam täpselt, aga kanget oli vist kuni 3 pudelit. (EDIT: akf Svejk parandas minu mittemäelatmist - 2 pudelit oli see hulk) Ei mäleta enam ka viina edasimüügi hindasid Soomes, aga selle 45 kraadise "Sibirskaja" eest sai rohkem, kui 40 kraadiste jookide eest. Pädevad seltskonnad vedasid "Georg Otsa"-ga viina üle lausa telekakastidega. Üks selline suur "Panasonic"-u TV pappkast, mille käepideme aukudest paistsid viimapudelite kaelad, oli motellis kus me elasime, ka vahepeal meie toas "peidus", sest Soome politsei tegi korduvalt erioperatsioone viinaga hangeldajate tabamiseks, saates märgitud rahatähtedega kohalikke paadialuseid Virolaiste juurde viina ostma. Pädevad seltskonnad siis hoidsid oma toas ainult lubatud 3-e pudelit juhuks, kui läbiotsimine jälle tuleb..... ja meie, kuritööle kaasaaitajatena, teenisime oma protsendi igalt pädeva seltskonna poolt müüdud pudelilt, mida oma valdustes peitsime....

Tollis oli kaks koridori, roheline ja punane.
Punasest minnes esitasid ja deklareerisid kogu oma modru + kui tahtsid üle lubatud normi alkot Soome viia, maksid vastava tollimaksu ja võisid viia. Rohelisest minnes nopiti juhuslikkuse põhimõttel läbi tolli minejaid täiskontrolli. Väga palju oli selliseid uljaspäid, kes riskeerisid, võtsid kaasa üle normi alkot ja läksid läbi rohelise koridori. Enamus juhtudel see ka õnnestus, aga kui vahele jäid, konfiskeeriti üleliigne alko ja said ka mingi trahvi.

Need kes lubatust suurema kogusega juba Soomes siiski vahele jäid, pidid maksma siis juba Soomes miskist üüratud trahvi.


Sellised ajad siis.....

[toomas tyrk]

Rubla oli surrogaatraha mitte ainult selle poolest, et ta ei olnud vabalt konverteeritav. Mitte-konverteeritavaid rahasid on ka tänapäeva maailmas küll, tõsi - peamiselt arengumaades. Kuid rublal oli veel see huvitav omadus, et ta ei toiminud ka siseriiklikus kaubavahetuses universaalse maksevahendina. Lisaks rublale olid veel igat sorti administratiivseid piiranguid, mis selle kasutamist piiras. Ning kogu seda administratiivset süsteemi kokku nimetati plaanimajanduseks.

Talongidest ning ostulubadest on juba juttu olnud.

Aga räägiks siis ka näiteks ülekanderublast. See, et ettevõttel oli pangaarvel miljoneid rublasid, ei tähendanud, et see ettevõte oleks võinud neid suvaliselt kulutada. Näiteks osa neist oma töötajatele lisapalkadeks ning preemiateks maksta. Palkadeks said maksta ainult nii palju raha, kui su ettevõttel palgafondi oli. Ehk siis plaanide järgi ette nähtud palkadeks maksta. See oli üks administratiivsetest piirangutest, millega üritati turul raha ja kaupade pakkumise vahel tasakaalu hoida.

Perestroika p****sse mineku üks põhjuseid saigi olema see, et majanduse ümberkorralduste käigus osati need raha ja kaupade pakkumiste vahekorrad põhjalikult tuksi keerata. Ehk siis paljudest administratiivsetest piirangutest loobuti või neid lõdvendati, aga turumehhanisme asemele pakkuda ei suudetud. Erinevalt näiteks Hiinast.

Kauba ja raha vahekorda turul asus Gorba rikkuma juba oma esimeste poliitiliste sammudega. See sama alkoholikraanide kinnikeeramine korjas turult ära päris suure koguse "tarbekaupa", mida riik varem oma kodanikele müünud oli. Inimestele jäi kõvasti rohkem raha kätte, aga muud kaupa, mida osta, ka ei olnud. Siis tuli aretada miskine tarbekaupade tootmise "plaan", mille tulemusel mingid sõjatehased tegid titaanist labidaid, ja muid selliseid ülivajalikku "tarbekaupa", millest aga üldine majanduslik olukord ei paranenud.

Kooperatiivinduse lubamine hakkas aga tooma seda sama ettevõtete ülekanderubla (mida palkadeks ei tohtinud maksta) eraisikute kätte ning samuti kaupade turule. Ettevõte ostis kooperatiivi käest mingit suvalist sodi (sest kooperatiivi esinaine oli näiteks ettevõtte direktori ämm), maksis neile oma ülekanderubladega. Kooperatiivil mingeid palgafonde ei olnud, ka muud administratiivsed piirangud raha kasutamisel olid väiksemad - raha maksti oma liikmeile ja muile tüüpidele suures osas puhtalt kätte. Ja ronis nii samuti kaupade turule suurendades aga defitsiiti edasi.

Ja kui hakati järk-järgult plaanimajanduse administratiivmeetodeid asendama turumajandusega, siis muutus see defitsiit lihtsalt inflatsiooniks...

[Kapten Trumm]

No siin oli teema pigem selles, et osa rahvast ei tahtnud uskuda, et mingi ajani rubla täitsa kehtis ja mammid ei ajanud kodupeeti traktoristidele, kuna rublal polnud väärtust.
Rubla kaotas oma väärtuse üsna lõpus, kuskil 80ndate teises pooles sai selle eest täiesti edukalt haltuuratöid teha ja rublade eest oli isegi krooni-tuleku eel veel täiesti mõtet tööd teha.

[Kilo Tango]

Paberraha on oma olemuselt leping isiku ja keskpanga vahel. N.ö. võlakiri. Sisuliselt väidab see võlakiri, et seda esitaval kodanikul on õigus see igal hetkel vahetada keskpangas suvalise koguse mingi muu väärtuse vastu (viimasel ajal on moeks teised valuutad ja võlakirjad, vanasti kuld. Suurt vahet ei ole).

Nüüd kui asi puutub rublasse, siis rubla omav kodanik ei saanud seda viia keskpanka, et vahetada seda ekvivalendis mingite muude väärtpaberite vastu. Noh, näiteks USA dollari vastu. Seda siis tähendaski, et rubla ei olnud konverteeritav. Kuna see ei olnud konverteeritav, oli see ka raha ainult tingimisi. Sisuliselt oli tegu riigisisese kupongiga, mida sai ekvivalendis vahetada kaupade vastu, mitte klassikalises mõttes rahaga.

See, et NSVL sees sai seda rahana kasutada oli tingitud peamiselt asjaolust, et muud alternatiivi ei olnud.

[toomas tyrk]

Rubla vahetatavus kaupade vastu varjeerus ajaloo jooksul tugevalt. Erinevaid "defitsiidiperioode" olen isegi mina oma lühikese elu jooksul jõudnud ära näha. Kusjuures ma ei ole elanud üle ühtegi N Liidu rahareformi.

Rubla "kaotas" oma väärtust pidevalt oma eksistentsi jooksul. Seepärast seda reformiti, ja seepärast olid ka igasugused "natuuras" maksmised alati väga levinud ja populaarsed alternatiivid. Periooditi isegi nii kaugele, et tõesti - rublades haltuura eest ei tasutud. Keegi ei viitsinud pärast veel neid rublasi kusagil kaubaks tegemas käia...

[andrus]

Äkki on teemasse: http://www.cbr.ru/publ/?PrtId=af

[Motronicus]

Kolmkümmend rubla oli see summa. Kümnerublastes kusjuures millegipärast...aga üldiselt, koomikud, oli valuuta omamine toona kriminaalkuritegu, mida karistati reaalse vangistusega.

Kümnerublasega õnnestus mul aastal 1988 osta Varssavi vaksalis peegelklaasidega prillid. Viiesed mängu ei läinud, kuna müüja viitas sellele, et 10'sel on selge viide, et see on tagatud kulla jm väärtustega. Ei uurinud toona, mis võimalused neil nende rubladega edasi on.
Välisvalutsi pärast on nii mõnigi täna tuntud ärimees toona platel istunud.

[toomas tyrk]

Eraldi nähtus siin olid nn "valuutapoed", kus liikus importkaupa kirvehinnaga. Need olid alguses (1988 - ~1991) kõik ametlikud ja riiklikud. Hiljem, kui algas see igasuguste kooperatiivide aeg, siis avati ka "eravaluutapoode".

Kui jutt juba valuutapoodidele läks...

Valuutapoodide algus oli kindlasti enne 1988-91 aastaid. N Liidus jäid need kolmekümnendatesse, Torgsin'i aegadesse. Ja tagasitulek oli siis kuuekümnendatel, mil Venemaal tekkisid Berjozkad. Ei mäleta, et Eestis neil mingit üldist nimetust oleks olnud...

Torgsinist vast kirjutama ei hakka. Kes tahab - loeb vikipeediast, või siis "Meistrist ja Margaritast".

Berjozka süsteem aga tuli meile ikka kodu kätte, see vast tasub meenutamist. Neid poode oli kahte liiki - turistidele, ja N Liidu kodanikele, kel mingil seaduslikul moel oli õnnestunud valuutat saada. Kusjuures - turistidele mõeldud poodides nõukogude inimesele ja valuuta eest ei müüdud. Nõukogude inimesed käisid teistes poodides, kus müüdi boonide eest, ehk siis valuuta asemel antud järjekordse ersatsraha eest. Ainsad seaduslikud viisid boone saada oli välismaal tööl käia, või siis välismaalt pärandus saada. Valuuta võeti käest ära, ja et saa liiga palju ei nutaks - anti boonid asemele.

Lisaks olid veel merelaevandusel omad "Albatrosi" poed, kus müüdi välissõidu meremeestele nende "justkui valuuta", ehk siis merelaevanduse boonide eest. Tallinnas oli ka vähemasti üks Albatrossi pood.

Hindasid ma võrrelda ei oska, kuna nõuka ajal mul ühtegi valuutapoodi asja polnud. Turistidele mõeldud pood oli Tehnika ja Toompuiestee (tol ajal oli vist Gagarini?) nurgal. Seal on praegugi miskine tehnikapood. Mäletan, et seal olid akende eest (kaheksakümnendate algus) mingid ribikardinad, millede vahelt sai ikka poodi piiluda ja näha, mida üldse müüakse. Koolipoistena sai seal akna taga kord passitud ja piilutud kuni poest mingi turvavanamees välja tuli ja meid sealt minema ajas.

Albatrossi poe lähedal elas mul üks keska aja klassivend. Aadress ei tule meelde. Temal külas käies sai ka seda poodi väljast imetleda. Aga sellel olid aknad nii hoolega üle võõbatud, et piiluda polnud ka midagi...

Et pole vaja imperialistlikku propagandat vahtida.

[Tegelane5]

No siin oli teema pigem selles, et osa rahvast ei tahtnud uskuda, et mingi ajani rubla täitsa kehtis ja mammid ei ajanud kodupeeti traktoristidele, kuna rublal polnud väärtust.

Loomulikult ei makstud ainult "poolestes", keegi pole seda väitnudki. Kui aga võtta aluseks kasvõi ainult sinu enda sõnad:

Mäletan, et kolhoosiajal kehtis meie kandis kord, et poest "sai kätte" peale kella 14.00 - see vältis selle, et traktoristid polnud juba hommikul auru all ja kuna peaparandust sai nii hilja, siis elementaarse töövormi hoidmiseks ei saanud eelmise päeva õhtul eriti palju juua. Sellega saavutati see, et vähemalt pool päeva tuli tööd teha.

Sellise kaadriga oleks kindlasti teravaga jutule saanud, kui midagi vaja oleks olnud.

[Lemet]

Torgsinist vast kirjutama ei hakka. Kes tahab - loeb vikipeediast, või siis "Meistrist ja Margaritast".

Või kuulab Müstilise Venemaa järelkuulamisest, Vseviovil oli päris pikk seeria saateid sel teemal.

Tallinnas oli ka vähemasti üks Albatrossi pood.

Kaks vähemalt. Üks oli Raadiomaja juures, teine Hendriksoni küüru juures.

[VanaUnt]

60. aastate lõpus sai minu kauge sugulane USA-st mingi päranduse, milleks pidi ta isegi seal kohal käima. Valuuta kanti mingisse Valuutapanka Moskvas, siis sai ta mingi aja tagant nendes turistedele mõeldud poest kaupa ostmas käia. Enamasti käis ta Moskvas või Leningradis, Tallinnas polevat olnud kaubavalikut. Mina sain tema käest siis närimiskummi ning mingeid komvekke ja emale kingiti mingi loomakrae, mis pidi seal odavam olema, kui rublade eest. Kusjuures on meeles, et seda poeskäiku ei saanud suvaliselt vaid sellele eelnes mingi Tallinnas asjaajamine ja paberite ajamine. Veel oli vist ettemääratud summa, mille eest ühe korra sai ja vist ka mingi ajavahe. Olin siis paras jõnglane ja üksikasju mulle kõike ei räägitud.

[Fuchs]

Kui välismaa asjadega kauplemisest nõukogude Eestis rääkimiseks läks, meenub seik vist 80ndate keskelt - kui Tallinnas vanalinnas koolis käima sai hakatud, avastasin mingi hetk Pikal tänaval asuva põhiliselt lääne elektroonikaga kaupleva komisjoni kaupluse. Vot see oli tolle aja Kesk-Eestist pärit poisile ikka tõeline starwars ja imedemaa, mida seal lettidel näha võis. Tõsi, hinnad olid minu mälu järgi ka suht kosmoses. Näitena võiks tuua, et odavama otsa kalkulaator (selline õhuke krediitkaardi mõõtu) maksis vist 40-50 rubla. Ehk siis pea pool tolle aja keskmisest palgast