Jäin sellelt lehelt imetlema neid õlle- ja veinisilte ning hakkas silma, et jube kanged vikatid olid kõik õlled. Kuna ma ise sel ajal veel vägijooke oma vanuse tõttu ei tarvitanud, tekkis küsimus, et kas see oli teadlik plaanimajanduslik strateegia (noh, et teeme kangema õlle, saab väiksema koguse tarnida - mehed peavad vähem tarbima, kõik kasumis või oli tänapäeva mõistes normaalseid, noh nii 4-5% õllesid ka saadaval? Kummaline praktika on muidugi ka mõnel õllesildil kanguse määramine kraadides
Kartuleid sai sügisel võtmas käia jah. Kast oli minu teada 45 kopikat ja poole päevaga sai keskmiselt 8-9 kasti kartuleid korjatud. Minu meelest hiljem küll palka samas suuruses kätte ei saanud, mis väljateenitud oli, ju mingi osa rahast jäi koolile.
Ühel aastal juhtus selline lugu, et mul vanem vend oli põllul traktoristiks, kes vagusid lahti ajas ja siis teine vend oli samal ajal kartulikorjaja. Kuna vanema venna käes olid ka talongid, siis jagas ta talonge nooremale vennale kohe suuremas koguses, nii et noorem vend sai hiljem koolis aukirja kui kõige usinam kartulinoppija - ütles, et ta ei unusta kunagi klassijuhataja sügavalt imestunud-vapustatud pilku, kui vend diplomile järele läks. Klassijuhataja teada polnud ta just erilise usinusega kartulipõllul hiilanud, aga näed siis, kuidas esmamulje ikka petlik on.
Peale kartulinoppimise lõppu korraldati õpilastele kolhoosi poolt lõikuspidu, kus siis tavaliselt ka kartulite degusteerimine ja parima kartulisordi väljavalimine toimus. Kolhoosi peaagronoomi üllatuseks maitses koolilastele kõige rohkem loomakartul "Sulev", kõigi nende igasuguste erinevate peente kollaste ja punaste söögikartulite asemel. Ah, kartul on kartul, ei lapsed maitseerinevustest aru saanud, ju oli kokatädi "Sulevit" keetes korralikult soola lisanud, seetõttu maitseski rohkem kui teised sordid. Torti-kringlit-morssi pakuti muidugi ka.
Neid sinakas-valgeid seakartuleid "serveeriti" minu kooliajal ka sööklas - enamasti oli neid vähemuses normaalsete, kollaste kartulite vahepeal. Ehk siis lohakas sorteerimine. Võibolla seepärast need maitsesidki õpilastele, inimene harjub kõigega.
Taolise kvaliteediga sorteerimine annab kõva tagasilöögi sordiaretusele, kui koristamist piisavalt "puhtalt" ei tehta. Meil käis maal kartulikasvatamine peamiselt Pätsu tehnoloogiaga, ainult muti ees asendas hobust traktor. Aga eri sorte eraldati rangelt, näiteks varased hilistest. Kui varane sort satub hiliste vakku, on see võtmise ajaks mädaks läinud. Hiline sort varaste vaos aga ei anna saaki.
Toidu valmistamisel (nt keetmine) on aga eri sortidest kartulid paras jama - osa keeb pudruks ja osa karjub alles hamba all.
Üldiselt toona kasvatasime ise (kartuli all oli ehk 0,5 ha) seepärast, et tollane kolhoosikartul oli pehmelt öelda kehvake. Enda oma oli maitsvam, polnud seakartuliga segamini ega sinine-mädane. Ja sortikartuleid käidi ka Jõgevalt hankimas.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
TPI teisel kursusel aeti meid noori tudengeid ka kolhoosi tuhleid noppima, Oli aasta 1980. Pool rühma olid Muhus Ellamaal ja teine pool koos abirühmaga Lümanda kandis Karalas. See kõik kestis ligi kuu, kusjuures nv olid vabad, kes jäi kohale, kes läksid niisama rändama. Seal maksti ka vaka pealt, jagati neid papitükkidest pitsatiga talonge. Summat nüüd paraku jälle ei mäleta, kuid midagi sealt tasku kogunes. Elasime Karala EÕM-i majas, söök oli kolhoosi poolt ja see polnud mingi lurr, oli kenasti tummiselt liha täis. Toitu käis valmistamas iga päev üks kohalik vanem naisterahvas ja ta tegi seda väga hästi ning puudu toidust ei olnud.
Saadud raha eest käisime nv mööda saart rändamas ning nautisime vennasrahvaste toodetud kvaliteetveine nagu "Isabella", "Agdam" ning piiritusveinide kuningat "Krepkoe" Kena oli.
Samas meenus, et keskooli ajal käisime klassiga peale sügisest tuhlivöttu kevaditi metsa istutamas, et nn klassiekskursiooniks raha korjata. Seal maksti vist rohkem kui kolhoosi põllul, mäletamistmööda maksti istutatud taimede arvu pealt.
Asi polnud sordis - siniseks läksid mitte seakartulid vaid ka tavalised toidukartulid ning põhjuseks oli ikka kunstväetiste liigne kasutamine. Kodulapil loomasõnniku peal kasvanud tuhlid kõik kenasti kuldkollased.
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Walter2 kirjutas:Asi polnud sordis - siniseks läksid mitte seakartulid vaid ka tavalised toidukartulid ning põhjuseks oli ikka kunstväetiste liigne kasutamine. Kodulapil loomasõnniku peal kasvanud tuhlid kõik kenasti kuldkollased.
Kunagi iseseisvusaja alguses tehti üks nitraatide uuring ja selgus, et mitte kolhooside kartulid polnud kurja juur - vajalikust rohkem nitraate ja nitriteid (vähki tekitavad) leiti ka tädi Maali turukartulitest, nitraatide ja nitritite sisalduse mõttes pole palju vahet, üle väetamise puhul nii mineraalväetise kui lehmasitaga tekivad need liigses koguses juurikatesse mõlemil puhul.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Siniseks läksid kartulid väidetavasti väetisainete vale vahekorra tõttu, mitte otseselt üleväetamisest. Majandipõllul kasvatati ka teisi sorte, mis olid saagikad, aga ei olnud maitsvad - Sulev, Olev jm.. Erasektor kasvatas oma tarbeks muud, mõned sordid olid veel EV aegsed. Kasvatati ka Jõgeva kollast, mille kvaliteet on üldteada. Kuid sort on haigusõrn ja muidu nõudlik.
Ma olen terve lapsepõlve turul käinud müümas ja turg on koht kus on kõige rohkem tünga tehakse müüdava kauba päritoluga. Küll need maali kartulid olid hulgilaost pärit. Nitraadi tõendi saamiseks viidi jälle omalt põllult pärit juurikaid. Õuna sort muutis ka vastavalt küsija emakeelele. Ema käib siiani turul müümas ja ega seal midagi muutunud küll ei ole. Nõudlus ja pakkumine...
Nali ka juurde: Aus talumees väetab põldu päeval ja avalikult, ökotalumees öösel ja salaja.
Kapten Trumm kirjutas:
Kunagi iseseisvusaja alguses tehti üks nitraatide uuring ja selgus, et mitte kolhooside kartulid polnud kurja juur - vajalikust rohkem nitraate ja nitriteid (vähki tekitavad) leiti ka tädi Maali turukartulitest, nitraatide ja nitritite sisalduse mõttes pole palju vahet, üle väetamise puhul nii mineraalväetise kui lehmasitaga tekivad need liigses koguses juurikatesse mõlemil puhul.
Vanasti kui facebooki ei olnud veel, teati ainult oma pere sees, kes loll on.
Nitraadid muutusid kuumaks teemaks kuskil 1988-89 a kui hakati isemajandavast Eestist ja talude taastamisest kõva häälega rääkima. Ei tehtud mitte ainult ühte uuringut vaid kirjutati igas rajoonilehes ja mitu korda. Kõige rohkem oli neid alati lehtsalatis. Kartul oli samuti pidevalt hambus.
Nitraaditeema tõmmati toona samamoodi päevapealt käima nagu praegult neegrite haletsemine. Me müüsime samuti Tallinnas kartulit - mõnikord Keskturul , mõnikord Lasnamäel. Kui laiemad massid nitraadiküsimuse avastasid hakati iga päev nitraaditeste tegema. Varasemalt tuli igal hommikul viia kolm oma käega valitud kartulit turu laborisse. Seal visati korraks pilk peale, lennutati suurde potti (sellest vist keetis kontoora omale lõunaks suppi) ja kirjutati müügiluba välja. Uue korra kohaselt lõigati toodud kartul noaga pooleks ja kui see õhu käes kohe siniseks ei tõmbunud lubati müüki paisata.
Päris sodi siis müüa ei saanud. Hiljemalt lõunast oleks ümberkaudsetest korrusmajadest tulnud vihased mutid õigust mõistma , kellel pann, kelllel pudrunui või midagi muud kättejuhtuvat pihku haaratud.
Sinakas-valged "seakartulid" olid ilmselt "Sulev". Kõlbasid tegelikult nii seale kui inimesele ja olid igasugustes sööklates üldlevinud. Saagikus mumeelest suurem asi polnud, üsna väikesed olid aga kannatasid mehhaniseeritud koristamist. Suured ja kollased inimesekartulid , "Ando" oli üks levinud sort, mädanesid raudpolt kevadeks ära kui neid kõigepalt rootoriga lahti aeti, siis kaugelt plekkämbrisse loobiti ja veel mitut moodi vintsutati. "Jõgeva kollane" oli samasugune mõiste nagu õunapuude hulgas "Suislepp" - kõik teadsid ja pidasid heaks kuid vähesed kasvatasid. Minu eluajal vist majandites enam mitte ja Jõgevalt sellenimelist sordikartulit ka enam ei saanud. Sorti aga peab aeg-ajalt värskendama muidu muutuvad mugulad iga aastaga aina kiduramaks.
Tõsine seakartul oli hoopis Venemaal-Valgevenes aretatud "Giant" või "Gigant" - suured nagu päti rusikad ja nii vesised et tükati võis kurgiga võrrelda. 1990-ndate alguses andis majand seda miskipärast oma hoidlast kolhoosnikutele (võib-olla palga kompenseerimiseks .... ei mäleta). Me vennaga üritasime neid turul müüa aga seda ei tahtnud küll mitte keegi. Olgugi et 1991-1992 olid sellised aastad, et Tallinnas võttis nälg inimestel leti ääres silmanägemise ära.
retti kirjutas:See autolavka "lehmakeeks" oli just see mis kraavikalda ja põõsastevahelise heina lisaks lehma mao ja maksa viimase, lõpliku rikkumise ära tegi.
"Lehmakeeks", mida kõike küll veel teada ei saa. Minu mäletamist mööda oli see "seakeeks" ja lehmadele leiba sööta ei tulnud küll kellelegi pähegi.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Aktsiaseltsi Räpina Leib Põlva Leivatööstuse juhataja Anne Varul kolmekümne aasta tagust leivatehase tehnoloogi elu taga ei igatse. «Vormileiba küpsetasime kolmes vahetuses, leivaahi huugas ööpäev läbi. Tellitud oleks veelgi rohkem, aga ahju võimsus lihtsalt ei kandnud.»
Küpsetati 18 tonni rukkileiba päevas. Üle poole sellest oli rukkilihtleib ehk rahvakeeli seakeeks, mis kadus nagu kerisele. Pisut parem leib, 14kopikane kroovleib, oli loomasöödaks kallis.
Varul: «Polnud kellelegi saladus, et leiba söödeti lehmadele ja sigadele. Meie pagarid ei suutnud kuidagi ära imestada, miks tehakse toodangule üldse praagiakte, kui autolavka peal topiti värske leib kartulikotti, nii et pealmine koorik nagunii katusena maha lendas?!»
Pensionär Linda, tubli vasikatalitaja, kirub toonast valitsust mahlakate sõnadega. Jõusööta müügil polnud, seda sai ainult müüdud piima eest. Lehma peale kulus nädalas 10–12 pätsi leiba ehk kuni 1 rubla 44 kopika eest. «Mul oli kolm kasvavat poissi, maapoes piima ja kohupiima ei müüdud. Oma lehma piim kulus piimasupiks ja pannkookideks. Vahel Kellile leiba söötes nutsin ja mõtlesin, et kui oleks püss, laseks mõne seltsimehe teistele hoiatuseks maha.»
Seakeeksiks nimetati kandilist vormileiba, aga võib-olla mõnel pool ka lehmakeeksiks, kes teab. Minu lapsepõlvekodus loomadele leiba ei söödetud, kui siis ainult toidujääke s.t kuivanud leiba, mida ise enam toiduks ei tarvitanud. Seakeeks oli värske ja pehmena täitsa hea leib, krõbeda koorikuga, kuigi pisut hapuvõitu.
Lehmakeeksi erinevus tavalisest vormileivast seisnes selles, et selle valmistamiseks segati taignasse poest tagasi saadetud (ei ostetud ära või läksid kõvaks, leiba toona ei pakitud) leivad. Need jahvatati peeneks ja segati taigna sisse. Selline leib oli tavalisega võrreldes kuiv ja puine. Odavam oli ka - kui õigesti mäletan, siis lehmakeeksi päts maksis 12 ja õige vormileiva päts 16 kopkat. Muidu toodeti neid samadel liinidel kui "õiget" vormileiba. Ja kuna selle tootmine sõltus vana leiva tagasituleku hulgast, siis seda poes päris iga päev ei olnud. Meie rajoonis esines see lehmakeeks üksnes vormileiva kujul, sest kohalik leivatehas peale vormileiva muud leiba ei toonud - põrandaleib ja peenleib tuli ise Tallinnast või Keilast tuua, kui sinna asja oli.
Jõmpsikana pidin seda keeksi külapoest toomas käima - oli ajaline aken 12.00-14.00 vahel, kuskil peale 12 tuli kaubaauto ja veits aja pärast oli värske leib müügis ning kell 14 lõppes kolhoosis kehtestatud kuiv seadus - selleks ajaks oli suurem osa siniste ninadega traktoriste ja muidu -riste juba järjekorda võtnud, sest hakkas saama kangemat keelekastet. Kui jäid hiljaks, siis pidi laps taoliste kollidega ühes sabas seisma.
Kell 14 oli seepärast, et inimesed vähegi tööd teeks. Viinaninade mure oli aga seal põrgupalavas belarussi kabiinis vastu pidada, kuni "saama hakkas". Siis sai pead parandada ja uuele ringile. Selliste "kaadrite" hulgas polnud muidugi kainel ja töökal masinamehel teha ära mitme mehe töö ja saada endale kolhoosi ehitatud ridamajaboks (jagati ka töölistele) või autoostuluba. Rääkimata rohketest õnnetustest, mida need vindised masinamehed korraldasid (egas nad jalgsi ju poodi sõitnud ja sealt koju). Niipalju kui mina mäletan neid, siis alkovabu masinamehi oli üksikuid. Valdav enamus olid ikka viinaninad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
retti kirjutas:See autolavka "lehmakeeks" oli just see mis kraavikalda ja põõsastevahelise heina lisaks lehma mao ja maksa viimase, lõpliku rikkumise ära tegi.
"Lehmakeeks", mida kõike küll veel teada ei saa. Minu mäletamist mööda oli see "seakeeks" ja lehmadele leiba sööta ei tulnud küll kellelegi pähegi.
Mul vanaema ostis lavka päeval leiba ikka kartulikoti täis. Mis kõik nädalaga lehmadele sisse söödeti.
metssiga kirjutas:
"Lehmakeeks", mida kõike küll veel teada ei saa. Minu mäletamist mööda oli see "seakeeks" ja lehmadele leiba sööta ei tulnud küll kellelegi pähegi.
Kas mitte lehmad ei lähe leiva söömisest gaase täis?
või oli tänapäeva mõistes normaalseid, noh nii 4-5% õllesid ka saadaval? Kummaline praktika on muidugi ka mõnel õllesildil kanguse määramine kraadides 
Kena oli.
"Lehmakeeks", mida kõike küll veel teada ei saa. Minu mäletamist mööda oli see "seakeeks" ja lehmadele leiba sööta ei tulnud küll kellelegi pähegi.