Ei maksa absolutiseerida enda järgi. On olemas palju tundlikumaid ja sügavama õiglustundega indiviide.
President on siin just selline näide, kes juba lapsena sai aru, mis on valesti.
Pigem võib hoopis tõdeda, et kui lapsena ei mõista, ei mõista ka täiskasvanuna, ehk siis ei maksa lapsi täiskasvanutest väga eristada.
See, et nt 10 aastasel lapsel on mingi äng tollase korra tõttu, peab olema ikka üsna erandlik, mitte reegel.
Ma tundsin inimest, kes lõpetas 9 klassi elalisena kuldmedaliga keskkooli - erand, mis kinnitab reeglit (enamik ei lõpeta).
Täna ka enamik lapsi ei vaeva oma pead demograafia või julgeoleku küsimustega.
Minul on 4 last - kui noorim, 5a välja arvata (kes mõtleb mänguasjadest), ei vaeva keegi eriti pead, mis riigis toimub.
Ikka uus nutitelefon ja sellised päevakohased mured.
Sellised ängi asjad on lapsepõlvele hiljem juurde mõeldud (ka presidendi puhul), nagu on enamasti juurde mõeldud ülimalt positiivne lapsepõlv.
Siit hakata otsima mingeid "eriti sotsiaalselt tundlikke tüüpe" on selge jama.
Pigem tõmbaks paralleele endiste komsomolkuste ja kommarite "isamaaliseks" muutumisega. Jutud sellest, kuidas nad nõuka korda seespoolt muudkui EV tekke huvides õõnestasid, on mõeldud takkajärele - et õigustada enda punast minevikku. Tegelikult taoline element varastas ja kuritarvitas positsiooni toona ja tegi seda ka vabariigi ajal - lihtsalt pintsaku ja parteipileti värv muutus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.