www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 06 Dets, 2019 8:51

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 5856 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 368, 369, 370, 371, 372, 373, 374 ... 391  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 10:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 27018
Oma kogemustest võin öelda, et vene ajal saadud TPI inseneridiplom maksab minu silmis kõvasti rohkem kui täna TTÜ-st saadav. Võibolla on asi lihtsalt "vanakooli korras", aga olen palju kordi täheldanud, et need tänased "insenerid" pakuvad üsna lõdva randmega välja tehnilisi lahendusi eriti mõtlemata, mis nendega tellijale kaasneb. Olen näiteks näinud ühe ja sama ala eskiisi - kus 70ndate alguses TPI diplomiga insener lahendas ära üheainsa solgipumplaga, aga 5a vana TTÜ diplomiga pani samale alale tuima näoga 4. Miks? Sest kanalisatsiooni pumplatega lahendada on palju lihtsam (projekteerijale) kui jamada kallete, pikiprofiilide, geoloogia andmete ja muu sellisega.

Teine asi on lohakus/distsiplineerimatus. Ilmselt tänaseid insenere poogitakse praktiliste töödega koolis liiga vähe. Kui sulle saadetakse joonis, kus survekanalisatsiooni toru on ühendatud sajuvee restkaevuga, siis hakkab minu parem nimetissõrm tegema küll vaistlikke päästikule vajutamise liigutusi.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 10:48 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17291
Trumm, järsku on asi osaliselt ka selles, et TPI diplomi omanikel on tänaseks peale paberi olemas ka märkimisväärne elu- ja töökogemus? Mis noorsandidel veel puudub.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 12:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 27018
Olen mõelnud, et vahest oli probleem selles, et toona polnud kõrgkoolidiplom business nagu see täna on. Ka "tasuta" hariduse puhul - eelarvest antakse raha ikkagi "peade" arvu järgi ja mida rohkem välja kukutad, seda vähem raha saad. Ja kui liiga agaralt välja kukutad, siis hakkavad sinu peale laekuma kaebused rektorile ja järgneb vaibale kutsumine vestlusega, et kelle taskust/pealt sinu palgaraha tuleb. Selliste "arengute" vältimatu tulemus on hariduse väärtuse devalveerumine, kus diplom antakse lammastele, kes pole selleks lihtsalt vajalikul vaimsel tasemel.

Mina nt käisin autokoolis veel riigi raha eest (keskas oli toona selline "kohustuslik" eriala - 3.liigi autojuht). Kursuse alguses ütles õpetaja nagu varasematele aastakäikudele - autojuhiks ei pea igaüks saama, selleks saavad vaid parimad. 25-st alustanust said load kas 12 või 13. Mina sealhulgas. Sõitsin hiljuti teisest Eesti otsast koju ühe KV-s C-kati load saanud autojuhi kõrval, no taolise sõidu eest (koolitab erafirma) oleks ka mulle load jäänud kaugeks unistuseks. Ja toona polnud kaevata kuskile - olid sitt mees ja ei suutnud ilma raginata käike vahetada või boksi tagurdada, oli lihtsalt sitt päev, kellele kurdad, mingid kaebamised oleks sulle rohkem veel probleeme toonud.

Sestap olen tänini sellisel tagurlikul seisukohal, et inimese harimine peab olema maksumaksja raha eest ja õpetajal/õppejõul peab olema suveräänne õigus välja kukutada selline jama, mille jätkusuutlikkuses kahtlused on. Ei ole vaja ajada taga mingeid "läbimise protsente" (näit tänaste autokoolide väidetav 90% riigieksamite läbimise protsent ei tekita minus muud kui kurba muiet).

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 13:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17291
TPI tung ja sealpüsimine oli suuresti tingitud ka alternatiivist veeta kaks aastat laia kodumaa avarustes. Või lausa kolm, kui vanajumala väga välja olid vihastanud. Hirmuga õpiti, et mitte välja kukkuda.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 14:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Dets, 2018 21:26
Postitusi: 656
Lemet kirjutas:
TPI tung ja sealpüsimine oli suuresti tingitud ka alternatiivist veeta kaks aastat laia kodumaa avarustes. Või lausa kolm, kui vanajumala väga välja olid vihastanud. Hirmuga õpiti, et mitte välja kukkuda.


See oli väga hea motivaator küll. Minu mäletamist mööda pidi kõrgkooli kaadriosakond eksmati puhul sõjakomissariaati sellest koheselt teavitama. Siis oli kiire minek.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 15:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Juul, 2016 11:09
Postitusi: 660
Mina kui Hobusevaraste Ülikooli Sotsiaalteaduskonna lõpetanu (kes seda küll oleks võinud arvata, eksju) ei saaks öelda, et mu kursusekaaslased oleks kuidagi viletsasti elus toime tulnud. Enamik neist teinud suurepärast karjääri. Asi pole koolis, vaid kuidas inimene oma hariduse ja diplomi tööle oskab panna.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 15:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Jaan, 2013 10:51
Postitusi: 532
Sattusin ühe teksti peale, kus üks umbes minuvanune naisterahvas meenutab vanu aegu. Tuli kuidagi väga tuttav elu-olu meelde. Millegipärast hakkasid aga kummitama kuklas ühe teise akf meenutused lapsepõlvest maal ja sealt läbikumav "helge lapsepõlv". Muidugi see akf on natuke noorem kah.

Kui kool viimastel maipäevadel lõppes, saadeti lapsed maale vanaema juurde. Vanaema, kes neil aastatel talvitus linnas laste juures, oli saabunud juba aprilli lõpus, võib-olla maipühadeks. Ta oli talveaknad eest võtnud ja puukuuri seina taha tassinud. Siis oli ta õiendanud jorjenijuurikate ja gladioolisibulatega ning külvanud savipottidesse suvelillede seemned. Uue kilekatte sai kasvuhoone. “Maa tegemise” asjus tuli rääkida naabrimehega, kes oli kolhoosis traktorist Belarussi peal. Sõnnik oli juba sügisel teise naabri laudast kohale kärutatud. Belarussimees kündis põllu üles, kusjuures iga kord kiruti, et tõmbab liiga sügavalt — keerab savi üles — ja alati ühte pidi, nii et põllu üks ots jääb lausa auku. Aga nii ta oli. Belarussimees sai töövaeva eest viinapudeli ja vist mõne rubla raha ka. Lastega seda ei arutatud. Ja ega lapsed kevadtööde ajal üldiselt maal olnudki, nemad saabusid, nagu öeldud, juuni alguseks. Siis tärkasid peenardel juba esimesed porgandid ja tillid ning kurgitaimed ootasid klaasist lavades välja kile alla istutamist.

Kogu krunt oligi praktiliselt potipõllumajanduse teenistuses. Kartulid, porgandid, kapsad, sibulad, herned, oad, kurgid, kõrvitsad, õunapuud ja marjapõõsad. Lilli vanaema küll armastas ja kasvatas, aga meelde on neist jäänud miskipärast ainult lõvilõuad ja floksid. Mõlematelt korjasime me õisi, mis olid “ballikleitideks” nukkudele, kelleks omakorda olid põlenud peaga tikud. Vaat sellised mänguasjad … aga jah, lillepeenrad elasid oma elu ja muru polnud majapidamises üldse. Päris maja eest ja marjapõõsaste vahelt löödi vikatiga heina madalamaks ja kogu lugu. Kartulivagude taga kraavikaldal oli küll siiluke mättalist heinamaad, kust piimatädi oma lehmale heina tegi. Sealt käisime me üle, kui jõe äärde mindi.

Piimatädilt toodi piima kolmeliitrise kilumannerguga. Piimal lasti natuke seista, kuni koor pinnale kerkis. Siis riibuti koor eraldi kaussi ja piim valati purkidesse. Kaua ta ei säilinud; maapiimast sai peagi tarretisetaoliselt paks hapupiim, mis suurtele hirmsasti maitses. Lastele tehti hapupiimast rohkem pannkooke, nemad olid linna keefirilurriga ära rikutud ega osanud ranmmusaid võdisevaid hapupiimaklimpe hinnata. Või siis kuumutati hapupiima pliidil tasasel tulel ja tehti kohupiima. Sellest sai hapukoore, soola ja sibulapealsetega mõnusat tahedat leivakatet.

Piimakraami sai tegelikult poest ju ka. Kahel päeval nädalas tuli linnast piimakombinaadi auto, kus tõsteti maha traatkastid pooleliitriste piimapudelite, veidi väiksemate rõõsa koore ja veel väiksemate hapukoorepurkidega. Plastmasskastis ligunesid pärgamentpaberisse keeratud kohupiimapakid. Oligi kogu lugu. Piimaauto saabumist kogunesid poe ette ootama pea kogu küla tädid. Saba eesotsas, tõsi, võtsid pidulikult kohad sisse sõjaveteranid ja noored emad. Kõik teadsid neid ja tegid nurisemata ruumi — kui seadus, siis seadus. Mõnel nädalal võipakke ainult veteranidele jaguski, teised pidid leppima võimargariini või hoopis lauamargariiniga. Jumal teab, millest neid tehti, aga “poslamaslat” ehk rafineerimata päevalilleõli põlati üldiselt veel halvemaks.

Lihakraamiga oli lugu veel hullem — see saabus samamoodi kaks korda nädalas ja polnud mingit kindlust, et näiteks keeduvorsti üldse tuleb. Kui tahtsid sünnipäevaks kartulisalatit teha, pidid hommikul varakult sabatama minema, et üldse lootust oleks. Ega peale keeduvorsti ning kehvapoolsete sealihatükkide muud pakutudki. See-eest said piima- ja lihasabas kõik maailma ja külaelu teemad põhjalikult läbi lõugutatud.

Muudel päevadel sai poest osta tangaineid, kalakonserve, kasemahla ja komme, näiteks värvilisi hernekomme või piparmündidražeesid. Eks mehed ostsid muidugi viina ka. Õlle joomine polnud eriti kombeks ja odavaid piiritusveine jõid ainult päris joodikud. No ja muidugi sai poest leiba ja saia. Sellega oli samuti, et kui tahtsid kindel olla, tuli poodi minna varahommikul. Ikkagi võis juhtuda, et uksel tuli sulle vastu mõni külatädi, suur kuhi vormileibu käevarrele laotud nagu puuhalud. See oli odavam leib, mida osteti lehmadele. Ostsid need, kellel ei õnnestunud majandist jõusööta “hankida”. Piima kokkuostuhind tasus selle seatembu ära; leiva loomadele söötmist pooliti nagu häbeneti ja mokaotsast siunati, aga tehti ikkagi.

Lehm oli kui mitte igas, siis igas teises majapidamises. Küla ühiskarja, kus pered kordamööda loomi valvasid, mäletasid veel vanemad lapsed. Meie jaoks kõlas see nagu muistne romantika. Nüüd viis iga pere ise oma lehma karjamaale ja pani ketti ja käis lõuna ajal lüpsmas ja tõi õhtul koju. Rasked ja rahulikud punased lehmad taarusid mööda, ketid tänavakividel järel kolisemas, ja keerasid igaüks oma hoovi sisse. Lehmade tõttu oli suve oluline osa heinategu — higine, torkiv, tolmune, tüütu — ja kärbsed. Kärbseid oli kõikjal ja palju. Neid notiti kärbselapatsiga, aga see oli lootusetu võitlus. Küll võisid need õudsed pinisejad hommikust und rikkuda.

Kui kärbestega asi päris kontrolli alt väljus, pani vanaema uksed-aknad kinni ja lasi toa Dihlofossi täis. Ja kapsaussidele segas ta kastekannus rahumeeli Klorofossi lahust. Ökoloogiast ei olnud keegi midagi kuulnud. Muidugi sõime me talvel neid klorofossikapsaid hapendatult. Mulle meeldis küll värskekapsasupp rohkem ja eriline maiusroog oli hakklihaga hautatud värske kapsas. Oleks seda vaid tihemini saanud!

Suure hulga suude ära toitmine kolm korda päevas vähese raha ja vähese poekaubaga oli muidugi paras nuputamine. Suvel ei tahtnud ju väga palju pliiti ka kütta ja puid raisata. Hommikuks soojendati tihti pannil eelmise päeva ülejääke või pakuti odrajahuputru või pannkooke või praesaia. Lõunat söödi pigem hilisel pärastlõunal. Siis oli laual tavaliselt kontidest keedetud supp, mis sisaldas alati kartuli-, porgandi- ja sibulatükke ning nimeandvat lisandit — frikadellid, klimbid või makaronid. Vahel olid supis sibula asemel herned ning supileemeks piim. Piimasupid olid veel omaette teema, olgu siis riisi või klimpidega.

No ja muidugi kartul keedetuna, praetuna või pudruna. Kartuleid praadis vanaema searasvaga suurel mustal raudpannil. Väikseid valgeid imelise maitsega kartuleid, mis pudruks tambituna ja vahule klopituna moodustasid kooretaolise kuhila. Kartulipudrule ja keedukartulitele anti lisaks praeliha viile, kotlette või hakklihakastet. Juurde sai marineeritud kurki või kõrvitsat või värsket kurgi-tomatisalatit hapukoorega. Magustoiduks oli — kui oli — mannakreem või bubert või kissell või plaadikook.

Mõnikord lisandus hilisele lõunale veel õhtune teejoomine võileibadega. Tee oli pärnaõitest või vaarikavartest, leivakatteks oli näiteks kalakonserv hakitud keedumunaga. Või söödi oma kasvumaja tomatit võisaia peal. Nii oli argipäeviti. Peotoidud olid väheke teised, aga aukohal nende seas oli alati kartulisalat. Ja mingid külmad suupisted, mida oli linnast õnnestunud hankida — suitsuvorst või sprotid. Või oli tehtud mmm … maksapasteeti.

Kodused peod kujunesid tundidepikkuseks istumiseks ja söömiseks-joomiseks. Varem või hiljem võttis keegi ka lauluviisi üles ja kõik laulsid või vähemalt ümisesid kaasa. Esiotsa ikka saksaaegseid ja sõjajärgseid sentimentaalseid ballaade, aga mida enam napsupudelid tühjenesid, seda enam sigines repertuaari rohkem või vähem julgeid kahemõttelisusi ja lõpuks juba päris lori. Selleks ajaks olid väiksemad lapsed nagunii ammu lauast läinud.

Kus siis lapsed olid ja mida nad tegid? Hommikul nad muidugi magasid kaua oma pööningutoas. Et mitte öelda poole lõunani. Sest hilja õhtul oli ju käidud veel kuskil “luuramas” — külatänav oli hämaruses nii põnev, teistmoodi häälte ja lõhnadega. Või oli käidud kinos ja vaadatud ära kaks kaheseerialist India melodraamat järjest. Kino näidati kultuurimajas, kahekümne kopika eest sai pudedast sinisest paberist pileti, eesreas istusid memmekesed, viimases reas popid kutid. Pärast seansi lõppu, vahel ka järgmisel hommikul naelutas mehaanik tahvlile järgmise päeva kinoplakati. Kõige kõrgemas hinnas olid Prantsuse komöödiad ning ajaloolised mõõga-ja-mantli seiklusfilmid. Telekast ei tulnud ju suurt midagi; koolivaheajal näidati küll vahel patriootilisi põnevussarju ja kui just heinatöö tagant ei sundinud, siis neid ikka vaadati.

Ega lapsi tegelikult aiatööga ülearu ei vaevatud. Lapsed mängisid mädamuna või pallikooli või sulgpalli või koroonat. Või sõitsid rattaga või käisid jõe ääres ujumas. Kõige suurem rõõm oli siis, kui emad-isad haruharva mängudes kaasa lõid. Erilisteks sündmusteks olid suvised pereüritused — rajooni laulupäevad, laadad ja motokrossid. Seal sai inimesi näha ja nalja ja vaadikalja ja šašlõkki ja jäätist. Vihmase ilma meelahutuseks oli tüdrukutel vanadest kaltsukottidest ilusamate tükkide otsimine ja nukuriiete õmblemine. Poisid — jumal teab, neid vihm küll toas ei hoidnud, eks neil olid oma käigud.

Ühine meelelahutus oli liivahunnikutesse linnade ja losside kaevamine. Liivahunnikuid oli õues alatihti, sest midagi ehitati — sauna või kuuri või suitsuahju. Ehitusmaterjali “hangiti” tutvuste kaudu ja igaks juhuks alati suure varuga. Maal ruumi küll — las ta seisab. Nii seisid siin kõnniteeplaadid, seal prussijupid, kolmandas kohas eterniiditahvlid. See oli põnev maastik, kuhu sai ennast luurekate käigus hõlpsasti ära peita.

Kui sellest polnud küll, siis võis käia näiteks naabritädi pool tema kassipoegi nunnutamas, kuni neid polnud veel küla peale laiali jagatud. Kasse ju külas ikka kulus, nad polnud kallid sõberloomad, vaid pigem poolmetsikud inimkaaslejad, kes elasid ja paljunesid omasoodu, püüdsid hiiri ja rotte ning tulid lüpsikusanga kolksu peale piimavahtu nõutama. Ka koerad olid tööloomad, mitte sõbrad. Koeri peeti sageli ketis ja võõraid nad ei sallinud. Söögiks said nad toidujäätmeid või kaerahelvestega keedetud konte. Vahel jooksis mõni auto ette, siis toodi küla pealt uus kutsikas.

Hoopis vähem tean ma küla inimeste elust ja harjumustest. Noh, mehed peaaegu kõik jõid, see on selge. Kui olid pika päeva Belarussi peal rappunud, ega siis seda värinat vist endast teistmoodi välja ei saanudki. Mõned naised jõid ka, aga nendele vaadati ikka väga viltu. Naised pidid koduse majapidamise järje peal hoidma. Palgatööl käidi majandis või kohalikus vabrikus või EPTs, mehed ja naised ühtemoodi. Mõned ettevõtlikud kasvatasid pulle ja teenisid sellega head raha. Küla kõige rikkam pere oli oma varanduse kokku ajanud potililleäriga — peamiselt begooniad surnuaia jaoks. Eks sellega oli kõvasti tööd ka, ei saa salata, aga väheke viltu vaadati nende rikaste peale ikka, eriti kui nad külanõukogust endale igasugu soodustusi kauplemas käisid. Kõige vaesem pere seevastu hoidis ennast külanõukogust ja miilitsast eemale nagu katkust — nii mees kui naine olid marujoodikud ning nende kari imekõhnu heledapäiseid kärehäälseid järeltuljaid kasvas üles jumal teab kuidas. Muidu olid joodikute lapsed tihti kuskil eriinternaatkoolides ära. Sellest ei räägitud.

Neid asju oli üldse palju, millest ei räägitud. Ilmselt sain ma paljust valest aru ja mõnest asjast üldse mitte ja mõnda asja mäletan valesti ja mõne olen ära unustanud või vahele jätnud. Ja tagantjärgi on muidugi suved soojemad, taevas sinisem ja rohi rohelisem — nagu vanad värvilised diapositiivid, kus tavaline maakodu paistab nagu troopiline paradiisiaed.

Tekst on võetud siit: https://ignorabo.wordpress.com/


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 15:41 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 16489
Asukoht: Viljandimaa
See, et vanaema laste juures talvitus ja kevadel oma potipõllunduse peale läks, oli IMHO küll erandlik.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 17:17 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 27018
Tsiteeri:
TPI tung ja sealpüsimine oli suuresti tingitud ka alternatiivist veeta kaks aastat laia kodumaa avarustes. Või lausa kolm, kui vanajumala väga välja olid vihastanud. Hirmuga õpiti, et mitte välja kukkuda.


See TPI (või muu ülikooli) "päästev" toime oli üsna hiline leiutis. Varasemal ajal oli sul variant peale sõjalise kafeedrat saada nooremleitnandi pagunitega sinel selga ja teha mingit erialast tööd nõuka kroonu heaks mõnes tõelises "tõmbekeskuses". Tean nt inimest, kes sedasi sai 2 aastat veeta Kamtsatkal (peale TPI ehituse lõpetamist) raketibaaside ehitusel. Olidki nagu ohvitser, said ohvitseri palka aga tegid oma erialast asja. Raketivägede lõkmed ka peal. Kui tuli jutuks, et kas kahetsed kah, ütles, et pole kordagi kahetsenud. Ilmselt igasugu spetsehituse teemal hindamatu kool, mida tsiviilehituses saada polegi võimalik.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 17:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 27018
No eks taolist hädatalundust tuli ikka ette. Pigem olid siis maamajapidamised ikka jätkusuutlikumat laadi, kus oli võimalik ta talvel ära elada. Tõsi, see eeldas ka rakkus käsi (sellest lapsepõlvejutust see nagu välja ei tule), sest mineraalväetist või Belarussi kündma said kolhoosist kõveraid teid mööda, aga töö tuli ikka ise ära teha ja ainult tollast põllumajandust mitte näinud inimene võib arvata, et piisas vaid "kolhoosist varastamisest" ja olidki keedukartulid potis auramas. Või näiteks küttepuud. Neid polnud võimalik üldiselt ka kuskilt "vinnata", vaid tuli ise metsatööd teha. OK, kolhoosi metsast lubati teha, aga jällegi - ainult kroonilised linnalapsed, kes pole elus puid teinud, võivad arvata, kuidas "varastades" tuba soe oli. Kui palju on selliste asjadega mässamist, tihti ei teatagi (puudub kogemus).

Minu vanavanemad olid väga töökad inimesed ja eks sellest võibolla oligi see idülliline lapsepõlv maal. Meil oli enamvähem kõik olemas, rupskeid me ei söönud. Pigem oli emal sügisel probleem, et poiss oli maal kaalus juurde võtnud (meil söödi ka tugevasti) ja eelmise aasta koolipüksid olid väikseks jäänud.
Olen korduvalt tänaseks taevastel taluteedel olevate vanavanemate suunas mõttelise kummarduse teinud, et minust laiskvorsti ja virisejat saanud pole.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 18:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17291
Tsiteeri:
See TPI (või muu ülikooli) "päästev" toime oli üsna hiline leiutis. V


Ohvitserina seda kaht aastat teenida oli siiski tiba teine tera kui tavajoonapina. Juba sissetuleku osas. Mis TPI lõpetanud inseneril oli 120 robla ja värskeltküpsetatud leitnandil 250. . Mõistagi oli hea, kui seda sai teha kohe peale kooli, aga esines ka juhuseid, kus teenistusse veeti ka küpsemas vanuses kodanikke. Meil tiriti kohale näiteks pealt kolmekümnene tegelane, et enne kapteniks saamist ka tegelikku teenistust nuusutaks. Ja mis eriti koomiline- sampoliit oli taat. Misli marksismi-leninismi kateedri õppejõud. Ja mitte ainult TPI lõpetajad ei sattunud ohvitseridena kaheks aastaks teenima, sama kehtis ka Tartu tohtrite osas. Keda pahatihti õnnistati lausa kolme aastaga laevastiku laevadel.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 18:45 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 27018
Eks vaadati, mis vajadus oli. Enamus NSVL laevastikust asus kas Murmanski kandis või Kaug-Idas, ega sellistesse kohtadesse just nende sõjaväe meditsiinikoolide lõpetanute tulva just polnud. Baltikum või Krimm oleks chill küll, aga need kohad võtsid endale kiitusega lõpetanud. Seepärast aetigi neid partisanileitnante kohale.

Tegelt taolist asja peaks meil ka julgemalt tegema - kui maksa äraoleku eest viisakat raha ja täis ülalpidamine, arvan, et suurt vastuseisu ei tulegi.
Seda olen ka kuulnud, et palk oli taolisel puhul normaalne, võis poole suurem olla kui siin+kroonu ülalpidamine.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 20:33 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Jaan, 2012 0:54
Postitusi: 98
Lemet kirjutas:
TPI tung ja sealpüsimine oli suuresti tingitud ka alternatiivist veeta kaks aastat laia kodumaa avarustes. Või lausa kolm, kui vanajumala väga välja olid vihastanud. Hirmuga õpiti, et mitte välja kukkuda.


Eks see sõltus suuresti teaduskonnast ka kus tudeerisid. Mäletamistmööda näiteks TPI mehaanikateaduskonnas, kui jõudsid kolmandale kursusele, siis oli elu palju nö lihtsam. Pidid mingi suurema nn sigadusega hakkama saama, et sind välja heidetaks.
Ise lõpetasin 1984. aastal, siis võeti minuteada kroonusse nn keemikuid, nende seas paar tuttavat kes õppisid toidutehnoloogia eriala. Samas see, alates teisest kursusest, üks päev nädalas Filtri teel, oli ka üks paras jaburdus ruudus. Pikk päev 8-16:00-ni ning peale seda "samopodgotovka" varieeruvalt X kellaajani. Paras jama oli ka,kui jäid oma pikkade juustega kuidagi silma, siis saadeti kino "EHA" vastas olevasse juuksuritöökotta ja seal tuli lasta endale lõigata soeng nimetusega "po birjulinski" :D . Teadupärast oli polkovnik, nimega Birjulin, kateedri ülem ning paraku ka meie rühma kuraator. Üks meeldejääv nali ka polkovnikust, nimelt ühes loengus tekkis vaidlus temaga, polkovnik väitis tõsimeeli, et täisnurk on 100 kraadi , kogu auditoorium vaidles vastu, et ikka on 90 kraadi, kuid vana jäi endale lõpuni kindlaks. Nädal hiljem kui keegi oli ta nö fakti ette pannud, näitas temale mingit teatmeteost, polnud pölkovnik ka suu peale kukkunud ning teatas tõsimeeli, et ta oli täisnurga kraadid vee keemistemperatuuri kraadidega lihtsalt segamini ajanud :shock: . Samas peab tõdema, et sõjalise kateedris oli ka mõni mõistlik ohvitser.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Demograafia
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 22:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 8021
Asukoht: Siilis
bodom kirjutas:
Üks meeldejääv nali ka polkovnikust, nimelt ühes loengus tekkis vaidlus temaga, polkovnik väitis tõsimeeli, et täisnurk on 100 kraadi , kogu auditoorium vaidles vastu, et ikka on 90 kraadi, kuid vana jäi endale lõpuni kindlaks. Nädal hiljem kui keegi oli ta nö fakti ette pannud, näitas temale mingit teatmeteost, polnud pölkovnik ka suu peale kukkunud ning teatas tõsimeeli, et ta oli täisnurga kraadid vee keemistemperatuuri kraadidega lihtsalt segamini ajanud..

See, mida sa siin jutustad, on laialtlevind nõukaaegne vene anekdoot - ning ei ole üldse usutav, et see keiss kuidagi miski Tallinnas teeninud polkovnikuga seotud oleks :|

Teine sarnane anekdoot sulle:
..irvhambast tudeng küsib polkovnikult: kui haubits laseb lauge lennujoonega, siis haubitsa külili pannes peaks ju olema võimalik ümber nurga lasta? ..polkovnik mõtleb pisut ja vastab: põhimõtteliselt küll aga suurtükiväemäärustik seda ette ei näe.

Ja seda tüüp nõukavene anekdoote a la "tark tudeng // loll polkovnik" on veel sitaks - vot tak.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Viimati muutis Borja, 07 Aug, 2019 22:10, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
PostitusPostitatud: 07 Aug, 2019 22:09 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5080
1987 aastal aeti küll kõik meessoost tudendid peale esimest kursust sõdurina aega teenima - ju oli niivõrd suur kahuriliha puudus nõukogudemaal

Peale 2 aastat kroonut said tagasi 2 kursusele ja võisid sealt TPI haridusteed jätkata

Minuarust see Filtri tee ohvitseipäev algas 3 kursusest ja seal tehti isegi rividrilli jn sellist , NA tulnud deduskad muidugi suhtusid asjasse omamoodi

Riigikorra vahetusega muidugi see leitnandiks treenimise jama katkestati

Aga nõuka ajal pidid vist olema mingis sõjaväelaagris kas Kalingradis või kusagil sealpool oma leinadndikursuste lõpetamisel , see kestis vist kuu aega

Võidi muidugi igal ajal kui suur sotsialistlik kodumaa kutsus uuesti kordusõppustele kutsuda määramata ajaks


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 5856 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 368, 369, 370, 371, 372, 373, 374 ... 391  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 14 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt