Johannes Käbini abikaasa isa võitles Vabadussõjas kommunistide vastu ning vend saadeti Talvesõja järel Gulagi. Käbinite kodus räägiti soome keelt ja vaadati Soome TVd, üldse oli neil Soomes hulk sugulasi, kes käisid perel ka Tallinnas külas.
Tänavu talvel selgus, et Johannese mälestused on tõepoolest olemas ning peaksid eesti keeles ilmuma veel sel aastal kirjastuselt Varrak.
74-aastane Johannes Käbini poeg Eduard Käbin: „1950–1978 jõudis Johannes Käbin kommunismis pettuda ning arvas, et kõige parem oleks Eestil iseseisva riigina.“
Eduard on Moskvas elanud alates 1962. aastast, kui astus ülikooli füüsikat õppima. Eduard räägib peamiselt vene keeles, aga vahepeal ka eesti ja soome keelele – viimane ongi tema päris emakeel.
Eduard: „Mind piinab väga see, et me kodus eesti keelt ei kõnelenud. Kui isa-ema abiellusid, siis oli vene keel neil ühiseks keeleks. Hiljem Eestis õppis ema kiiresti ära eesti keele, oskas seda rääkida ja lugeda, aga koduseks keeleks jäigi kuni ema surmani vene keel. Isa sai eesti keelest aru, aga eelistas vastata vene keeles. Mul endale on selline iseloom, et ma kas räägin keelt täiesti õigesti või ei räägi parem üldse. Ema kinnitas mulle kogu aeg: sa pead rääkima eesti keelt. Kuid kui ma õppisin 1950ndatel vene koolis Valdeku tänaval, siis ei olnud eesti keele õppimine enam kohustuslik ja meil polnudki neid tunde. Hiljem aga kolisin juba Moskvasse. Mu ema oli hariduselt algklasside õpetaja. Oskasin juba enne kooliminekut kõike. Ema jälgis seda väga rangelt. Käisin 30. keskkoolis Valdeku tänaval. Lisaks õppisin klaverimängu, lõpetasin muusikakooli. Pean kohe ütlema, et mul on väga ebamugav, et ma ei räägi eesti keelt. See on mul kohe kompleks! Aga nii on elu läinud, mis teha. Isa oli viieaastane, kui nende pere kolis Venemaale. (Johannes Käbin sündis 1905. aastal Aseri kandis Kalvil – J. P.) Minu vanaisa Gustav tahtis Peterburis kaubelda Eesti kartuliga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Algul elasid nad Peterburis, hiljem kusagil linna lähedal. Kodus rääkisid muidugi eesti keelt, aga selge see, et õues suhtles mu isa vene keeles. Tema õed olid peaaegu täiskasvanud, kui pere Venemaale kolis, ja nende eestikeelne sõnavara oli suurem. Mu tädid abiellusid eestlastega, aga 1938. aastal nende mehed represseeriti. Jah (lasti maha). Üks tädidest represseeriti samuti, aga tema karistus piirdus õnneks Siberiga. Nad (tädide abikaasad) olid kommunistid, aga kus nad töötasid, seda ma ei tea. Ühe nimi oli Aleksander Blaufeld ja teisel Robert Kärner. Kolmanda tädi mehe nimi oli Johannes Käbin. Huvitav, eks ole! See mees oli kuidagi kaugelt sugulane, tema suri juba 1930ndate algul. Aga tulen nüüd isa ja keele juurde tagasi. Isa abiellus soomlannaga, kelle nimi oli Toini Luukkonen. (Nõukogude ajal ametlikes dokumentides Antonina – J. P.) Ta sündis 1908. aastal ning lõpetas isegi soome kooli Peterburi lähedal. Ema jutu järgi ta pärast kooli lõpetamist vene keelt eriti ei osanudki. Pärast abiellumist oli neil kodune keel aga vene keel. Hiljem, kui nad 1944. aasta lõpus Tallinna kolisid – elasime alguses Köleri tänavas –, oli kodus kõige rohkem aga soome keelt, sest koos meiega elasid ema õde ja nende ema, minu vanaema, ning omavahel rääkisid nad soome keeles. Mina hakkasin esimese keelena ka rääkima soome keelt. Lisaks mängis kodus Soome raadio. Nii kaua kuni ma Tallinnas elasin, rääkisin soome keelt hästi. Isa sai ka aru, aga ei rääkinud. Muidugi vaatasime (Soome televisiooni), eriti ema. Mina vaatasin ka. (Isa) vahel vaatas. Teatud ametkonnad tahtsid vist jah keelata (Soome TV-d), aga isa oli sellele vastu. Minä olen unohtanut melkoin kaikkea (eesti k: Olen peaaegu kõik ära unustanud.) Ma tean, et ema vanaisa ja vanaema olid Petteri ja Maria Luukkonen. Vene revolutsiooni ajal 1917. aastal ja pärast seda läksid nad peaaegu kõik Soome tagasi. Olen näinud Petterist ja Mariast alguse saanud suguvõsa uuringut, peaaegu kõik nende järeltulijad elavad nüüd Soomes. Eestis elab veel siiski sugulasi ema poolt, mu täditütred. Aga nad on Lukkonenid, millalgi kaotasid ühe «u» ära. Sugulased Soomes – see pole veel kõik. Asi on selles, et minu vanaisa Aleksanteri Luukkoneni nimi on Tallinnas Rootsi kirikul asuval kivist mälestustahvlil. See on Ingeri polgu mälestuseks, kes võitles Ingerimaa ja Eesti vabaduse eest. Ta suri Tallinnas haigustesse, kui Judenitši vägi Eestisse tuli. Nii jah (Johannes Käbini naise isa sõdis kommunistide vastu). Ja tema õemehed olid rahvavaenlased. Ja seegi polnud veel kõik. Minu lihane onu Kallervo võeti Soome sõja (peab silmas Soome ja Nõukogude Liidu vahelist Talvesõda 1939–1940 – J. P.) ajal sõjaväkke ning saadeti diversantide grupi koosseisus soomlaste tagalasse. Nad võeti aga kohe kinni. Ja mis siis juhtus: tuli välja, et mu ema ja onu Kallervo tädi, kes oli ka Luukkonen, töötas Soome parlamendis ja kuidagi nägi mahalaskmisele mõistetute nimekirja. Märkas seal Luukkoneni nime ja sai kohe aru, et see on tema sugulane. Kuidagi õnnestus nii, et Kallervot ei lastud maha, vaid vahetati pärast rahu tegemist Nõukogude Liitu välja. Pärast piiri ületamist saadeti ta sisuliselt otse Norilski vangilaagrisse, kust vabanes alles 1950ndate keskel.“
Väga üllatav, et selliste sugulastega inimene sai EKP juhiks. Millega te seda seletate? Kaadreid ei olnud piisavalt?Eduard: „Midagi ilmselt ei teatud. Ta ei rääkinud neist (sugulastest) muidugi midagi. (Eduard kõkutab naerda.) Kui isa õppis punase professuuri instituudis Moskvas ja see 1938. aastal laiali aeti – mille tõttu jäi tal dissertatsioon kirjutamata –, siis räägiti, et ka isa vastu valmistati kriminaalasja ette. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Isa olevat päästnud sellesama instituudi parteisekretär. (Tegemist oli kompartei keskkomiteele alluva õppeasutusega riigi juhtiva ideoloogilise kaadri ja kõrgkoolide ideoloogiliselt ustavate õppejõudude ettevalmistamiseks <em>– </em>J. P.) See oli esimene kord, kui ta pääses. Teine kord kaevati isa peale, kui teda Eestis ametist lahti kangutati, 1970ndate lõpus. Siis oli mingi paber, mida meile lugeda ei antud. (
Hiljemalt 1970ndate teiseks pooleks oli KGB tema ja ta abikaasa sugulaste kohta siiski kõik teada saanud?) Võimalik, jah. Asi on ka selles, et kui 1965. aastal avati laevaühendus Soomega, tulid sugulased meile külla. (
EKP I sekretäri perele tulid avalikult Soomest sugulased külla? Jah. No mitte just isale, mu ema sugulased tulid. Siis ei tehtud (sellest probleemi). Vist olid ema täditütred (kes Soomest külla tulid). Ei (ma ei käinud tollal oma Soome sugulastel külas). Jah, nii see läks, et ühest küljest tuli mu isa Eestisse koos okupantidega, aga teisest küljest sai temast lõpuks eesti natsionalist. Kõik oli suhteliselt rahulik selle ajani, kui ilmus Konstantin Lebedev. Enne teda olid II sekretärid Eestist: Leonid Lentsman ja Artur Vader, kes eriti töö vastu huvi ei tundnud. Teda (Vaderit) jah töö väga ei huvitanud. Lebedev aga suutis asja selleni viia. Kusjuures isal oli Moskvas suhteliselt kindel toetus, sest Eestis oli tugev põllumajandus ja dissidente ka nagu eriti palju ei olnud. Suslov toetas teda alati. Mitte kellegagi (Kremlist isa ei sõbrustanud). Mõnevõrra paremad suhted – ma ei ütleks, et tihedad, pigem isiklikud – olid isal Andropoviga. See (Nende sõprus) oli veel sellest ajast, kui Andropov juhtis Karjalat. Hiljem puhkasid vanemad Ungaris, kus Andropov oli saadikuks [1954–1957]. Ma mäletan, kui isa lamas pärast operatsiooni Moskvas haiglas. Olin teda külastamas, kui samal ajal tuli sinna ka Andropov. Nad rääkisid omavahel Vietnami sõjast, ja ma mäletan, kuidas isa avaldas kahtlust, et kogu see Ho Chi Minhi rada on väljamõeldis, mille peale Andropov vastas: «Prrropaganda!» Niimoodi r-i põristas väga kõvasti. Ta seletas isale, et on küll olemas selline radade võrgustik. Andropov võis olla küüniline, aga ta polnud rumal.“
Eduard Käbin on kogu oma karjääri töötanud Moskva ülikooli tuumafüüsika instituudis, olles samal ajal ka füüsikateaduskonna tuumafüüsika osakonna dotsent. Tema eriala on tuumareaktsioonide füüsika.<br>Käbin toimetab tuumafüüsikaalast portaali internetis
http://nuclphys.sinp.msu.ru/, mille ta asutas 2000. aastal. Tegemist on maailmas tunnustatud tuumafüüsika saidiga, mida aastas külastab kolm miljonit registreeritud külalist.
Eduard: „Mingis mõttes on see mu uhkus.“
Programmeerimise ja kodulehekülgede loomisega internetis hakkas Eduard Käbin tegelema 1990ndate algul, kui Venemaal olid pärast Nõukogude Liidu lagunemist majanduslikult rasked ajad. Teadlastele praktiliselt mingit palka ei makstud.
Eduard: „Kõik (teadlased) otsisid endale ise tegevust, et kuidagi ära elada. Mul oli vahepeal kolm töökohta. Millega ma kõik ei tegelenud: vee eraldamisega naftast ja vastupidi, Fulbrighti fondile saidi loomisega jne. Internetiga tegelesin kõvasti, saitide loomisega. Ka Eesti seltsile Moskvas tegin (kodulehekülje).“
Moskva ülikooli füüsikateaduskonna lõpetas ta 1968. aastal. Teaduskandidaadi väitekirja (tänapäeva mõistes filosoofiadoktori kraad ehk PhD) kaitses ta 1981. aastal. Ta uuris, mis juhtub, kui aatomituuma tungib mingi tagasihoidliku energiaga osake ja kuidas tuum «liigsest» energiast lahti saab. Kuni 1981. aastani tegeleski Eduard Käbin ainult teadustööga. Pidevalt töötas ta Kasahstanis Alma-Atas (tänapäeval Almatõ) asunud NSV Liidu unikaalse raskete ioonide kiirendiga. 1984.–1986. aastail õpetas ta Kuubas Havanna ülikoolis.
Eduard: „Need on ainukesed aastad mu elus, kus ma ei käinud Eestis.“
Üks tuntumaid eestlasest tuumafüüsikuid Riho Nõmmik töötas Eduard Käbiniga Moskvas samas instituudis 1962. aastast, kuid kuna erialad olid erinevad, said nad tuttavaks alles 1987. aastal perestroika muutuste ajal.
Nõmmik: „Ootamatult selgus, et Eduard on äärmiselt tagasihoidlik mees ja oma olemuselt ei vasta sugugi oma perekonna nimega seotud kuvandile. Ja meist kujunes tandem – mina kasutasin igat võimalust esinemiseks ülikooli ja Moskva linna miitingutel ning Eduard oli mõttekaaslasena mulle suureks toeks. Ja nii meie, kaks eestlast, mässasime suures Moskvas, kuni võim murdus. Eduardil on aga niisugune häda – nagu füüsikas pooljuht, on ka tema eestikeelses suhtlemises kaks külge – ta saab keelest kuni nüanssideni suurepäraselt aru, aga kardab rääkida.“
Eduard: „Ma ise rääkisin talle (poliitikast loobumisest), et mine ära ametist. Ema rääkis talle. Ta oli ju juba üsna kõrges eas. Ma eeldasin, et kui isa ära läheb, siis saab tema asemele keegi tema lemmikutest, nagu Vaino Väljas või [Otto] Merimaa või veel keegi, sest oli palju korralikke inimesi. Aga tuli välja, et päris nii ei läinud.“
Moskvas peeti teie isa üldiselt liiga pehmeks ja Eesti-keskseks juhiks?Eduard: „Seda jah, aga sellega lepiti, kuna seal [Eestis] oli kõik rahulik. Kahe sõnaga seda (lahtilaskmist EKP juhi kohalt) edasi ei anna. Ma olin sel ajal ju üldse Moskvas, eemal. Isa oli minuga väga avameelne. Üldse, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid meie vaated ühtima. Siin ta kirjutab, et Lebedev ja [Karl] Vaino tahtsid juhtida [Eesti NSVd]. Vaino oli ju… Tema kohta ütles kõige paremini mu tädi, kes üksvahe töötas ka keskkomitees instruktorina: «Loll.» (Naerab.) Tal (Isal) polnud sellist mõtetki, et Moskvasse sõita. Ei, mu isal ei olnud mingit pistmist Karotamme mahavõtmisega. Tema mälestustes on sellest pikalt juttu. Ta ei suhtunud Karotamme hästi, aga tal polnud mõtteski tema vastu intrigeerida. Mis kaalutlustel otsustas Moskva panna Karotamme asemel Käbini ametisse, seda ma ei tea. (Isa ei näinud Stalinit) Mitte kordagi. Ta isegi ei näinud teda lähedalt. Talle küll helistati, et ole valmis, Stalin kutsub su välja. Aga nii siiski ei läinud. Stalinit nägi isa 19. [kom]parteikongressi ajal saalist, 1952. aastal. IIsa mälestused) algavad tema perest ja 1907. aastast. Kuidas nad saabusid Peterburi, mismoodi elasid seal ja seejärel linnast väljas Sussaninos. Seal ta sai ju 19-aastaselt külanõukogu esimeheks. Sellest ta, tõsi küll, ei kirjuta. Jah, see (saamine EKP juhiks 1950. aastal ja probleemidest, mis sel ajal olid) on mälestustes sees. Tema mälestused koosnevad kolmest osast. Ühe osa kirjutas ta 1980ndatel ning tal oli mõte need juba tollal avaldada. Jah, kuigi Moskva selliseid asju ei tervitanud. Aga ta siiski kirjutas. Need tekstid, mida ta ise kirjutas kirjutusmasinal, sisaldasid ideoloogilisi liialdusi, sest ta tahtis neid ju avaldada ikkagi Nõukogude Liidus. Kui ma valmistasin ette tema mälestusi, siis üritasin neid kõrvaldada. Aga kõike polnud võimalik. Teine osa on väljavõtted isa päevikutest. Ta ei pidanud päris päevikut, vaid kirjutas oma mõtteid aeg-ajalt päevaraamatusse või siis lihtsalt eraldi lehekestele. Ma tegin sealt väljavõtteid, sest on palju sellist, mis pole kuigi huvitav, puudutab vaid perekonna asju. Valisin sealt välja ainult selle, mille vastu võiks olla huvi. Seal pole mingit enesetsensuuri. Ta kirjutab, kuidas kellessegi suhtub. Jah, Lebedevi nimetab ta seal vägagi… Varsti saate ise lugeda. Ei, ei maini (nooremaid kommuniste). Nad on ikka natuke vanemad [kellest ta kirjutab]. Näiteks kirjutab ta seal oma headest sidemetest Jüri Kraftiga. Mu emale oli ta peaaegu nagu pojake! (Kraft tegi Käbini ajal kiiret karjääri Sangari ja Klementi õmblusvabriku direktorina, Käbin nimetas 42-aastase mehe 1977. aastal Moskvast saadetud umbkeelse Juri Vladõtšini asemel ENSV kergetööstusministriks – J. P.) Väga hindas isa Vaino Väljast. Isa püüdis teha kõik, et tema kohale saaks kas Väljas või Merimaa. Ta elas väga üle, kui Väljast hakati maha tegema. Alguses taheti ju teda saata tavaliseks diplomaadiks, umbes et II atašeeks kuhugi saatkonda. Karl Vaino tahtis teda ikka väga ära peita. Isa rääkis, et kui Andrei Gromõko (Nõukogude Liidu kuulus välisminister 1957–1985, kellega Käbinil olid head suhted – J. P.) sellest teada sai, nimetas ta seda kaadrite raiskamiseks, ning nii sai Väljas siiski suhteliselt soliidse koha. Hiljem kuulsin oma tuttavatelt välisministeeriumis, et teda loeti parimaks Nõukogude Liidu saadikuks Ladina-Ameerikas. Jaa, muidugi (olime Väljasega tuttavad). Ükskord küsis ta minult, kas ma usun kommunismi. Ma vastasin, et ei. Väljase reaktsioonist oli aru saada, et tema ka mitte. Mu isa kusjuures ka [ei uskunud]. Tal on mälestustes üks lõik, kus ta arutleb hea ja halva üle ning jõuab järeldusele, et mõnikord viib soov head teha väga suure kurjuseni, ning et kommunism on selline. Jah (mu isa oli lõpuks kommunismis pettunud). Ma arvan, et see (pettumus) tekkis tasapisi. Inimene, kes jälgib sündmusi, hindab ja püüab aru saada, miks need sündmused toimuvad, tal vaated muutuvad. Inimesel, kellel vaated elu jooksul ei muutu, töötab pea halvasti. (Esimesed kahtlused tekkisid isal) Siis, kui ma olin võimeline sellest juba aru saama, kui meil tekkisid usalduslikud jutuajamised. Ma mäletan, et kui 1968. aastal olid Tšehhoslovakkia sündmused, olin mina Tallinnas ja isa Moskvas keskkomitee pleenumil. Ta saabus sealt üsna masendunud meeleolus. Ütles, et me andsime poliitbüroole
carte blanche’i, et nüüd on kõik selge. Pärast seda sõitsime ükskord isaga autos ja meiega oli kaasas ühe Eesti rajooni parteikomitee sekretär, kes hakkas rääkima, et vot kus nad seal Tšehhoslovakkias ikka jne. Mina aga olin sealsete sündmustega hästi kursis: mul olid tšehhidest semud ja ma lugesin ka palju, kaasa arvatud Tšehhi ajalehti ja ajakirju. Ma ei hoidnud ennast tagasi ja rääkisin, mis seal tegelikult toimub, mida tähendab inimliku näoga sotsialism jne. Isa vaikis, ta ei katkestanud mind kordagi. Oli täiesti selge, et ta oli kõiges minuga nõus. Aga see rajoonikomitee sekretär muutus täiesti juhmiks, sest mingil juhul ei osanud ta oodata sellist vastust, ja seda, et isa ei katkesta mind. Umbes samal ajal küsisin ka ise isalt, et kuidas sa sellesse kõigesse suhtud, minu arutlustesse ja üldse Tšehhi sündmustesse. Küsisin talt otse, kas poleks parem, kui Eesti oleks iseseisev. Ta vastas: «Muidugi!» Aga muidugi oli see tollal selline unistus, mille täitumist polnud reaalne uskuda. Need (Isast raamatu kolmas osa) on mälestused, mis ta pani kirja juba uuemal ajal (peab silmas 1990ndaid – J. P.), ilma enesetsensuurita. See puudutab peamiselt parteid: alates selles, kuidas Karotamm maha võeti (1950. aasta märtsipleenumil – J. P.). Kuidas ta käis Moskvas rääkimas, et Hendrik Allikut vangi ei pandaks või vähemalt pehmendataks tema karistust. 1970ndate algusest 1992. aastani (pidas Johannes päevikut). (Kirjutas) Ikka vene keeles. Ütleme nii, et süsteemi ta seal (NSVL-i aegsetes mälestustes) väga ei kritiseeri. Avameelsed on küll, sest ega ta seal päevikutes üldistel teemadel väga ei arutle. Need üldisemad arutlused on kõik mälestustes, mis ta hiljem kirjutas. Tal oli algusest peale (kui sai 1950. aastal EKP juhiks – J. P.) kindel arusaamine, et kõik juhtivatel kohtadel inimesed peavad oskama eesti keelt või vähemalt püüdma sellest aru saada, seda õppima. Ta kirjutab, et rääkis sellest ka parteikoosolekutel, aga et see koht jäeti Eesti lehtedest välja. Nii oli olnud 1950ndate alguses. Moskva oli ju selline tsentraliseeritud bürokraatlik süsteem, mis jagas pidevalt korraldusi, mida pidid täitma kõik üle NSV Liidu. Näiteks kästi 1970ndatel korraldada kasevihtade kogumist loomasöödaks. Eestis kõlas see täieliku nonsensina, sest meil oli talveks loomasööta alati nii palju, et üle jäänud heina ja põhku saadeti Venemaa oblastitesse. Kui sul oli pea otsas, siis sa ei hakanud ju neid korraldusi täitma, aga sel juhul pidid välja mõtlema veenva põhjenduse. Alati see ei õnnestunud. (NLKP juhtidest) Peaaegu mitte midagi. Hruštšoviga seoses sellest, kuidas ta Eestis käis. Kus nad käisid ja mida vaatasid. Ta oli liiga suure migrantide voolu vastu. Eriti kui ehitati Tallinna sadamat. Arvas, et see ei ole hea, seda ei ole vaja. Jala käisin (koolis). Vabaduse puiesteelt Kaare bussipeatusest ei olnud pikk maa Valdeku tänavale. Muusikakooli Narva maanteel sõitsin number 18 bussiga ja siis istusin trammile ümber. (Kui Johannes Käbin oli EKP juht, elas pere riigile kuuluvas residentsis Vabaduse puiesteel, hiljem kõrvalmajas Kaare tänaval ja pärast Johannese pensionile jäämist elas ta koos abikaasaga Nõmmel kahetoalises korteris – J. P.). (Õpetajad suhtusid) Leebemalt? Ma õppisin nagunii ainult viitele-neljadele. Esimest korda sain kolme seitsmendas klassis bioloogiatunnis, õppisime kalade luustikku. Ühe korra sain kirjandi eest kahe: sisu oli viis, aga vene oli kaks. Kooli lõpetasin hõbemedaliga, ainus neli oli kehaline kasvatus. Hmm… Isa tõi koju TASSi atlaseid. See oli iganädalane venekeelne väljaanne, mis avaldas artikleid juhtivatest lääne ajalehtedest ja ajakirjadest. (TASS oli NSV Liidu ametlik riiklik uudisteagentuur – J. P.) Neid ei müüdud kusagil, olidki mõeldud kõrgemale juhtkonnale. Lisaks tõi ta koju raamatuid, mida anti välja ametkondlike raamatukogude jaoks, tavaline nõukogude inimene neid lugeda ei tohtinud. Lääne mõtlejate ja teadlaste, ka selgelt nõukogudevastaste autorite tõlked.“
Nii et isast kui EKP juhist oli teil peamiselt intellektuaalne kasu?Eduard: „Milline siis veel? Esimesed normaalsed kingad osteti mulle siis, kui teised juba ammu käisid sellistega. (Perega puhkasime kohtades) Krimm, Sotši. Kui ma juba suurem olin, siis käisime ka välismaal: Poolas, Tšehhoslovakkias, üks kord sõitsime mööda Doonaud, siis olime ka Rumeenias, Jugoslaavias ja Austrias. Soomes käisime. Ei, seda (Soomes sugulastega kohtuda) ei saanud. Isa tahtis kunstnikuks saada ja Petrogradis kunstikooli minna. Aga tädimehed, needsamad, kes hiljem maha lasti, tegid temast kommunisti.“
Johannes Käbini mälestused tõi sõna otseses mõttes Eestisse kirjanik Jaak Urmet, kes meenutab, kuidas see käis: „Minu ühiskonnaõpetaja 12. klassis oli Juhan Tamme – kunagine tipp-parteilane, mh EKP Tartu linnakomitee I sekretär (1990–1991). Temalt kuulsingi 2013. aastal pikemalt Johannes Käbini mälestustest. Tamme kuulus Käbini pensionipõlve aja lähimate tuttavate hulka, oli neid mälestusi ka isiklikult lugenud. Seega langes kohe ära variant, mis on liikvel olnud veel hilise ajani – et Käbini mälestused on väljamõeldis. Tamme enda hinnang neile mälestustele oli, et need meenutavad pikemat pleenumiettekannet ega ole see, mis üldsust kuigivõrd huvitaks. Tema sõnul oli neid mälestusi lugenud ka Vaino Väljas ja veel mõni teinegi. Minul tekkis aga Käbini mälestuste vastu kohe huvi. Mälestuslik aines on üks neid valdkondi, mis pakub mulle palju huvi, rääkimata sellest, et see on lahutamatult seotud minu kirjanikutööga. Tekkis üldse huvi Eesti kõrgete partei- ja riigijuhtide mälestuste vastu. Pean sedalaadi materjali äärmiselt oluliseks meie lähimineviku mõtestamisel ja uurimisel. Miks? Kui mälestus ei ole n-ö midagi kindlat? Mälu võib alt vedada, mälestustes võib olnut moonutada jne? Aluseks peaks ju ikka saama võetud kindel dokument, kus on midagi kirjas, tempel all. Aga nõukogude ajajärgu omapära on see, et dokumentide täitmine võltsingute, valede ja pseudoinfoga kuulus süsteemi igapäevapraktikasse. Näiteks kas või igasugused ilustatud tegevusaruanded «ülespoole». Niisuguses olukorras ei saa jätta arhiivi kirjalikku allikdokumenti üksi kõnelema, tingimata tuleb ära kuulata ka mälestused – kus ligipääs tegelikult aset leidnule võib olla hoopis vahetum ja vähem moonutatum. Eestist ma Käbini mälestusi kuskilt ei leidnud. Tegin järelduse, et need on käsikirjana Käbini poja valduses. Leidsin internetist Eduard Käbini tuumafüüsikaleheküljelt tema meiliaadressi ja võtsin temaga kolm aastat tagasi ühendust, uurides, kas oleks võimalik ta isa mälestusi lugeda. Vahetasime aja jooksul mõned kirjad ja lõpuks saatis ta mulle ka isa mälestused. Lugesin need läbi ja minu arvates on need väga huvitavad. Mul on hea meel, et need saavad lõpuks avaldatud eesti keeles ja osaks meie ajalookirjandusest.“
https://www.postimees.ee/6758767/eesti- ... a-eluteelt
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
