www.militaar.net

ElrikThunderson kirjutas:Kuna NSVL-i autotööstusest libiseti sujuvalt erinevate vanemate automudelite tehnilistesse üksikasjadesse, siis:
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 25#p619625

Sinna läks jutt ka Tamro RAF kiirabiautost.

Tauras 61TZ311D (lühendi tähed siis kirillitsas) 80-ndate keskel. Tundus tol ajal olevat väga heade värvidega - võrreldes nende teiste kastidega, kus näod lillad ja värvid ebaloomulikult kontrastsed. Soome heli- ja värviplokk oli ka sees, sai vähemalt normaalse maailma televisiooni vaadata.

Olen tihti mõelnud selle peale, et kui suur asi oli see, et me omal ajal "Soomet" nägime. Seda sai ka korralikult jälgitud - sh "uutisia, talouskatsauksia ja ajankohtaisohjelmia" poliitikat jne. Mitte ainult Ihmemiest või Ritari Ässa või Pätkist. Sellega kujunes välja laiem maailmapilt ja arusaam kuidas üks normaalne demokraatlik riik toimib. See oli aken vabasse maailma ja andis ka tugeva immuunsuse tollal toimunud permanentse ajupesu vastu. Kui nüüd meiegi iseseisvus saabus, siis polnud arusaam ja ootused sellele vabadusele, mis kätte langes, kuidagi ebarealistlikult ülespuhutud. Andis see veel sellise huvitava immuunsuse, et ei tormanud ka ummisjalu Soome sajamargaseid välja vahetama "vigla sou" nalja peale. Mille peale veidi peast lihtsad tüüpilisse nõukogude paanikasse sattusid. - olles harjunud sellega, et sovjetistan sääraseid finantsilisi lükkeid harrastas, mis oma kodanikele võisid vastu pükse anda. Eks siis arvati, et demokraatlikus maailmas käib see samuti sedasi...IRW. Seda omas mullis - piiratud/kallutatud inforuumis elavate inimeste tüüpkäitumist nägime veel aastakümneid hiljemgi, kus meie venekeelne elanikkond devalveerimiskuulujuttude peale Eesti krooni vahetama tormas - sama keiss mis markadegagi omal ajal.

See Soome TV jutt oli siis teemasse "Kas N Liidus oli ka midagi head?"

https://www.alio.lt/skelbimai/parduodam ... cl-group-2

Telekajutt on kuidagi pikaks kujunenud, võtaks ette midagi magusamat. Kakaokuubikut ka mäletate, oli hea, seega ka defitsiitne kraam.

Iseloomulik detail. Küll mitte Nõukogude Liidu kohta, kuid siiski teemakohane:

«Hoolimata asjaolust, et Tito oli olemustelt diktaator, oli elu sel ajal palju parem,» lausus AFP-le 42-aastane Põhja-Makedoonia pealinnas Skopjes elav programmeerija Bojan Milenkovski. Ka Montenegros elav 48-aastane Aleksandra tunneb, et Balkanil on elu Tito ajaga võrreldes alla käinud. «Ma tundsin Jugoslaavias, et kuulusin sinna,» jutustas ta AFP-le. «Viimased kolm aastakümmen on igas mõttes olnud tagasiminek: majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt.»

77-aastane Belgradi pensionär Gordana väitis AFP-le, et talle ei meeldinud kunagi ei Tito ega tema kommunistid. «Tema režiim konfiskeeris meie vara ning vangistas neid, kes mõtlesid teistmoodi,» lausus ta.

https://maailm.postimees.ee/6965141/tit ... 1577723337

Kriku kirjutas:Iseloomulik detail. Küll mitte Nõukogude Liidu kohta, kuid siiski teemakohane:

«Hoolimata asjaolust, et Tito oli olemustelt diktaator, oli elu sel ajal palju parem,» lausus AFP-le 42-aastane Põhja-Makedoonia pealinnas Skopjes elav programmeerija Bojan Milenkovski. Ka Montenegros elav 48-aastane Aleksandra tunneb, et Balkanil on elu Tito ajaga võrreldes alla käinud. «Ma tundsin Jugoslaavias, et kuulusin sinna,» jutustas ta AFP-le. «Viimased kolm aastakümmen on igas mõttes olnud tagasiminek: majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt.»

Tito surma hetkel siis vastavalt 2- ja 8-aastased persoonid.

Üks hea NLiidu aegne asi, mis vajab kindlasti päästmist, on näiteks Tallink (asutatud 1989).

NLiidus alustatud kuulmisaparaatide tootmine ja arendamine on ilusasti kandunud üle tänapäeva ehk see on osutunud täiesti edukaks ja järjepidevaks äriks.

Elagu Ukraina kirjutas:Telekajutt on kuidagi pikaks kujunenud...

Telekajutt liikus ka Tehnika alla, kus sarnane teema Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika kohta juba täitsa olemas: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 9&start=75

Tore et ikka heade asjade otsimiseks lõpuks läks. Üks hea asi perioodi lõpus oli pudingupulber, nii seda vist nimetati. Eestis välja töötatud ja puha, lisaks veel ressursisäästlik. Tehti nii, et kondipuljongit kuivatati trumlis kuumutatud kuulidega ja saadi valgupulber. Maitseks lisati sellele kakaod ja vist ka suhkrut ja seda kuuma vette segades sai väga hea ja toitva magustoidu. Siis tuli hullulehmatõbi ja kõigil kontidest toodetud asjadel oli järsk lõpp.

Želatiin on praegugi igal pool müügil.

AU-8
https://et.m.wikipedia.org/wiki/Urmas_Altmeri

Soovitan siin kõigil ära vaadata "Kas nõukogude Liidu majandus kunagi üldse taastus teisest maailmasõjast"

Muidugi võib siin video juures üht - teist täpsustada ja vaielda, kuid kindlasti on tegemist teistsuguse vaatepunktiga (kõrvalt) mis tavaliselt siitkandi ajaloolastelt tuleb.

Xender kirjutas:Soovitan siin kõigil ära vaadata "Kas nõukogude Liidu majandus kunagi üldse taastus teisest maailmasõjast"

Soovitan samuti.

Minu maailmapildiga see video suht-koht klapib. Kiired järeldused:
1. Vene statistika valetas tahtlikult
2. Vene statistika valetas tahtmatult (sest neil ei olnud tegelikult võimalik asju korralikult mõõta)
3. Sotsialistlik autarkia = nälg

Üldiselt on ikkagi nii, et ŃSVL majandusmudel töötas ainult siis, kui nafta maailmaturu hind oli kõrgel.

Suure vaesuse ja nälja tingimustes vaevalt NSVL rahva-arv oleks kasvanud sõja lõpust alates kahekordseks.
Veits võiks kriitilist mõtlemist ka olla.

Ma siinkohal ei väida, et asi kuidagi valge ilma tasemel oleks olnud, aga elu-olu ka vene karumustikas muutus selle 45 aastaga ikka märgatavalt paremaks.
Minu ema näiteks (sünd 1948) meenutas, et kui tema laps oli (ehk siis 1950ndate keskpaigas ja lõpus) oli probleemiks isegi põhitoiduainete kättesaadavusega, põhiliselt oli saada mingit kummalist jahu, mille saamiseks oli vaja tunde sabas seista ja millest küpsetati sellised käkke, mida nimetati kommunismi kakukesteks. 1980ndatel põhitoiduainetega siin probleemi ei olnud.

Minu maal elavad vanavanemad, kes 1940ndate lõpul vägisi kolhoosi sunniti, ütlesid, et toona oli töö tappev - lisaks normtundidele kolhoosipõllul (mida hooajal võis olla 12 tundi päevas) tuli teha veel teine tööpäev oma põllul, et söönuks saada, sest kolhoositööga söönuks ei saanud. Magati siis kolhoositööl labida najal.

Paljud selliste artiklite autorid (eriti läänes) ei kujutagi ette, mis nägurit nähti näiteks WWII järgse 20 aastaga ja kui lihtne oli elu näiteks 80ndatel. Lääne inimese mõttekonstruktsioon on selline lihtsustatud - elu NSVL-s jäi 1990 (kui sellest rohkem teada saadi) palju alla elule Läänes, järelikult nende majandus ei arenenud. Nad lihtsalt jätavad sujuvalt kõrvale algtaseme, millest NSVL hakkas 1945 peale sõja lõppu kuskile liikuma. Ameeriklased ja britid ilmselt ei saagi sellest kunagi aru, sakslased ja prantslased, kes sõda oma nahal kogesid, ilmselt saavad paremini. Läänes pole eriti olnud vaja metsast toiduks seeni otsida või kolhoosipõllult peale kombaini viljapäid koguda, et üldse midagi süüa. GB ränga mereblokaadi tingimustes sõja esimesel poolel normeeritud toit oli täiesti kukepea võrreldes näguripäevadega siinkandis

https://en.wikipedia.org/wiki/Rationing ... od_rations

See auk, kuhu venelased olid 1942 seisuga kukkunud, oleks GB-s ja USA-s juhtudes toonud kaasa kiire kapitulatsiooni. Mismoodi nad hakkama said ja ära elasid, ongi müstika.

Võrdluste tegemine (sh lääneriikide endi inimeste poolt) Nõukogude Liidu ja lääne eluga on selles mõttes ikkagi täiesti kohased, kui esitada põhimõtteline küsimus, et miks elu Nõukogude Liidus oli praktiliselt ALATI suurusjärgu võrra kehvem, vaesem ja näljasem kui ükskõik millises kapitalistlikus lääneriigis.

Nõukogude propagandistidele ja nende majandusmudeli apologeetidele meeldis alati viidata nii tsaari-Venemaa suhtelisele mahajäämusele, eriti aga Teise maailmasõja poolt tekitatud tõepoolest väga ulatuslikule laastamistööle. Aga need ettekäänded ei põhjenda seda, miks näiteks praktiliselt kõik Venemaaga 1913. aastal enamvähem samal arengutasemel olnud riigid arenesid edasi seitsmepenikoormasaabastega, aga Nõukogude Liit aga mitte. Või miks näiteks (Lääne)Saksamaa, kelle territoorium, majandus ja elanikkond (miljonid rindel hukkunud või kümneks aastaks Venemaale sõjavangi veetud parimas tööeas inimesed) umbes sama põhjalikult sõjas ära laastati, taastus loetud aastate jooksul ja väga kiiresti, Nõukogude majandus aga mitte.

Nõukogude Liidu pidev mahajäämus ja suhteline viletsus ei tulenenud mitte mingitest objektiivsetest asjaoludest ega eriti mitte ka Teise maailmasõja laastamistööst, vaid sellest väärastunud poliitilisest ja majanduslikust mudelist, mis 1917. aasta oktoobripöörde tagajärjel omaks võeti. Kui poleks võimule tulnud bolševikud, oleksid tsaari-Venemaal olnud kõik eeldused muutuda, ja muutuda üsna kiiresti agraarmaast tööstuslikuks suurvõimuks. Oli olemas mitte ainult suured ja üsna viljakad põllumajandusmaad, vaid maapõues ka praktiliselt kõik Mendelejevi tabeli elemendid, suur ja kiiresti kasvav elanikkond, haridussüsteem, mis oli läänega võrreldes küll algeline, kuid kokkuvõttes kattis ära kogu elanikkonna, väike kuid suhteliselt tugev tehniline ja humanitaar-intelligents ning isegi liberaalse demokraatia alged.

Kogu sellele potentsiaalile ja normaalsele arengule pandi pärast 1917. aastat sisuliselt pidu peale. Venemaa rahvaste poolt demokraatlikult valitud Asutav Kogu aeti laiali ning selle asemele tuli ühe äärmusvasakpoolse ideoloogia jäik, tsentraliseeritud ja vägivaldne ühepartei-dikratuur. Kõik ühiskonnaklassid puhastati senisest väljakujunenud eliidist ning selle asemele hakati nullist uut rajama. Majandusel ei lastud areneda normaalselt, vabalt, turureeglite ja tarbijate soovide alusel, vaid jäiga, tsentraliseeritud plaani alusel. Plaanimajanduse eesmärgiks polnud, eriti esimestel aastakümnetel, mitte kodanike heaolu kasvatamine, vaid forsseeritud industrialiseerimine, mille lõpp-produktiks omakorda oli sõjatoodangu massiline väljalase. Sellepärast läkski nii, et Nõukogude Liidule meeldis alati uhkustada rasketööstuse statistiliste andmetega ning suudeti toota rekordilistes kogustes esmaklassilist sõjatehnikat, aga tavaline tööinimene elas ikkagi aastakümneid barakkides ja kommunaalkorterites, kannatas pidevalt alatoitluse all ning sai endale uue kingapaari või ülikonna osta kord mitme aasta jooksul. Täitsa nõus, et alates 1950. aastatest hakkas elu minema ka päriselt paremaks ja lõbusamaks võrreldes Stalini-ajastu viletsusega, aga mitte teistsuguse arengumudeli valinud normaalsete riikidega.

Põllumajanduses oli samamoodi. Neetud tsaariajal suutis isegi puu-adraga Venemaa probleemideta toita ära nii iseennast kui ka vilja eksportida. Ka Esimese maailmasõja ja kodusõja kataklüsmidest taastus Venemaa põllumajandus hämmastavalt kiiresti, kui tal vaid lasti 1920. aastatel NEP-i tingimustes normaalselt ja turuloogika alusel areneda. Kõik see lõppes jäädavalt 1920. aastate lõpus alanud sundkollektiviseerimisega, mille tagajärjel ei suutnud Nõukogude Liit ennast enam praktiliselt mitte kunagi ise rahuldaval määral ära toita. Näljahädadest ja elanikkonna alatoitumusest saadi lahti alles siis, kui 1960. aastate algul hakati iga-aastaselt välismaalt vilja jm produkte sisse ostma. Aga toiduainete defitsiit ei kadunud kunagi täielikult, kuigi igal parteikongressil võeti vastu põhjalikke „toitlusprogramme“ ning põllumajandusse suunati massiivselt tehnikat, väetiseid, maaparandusressursse jne jne. Lihtsalt kogu majandusmudel oli alguses lõpuni vildakas ja ebaefektiivne, kuid sellest loobumine ja turumajanduse lätete juurde naasmine oleks tähendanud ka valitseva ainupartei lõppu. Mida 1980. aastate teisel poolel toimunu ka praktikas kinnitas.