Pisut linnalegendlik lugu

[Heiks]

http://www.epl.ee/news/eesti/kas-stalin ... d=65572868

Isiklikult arvan, et tore legend. Ei mina usu, et Stalin oleks sellistest asjadest hoolinud. Aga mine tea.

[oliver]

Aga miks ka mitte, Stalin vajas vabastatavas ENSV`s endale ustavaid jüngreid ja kust neid ikka võtta kui mitte mitu aastat ajupesu saanud laskurkorpusest. Stalingradi all auku ajamiseks oli igasugu muid tegelinskeid küll.

[Lemet]

Vaevalt, et Korpusest jüngritele erilist lisa loodeti, oli ju ka ligi 3000 Eestist evakueeritud "nõukogude- ja parteitöötajat", kes sõjategevuses ei osalenud ja kes hiljem siia saabudes asusid usinalt ENSVd üles ehitama ning moodustasid uue süsteemi selgroo. Liiatigi, kui kuulata korpuses olnute mälestusi, siis see, mida korpuserahvale toona lubati ja hilisem tegelikus ei kattunud vähimalgi määral.

[Roamless]

Minu vanaisa oli laskurkorpuses. Väga raske on nimetada neid ajupestuteks. Nende hulgas oli kindlasti tuliseid kommuniste, kuid enamiku ajupestuteks sildistamine on lauslollus, sest just enamik olid tavalised eestlased ja töölaagrit, kus mehed näljas ja külmas surevad, on ikka väga raske nimetada ajupesu laagriks. Kas tõesti usud, et peale sisuliselt koonduslaagris viibimist said enamusest punased ja ideelised nõukogude liidu pooldajad. Pigem tean, et mõned üksikud eriti fanaatilised kommunistid kippusid tihti "tööõnnetustes" puudelangetamisel näiteks surma saama. Stalingrad jäi ära, sest lääneriikidele oli vaja näidata, et eestlased vabastavad Eestimaad, et summutada väiteid okupatsioonist. Samuti tegid natsid aktiivselt teistsugust propagandat (ala 20 SS diviis eestlastest vabatahtlikega võitleb visalt okupantide vastu).

[Kapten Trumm]

Kui Jossile poleks Eesti korpust vaja olnud, siis poleks ta seda loonud või oleks selle sõja lõppedes laiali saatnud. See paarkümmend tuhat külameest oleks ka Venemaal kokku kraabitud ilma eestlasteta. Ometigi eksisteeris rahvusväheosa tollases ENSV-s peale sõda edasi, eestlased teenisid armees kodumaal ja likvideeris selle üldsegi suur vabadusetooja Nikita Sergejevits. Nii lollid need Kremli tegelased kah polnud, et kõike lolli jõuga teha, kasulik oli ikka omada teatud positiivset kuvandit okupeeritud maal.

Mõnede inimeste elukäike punastes relvajõududes vaadates tundus, et rahvusküsimus tegelikult nii väga ei lugenud.
Kui eestlane oleks läbinisti "organitele" kahtlane tundunud, siis tühja oleks seda Puuseppa lastud polaarlennundusse või missioonidele sügavale vastase tagalas (sh Molotovi piloodiks).
Kus oleks lihtne üle karata. See vist - by case see asi käis (nt Richard Tomberg, kes sai N. armees ka kindraliks).

Mis puudutab seda korpuse tanki panekut Velikije Luki all, siis üldiselt tollal Punaarmee sellises stiilis ka sõdis, sellise taktikaliselt lolli liigutuse tegemine ei pruukinud olla üldsegi Kremli satraapide tahe korpus hävitada, vaid suures armees on suured numbrid, satutakse kuhu saatus viib ja vaevalt kindral Pärnal oli kaarditaskus peremehe allkirjaga vabastus sõjategevusest. Punaaarmees aeti kasutult auku märksa suuremaid väekoondisi kui kaks tühist diviisikest.

Väga raske on nimetada neid ajupestuteks

Seda mulli ajavad tavaliselt meie suured "rahvuslased" ja muidu saksaadolfi austajad. Kelle eesmärk on minuarust lihtsalt vaenu ja tüli külvamine Eesti meeste vahele. Oleks kord aeg lõpetada see WWII sõdimine omavahel, kõige rohkem hõõrutakse käsi selle üle piiri taga. Minu vanaisa oli ka korpuses, ei mäleta küll, et see mingi uhkuseasi meile suguvõsas oleks olnud või sellest punaseks oleks hakanud. Vanaema oli aga 1941 represseeritud EV vormikandja tütar - tõeline rahvavaenlane ju. Lihtsalt polnud muud teha, kes puges peitu, kes jäi mobilisatsioonile jalgu ja kes valis vabatahtlikult pooli.

[Kapten Trumm]

Stalini kohta on mitmed ajaloolased kurtnud, et kuna ta kirja panna asju ülearu ei armastanud ega ka päevikut ei pidanud, siis saab paljude asjade motiive vaid aimata

[Avatar]

Minu meelest on küsitav, kas Stalingradi ja Luki piiramislahinud alates novembri Punaarmee pealetungist oma suhteliselt intensiivsuselt ja loomult väga erinesid. Seega väidet, nagu oleks Luki alla suunamine olnud mingi positiivne otsus eestlaste jaoks, tuleb kõigepealt tõestada. Samuti ma kahtlen, kas juba septembris oleks võidud korpust rakendada Stalingradi kaitselahingutes vastu välisrinnet. Korpus ei olnud minu meelelst isegi detsembris veel võitlusvõimeline üksus ja eestlaste usaldusväärsuse kohta illusioone ei tehtud. Ma usun, et korpust oleks kasutatud välisrinde lahinguis ainult hädaolukorras (nagu Luki all pooljuhuslikult läks) ja ei olnud põhjendatud transportida 42 varasügisel üle Volga, sissepiiratud linna, üksusi, kes tõenäoliselt kohe poolt oleks vahetanud. Suur enamus Korpuslasi olid endiselt nn. "Redised". Lugesin just värskelt läbi Usai tööpataljonide raamatud - mina ei usu, et selliseid asju üle elanud inimesed saavad uskude nendega sääraselt ümber käinud reziimi asja. Võib-olla ENSV vaevalise sovjetiseerimise võib samuti kanda selle arvele. Oli tuhandeid sõjaveterane-kompartei liikmeid, kes olid ametlikult lojaalsed NL -le ja lihtsaim variant kasutada uue võimu teostamiseks. Ideelisi oli nende hulgas aga vähe.

[Avatar]

Ma isiklikult arvan küll et mingi x% suurem osa ideelisi oleks võinud NL -i kollapsi ära hoida...või siis ka lihtsalt agooniat pikendada. Aga see on muidugi täielik kohvipaksu jutt.
Aga selle ullikeseks pidamisega tuli meelde selline teemaväline jutt: Pidin 90 ka endale punase passi soetama ea tõttu. Osaliselt laiskusest, osaliselt trotsist ei hakanud seda taotlema, kuni tuli kutse miilitsa juurde vastuvõtule ilmuda. Seal siis asjamees suht karmilt ähvardas tagajärgedega ja pidas loengut. Mina omalt poolt vastu rääkisin Eesti asjast. Selle peale eestlaset hilises keskeas miilits muutus korraga selliseks nukker-kaastundlikuks-isalikuks ja rääkis üsna sõbralikult, et vaata, sa oled noor, ei jaga asja, aga usu mind, ega selline väike maa nagu Eesti, tänapäeva maailmas isesesiev olla ei saa. Ära hakka oma elu rikkuma. No ma siis ei hakanud ka. Mitte et ma teda täielikult uskuma oleks jäänud, aga väljavaade mõne tõeliselt paha mendi kätte sattuda sama teemaga, või trahvi saada, ka ei ahvatlenud. Ja tundus, et mida paganat ma sellega jonnimisega tõestan, NL ei kao ega kesta minu passi pärast. Vot muutusingi nii lihtsalt ullikesest idealistist pragmaatiliseks rediseks.