Allveelaev "Projekt 641" Б-440. Lahinguteenistus 15.09. 1973-8.10.1974
Aastatel 1973-74 osalesin ma kolmeteistkuulisel "autonomkal"(kolmteist kuud kestnud autonoomsel retkel-LEMET) allveelaeval Б-440, teenisin ohvitserina. Varakult meid sellisest pikaajalisest retkest ei hoiatatud ning sestap arvasime, et läheme seitsmekuulisele. Lahkumisaega varjati, kuid pärast spetsiaalse lõhkepeaga torpeedode laadimist ootasime kutset laevale, mis ka öösel saabus. Merele läksime 1973. aasta 15. septembril kell viis hommikul. Kogunemiskohta jõudmisel formeeriti allveelaevadest ja pealveelaevadest koosnev grupeering. Allveelaevadest olid grupeeringus laevatüüp „Projekt 641“- Б-409, Б-440, Б-130, Б-31, Б-105, Б-116, Б-413, allveelaeva tüüp "Projekt- 651" - К-318, pealveelaevadest aga suur allveelaevade tõrjuja "Projekt 1134Б", tankerid jms. Laevadegrupp sooritas vee peal tormide käes retke NATO allveelaevade tõrjeliinini Islandi-Faroesi joonel ning ületasid seejärel vee all selle liini. Seejärel jätkus retk taas vee peal, ajutise sunnitud sukeldumisega erakordselt tugeva tormi tõttu(lainete kõrgus ulatus viieteistkümne meetrini) ja nii Gibraltarini välja, kus grupp laiali saadeti ja ja iga laev pidi eraldi läbi lipsama, kasutades iga komandöri oskusi ja leidlikust, et varjatult Vahemerre jõuda.
Pärast Vahemerre sisenemist ootas meid ees NATO allveelaevatõrje laevade varitsus, põhiliselt oli tegu prantslastega, kes töötasid välja ja katsetasid toona oma uusimaid hüdroakustilisi süsteeme. Б-440 surus end tihedalt Aafrika ranniku vastu, et võimalikust kontaktist eemalduda. Vastu Aafrika rannikut tuli end pikalt suruda, kuni Marokoni välja, võimalik, et isegi nende territoriaalvett rikkudes, kuid avastamise eest õnnestus siiski ära minna. Edasi siirdusime Vahemere lääneosa avarustele. Allveelaeval Б-409 aga näiteks ei vedanud, prantslased avastasid ja hakkasid neid saatma.Seejärel saime suunamise patrulleerimisrajooni ja tavapärase põhiülesande- USA ballistiliste rakettidega relvastatud allveelaevade otsing, kontakti hoidmine avastatud sihtmärgiga ja lahingutegevuse alguse puhul selle torpeedodega hävitamine, soovitavalt enne seda, kui ta hakkab oma ballistilisi rakette meie territooriumi pihta välja laskma(toona oli Vahemeri ameerika allveelaevade põhiliseks stardiplatsdarmiks). Esimeseks otsingurajooniks anti meile Türreeni meri, kus me ka oma esimese allveelaeva avastasime.
Meie allveelaevade ülekaal algses staadiumis seisnes selles, et praktiliselt asusime varitsuses, käiku oli meil 2,5-3 sõlme, oma lahinguvalve piirkonnas tsirkuleerivad aatomiallveelaevad meid ei kuulnud ning „komistasid“ meie otsa juhuslikult. Märkimisväärselt aitas ka see, et laev oli uus, transistoritel töötava uue mürapellingaatorjaamaga МГ-10М. See esimene kontakt jäi kõige rohkem meelde veel sellega, et suutsime raketikandjat jälgida ebatavaliselt kaua- 1 tund ja 56 minutit. Mis jäigi meie omapäraseks rekordiks. Aga edasi, järgmises staadiumis- kontakti hoidmine ja jälitamine- seal ilmnes kohe meie tehniline mahajäämus. Meie andsime keskmise käigu(üle kuue sõlme) ja ameeriklane avastas meid kohe, alustas manöövrit ja lisas käiku. 14-16 sõlmega läks ta meie eest kergelt minema (sellist kiirust oleksime suutnud mõnda aega hoida, kuid sealjuures olnuksime täiesti kurdistunud ja kaotanuks kontakti). Kuid seekord märatses üleval äike ning olid imelised hüdroloogilised tingimused- meil õnnestus distantsi suurenedes siiki allveelaeva kuulda ja talle järgneda. Mõne aja pärast ta mõistis seda ja lasi välja imitaatori, oma mürade väga täpse koopiaga. Hoida kontakti kahe müraallikaga meie mürapellingaatorjaam ei suutnud, nagu ka määrata, milline sihtmärkidest on reaalne. Selle tulemusena kaotasime kontakti, peale mida tõusime periskoobisügavusele ja andsime tugeva äikese ja välgulöökide tõttu raskendatud olukorras edasi raadiogrammi. Horisont oli puhas.
Harilikult kestis kontakt allvee-raketikandjatega 10-20 minutit. Kauem me „supostaati“ eelpool nimetatud põhjustel kontaktis hoida ei suutnud. Kuid meie ettekanded avastamisest aitasid mereväe peastaapi märkimisväärselt, võimaldades välja selgitada aatomiallveelaevade patrullimismarsruute ja suunata nendele teisi jõude. Selle „autonomka“ kestel oli meie allveelaeval Б-440 kokku 14 püsivat kontakti allvee-raketikandjatega. Peale selle töötas laeval vee peal asudes pidevalt ka raadioluure grupp. Ma olin siiralt üllatunud nende kõrgest professionaalsusest. Vananenud vastuvõtuaparatuuriga (Р-670 Русалка) avastasid ning kuulasid nad efektiivselt pealt ameeriklaste jutuajamisi, määrasid ligikaudsed asukohad ja nende klassifikatsiooni. Nii rõõmustasid nad väga, kui suutsid esimestena tabada Vahemerre siseneva lennukikandja lennuüksuse raadiokõnelused. Harilikult teatati meile luureandmed veepealsest olukorrast Vahemeres ja Atlandil raadiogrammides, põhinedes õhuluure andmetele. Raadioluure poisid olid ajateenistujad, kuid väga terased- tõelised profid.
Akumulaatorite laadimine toimus ainult öösiti, arvestusega kolm ööpäeva vee all- öö(koidikuni) laadimiseks. Allveelaevatõrjujad meid eriti ei häirinud, kuulsime juba kaugelt kolmekordse modulatsiooniga AN\SQS-26 iseloonulikke võimsaid lähetusi. Kord riskeerisime isegi ameeriklastega- lähenesime talle 70 kaabeltau peale(kaabeltau-inglise keeles cable length on merel kasutatav pikkusühik ja võrdub 1/10 meremiili ehk 185,2 meetriga- LEMET), ta töötas hüdrolokaatoriga skaalas 150 kaabeltaud, kuid meid meid märganud. Edaspidi otsustasime mitte riskeerida. Kõige ohtlikumad olid allveelaevade tõrjeks mõeldud magnetomeetri ja kosekantse suunddiagrammiga radariga(COSECANT-SQUARED ANTENNA ilmselt- LEMET) varustet allveelaevatõrje Orionid. Avastanud otsingu(passiiv) radariga lennukiradari signaali, tuli viivitamatult sukelduda. Hullem oli, kui sel hetkel laaditi akusid. Kord otsustas kapten öösel akude laadimise ajal mitte sukelduda, et akumulaatoreid säästa, kohalelennanud Orion lülitas radari välja ja hakkas meie kursiga risti lendama, ilmselt haarates meid magnetomeetriga. Sülitasime ta peale, laadisime akud ja sukeldusime. Keegi seda kontakti ei arendanud ning jälitamist ei toimunud.
Olmest ja toitumisest. Projekt 641 oli algselt arvestatud autonoomsusele üheksakümmend ööpäeva, seda põhiliselt provisjoni ja vee poolest(80 tonni tsisternis). Minnes pikemale retkele, laaditi proviisi võimalikult rohkem. Külmikust toiduhoidla topiti ääreni täis külmutatud liha, konservid ja kuivproduktid paigutati kõikmõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse. Et matrossikud laadimisel konserve ei varastaks, kaasas komandöri abi isikliku kontrolli all kolmandiku meeskonda, kuid olukorda see ei päästnud, madrused suutsid siiski salamisi toppida osa konserve „oma“ peidupaikadesse. Esimesena lõppes kuu aja pärast liha, esmalt külmiku tiheda sulamise tõttu „vaimselt“, seejärel ka füüsiliselt. Mindi üle liha- ja kalakonservidele. Leib oli konserveeritud(piirituses säilitatav valge batoon), seda sai süüa vaid teatud tingimustes aurutatuna. Kui seda õieti tehti, oli tulemus väga maitsev, otsekui värskeltküpsetatud. Toores kartul lõppes või mädanes samuti, mindi üle konserveeritud(plekkpurkides) kartulile, maitse oli nigel, kuid süüa kannatas. Selle lõppedes hakkasime sööma kuivatatud kartulit, (jälk maitse, tegu pole mingite krõpsudega). Põhiliseks esimeseks roaks oli kapsas, kuid toores lõppes samuti ning tuli üle minna konserveeritud kapsale metallpurkides. Kolmandal-neljandal kuul hakkasid need purgid sektsioonides kuumusest paisuma ja muutusid silindrilistest ümmargusteks. Lahus nendes muutus ohtlikuks happeliseks ühendiks, madrusel tuli sellise purgi noega avamisel olla ettevaatlik, „hape“ lendas sealt tugeva surve all välja. Seejärel leotati kapsat ööpäev vees ja alles seejärel läks see supiks. Mis ikkagi tuli välja tulihapu. Kompott oli konserveeritud, maitsev. Täiendavalt anti päevas välja 50 grammi veini, üks vobla ja üks väike šokolaad.
Mageda vee väikese varu tõttu kasutati seda vaid toiduvalmistamiseks ja joogiks. Pesemine ja pesupesemine toimus vaid mereveega, milleks anti välja või ostsime ise spetsiaalšampooni("Солнышко"). Dušš oli vaid kuuendas sektsioonis, üksik, veel oli kraanikauss teises sektsioonis. Furunkuloosi ja teiste nahamädanike ennetamiseks käis doktor igapäevaselt mööda laeva ja andis igaühele hõõrumiseks vatitüki piirituselahusega. Kuid motoristid olid ikkagi tihti haavandites. Riietus oli korpuses toimetamiseks ühekordne, marliriidest, trussikud ja T-särk, nahksussid. „Razuhha“ oli algselt ette nähtud kümnepäevaseks kandmiseks, seejärel tulnuks see utiliseerida, kuid varusid loomulikult ei jagunud ja kanti kuu ning kauemgi, kuniks need muutusid täiesti räbalateks.
Lähtudes 1962. aasta Kuuba retke kurbadest kogemustest, hakati allveelaevadele paigaldama konditsioneere. Seda tehti teises sektsioonis ühe kaheksakohalise kajuti likvideerimise arvelt. Tingimused puhkamiseks horisontaalolukorras halvenesid mõnevõrra, kuid see-eest muutus temperatuur sektsioonides talutavamaks. Konditsioneer sai töötada vaid allveelaeva veealuses asendis ja öö jooksul õnnestus temperatuuri alandada kuni 27 kraadini. Harilikult oli temperatuur sektsioonides 30-35 kraadi. Kuid kodumaine „konder“ läks tihti rivist välja, sellega piineldi, kuid meie leidlikud mehaanikud suutsid ta siiski taas tööle panna. Kui konditsioneer ei toiminud, hakkas temperatuur ähvardavalt tõusma ning ulatus esimeses sektsioonis kuni 37 kraadini, teises 42 kraadini, kuuendas aga koguni 60 kraadini. Mis oli juba raske taluda.
Galjuune(tualette-LEMET) töötas veealuses olukorras kaks- kolmandas ja kuuendas sektsioonis, kuid järjekorrad olid reeglina haruldased. Konserveeritud toidu tõttu olid seedekulgla toimingud üliaeglased, suurt vajadust rahuldati umbes kord kolme päeva jooksul. Veepealses asendis töötas vaid üks ülemine galjun- kergkorpuses. Teisi oli veepealses asendis kasutada keelatud. Selle galjuni kasutamine oli paras ekvilibristika ime. Esiteks oli vaja oodata luba väljumiseks „üles“. Toimus see kvoodi alusel. Seejärel tuli turnida pilkases pimeduses mööda AMC-ga, haisva määrdeainega kokkutehtud tugedest ja püüda vaatamata tõmblevale ja ennustamatule õõtsumisele mitte nende vastu puutuda. Seejärel sobitada end „sõduriaugukese“ kohale, hoides kramplikult tasakaalu ja sama kramplikult kinni küljekäepidemest. Asi oli selles, et vahetult augu ees tolknes vedela prahi vastuvõtu punker, kuhu madrused valasid konveiermeetodil plekkpurkidest vedelaid jääke. Kannatada tuli nende juuresolekut ja pidevat tegevust teie nina all. Punker on kaetud pöördkaanega, avanemine asub aga veeliinil. Järjekordne laine lööb selle avause pihta ning hüdrauliline löök paiskab tihti kaane lahti ja läigatab punkri sisu luugist välja. Sestap tuleb jälgida hoolikalt vahekaugust punkrisuudmeni Kuid ärge kiirustage tahapoole toetuma- Teie tagumiku all toimub vahetpidamatu auruks ülemineva keeva vee voolamine. Liiga madalale laskumine tähendab tagumiku ärakõrvetamist, mis on juba tõsine probleem.
Lõpetades olmega meenutaaks veel, et jäledaks ebameeldivuseks oli tarakanide, kes toodi toidutaaraga kaldabaasidest laevale toodi, hoogne paljunemine,. Allveelaevadel kutsuti neid „stasikuteks“. Parasiidid kleepusid lakke ja pikeerisid sealt kajut-kampaania (ühiskajut, ohvitseride „mess“, kui seda sõna toonaste allveelaevade kohta kannatab üldse tarvitada-LEMET) lauale. Tuli katta taldrikuid oma kehaga, et vältida „toiduassortiid“. Seda teades klappisid ohvitserid tavaliselt enne „autonomkat“ rahad kokku ja doktor ostis suure koguse „Diflofossi“(nõukogudeaegne putukatõrje vahend-LEMET) balloone, mida säilitas hoolikalt esimese sisenemiseni suvalisse sadamasse. Kus peksis kõik laevast kaldale, sulges luugi ning gaasimaskides seltskond pritsis tema juhtimise all kõik ruumid läbi. Seejärel suleti kõik vaheuksed, lülitati välja ventilatsioon ja oodati tundi neli. Peale seda pühkis „puhastuskomando“ tarakanilaibad ämbrisse. Välja toodi harilikult mitu ämbrit. Puhastusaktsioonist jätkus harilikult paariks kuuks.
Kolmandal oktoobril läbisime Gibraltari väina, kuuendal aga algas Araabia-Iisraeli sõda. Brigaadi, keda me lahinguvalves asendasime, allveelaevu koju ei lastud, neid hoiti Vahemere idaosas, kuhu kiirkorras saadeti lisaks ka kaks meie brigaadi allveelaeva- Б-130 ja Б-409, Iisraeli rannikule ligemale. Sel moel oli Vahemere idaossa koondatud kuusteist nõukogude allveelaeva, neist neli tuumajõul liikuvat. Kümnendast oktoobrist hakkasid Süüria ja Egiptuse rannikule liginema meie relvatranspordid, põhiliselt soomustehnikaga. Ühte transporti ("Илья Мечников") rünnati iisraellaste poolt rakettidega, see süttis ja sattus madalikule. Paari päeva pärast saime ringraadiogrammi, mida dubleeriti ka salaside aparatuuri kaudu. Vastavalt sellele said allveelaevad lahinguülesande- vaenlase laevade hävitamine tavarelvastuse kasutamisega(silmas peeti meie transporte ründavaid laevu) ja allveelaeva tõrjerelvastuse kasutamist alveelaevade vastase kaitse huvides. Oli, millest komandöride kiilakad kolbad higistama hakkasid. Kuidas määratleda vastast? Aga kui tegu on ameerika lahinguüksustega? Ninaaparaatides on meil vaid kaks torpeedot tavaliste lõhkepeadega, ülejäänud neli on tuumapead!
“Ilja Metšnikov“
Kahe päeva pärast muudeti see mereväe peastaabi juhend ära ja me hingasime kergendatult. Lisaks asusime sel ajal ikka veel Vahemere lääneosas ning reaalselt said seda korraldust täita vaid allveelaevad Б-130 ja Б-409. Mida nad seal tegelikuses tegid, ei ole mulle teada, kuid nende allveelaevade komandöre autasustati hiljem ordenitega.
Meile aga lubati peale selle sõja lõppu siseneda kolmeks päevaks Annaba sadamasse Alžiiris, kus täiendasime veetagavara ja osaliselt ka toiduvarusid. Esmakordselt avanes võimalus kaldaleminekuks.
Edasi jätkasime seejärel lahinguteenistuse kandmist Vahemere lääneosas. Vastu uut aastat suunati meid Vahemere idaossa, Egiptusele lähemale, ja lõpuks, jaanuaris, saabus käsk siseneda Aleksandriasse. Peale nelja kuud baasist lahkumist. Aleksandria võttis meid vastu marutuulega, vaevu suutsime trappi paigas hoida. Kuid kauaoodatud vaheaeg lahinguretkes oli siiski saabunud. Tegelesime varude täiendamisega, jooksva remondiga, külastasime linna. Anti valuutat, selle eest ostsime naistele kingitusi. Kuid ostudes tuli olla väga ettevaatlik, eriti kuldesemete ostmisel. Peteti igal sammul, meile oli see esmalt harjumatu, („metsik“ turg, meie olime harjunud nõukogude kaubandussüsteemiga, kus müüja vastutas peaga müüdud kauba eest), seejärel harjusime vähehaaval ja saime soovitusi „põliselanikelt“. Pärast kuut aega Egiptusesse saabumist asusime taas lahinguteenistusse Vahemere idaossa kuni 1974 aasta aprillini ning peale kolme kuud olime taas Aleksandrias. Seekord andsime laeva üle remondimeeskonnale, kes pidi läbi viima hädavajaliku remondi ja materiaalosa taastamise, meie meeskond aga saadeti kuuks ajaks Krimmi puhkama.
Laadusime Musta mere ujuvale raketitehnilisele baasile(ПРТБ-Плавучая ракетно-техническая база) läbisime nelja ööpäevaga teekonna läbi Bosporuse väinade Sevastoopolini. Sevastoopolis olid meil vastas juhtkonna poolt väljakutsutud naised ja me saime nendega koos olla. Ajateenistujad mahutati kasarmutesse, ohvitserid ja mitšmanid naistega aga sõitsid Jaltasse, kuid mitte sanatooriumisse, kus sel ajal oli teise allveelaeva (Б-105), vaid puhkekodusse. Ebameeldivusteks olid maja ees asuv hiiglaslik trepp, mille ühe hooga vallutamine oli allveelaevnike atrofeerunud jalgade jaoks võimatu, kuuma vee puudumine ja jääkülm vesi kraanides. Olematu oli ka selle puhkekodu toitlustus, kuid me harjusime olukorraga kiirelt ning einetasime ümbruskonna restoranikestes, kus oli imemaitsev ja üliodav köök(hooaeg polnud veel alanud- aprillikuu) ja küllastusime šašlõkkidest, ribidest ja muudest lihadelikatessidest. Pudel „Igristojet“ lõuna kõrvale maksis rubla ja 40 kopikat.
Ründas meid ka spetsmedkomisjon, testiti meid nagu küülikuid, hiljem sain teada, et meid õpiti tundma kui katsealuseid, saamaks infot inimeste pikaajalise viibimise ja töövõime säilumise osas kinnises tugevalt piiratud ruumis ühes kollektiivis. Nagu hiljem selgus, tehti seda kosmonautika vajadusteks.
Faktiliselt kestis vaba puhkus ohvitseridele kolm nädalat, ühe nädala pidi igaüks korda pidama Sevastoopoli kasarmus isikkooseisu seas distsipliini ja korra säilitamiseks, ajateenistujad võtsid aeg-ajalt huligaanitseda, noored, adrenaliin pressis peale pikka „raudvaadis“ istumist peale. Kuu aja pärast topiti meid taas pealveelaevale ning saadeti Aleksandriasse laeva vastu võtma ja seejärel taas lahinguretkele.
Niisiis, 1974 aasta maikuus siirdusime järjekordse lahinguülesande kolmekuulisele tsüklile. Peale hakkas tungima psühholoogiline väsimus. Kuid organism oli juba harjunud, täitis automaatselt ettenähtud ülesandeid. Harjus ta ka kõrgendatud temperatuuriga sektsioonides ning doktor hakkas +27 kraadise temperatuuri juures koikus teki alla pugema, sest olemine tundus külmavõitu. Meditsiiniabist- nii veider kui see ka ei tundu, ei haigestunud meeskonnast keegi(arvestamata motoristide nahaprobleeme). Ilmselt polnud suletud ruumis infektsioonil kuhugi tungida. Kuid doktor hakkas muretsema- juba jookseb „autonomka“ teine pool, temal on aga ikka veel kangelastegu sooritamata. Seejärel hakkas ta järjest kõiki meeskonnaliikmeid läbi käima ja nende enesetunde vastu huvi tundma, seda eriti mingite valude osas. Ja ennäe õnne, leidiski, mida otsis- ühel madrusel-elektrikul avastas pimesoolepõletiku tunnused. Komandörile kanti ette, et vaja on opereerida.
Asi algas õhtul, laev pandi 80 meetri sügavuses tasasele põhjale, valmistati ette operatsiooniruum , milleks sai kajut-kampaania, mis oli ühtlasi ka ohvitseride söögilaud. Kaks tundi pesti, puhastati, paigaldati tugesid valgustitele, veeti linu lakke, et tarakanid ja kondensaat alla ei sajaks. Doktorile oli operatsiooniks assistenti vaja, määruste kohaselt pidanuks selleks olema keemik-san.instruktor, meil oli selleks ajateenistuse madrus. Ja vaat nüüd ilmnes probleem- keemik on kadunud. Leida ei suudeta. Lülitusin samuti otsingutesse ja avastasin ta kõige tagumisel riiulil asuva torpeedo taha roninuna. Räägin, et roni välja ja operatsioonile! Tema aga ulub ja jookseb tatti, et mitte mingi hinna eest. Milles asi? Mina, räägib, kardan juba lapsest saadik verd ja minestan seda nähes kohe ära. Läksin doktori juurde olukorda seletama. Tema sattus segadusse, palub, et keegi teda assisteeriks. Seletasin doktorile, et assisteerida ma võin, verd ei karda, kuid sideüksuse komandörina pean olema valmis igal hetkel valmis raadiosaateks või sideseansiks, operatsiooni kestvus on aga teadmata. Siis meenus mulle, et üks minu alluv, salastatud sideaparatuuri operaator, oli enne sõjaväeteenistust jõudnud meditsiiniinstituudi teise kursuse lõpetada ja peale jutuajamist temaga soovitasin teda kohe doktorile. Nii jäigi. Operatsioon algas pärast südaööd. Kuid kestis ta ebatavaliselt kaua, doktor ei suutnud algul kuidagi pimesoolt leida, see osutus olevat kuidagi eriliselt keerdunud olevat, kui aga leidis, siis veendus, et see on tõepoolest mädane ja tuleb kiiresti eemaldada. Üldiselt, operatsioon lõppes kuskil viie paiku hommikul. Opereeritu paigutati seinakese taha tüürimehe, kes oli vahis, koikusse, opereerija viskas lähikonnas pikali ja ei lahkunud kolme ööpäeva vältel opereeritud madruse lähedusest sammugi, kuni sellel kõht esimest korda läbi käis. Üldiselt hoolitses dok tema kui lihase lapse eest. Doktori kangelastegu märgiti ära tema enda aruande järgi.
See kolmas kolmekuuline lahinguvalve tsükkel kulges ilma märkimisväärsete sündmusteta ja 74. aasta juuli lõpus suunati meid Süürias asuvasse Tartuse mereväebaasi jooksvasse remonti ja puhkama. Sildusime, kinnitasime otsad ujuva töökoja, veterani, mis seal siiani teenib, külge. Elasime sealsamas töökojas. Linna lasti meid viie inimese kaupa ja ainult erariietes. Ostudeks anti valuutat. Erinevalt egiptlastest suhtusid süürlased meisse väga hästi. Ei petnud, suhtusid lugupidavalt. Restoranikestes toideti väga maitsvalt, tasu oli mõõdukas. Alkoholiga oli kitsavõitu, kuid selgitasime kiirelt välja, et optimaalseks joogiks oli kolmenaelane kohvibrändi. Poekestes müüdi salamisi meile pornoajakirju, mis oli meie jaoks metsikuvõitu teema, kuid seda värki jälgis valvsalt kohalik Musta mere laevastiku ossobist, kes kõik avastatu konfiskeeris ja omanikud eriarvele võttis. Valuuta kulutasime põhiliselt naistele kuldehete ostmiseks ja naiste galanteriitoodetele.
Olukord sadamas oli pingeline, pidevalt seisti diversioonivastases vahis, kardeti Iisraeli allveediversante. Sestap kogusime ka kuulsust intsidendiga. Üksluisusest segaseks pööranud, otsustas leitnandist nooremtüürimees meelt lahutada, tuletades meelde õppeasutusest saadud sukeldumiskogemust akvalangiga. Pardal oli kaks sukeldumiskomplekti. Leitnant konstrueeris terve salaplaani- rääkis augu pähe minöörile, et see kindlustaks teda köiega laevalt, hoiatas kahte vahimeest, kes allveelaeval automaatidega ahtris ja vööris diversandivahti seisid, et nad kisa ei tõstaks, tassis luugi kaudu väliskorpuse alla sukeldumiskomplekti ja pani paika ajagraafiku- lõuna ja sellejärgne puhkeaeg kuni kella 14.45-ni. Sel ajal riietus ta väliskorpuse all lahti, võttis selga akvalangi ja sulpsatas laeva taga vette. Midagi huvitavat ta seal ei näinud, ainult juurikad, lisaks oli ka vesi hägune, kollase sademega. Tegi ringi ümber laeva, kuid teda hakkasid reetma õhumullikesed ning samuti jättis ta arvestamata, et neid jälgivad mitte ainult eelnevalt hoiatatud oma laeva vahimehed, vaid ka vahimehed ujuvtöökojal. Üks neist märkaski seda jälge, ja karjus laeva vahimehele, kes teda žestidega vaikseks sundis. Kuid töökoja vahimees teda ei mõistnud, (kasahh oli) ja andis häiret. Minöör mõistis olukorra ohtlikust ja sikutas nööri- aitab, roni välja. Leitnant roniski vaikselt välja, sukeldus luugikesse ja riietus ümber. Akvalang tuli kohale jätta, ning nüüd võisid sukeldujat välja anda vaid märjad juuksed. Kuid ta nihverdas end edukalt ujuvtöökoja dekile ja jälgis edasisi sündmusi juba sealt.
Samal ajal kandis töökoja vahimees ette veealuse diversandi jäljest, dekile kargas übersõjakas töökoja komandöri abi, tulistati mõned valangud vette. Ebaefektiivne. Siis käskis asetäitja tuua granaadid, kuid selgus, et need olid ilma sütikuteta. Sütikud olid luku taga, võti oli aga mitšmanist relvuri käes, kes sel hetkel sõitis bussiga supelranda. Pärast pikemat sagimist sütikud siiski hangiti, ning asetäitja heitis vette esimese granaadi, seejärel teise. Puhkes hullumaja. Läheduses seisev leitnandist „diversant“ naeris kõhu kõveraks ja kostis uudistamise peale, et milles asi, end rõõmustavat laeva pikaajalise Tartuses remondis seismise peale, sest granaadiplahvatus olla juba allveelaeva küljest roolilabad lahti rebinud. Asetäitja muutus näost kaameks ja jooksis salgakomandöri komandopunkti. Kust saabus korraldus tulistamise ja granaadipildumise lõpetamiseks ning kõigi kohalviibijate ülekuulamiseks.
Selleks ajaks oli salgakomandör jõudnud juba mereväe peastaapi teha ettekande allveediversantide avastamisest. Uurimist läbi viies ei suutnud ta midagi mõista, kuniks jõudis töökoja kasahhist vahimadruseni ja selgitas tungiva vestluse käigus välja, et see nägi dekil allveelaeva ohvitseri ja tundis selle nägupidi ära. Saša juuksed polnud veel lõplikult ära kuivanud. Edasi toimus sihikindel ülekuulamine koos osobisti kaasamisega, tuli kõik üles tunnistada. . Vaene leitnant (naljahammas, vigurvänt ja hea spetsialist) saadeti lennukiga Liitu tagasi, meile tuli aga BTš-1 gruppmaniks(mereväežargoonis kutsuti lahinguüksuse komandöri ka grupmaniks, gruppenfüüreriks või upravlenetsiks-LEMET)uus inimene.
Pärast Süüriat jäi meil veel veidi lahinguteenistust kanda, kuid karistuseks distsipliinirikkumise eest pandi meile edasiseks Vahemerel ujumiseks, Gibraltari läbimise ja kojuseilamiseks ajaks pardale brigaadi staabiülem, kes pidi laeval korra majja lööma. Isiklikult minul ja tüürimehel kulutas ta viimased närvid läbi. Peale selle jäi meil lõpu eel kasutada väga nutune toiduratsioon, toit ei läinud näljale vaatamata kurgust alla. Hiljem, kaldal, tegin kindlaks, et kaotasin kaalust ligi 20 kilogrammi, olin peenike nagu piibuork. Tagasiteel sattusime taas tormi kätte, kuid õnneks kõik laabus. Hea, et hakkasin juba retkel trükkima aruandeid aastapikkuse lahinguteenistuse täitmise kohta, see aitas hiljem kõvasti kaasa aruannete õigeaegseks esitamiseks.
Baasi tagasi jõudsime 1974. aasta kaheksandal oktoobril, 338 päeva peale lahkumist. Sadas lund, meil kästi rivistuda sillal vormis number kolm, vormikuubedes. Vaevu leidsime need üles, lipse oli vähe, keerasime igasuguseid kaltse endale kaela ning pähe läksid muljutud vormimütsid. Paljud olid sussides. Minu ees luges kaua kõnet laevastiku komandör V. Tšernavin, millest- ei mäleta, mind hakkas uskumatult külmast raputama, esmakordselt elus tundsin, mida tähendab kontrollimatu hammasteplagin. Olukorra päästis keegi madrus, kes, märganud minu seisundit, viskas selja tagant mulle õlgadele nooremmehaaniku sineli. Pärast ametlikku tervitust lasti meie juurde naised ja ma mõistsin- oleme tagasi!
----------------------------------------------
Vastused küsimustele
(Olid artikli all lisana, tõlkisin ka need ära, oma spetsiifilisuses vast pakuvad siiski kellelegi huvi- LEMET)
Ajateenistujad teenisid toona kolm aastat. Autonomka eel kadusid laevalt saladuslikult need, kel jäi teenida vähem kui aasta, erinevatel ettekäänetel viidi nad üle teistele allveelaevadele või kaldabaasi. Nii et ülejäänud mahtusid põhimõtteliselt demobilisatsiooniaega.
Laevavastased torpeedod olid meil hapnikuga 53-65K. Õppelaskmised toimusid lahinguteenistuse kestel vaid üks kord, kuskil autonomka lõpupoole. Sihtmärgiks oli ristleja 68-bis, kuid rünnak ei edenenud kuidagi, sest pardal oli juba suur ülemus- staabiülem- ja see on ainujuhtimise surm. Pealegi juhtus minööril õnnetus- mingi jubin andis saba, mille tulemusena ei rakendunud „omega“ ja +58 asemel läks torpeedo vana -8 kraadiga. Jubina tõrkest saadi teadlikuks loomulikult alles peale käsklust „tuld“.
Kahjuks praktilise torpeedo saamise asjaolusid ei mäleta, andestage, möödunud on ikkagi ligi nelikümmend aastat. Kuid ettevalmistus oli kuidagi ülepeakaela, avraalne.
Oletan, et selleks ajaks viienda operatiiveskaadri juhiks saanud energiline Akimov otsustas „raputada“ eskaadrit ja kibekähku organiseerida praktilised laskmised. Kust see torpeedo hangiti, ja kes seda kontrollis, teab vaid jumal taevas.Mingit erilist ettevalmistust mulle ei meenu
Baasis võtsime kiirkorras pardale seadmed МГ-24, МГ-34 ja ГПД. Hiljem, retke ajal, avasin nende akusektsioonid ja veendusin, et kõik akud lekkisid lootusetult. Eemaldasin need, kuid asendada polnud millegagi, seda enam, et neid elemente „Mars“ oli vaja mõõtmatutes kogustes ja need oli vaja omavahel kokku joota. Sestap ei saanud me ei МГ-24, ei МГ-34 kasutada. Tegelikult allveelaevatõrjujad meid ei jälitanud, meie seadmete efektiivsus oli aga eelmiste retkede tulemuste põhjal nii ehk naa väga madal. Põhiliseks päästevahendiks allveelaevade küttide eest jäid manööver, kiirus ja komandöri leidlikus.
ШПС МГ-10М oli kahediapasooniline, kuid kõige paremini töötas ta loomulikult madalatel sagedustel. Selle ekspluateerimisel probleeme ei olnud, kuid autonomka lõppetapil ilmnes vajadus lärmama hakanud transistoritega eelvõimendi blokkide väljavahetamiseks. Mingi varu oli, kuid kõiki välja vahetada ei suudetud. Märksa halvem oli see, et avastati kümnete antenniandurite isolatsiooni kadumine. Selgus, et veevool välis- ja survekorpuse vahel rebis kinnitustest lahti läbi kaablikinnituste metallkatted ja need, loksudes vabalt, lõikasid kaablite isolatsiooni. Katted lõigati maha ja visati minema, peale seda uut isolatsioonikadu ei täheldatud.
Praktiliselt kasutuks osutus ka lampidel töötav seade МГ-200, ballistiliste rakettidega relvastatud tuumaallveelaevu me kas ei kuulnud üldse või kuulsime väga nõrgalt, see-eest kuumutas nagu samovar. Probleemid olid tal hüdraulikasüsteemiga. Pidevalt läks kõrge niiskuse tõttu rivist välja selle generaatori kõrgpinge osa. Küll on rike siin, küll seal, lühistusid transformaatorid ja teised elemendid. Hüdrolokaatorit kasutasime allveelaevade pihta kahel korral, kaja tuli tagasi nõrgakene, laialivalguv, distants oli kahekümne kaabeltau tuuris, see-eest ameeriklane süstis minema, nagu oleks tagumikku keeva vett visatud.
Ebameeldivustest käis kõige rohkem pinda fiidersõlmede dehermetiseerumine suurtel sügavustel- 200 meetrit ja sügavamal. Vett hakkasid käbi laskma süsteemi „Paju“( Ивы) fiiderühendused, mis asusid dekil katte all ja me jäime kohe ilma suure distantsi antennist. Ühendusi sai loomulikult lahti võtta ja kuivatada vaid veepealses asendis. Läbi lasi ka „Kastani“( Каштана) vastuvõtu- saatjaseade sillal ning veepealses asendis pidi vahiohvitser käsklusi alla röökima läbi vahemehe, kuniks radist polnud avanud ja kuivatanud Kastanit sillal. „Štõr“( Штырь) aga oli niigi alati vett täis, ja lappida seda saatmiseks kõlbulikuks polnud võimalik, seade töötas vaid vastuvõtule.
Akude laadimine toimus reeglina iga kolme päeva järel koidikuni. Peamiseks mureks oli sealjuures mitte maha magada allveelaevatõrje Orioni ilmumist, mis tähendas laadimise katkestamist ja kiiret sukeldumist, mis akude tervisele oli muidugi halb. Samal ajal visati ülemise punkri kaudu ka jäätmeid välja.
Teenistus käis põhiliselt lahinguvalmiduse No.2 järgi, kolmes vahetuses. Üks vahetus oli vahis, kaks teist kas magasid või tegelesid plaanilise ettevalmistuse või jooksva remondiga. „Vahivabad“ olid komandöri asetäitja poliitalal, doktor, RTS ülem- lahinguüksuse BTš-4 komandör, OSNAZi grupikomandör, keemik-saninstruktor. Liikumisel RPD režiimis(diislitega vee all-LEMET) olid periskoopide juures vahis kõik ohvitserid. Kaks vahetust olid tüürimeestel ja kokkadel, see oli muidugi raske. Akustiku ettekande peale veealuse sihtmärgi avastamisest kuulutati välja lahinguhäire ja mindi üle lahinguvalmidusele No.1.
Vaba aega, nii kummaline kui see ka pole, oli vähe, seda kulutati reeglina täiendava une, nardõõ mängimise, juukselõikamise, lugemise ja iseseisva erialaettevalistuse peale. Pidevalt toimus õpe spetsettevalmistuse osas, kord nädalas aga püha poliitõppus. Ka piinas kapten ohvitsere taktikalise ettevalmistusega. Põhiliseks meelelahutuseks oli pinnaletõus pimeduse saabudes, suitsetajad sööstsid üles, madrused loopisid välja kogu kogunenud jälkuse, laeva ventileeriti värske õhuga. Peale seda mängisid vahist vabad taas hasartselt nardõõd.
Täiendavatest rahadest maksti välja veealused(minu arust 20%), Nordkap-Medveži joone ületamise eest täiendav raha 50%, neist osa valuutas, kui saabus käsk välismaisesse sadamasse minna+merepajuk natuuras. Viiendal teenistusaastal sain ma kapten-leitnandi auastmes ja lagingüksuse komandöri ametikohal kuskil 750 Brežnevi aegset rubla, mis tänasel päeval vastab kuskil 75 000 rublale(Ja mis omakorda vastab 1750 eurole-LEMET).
Kord anti meile luba isikkooseisu pesemiseks ühek pealveelaevadest. Ilm oli tuuline, päike paistis, sildusime probleemideta , ei mäleta enam, millise laevaga oli tegu. Kas miiniristleja või ristlejaga, kuid sellel oli suur dušširuum ilma kabiinideta, lae all jooksvate torude külge kinnitatud pihustitega. Õnnestus pesta mageda veega. Rohkem sellist võimalust polnud. Teine juhus merel sildumiseks toimus juba tagasiminekul, kusagil Biskaia lahe traaversil. Pidime staabiülema, keda brigaadikomandör hädasti vajas aruande koostamiseks brigaadi lahinguteenistuse kohta, ujuvbaasile üle andma. Tormas korralikult, trapi võtsime suurivaevu vastu, püüdes võimalikult kiiresti kõiki võimatuseni äratüüdanud staabiülemat minema saata ja jälgisime varjatud õudusega laeva lainetes visklemist- hoidku jumal, et virutab meid veel ujuvbaasi parda vastu. Kuid kõik õnnestus, arvesse võtmata seda pisiasja, et staabiülem murdis ülemineku käigus jalaluu. Pardal viibis ta meil lühikest aega, aga tundus, et terve igaviku.
Ujuvtöökoja pardal olime ainult Tartuses, elasime töökoja kajutites ja sõime selle sööklas.
Veealusest elust diisel-elektrilise allveelaeva survekorpuses märgiksin veel sellist negatiivset faktorit nagu õhu nigel kvaliteet teisel-kolmandal päeval. Abi hoidis regenaratsiooniplaate kokku(pole teada, millal nende varu saab täiendada) käskis neid töös hoida viimase vindini. CO2 kontsentratsioon ulatus 3-4 protsendini, keemikul keelas ta isikkoosseisule gaasianalüsaatori mõõtmistulemustest teadust anda, kuid saladuskatte all keemik seda siiski mulle ütles. Ja niigi oli aru saada- hingamine muutus raskeks. Kui arvestada, et õhus oli ka muid kahjulikke gaase(akumulaatoritest ja teistest seadmetest) , samuti aurustus 80 inimese kehadelt higi, on sellise atmosfääri kahjulikust raske üle hinnata. Pideva haisuga harjub nina ära, ning hinnata selle kõrget astet saab vaid pinnale tõusmisel ja ventilatsiooni sisselülitamisel. Sõna otseses mõttes haisev haamrilöök nina pihta.
Isikkoosseisuga toimunust on alatiseks mällu lõikunud radiometristi elektrilöök. Laeva veealuses asendis otsustas ta ühe seadme toidet kontrollida, tiris välja seadme bloki ja pistis käe selle alla. Käsi puutus vastu sisseehitatud pistikuklemme, mis jäid isegi väljalülitatud lokaatorjaama korral 220-voldise pinge alla. Löögist hakkas metrist ulguma ja keha läbistasid krambid. Õnneks asus kõrval teine number, kes rebis ta mitte kehast, vaid särgist haarates aparatuurist eemale. Metrist oli teadvuseta. Doktor toimetas ta kiirelt ühiskajutisse ja pani seal lauale. Vanemal oli hingamine peatunud, meie kõhetu doktor tegi talle kangelaslikult pea nelikümmend minutit kunstlikku hingamist. Kaotasime juba igasuguse lootuse, kuid doktor jätkas visalt massaaži ja puhumist, ise üleni higine ja kurnatud. Ja juhtuski, metrist elustus, hakkas esmalt hingama ja tuli seejärel teadvusele. Doktor hakkas teda tohderdama. Kannatanu käele moodustus kolmekopkase suurune nekrootiline auk, mis ähvardas edasise nekroosiga. Doktor kattis visalt vigastust Šostakovski salviga sidemega, kuni saavutas haava paranemise.
Üldiselt osutusid Projekt 641 seeria allveelaevad õnnestunuteks ja igapäevases ekspluatatsioonis töökindlateks. Kui mitte arvestada torpeedo lõhkemist 1962. aastal Б-37 peal(kus põhjus polnud allveelaevas) ja tulekahju allveelaeval Б-31 1967 aastal (mis juhtus vanema hooletuse tõttu, kes täitis kanistrist välgumihklit ja seejärel sellest sädet võlus), polnud selle seeria allveelaevadega ühtki suurt inimohvritega avariid. Survekorpuse vastupidavuses suutsime veenduda, kui allveelaev ootamatult sügavustesse vajus. Olin sel hetkel kolmandas sektsioonis(keskpostil) ja jõudsin märgata, kuidas sügavusmõõtja osuti sööstis 300 meetri märgi taha. Laeva korpus ragises nagu kokkusurutav kreeka pähkel(deformeerud survekorpus), kinni kiilusid ruumide liikuvad uksed. Ei hakanud isegi oma individuaalset päästekomplekti otsima, mõtlesin, et surm on hetkeline. Olukorra päästis vahimehaanik Ivan Kaminski, kes võttis momentaalselt vastu otsuse pinnale tõusmiseks ja samaaegselt lülitas sisse täiskäigu. Laev värises ja viskles kogu korpusega ning meie koos temaga, rohkem pole mul elus tulnud midagi taolist tunda. Rabelesime välja sellest vajumislõksust ja lõime risti ette.
Б-440 olid väiksed ja madalad väikesegabariidilised diislid 2Д42, suurepärane toode, töökindel suure ulatusega raadiojaam, head raadiovastuvõtjad, kuid kehva salvestusdiktofoniga, väga hea mürapellingaatorjaam, kuid müra salvestamiseks ülimalt sant magnetofon „Kometa“(salvestised olid kontakti kinnitamiseks hädavajalikud), vana hea otsingu "Накат", me jälgisime hoolega võrgustiku puhtust ja ja seetõttu oli vastuvõtudetektorite isolatsioon alati hea ning ei võimaldanud Orionil detektoreid tugeva signaaliga läbi kõrvetada. Raadiolokatsioonijaama „Albatros“ kasutasime ainult navigatsiooniotstarbel, ajuti see kapriisitses, kuid jooksva remondiga saime asja joonele. Vastupidavana tormide suhtes näitas end „Iva“ võimas, 17-meetrine antenn, kuid seda vaid tõstetud asendis. Naaberlaeval rebis ülesõidu ajal puhkenud metsik torm lamava antenni kinnitustest lahti ja peksis korpusesse.
Üldiselt osutus allveelaev – nõukogude laevaehituse lapsuke- töökindlaks ja ma olen laevaehitajatele tema eest tänulik. Kuid nagu iga tehnika, nõudis ka tema oskajaid ja hoolikaid ekspluateerijaid ning me püüdsime ka olla sellised, mille eest ta meie elu säilitas.
Автор Veteran
http://topwar.ru/36667-b-440-pr-641-boe ... 01974.html
http://forums.airbase.ru/2008/01/t59550 ... l#p3287122
