Post tuleb pikk ja ma tean, et enamus ei viitsi pikki poste lugeda, aga mina jälle ei viitsi iga viie minuti tagant siia kahte lauset käia lisamas
Minul on nende viimasel ajal üles kerkinud erinevate hindamisteemade ja "edetabelite" suhtes vastakad tunded.
Ühest küljest ma saan aru, et igasugused edetabelid võivad olla aluseks n.ö. "koolikiusamisele".
Teisest küljest, kui nüüd konkreetselt nendest spordipäevade tulemuste avalikust (ehk koolisiseselt avalikust) väljapanekust rääkida, siis juhul kui keegi tahab teist kiusata selle pärast, et see on mingis tabelis viimane, siis ei aita siin selle tabeli mittekoostamine ja peitmine, kuna kiusaja näeb ka ilma "sekundeid ja sentimeetreid" välja toomata, kes seal spordipäeval kusagil viimaseks jäi, viimaste hulgas oli või midagi teistega võrdselt teha ei suutnud.
Kui eeldada, et kiusamise aluseks on kellegi soov spordipäeva nõrkade tulemuste alusel kedagi kiusata, siis ei käi sellised kiusajad näpuga spordipäeva edetabelites näpuga järge ajamas, et keda siis nüüd täna peaks spordipäeva tulemuste alusel kiusama hakkama. Selliselt arutledes jõuame lõpuks sinna, et spordipäeval peavad kõik hakkama käima ükshaaval ja privaatselt. Siis on tagatud ka soorituste privaatsus.
Paraku on aga nii, et kui juba koolis/klassis on välja valitud kiusamise objekt(id) ja välja kujunenud kooli/klassi kiusajate isiksused, siis ei lõpeta seda koolikiusamist ükski spordipäeva edetabeli välja panemata jätmine. Kui üks tahab kedagi kiusata, siis ta ka kiusab ja leiab ohvri ning põhjuse. Ja teeb seda nii kaua, kuniks selle kiusajaga pole hakatud tegelema. seal ei aita ka see, et klassis või koolis kiusatav vahetab kooli. Kiusaja leiab alati kohe järgmise ohvri, kuniks klass on tühi või järele on jäänud ainult need, keda kiusaja ise kardab.
Minu arust mingi spordipäev, tulemuste väljapanek ja soorituste hindamine ei ole see teema, millega peaks tegelema, et vähendada nn "koolikiusamist".
Minul on põhikoolist näiteks hoopis selline kogemus, et üks korpulentsem poiss oli kehalises kasvatuses ja spordipäevadel kõikidel aladel alati viimane, samuti muudes ainetes pidev kaheline ja kolmemiinuseline, kuid oli klassi kõige suurem teiste kiusaja. Samal ajal oli klassis üks erivaikne tütarlaps (tal oli mingi probleem teiste ees rääkimisega ja ka klassi ees vastamas käimisega), kes tegi kergejõustiku aladel kõikidele silmad ette, kuid keda klassis kõige rohkem kiusati.
Siin on veel täiesti eriteema see, mis vanuses koolilastest me üldse räägime. Erinevas vanuses lapsed käituvad täiesti erinevalt ja ka käitumise põhjused on erinevates vanustes täiesti erinevad. Ei saa võrrelda 1. - 2. klassi õpilaste käitumist ja koolikiusamiste põhjuseid ning intensiivsust 8. - 9. klassiga, ega ammugi mitte 11. - 12. klassiga.
Minevikus on jõutud seisukohale, et kõige suuremaks laste vaimseks traumeerijaks ning põhjuseks teiste õpilaste poolt tagakiusamise objektiks saamisel on ebavõrdsus.
Ebavõrdus võimalustes, kohtlemises ja hinnangutes ehk ühiskondlik sotsiaalne staatus.
Ja kuigi nt. nõuka ajal üritati kogu ühiskond n.ö. tasalülitada ja räägiti "klassideta ühiskonnast", siis sellele vaatamata üritati seda ebavõrdsust koolis lahendada muu hulgas näiteks kohustusliku koolivormiga. Ja kuna nõuka ajal toodeti ja saigi osta ainult ühesuguseid koolikotte, pinaleid ja guaššvärve, siis puudus põhimõtteliselt igasugune mitmekesisus ja erinevus, mis suures plaanis võimaluste ebavõrdsust koolis võimendaks. EW ajal koolivormi ei olnud, kuid koolitarbed hangiti kõikidele koos ja ühesugused. Äriettevõtted esitasid (väiksemates kohtades maakondade kaupa) koolidele "õppe- ja käsiraamatute ning koolitarvete nimekirja ja hinnakirja", millest siis valiti kelle pakutavaid tooteid koolis võetakse. Jne. Seega muutunud on laste jaoks peaasjalikult kooli keskkond ja tingimused, mitte soorituste hindamine ja spordipäeva tulemuste edetabelite koostamised.
Ajad muutuvad ja täna ei kujutaks keegi ette, et kõik peaks koolis ühesugune olema.
Rebimine sotsiaalse staatuse kõrgemate kohtade pärast nii lastevanemate kui laste endi hulgas algab juba lasteaias.
Suur või väike ebavõrdsus ühiskonnas kandub paratamatult ka koolidesse. Mida varakapitalistlikum ühiskond seda rohkem.
Igaks juhuks, et keegi ei hakkaks jälle fantaseerima - ma ei kiida siin ega nuta taga nõukaaegseid ega EW aegseid koole, vaid tõin lihtsalt välja põhilised muutused ajas, millede mõju koolilaste (ja lastevanemate) vaimsele tervisele ja käitumisele on kordades suuremad, kui soorituste eest pandavad hinded ja avalikud spordipäevade edetabelid.
Hindamine ja soorituste edetabelid peaksid ideaalis põhinema aga võrdsel kohtlemisel.
Kui ei põhine on põhjus hindamises ja hindajas, mitte edetabelites ja hinnetes.
Võrdsetel alustel hindamine on tasu tehtu eest, ning selle kaudu ja enda teistega võrdlemise võimaluse kaudu õpib laps selgeks kogu ühiskonna toimimise alused edaspidises elus. Laps peab saama koolis aru, et tema töö on seal õppimine ja enda arendamine (ka treenimine), ning hinded on töö eest saadav tasu. Koolist "ellu astudes" peab inimene teadma ja saama aru, et edaspidi käibki kõik tegelikus elus ainult sinu võimekuse, soorituste, nendele antavate hinnangute ja edetabelite alusel.
Töökoha (ja sealt edasi töötasu ja sealt veel edasi positsiooni kodus, tööl ja ühiskonnas) saab tööjõu vabaturul oma soorituste, võimekuse ja isikuomaduste alusel, mitte selle järgi, kellel on suurema ekraaniga nutipluti töövestlusel kaasas, või kelle papa-mamma on mõne udubaari ajakirja esikaanel.
Võimekuste hindamine ja nende alusel koostatavad edetabelid peaksid tasakaalustama võimaluste alusel tehtavaid hindamisi ja edetabeleid.
Lapsel peab olema motivatsioon ning võimalus ise pingutada ja parandada oma kohta mingis tabelis, kus ta seda ise teha saab. Asja nimi on enesearendus. Seda ei saa keegi teine sinu eest teha. Soorituste võimekust ja kohta soorituste edetabelites saab laps ise mõjutada, kui hindamine on kõigile üheselt arusaadavatel võrdsetel alustel. Võimaluste ja sotsiaalse staatuse edetabelis enda kohta laps ise mõjutada ei saa. Aga kogemuse mõlemast edetabelist - teadmise, et sellised edetabelid eksisteerivadki kogu elu ja teadmise, kuidas kummaski edetabelis saab oma kohta parandada, peab laps koolist saama. Vastasel korral toodame me koolis täiesti eluvõõraid ja kogenematuid inimesi.
Lõpuks peame valede teemadega tegelemisel ja valesid asju reguleerida püüdes tunnistama, et "tahtsime parimat, aga läks jälle nii nagu alati".
*
Mul on enamus ajast tunne, et meil on probleemide lahendamisel rutiiniks saanud mitte põhjustega tegelemine, vaid tagajärgedega võitlemine ja/või pseudoprobleemidega tegelemine tegelike probleemide asemel. Lisaks silmaklappsus. Arvame, et lahendame mingi jube lihtsa liigutusega jube suure probleemi, aga ei näe suuremat pilti ja seda, millised on mingi teo suuremad ja hoopis tähtsamad mõjud. Et ei tekiks olukord, kus omast arust jube hea lahendus lahendab küll võib-olla osa ühest probleemist, kuid tekitab juurde kümme uut ja palju tõsisemat probleemi, mille tulemusel ollakse lõpuks omadega "täiesti rabas" juba.
Kas me ei peaks nn "koolikiusamistest" rääkides spordipäeva edetabelite asemel tegelema hoopis koolikiusajatega, et neid oleks võimalikult vähe?
Kas me ei peaks hoopis esitama endale küsimuse, millistest kodudest ja lastetubadest ning miks tulevad need "koolikiusajad"?
Mulle meenutab toimuv olukorda, kus hull pääseb relvalattu kus on kümme inimest ja selle asemel, et keegi neist võtaks vaevaks seda hullu peatada ning kinni võtta (traumeerida), tormab iga üks laost hullu käeulatusest ära viima hoopis mõnda relva. Ja siis kõik istuvad närviliselt pöidlad pihus, et need kümme inimest jõuaks ühe hullu eest ikka kõik relvad ära viia. Ja kui ei jõua, siis tehakse järeldus, et olukorra kordumise vältimiseks peab laos edaspidi olema kümne inimese asemel alati viiskümmend inimest, ning vähem relvi.
Kõik kes räägivad koolis laste traumeerimisest, sest neid hinnatakse, neid topitakse spordipäeva edetabelitesse, neid karistatakse ja kutsutakse korrale jne jne, nendelt ma tahaksin küsida, et kas te peate oma vanemaid ja vanavanemaid koolis traumeeritud haigeteks inimesteks, kes koolis saadud vaimsete traumade pärast ei saa või ei saanud hiljem elus enam kuidagi hakkama, või tekkis neil terve rida muid probleeme sellest kohutavast traumeerimisest tulenevalt? Kas neist kasvasid probleemsed või ebaadekvaatsed inimesed? Kas nad heietavad lastele ja lastelastele hommikust õhtuni, kuidas neid koolis traumeeriti, sest see on jätnud neile kustumatu mälestuse ebainimlikust koolist?
Enamgi veel, kas te peate kõiki eelnevaid põlvkondi koolis vaimselt ja füüsiliselt traumeerituteks, kes kulutavad nüüd vanemast peast hommikust õhtuni psühhiaatri kabineti ja teiste erialaarstide uksi diagnoosiga "koolikiusamine"?
Alati naerdakse selle üle, et iga vanem põlvkond kritiseerib nooremaid põlvkondi, et "vat kus ikka meie ajal....muru oli rohelisem ja laevad olid puust ning mehed rauast".
Aga tegelikult ju nii ongi. Minu vanematel oli kõvasti raskem elu kui minul ja vanavanematel omakorda kordades raskem elu kui minu vanematel. Vanavanemad olidki nii vaimselt kui füüsiliselt tugevamad ning elus hakkama saavad kui minu vanemad ja minu vanemad tugevamad kui mina. Ometi ei kurtnud ega kurda nad, et neid koolis ahistati, vaimselt traumeeriti, hinnati ja topiti soorituste järgi edetabelitesse. Pole ühtegi viidet sellele, et eelnevad põlvkonnad oleksid olnud vaimselt ebatervemad või füüsiliselt vähemvõimekamad kui praegused põlvkonnad. Mulle tundub hoopis vastupidi kõik olevat.
Kui praegu on probleemiks (kui on? kas on?) koolilaste vaimne ja füüsiline tervis, siis tuleks vaadata, millal toimusid suured muutused, mis siis muutus või on muutunud ja millised muutused seda on põhjustanud, ning tegeleda nendele probleemidele lahenduste otsimisega, mitte tormata lammutama ja ümberkorraldama asju, mis muutunud ei ole ja mis neid muutuseid põhjustanud ei ole. Minu arust käib meil pidev uuesti jalgratta leiutamine.
Üldjoontes kõik, mida ma sellest kõigest arvan.
