Selline imelik küsimus kerkis kui majast peldikupaber otsa sai ja meeletu paanika tekitas. Soovituse ajaga kaasas käia ja lõunapoolsetest kultuuritoojatest eeskuju võtta laideti maha, õigemini nimetati lolliks ja saadeti kohta kust päike ei tõuse.
Asja lahendas ridikülist leitud sälvrätikud, ajalehti-raamatuid ka piisavalt. Aga uudishimu jäi. Esivanemad selleks ilmselt kätt ei kasutanud, muidu oleks ka meil üks käsi "roojane" millega toitu ei puudutata. Aga kuidas siis ikkagi hakkama saadi?
Ise olen ajalehe põlvkonnast, olude sunnil on kasutusele läinud nii suitsupakk kui trammi pilet. Talvises metsas ka kuuseoksad aga käega pühkimist ei ole veel ette tulnud (olin üsna vana kui linna peldikute seintel 11 ja 111 sarnaste juttide tekkepõhjuse teada sain).
Netist midagi mõistlikku silma ei hakanud, teemaga haakus Tallinna Ülikoolis peetud loeng «See häbenemisväärne kultuurpärand ehk eestlaste hügieeniajaloost»
Täiendus: Jalgu jäi 1914. aastal välja antud Mihkel Martna raamat "Külast" milles pajatab 1860. järgnenud küla elu-olust. Aga vastust ei paista sealtki saavat, muidu huvitav kirjatükk:Kuigi sõna «peldik» oli eesti keele sõnaraamatus sees juba 1660. aastal, polnud Eesti Vabariigi algusaastatel taluelu uurimas käinud tudengite märkmete järgi paljudes taludes käimlaid, ja neidki, mis olemas olid, ei kasutatud alati.
«Jalgrada väljakäigu koha juurde õige rohtunud» – just nii poeetiliselt iseloomustas 1920. aastate alguses üks tudeng kuivkäimla olukorda ühes Läänemaa talus.
Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektori Heiki Pärdi sõnul hakati käimlaid Eesti taludesse rajama juba 19. sajandil, kuid nende igapäevase kasutamise komme juurdus rahva seas väga visalt. «1918. aastal, kui Eestis oli Saksa okupatsioon, siis toonased sõjaväevõimud neile omase jõulisusega teatasid, et kõigis taludes peavad olema käimlad,» rääkis ta.
Käimla rajamata jätmise korral ähvardati lausa sõjakohtuga. Selline ähvardamine töötas ja paljudesse taludesse rajatigi käsu korras kemmergud. «Nii mõnelgi pool aga rada sinna rohtus ning igapäevaselt aeti käepärasemate kohtadega läbi,» tõdes teadlane. Asjal käidi nii põllul kui ka rohtaias, talvel aga laudas.
Vett lasti avalikult
Isegi sõdadevahelises Eestis polnud käimlad maal üldlevinud. Toonaste tudengite teadete järgi leidis külarahvas, et käimla rajamine on asjatu kulu, sest see vähenegi, mis inimesest tekib, kaob niisamagi ära, ja pealegi kippuvat koht halba haisu levitama.
Ametlikel andmetel olid sõdadevahelises Eestis käimlaga varustatud pea pooled talukohad ning rohkem oli neid Viljandi-, Pärnu- ja Tartumaal. «Lõuna-Eesti talud olid natukene kiiremini arenenud kui Põhja- ja Lääne-Eestis, kus elati vaesemalt,» selgitas seda vahet Pärdi.
Teateid selle kohta, et hoolimata käimla olemasolust seda ei kasutatud, on ka 1930. aastatest. Pärdi tõi näiteks ühe proua mälestuse oma isast, kes sellal rajas Tallinna äärelinna igati moodsa maja koos sisekäimlaga, mida ta ise ei kasutanud.
«Esiteks ei saa head kraami lasta raisku minna ja teiseks ei pidavat mehe õrn süda sellele haisule vastu,» olla proua meenutanud.
Nii nagu tänapäevalgi on teeääred täis mehi, püksid rebadel, ei häbenenud mehed ka 90 aasta eest avalikku veelaskmist. Kuna aluspesu ei kantud, siis said naised asja ära ajada püsti seistes ja avara seeliku varjus. Vaid maapinnale jäänud loik reetis teistele, mis oli toimunud.
Kükitamist sel puhul peeti põlastusväärseks ning sellest annab tunnistus üks toonane lorilaul, kus mees kurdab, et tema naine kükitab, aga teised oskavad asjatada püsti seistes.
Ilmselt pole toonane kemmergukultuur ainus, mis tänapäeva inimesi šokeerib. Ka seep ja vesi polnud tolleaegsete eestlaste suurimad sõbrad. «Nägu ei pesta iga päev ja suur jagu peseb vaid pühapäeva hommikul või saunapäeval,» kirjeldasid 1920. aastate tudengid oma kaasmaalaste pesemiskombeid.
Jalgade pesemist tuli ette veelgi harvem. Ühe Viljandimaalt pärit sissekande kohaselt olla tänu venelastest sulastele talus juurdunud komme enne sööki käsi pesta. Üldlevinud oli komme käia korra nädalas saunas. Vaesemates taludes, kus saun puudus, pesti rehetoas vannis või toobris.
«Linnas polnud puhtust pidada lihtsam, vaid isegi keerulisem kui maal, sest avalikke saunu oli vähe,» rääkis Pärdi.
1939. aastal oli Eesti linnades kokku 72 avalikku sauna ja kolmandikus linnadest polnud ühtegi. Korrapäraselt käis saunas vaid neli protsenti linnarahvast ja needki olid enamasti maalt tulnud lihtrahvas. «Peenemad inimesed ei arvanud saunast midagi, see oli matside jaoks,» lausus teadlane.
Nooblimat elu eelistanud linnarahvas soovis sauna asemel käia vannis, kuid see oli olemas vaid igas kümnendas Tallinna elamises, tartlastel oli vann kolmel protsendil ja teistes linnades oli neid veelgi vähem.
«See ei tähenda, et ennast ei pestud,» rõhutas Pärdi. Samas tõdes ta, et pesemine oli seatud suurte raskustega, kuna veevärki polnud ja vesi tuli õues asuvast kaevust korterisse tassida. «Juba veekasutuse seisukohalt oli keeruline ennast iga päev pesta,» märkis teadlane.
Kõige visamalt aga juurdus toona hammaste pesemise komme. Kuni 1930. aastateni oli see haruldane ning seda tegid peamiselt haritlased ja vanemad kooliõpilased. Hammaste eest hoolitsemine piirdus üldjuhul sellega, et suud loputati veega ja torgiti puutikuga.
«Eks see peegeldus ka inimeste hammastes, sest need olid väga kehvad nii linnas kui ka maal,» sõnas Pärdi. Kui aga koju osteti hambahari, juhtus sedagi, et kogu pere pesi ühe harjaga.
Murrang pärast sõda
Eestlaste hügieeniharjumused muutusid suuresti tänu kooliõpetajatele, kes lastele moodsa aja kombeid õpetasid. Laste kaudu levis see tasapisi ka täiskasvanute sekka, kuigi sageli vaatasid vanemad inimesed laste soovitustele kõõrdi, pidades neid saksikuteks uuendusteks, mida maamees tõsiselt ei pea võtma.
Mõnel pool aga olid vanemad suisa pahased, kui kooliõpetajad nende laste räpasuse kohta märkuse tegid. «See on meie eraasi, kus meie end peseme, ei ole teistel sellega pistmist. Need on meie omad kirbud ja küll me need ise toidame. Ärgu koolijuhataja meie eest muretsegu,» pahandas üks Läänemaa pere, kui nende lapsed koolis kasimatuse pärast noomida said.
Küsimusele, millal eestlastest siis n-ö puhtad inimesed said, vastas Pärdi, et see juhtus pärast Teist maailmasõda. «Võib ju öelda, et me saime eurooplasteks tänu nõukogude võimule, kui asi muutus karmimaks, kui kõik lapsed pandi pesema, kas tahad või mitte. Kontrolliti nii käsi, jalgu kui ka kõrvataguseid,» sõnas teadlane.
Vabaõhumuuseumi teadusdirektor rõhutas, et see murrang oleks toimunud ka ilma võimuvahetuseta, sest lihtsalt aeg muutus. «Muutus elulaad, maainimesi jäi vähemaks, enamik elas linnas ning seal oli puhtust parem pidada kui talus, kus peeti loomi,» on ta veendunud.
Pärdi sõnul ei maksa meil praegu arvata, nagu oleksid eestlased olnud omal ajal kuidagi räpasemad kui teised rahvad. Kui 1951. aastal korraldas Prantsuse naisteajakiri Elle küsitluse, siis selgus prantslaste jahmatuseks, et 25 protsenti naistest polnud kunagi hambaid pesnud ja 39 protsenti käis vannis korra kuus.
Lugu põhineb Heiki Pärdi Tallinna Ülikoolis peetud loengul «See häbenemisväärne kultuurpärand ehk eestlaste hügieeniajaloost».
M.Martna - Külast (1914).pdf , maht 462 kB
See oli siis vene aegu...
