Dr.Sci kirjutas:
Väga põhimõttest vahet pole. Riigikokku pääseb ikkagi nomenklatuur, vaata kust otsast tahad ja edukamad parteid lohistavad sabas veel käetõstjaid-roboteid. Vahe oleks siis kui parlamendi koosseis pandaks kokku mitte nimekirja alusel vaid häältesaagi põhjal, siis võiks teeneline lüpsja Maali panna äkki asjad paika ja bakaluruseharidusega lõualõksutajast politoloogid jääksid joone alla... Praegu, kui viitsiks, ja kui oleks teada lõplikud nimekirjad, võiks panna nimeliselt kokku 50% tulevase Riigikogu liikmetest, lisaks teist 50 kelle hulgast pääseb sisse 25... Ja see üle jääv 25+muud moodustavad siis tegelikult 26 kohalise massi mis määrab ära lõpliku kohtade jaotuse ja tulevase koalitsiooni.
Nimekirja alusel hääletamisel on omad eesmärgid siiski, ju. Esiteks, et kui näiteks sina osutud ülipopulaarseks kandidaadiks ja kogud näiteks 20 000 häält, siis ilma nimekirjata sa saaksidki ühe koha - kuigi said hääli rohkem kui 90% teistest parlamendiliikmetest. Parlamendiarutlustes oleks sinu häälel täpselt sama kaal, mis näiteks 1000 häält saanul. Ent nimekirjasüsteem tagab, et sinu suurejoonelise populaarsuse tõttu saaksid ka teised sinu jaoks usaldusväärsed erakonankaaslased parlamenti, et sinu valijate tahe oleks paremini esindatud.
Teiseks, kui siiski Dr.Sci ei osutu nii populaarseks, et kogub parlamentipääsuks piisava arvu hääli, siis tema poolt hääletanud 60 sõpra-sugulast-austajat jääksidki ilma esinduseta riigikogus (ja sajad teised doktori saatusekaaslased kandidaadid). Nüüd, nimekirjasüsteem tagab, et kui sa kandideerisid erakonnas, siis on vähemasti teistel sinu mõttekaaslastel nendest 60 häälest kasu ja on lootus, et mingil määral sinu valijad on siiski parlamendis esindatud, olgugi, et üsna kaudselt.
Ja lüpsi-Maali võib koguda ka isikumandaadi jagu hääli (ntks Tartus u 6000), kui ta neist bakaharidusega lõualõksutaja-politoloogidest nii palju parem on. (Samas, ma ei mõista, miks poliitikateadlane siia teemasse tuleb. Palju meil neid politolooge üldse riigikogus?)
Kriku kirjutas:
Lätlased said hakkama, saaksime meie ka. Aga kahjuks jah, liiga palju on sel teemal heietatud ja liiga vähe ära tehtud, et uskuda.
Kui ma nüüd ei eksi, siis lätlased on äsja saanud gümnaasiumi riigikeelestamisega hakkama. Mitte kogu haridussüsteemi.
Ma olen kindel, et kõige valutum oleks siiski järk-järguline üleminek, alustades lasteaedadest. Ja kui need lapsed jõuavad esimesse klassi, siis olgu juba see eestikeelne ja nõnda edasi. Võtab küll üle kümne aasta aega, aga siis on lootus, et hariduse kvaliteet ei kannata liigselt.
Venekeelsete õpilaste vanemad väga sageli kardavad tegelikult kahte asja: esiteks, et nende võsukesed ei saaks järsult eestikeelseks muutuvas koolis konkurentsivõimelist haridust (sest kui sa ikka keelest piisavalt aru ei saa, on raske õppida) ja teiseks, et nende laste vene keele tase kannataks (sest korralikul tasemel vene keeles kuulata, rääkida, lugeda ja kirjutada ei olegi nii lihtne ning selleks ei piisa kodusest keelest). Minu meelest on need täitsa ausad hirmud ja nendega tuleb tegeleda. Esimese puhul aitabki järk-järguline üleminek (alates lasteaiast, kus keeleõpe on kõige valutum) ja teise puhul julgustus ja garantiid, et venekeelsed õpilased saavad soovi korral süvendatud vene keele õpet, lisaks tavatundidele.
Tegelikult on kolmas probleem ka - õpetajad, eriti vene koolide õpetajad, kes, paraku-paraku, ei saaks ilma lisatoeta koheselt eestikeelses keskkonnas õpetamisega hakkama, paraku. Ka seda muret on võimalik tasandada sisseelamisprogrammide, tuutorite ja eelkõige mõistmise toel. Hinnangud ja tembeldamine tekitaks ainult paksu verd ja lisapingeid ühiskonnas. (See on tegelikult sügavam probleem, aga ma ole kindel, kas antud foorum on nimetatud mure kajastamiseks parim koht).
Ja seda ma kirjutan töötades võõrkeele õpetajana venekeelses koolis.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
