USA ajakirjaniku sõnul ei oodanud Trump, et presidendivalimised võidab.
Trump räägib alati oma valijatega, ka siis, kui ta otse nende poole ei pöördu.
Keegi ei tea ennustada, mis saab 2020. aasta valimistel ja kas Trump kandideerib
Trump usub, et Euroopa kasutab USAd ära.
Tunnustatud Ühendriikide ajakirjanikud, üle 30 aasta CNNis töötanud Jill Dougherty ja New York Timesi diplomaatiline korrespondent Steven Erlanger vestlesid Postimehega vastuolulisest USA presidendist Donald Trumpist, tema suhtumisest meediasse ja kuvandist Euroopas.
-Steven Erlanger, tsiteerisite tänavusel Riia konverentsil ajaloolast ja politoloogi Robert Kaganit, kes väitis oma raamatus, et ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt. Kas nõustute?
S. E: Ta sattus selle lause tõttu suurde jamasse, tekkis tuline debatt. Aga selles on oma mõte. Tema idee oli, et Euroopa peab end Kanti-järgseks paradiisiks ning USA on pisut traditsioonilisem riik ja sõjakam. See oli tema idee.
Eurooplased teavad, kuid ei saa aru, et Ameerika on palju ebaeuroopalikum, kui ta oli seda 50 aastat tagasi. Peagu enamik meie rahvast ei ole valge, on palju hispaanlasi ja hoolimata Trumpi väidetest on tegu immigrantide maaga. Euroopaga seotud ameeriklaste osa, kui turism välja jätta, on aina väiksem.
Oleme Vaikse ookeani võim. Peame tegelema paljude küsimustega, kaasa arvatud Hiinaga. See pole ainult Trump, kes soovib, et Euroopa teeks rohkem, kui ta seda praegu teeb.
-Kuid mis paneb Euroopat Trumpi vihkama? Kas selle taga on tema imago meedias? Ta pole ju tegelikkuses Euroopale midagi teinud. Kui räägime NATOst ja sellest, et ta nõudis Euroopalt suuremat panust, siis seda tegi ju ka endine USA president Barack Obama.
S. E: Aga miks Euroopa Obamat armastas? Asi on Trumpi stiilis.
Tunnen end ameeriklasena, kuigi pole seal väga pikka aega elanud. Meil oli poeet Walt Whitman, kes kirjutas endast poeemi, kus ütles: «Sisaldan mitmusi» (I contain multitudes). Mõtlen nii Ameerikast, see on nii suur ja nii kirju. Kõik eelarvamused, mis Ameerika kohta olla võiksid, leiavad seal kinnitust.
Obama tundus eurooplastele eurooplasena. Prantslased armastasid teda, sest ta oli métis – segarassi esindaja. Prantslased ütlesid, et ta pole orja, vaid aafriklase järeltulija. Ka sakslased armastasid Obamat. Eurooplastele meeldivad demokraadid, nad ei ole vabariiklastest väga vaimustuses.
Trumpi ei peeta demokraadiks. Ta on liiga suurustlev, vana, vastandav ja tülinoriv. Ta ei näi kultuursena, ta ei loe raamatuid. Euroopa, ma jätaks siinkohal Balti riigid välja, on elanud väga mõnusat ja mugavat elu. USA vihmavari katab seda, kaitsele ei pea väga palju kulutama, neil on väga hea sotsiaalkindlustussüsteem, pikad puhkused – kõik on suurepärane.
Inimesed ei taha, et neile meelde tuletataks selle ühiskonna hinda. Trump on otsekohene ja liialdab. Mul pole muud seletust.
J. D: Ärge unustage, et Donald Trumpi kommunikatsioon on väga ebaselge. Tema võib üht öelda ja tema valitsus hoopis midagi muud.
Euroopa võiks mõista, ja arvan, et paljud siin ka mõistavad, et Trump ei räägi nendega. Trump räägib alati oma toetajaskonnaga. Kui ta kritiseerib Euroopat, tahab ta, et tema kuulajaskond kuuleks teda Euroopat kritiseerimas. Sel juhul kasutab ta Euroopat peksukotina, et oma valijaskonnale tugev näida.
Taolise mentaliteedi mõistmine on väga oluline. Tuleb suhelda nende inimestega valitsuses, kes tahavad, et suhe jätkuks.
President võib vihane olla, sest tahab vihane näida. Osa sellest on teater. Kuid tema valitsuses on inimesi, kes on vastutustundlikud – diplomaadid ja ametnikud.
Kokkuvõttes ei tee USA midagi teistmoodi, võrreldes teiste administratsioonidega, kui välja jätta kaubandus.
- Jill Dougherty, pikaaegse CNNi ajakirjaniku ja Valge Maja korrespondendina on teil väga hea ülevaade sellest, kuidas poliitiliste sündmuste kajastamine Washingtonis, aga ka mujal Ühendriikdes on muutunud. Kuidas nüüdisnarratiiv erineb näiteks Obama ajastu omast?
Aga miks Euroopa Obamat armastas? Asi on Trumpi stiilis.
Steven Erlanger
Trump ei suhtle meedia kaudu, kui Fox News välja jätta. Trump väldib meediat, et otse oma toetajaskonna poole pöörduda ja see on suurim erinevus. Ta peab meediat vaenlaseks või takistuseks oma eesmärkidele, sest peavoolumeedia küsib küsimusi ja uurib, mis on peidus pinna all.
Tema kommunikatsioonistrateegia hõlmab endas säutsumist, koosviibimisi toetajaskonnaga ja kohtumisi valijatega. Teda ei huvita lai kõlapind ega toetus – ta ei vaja seda. Tal on vaja seda kindlat ühiskonna osa, kes teda toetab ja ta tahab nendega otse rääkida.
Meedia ei lase tal otse nendega suhelda.
-Kuid on see halb, et Trump tahab inimestega otse rääkida? Mida ta valesti teeb?
J. D: Ta ei teegi midagi põhimõtteliselt valesti. Küll aga seisab ta vastu traditsioonilisele viisile, kuidas inimesed teavet saavad. Selleks on meediasüsteem, kes küsib kriitilisi küsimusi ja analüüsib tema öeldut. Selle asemel ei taha Trump üldse mingit filtrit. Ta ignoreerib nende inimeste, kes pole tema toetajad, õigust infole. Valge Maja korraldab väga vähe infotunde ega edasta pooltki nii palju infot, kui seda on traditsiooniliselt tehtud. Ta ei hinda traditsioonilist meediat.
Steven Erlanger
Töötab 2017. aastast USA päevalehe New York Timesi diplomaatilise korrespondendina, elab Belgia pealinnas Brüsselis.
On juhtinud väljaande esindusi Tais, Prantsusmaal, Iisraelis, Venemaal, Saksamaal ja Suurbritannias.
Liitus New York Timesi meeskonnaga 1987. aastal reporterina.
Enne New York Timesiga liitumist töötas 11 aastat USA päevalehes Boston Globe.
Jagas 2017. aastal Pulitzeri auhinda Venemaa artiklite eest.
On abielus.
Sündinud 1952. aastal (66-aastane).
-Kas teie hinnangul on kajastused Trumpi ja tema Valge Maja kohta objektiivsed või me demoniseerime teda?
J. D: Põhiliselt on tegu sellega, et küsime raskeid küsimusi ja Valge Maja ei taha vastata. Muidugi on inimesi, kes demoniseerivad teda, pole kahtlustki, sest ta on intensiivistanud meedia ja Valge Maja vahelist vaenulikkust.
Asi on läinud nii kaugele, et inimesed mässavad selle vastu. Tema on nende peale vihane ja solvab neid ja nemad vastavad ebasõbralikult.
Trump üritab kahjustada viisi, kuidas inimesed traditsiooniliselt infot saavad. On vaja kedagi, kes raskeid küsimusi küsiks. Keskmine inimene ei tea ju isegi, mida küsida.
Ta õõnestab USA institutsioone niivõrd, et tekkinud on suur hirm selle ees, kuidas jätkata saame.
Jill Dougherty
Töötas USA meediakanalis CNN üle 30 aasta, lahkus 2013. aastal.
Veetis CNNis töötades peagu kümnendi Venemaal Moskva korrespondendina.
Töötanud pikka aega ka CNNi Valge Maja ja väliskorrespondendina.
Kajastab alates 2013. aastast Venemaad analüütiku ja sõltumatu konsultandina.
Oma karjäärist veetis mõne kuu ka Tallinnas rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses (ICDS) töötades.
Alustas karjääri Ameerika Hääle Nõukogude üksuses.
1999. aastal diagnoositi tal rinnavähk.
Sündinud 1949. aastal (69-aastane).
-Ühendriikide läbisaamine Hiinaga pole kiita ja saab öelda, et Hiinal on oluliselt paremad suhted Venemaaga. Kas peaksime selle muutuse üle muret tundma? Või on tegu nii-öelda kahe kõrvalejäetu mugavussuhtega?
S. E: Trump peab end võimsaks läbirääkijaks ja taktikuks – aegade parimaks diilimeheks. Ta sõlmib neid inimeste haavatavusele rõhudes, neid solvates ja end kaitsma sundides. Ta on türann. Nii käitub ta ka Hiinaga. Tema tegevus on Euroopas palju toetust leidnud. Neile ei pruugi meeldida konkreetselt, kuidas ta seda teeb, kuid Hiina on ära kasutanud oma kuulumist WTOsse (Maailma Kaubandusorganisatsioon – K. M.) ja on rikkunud loomeomandi seadusi.
Trump aga survestab Hiinat. See ei tähenda, et me nende vastu sõja kuulutame ega ka päriselt kaubandussõtta astume. Tema tahab pärisläbirääkimisi ja seda siis, kui Hiina end haavatavana tunneb.
Venelased on Hiina pärast väga mures ja peakski seda olema. Venemaa on harjunud Hiinale suurt venda mängima ja Hiinat alati väikeseks lapseks pidanud. See ei vasta enam tõele. Hiina on rikkam, tema majandusel läheb paremini, palju hiinlasi elab piiriäärsetel Venemaa aladel.
(Vene President Vladimir) Putin näib üritavat Hiinaga USA-le teha seda, mida (endine USA president Richard) Nixon Hiinaga Nõukogude Liidule tegi. See, et Nixon Hiinasse läks, häiris Nõukogude võime väga, sest äkitselt tekkis USA-Hiina liit Nõukogude piiri ääres. Tegu oli hiilgava diplomaatilise löögiga.
Venemaa üritab nüüd omamoodi midagi sarnast USA-le teha ja lääs ning Ühendriigid ärevusse ajada. Hiljuti korraldati sõjaväeõppused, kus osales ka Hiina.
Kas see ka päriselt nii on, ei tea. Mida on Hiinal Venemaalt tahta? Puhast ja odavat gaasi ning muud toormaterjali. Ei muud.
Venemaa on üks neid omapäraseid riike, kel pole tegelikult ühtki liitlast. Neid pole ka Hiinal.
-Kas Putin mängib Trumpiga?
S. E: See on üks suuri mõistatusi. Kas Putinil on midagi Trumpi vastu kasutada? Või meeldib Putin Trumpile, sest ta on diktaator?
-Kas Trump teab, mida ta teeb? Kas tal on strateegia või ta lihtsalt nii-öelda lammutab?
S. E: Kohtusin Trumpiga umbes 30 aasta eest. Ma ei tunne teda, kuid olen tema kohta palju lugenud ja tean inimesi, kes teda teavad. Bob Woodward kirjutas temast hiljuti raamatu, mis maalib temast õudustäratava pildi ja see sobib kokku kõige muuga, mida teame.
Ta on mees, kel on kinnisideid, ta on impulsiivne nartsissist, kel tekivad raevuhood, siis rahuneb ta maha ja käsib inimestel teha asju, mida nad ei tee.
Kui tema käitumises ongi mingi muster, algab see kaubandusega – maksusoodustused on kohalike ärimeeste seas väga populaarsed. Ta küsib alati riikide puhul, milline USA kaubandustasakaal nendega on ja kas USA müüb neile relvi. Mitte, kas nad on sõbrad või muud taolist.
Ta usub, et USAd on ära kasutatud, et Euroopa on suureks kasvanud, et see on rikkam ja suurem kui Ühendriigid. Euroopa võiks tema arvates rohkem maksta ja ära teha. Ta küsib küsimusi, millele paljud ameeriklased vastust tahaksid.
See on muster, kuid siis on tal ka osa, mis näeb probleemi ja otsustab, et tema parima läbirääkijana lahendab selle. Iisrael ja Palestiina? Jah, miks mitte! Põhja-Korea? Obama ei saanud sellega hakkama, mina teen selle ära! Nii on ka Hiinaga. Küll ta leppe teeb. Ja siis saab sellest parim lepe ajaloos.
Ma arvan, et ta ei oodanud, et presidendivalimised võidab. Ta oli šokeeritud. Ta poleks teatud mõttes pidanud võitma.
J. D: Tema eesmärk on minu arvates oma valijaskonna seas toetuse tugevdamine. Ja kõik.
-Kas see töötab?
J. D: See töötab tema toetajaskonna tuumikus. Ülejäänud maailmas pole teda edu saatnud.
Ta näib arvavat, et oma tuumiku säilitamisega saadab teda edu. Tema tuumik on väga ideoloogiline ja veendunud. Ning tema vastased ei pruugi ju hääletada.
-Kas Trump saab kahe aasta pärast tagasi Valgesse Majja?
J. D: Seda on võimatu ennustada. USA muutub. Iga päev on midagi uut.
S. E: Ma ausalt ei oska öelda. Sõltub väga palju sellest, kelle demokraadid enda kandidaadiks seavad. Ma teen mõnikord nalja ja ütlen, et selleks saab mõni ärimees või näitleja. Äkki Tom Hanks.