Tuumaelektrijaam Lääne-Virumaale – kui reaalne see on?
Aivar Ojaperv
Ajakirjanik
Kui täna ütleks keegi, näiteks vabariigi valitsus, et homme alustame
ettevalmistusi tuumajaama ehituseks, siis oleks platsid piketeerijaid
täis. Kui hirmsad on tänapäevased tuumaelektrijaamad, sellest käisid
Kunda tsemendimuuseumis rääkimas tuumafüüsik vanemteadur Mario
Kadastik ja tuumaenergeetik, reaktorifüüsika doktor Merja Pukari.
Kui Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum ütles ilmselt naljaga pooleks välja
lause, et tal on maatükk, kuhu saaks ehitada tuumaelektrijaama, valmis vaadatud,
muutus nii mõnigi sealse kandi elanik ärevaks. Millal? Milline? Kuhu? Kas minu
kõrvalkrundile? Appi!
Teadlaste öö puhul käisid Kunda tsemendimuuseumis tuumaelektrijaamadest
rääkimas tuumafüüsikud Mario Kadastik ja Merja Pukari. Mõlemad noored
teadlased on oma ala vaieldamatud autoriteedid. Merja Pukari on noorusest
hoolimata reaktorifüüsika doktor, ainus Eestis, ja töötab ühes Rootsi
tuumaelektrijaamas.
“Miks selline teema on üldse tõstatatud?” küsis Mario Kadastik retooriliselt ja
vastas ise: “Kliima soojenemine.”
Põlevkivienergeetika, millele Eesti energiamajandus suuresti toetub, pole
jätkusuutlik. “Eesti on “tänu” põlevkivienergeetikale ja elektrijaamadele ühe
elaniku kohta üks suuremaid kasvuhoonegaasidega reostajaid Euroopas, isegi
maailma mõistes oleme “tegijad”,” rääkis Kadastik.
Alternatiivid on päike, tuul ja import. Hüdroenergiat pole Eestis mõistlikus mahus
võtta.
“Igal neist on omad puudused,” selgitas Mario Kadastik. “Päikese- ja tuuleenergia
on meie oludes “sakilised” – mõlemat tuleks salvestada, et elektrit jätkuks
pidevalt. Kord on energiat üle, siis puudu. Aga salvestamine tähendab, et selliste
elektrijaamade ehitusvõimsusest jõuab võrku vaid kuuendik energiat.”
Importelektriga on nii ja naa, me ju ei taha olla naabritest sõltuvuses. Elektrit
saaks toota ka maagaasist, kuid toorainet tuleb ikka importida ning
kasvuhoonegaasid jäävad alles.
Niisiis – miks mitte tuumaenergia? Kas tuumajaamad on ohtlikud või näeme tonti
seal, kus seda pole?
“1970-ndatel ehitatud esimese generatsiooni tuumajaamad on praktiliselt kõik
kinni pandud,” jutustas Mario Kadastik. “Teise generatsiooni jaamad, mille hulka
kuulus ka kurikuulus Tšornobõl, veel tegutsevad, kuid ka neist on arvestatav osa
juba kinni. Erinevalt tänapäevastest kolmanda generatsiooni jaamadest oli nende
prioriteet kütuse tootmine tuumarelvadele.”
Praegu tegutsevad tuumajaamad kuuluvad valdavalt kolmandasse generatsiooni
ja iga järgmisena avatav on juba kolm-pluss-põlvkonnast. 2030. aasta paiku, mil
teoreetiliselt kõige varem saaks avada Eesti tuumajaama, on võimalik rääkida
ilmselt neljandast generatsioonist.
“Kolmanda generatsiooni tuumajaam oleks Eestile liiga suur,” väitis Mario
Kadastik. “Kui Eesti otsustaks praegu tuumajaama ehitamise kasuks, siis enne
2030-ndat nagunii ei jõuaks ja selleks ajaks oleme juba järgmisel tasandil.”
Kadastik selgitas, et veel paberil või katsetamise staadiumis olevad neljanda
generatsiooni jaamad tulevad senistest palju kompaktsemad ja neile lisanduvad
kõrval-võimalused. “Miks mitte näiteks vesinikutootmine, mis on tulevikuenergia,
kuid praegu liiga kallis,” lisas ta.
Ja veel: neljanda põlvkonna tuumajaamad hakkavad kütusena kasutama
tõenäoliselt praegusi tuumajäätmeid. Nimelt võimaldab nüüdne tehnoloogia ära
kasutada vaid kaks protsenti kütusereaktorisse minevast uraanist. Ülejäänust
saab radioaktiivne tuumajääde, mille utiliseerimisega palju vaeva nähakse. Ilmselt
on mõistlik lähitulevikus “prügi” maa-alustest hoidlatest välja tuua ja uuesti
reaktoritesse saata.
“Tavainimese ettekujutus tuumajaamadest pärineb flmidest ja halbadest
kogemustest,” sõnas tuumafüüsika doktor Merja Pukari. “Rootsis tehtud uuring
näitas, et tuumajaama kardavad kõige rohkem inimesed, kes elavad sellest
kaugel. Vahetus naabruses elavad inimesed ei karda. See on ka inimlik, sest
kaugemad asukad ei tea ega näe, kuidas asjad tegelikult on.”
Tuumajaamariikides Soomes ja Rootsis on uuritud elanike suhtumist neisse.
Vastu on viiendik rootslastest ja kuuendik soomlasi, ülejäänud on pigem poolt.
“Paraku kasutavad poliitikud tuumajaamade teemat poliitilise relvana,” lausus
Merja Pukari. “Rootsis pandi üks jaam seetõttu ka kinni.”
Aga nõukogude aega mäletav inimene kardab tuumaelektrijaamu ikka. Meil on
hirmus näide Tšornobõlist, me oleme kuulnud, mis juhtus jaapanlaste
Fukushimaga.
Nii Mario Kadastik kui ka Merja Pukari rõhutas, et tehnika ei ole
tuumaelektrijaamades tegelikult kunagi tuumaplahvatusi põhjustanud. Õnnetused
on juhtunud inimlikust lollusest või siis looduskatastroofi tagajärjel, mistõttu on
paraku valla pääsenud ka radioaktiivsed osakesed.
“Minu kolleegid ei suuda senini aru saada, kuidas Tšornobõli õnnetus sai
juhtuda,” rääkis Merja Pukari. “Teoreetiliselt polnud see võimalik,” lausus ta,
vihjates madalale töökultuurile kui katastroofi oletatavale põhjusele.
Veel tekitab inimestes hirme ja teadmatust tuumaelektrijaamade tööjõud. Kui
kolmanda generatsiooni tuumajaamas on ametis 400–700 inimest, lisaks
abistavteenindav
personal, siis kust need inimesed võetakse? Kas tuuakse sisse? Kui jah,
siis kes ja kust?
“Tegelikult kõik need 700 ei ole kitsa valdkonna spetsialistid, tuumafüüsikud,”
rääkis Merja Pukari. “60–70 protsenti tööjõust ja oskusteabest on ka praegu
Eestis olemas – kasutada saab põlevkivijaamadest pärit tööjõudu ja oskusteavet.
Elektri tootmine käib tuumajaamas põhimõtteliselt sama moodi kui nii-öelda
tavajaamas. Vahe on vaid kütuses, millega tegelemiseks on tõesti vaja
tuumafüüsikuid.”
“Doktorikraadiga tuumafüüsikuid vajab üks jaam ehk kümme,” lisas Mario
Kadastik. “Seda pädevust meil küll kahjuks Eestis pole, kui Merja välja arvata,”
lausus ta naerdes. “Tegelikult tuleks nende inimeste koolitusega alustada juba
homme, kui me lähemas tulevikus tõepoolest tahame tuumajaama ehitada.
Tööjõuressursi pole mõistlik sisse osta, sest iga tuumajaam on spetsiifline,
töötajad, sealhulgas teadlased, vajavad nagunii kohapealset põhjalikku väljaõpet.
Mõistlik on selleks ette valmistada ikka oma riigi kodanikke.”
“Kui ma tahaks praegu töökohta vahetada ning mõnda teise tuumajaama tööle
minna, siis peaksin päris pikalt täiendõppima,” märkis Merja Pukari. “Hetkel aga elan ja töötan Rootsis põhjusega – mulle ei ole Eestis haridusele vastavat töökohta.”
Omaette teema on tuumajäätmed. Tuumajaama reaktorid töötavad igal ööpäeval
ja aasta ringi ning selleks, et neid hooldada ja kütust vahetada, plaanitakse nende
seiskamist pikalt ette. Kütuseks on töödeldud uraanigraanulid, mis on väikese
näpuotsa suurused, kuid mida läheb kütuseelementidesse ikka väga palju. Kui aga
asi vaid graanulitesse teisendada, siis täisliikmelise perekonna, kuhu kuuluvad ka
kassid-koerad, aastase elektrivajaduse saaks kätte vaid kahest graanulist.
“Hoolduseks ja kütuse vahetamiseks kasutatakse küll renditööjõudu, keda võib
olla isegi kuni 1500 inimest reaktori kohta,” mainis Merja Pukari. “Need on
kindlad eriväljaõppega meeskonnad, kes liiguvad jaamast jaama.”
Mis saab aga jäätmetest? Näiteks mitme tuumaelektrijaamaga Rootsis pole veel
statsionaarset jäätmehoidlat, seda alles rajatakse. Reaktorist välja võetud
radioaktiivsed jäätmed ladustatakse kõigepealt jaama vahetusse lähedusse, kus
need jahtuvad. See protsess vältab terve aasta. Rootsis lähevad jäätmed seejärel
vahelattu, praegu veel ajutisse panipaika. Jäätmete lõplik asukoht hakkab olema
kuni poole kilomeetri sügavusel maapõues, aga ehk osatakse juba lähitulevikus
jäätmeid uuesti kütusena kasutada.
Kas vallavanema pakkumist maatükile tasub tõsiselt võtta?
Kui tõepoolest otsustatakse Eestisse ehitada tuumaelektrijaam, siis millal valitakse
välja sobiv maatükk? Või milline piirkond on üldse sobiv?
Mario Kadastik:
“Maatükk valitakse välja protsessi suhteliselt viimases faasis. Kõigepealt on
vaja otsustada tehnoloogia, siis saab hakata maatükki valima. Näiteks kas
hakkame jahutuseks kasutama mere- või magevett, mõlemaga saab.”
Merja Pukari: “llmselge, et jaama pole mõistlik ehitada väga suure
asustustihedusega alale, Tallinna kesklinna seda rajada ei saa. Samas võiks
jaam olla lähedal suurtarbijatele. Kuna energiat jääb protsessis üle, saab seda
kasutada ka ümbruskonna asulate varustamisel näiteks sooja veega.”
Esimene sõna “emme” ja teine “takisti”
Merja Pukari on noor naine, keda tänaval kohates ei oskaks ka suurimas
fantaasias pidada tuumafüüsika doktoriks.
“Miks ka mitte?” vastas ta kulme kergitades küsimusele, miks just selline eriala.
“Mu isa oli elektriinsener. Vanemad räägivad, et mu esimene sõna oli “emme”
ja teine “takisti”.”
Merja Pukari oli üks viiest Eesti noorest teadlasest, kes kümmekond aastat
tagasi pöördusid Eesti Energia toonase juhi Sandor Liive poole ettepanekuga,
et suurfrma rahastaks nende õpinguid tuumafüüsika valdkonnas. “Ja siin ma
nüüd olen,” ütles Pukari. “Õppisin Jaapanis ja Rootsis. Praegu töötan Rootsis, et
erialaseid teadmisi mitte raisku lasta.