AMvA kirjutas:Just-just, N-Liidus toodeti sellist vorsti, mis pani roiskunud Lääne proletariaadil suu vett jooksma. Ja seda vorsti oli nii palju, et inimesed ei teadnud, mida sellega pihta hakata.
Ise ka usute neid muinasjutte?
See olenes konkreetsest majapidamisest. Ma olen oma pika ja katsumusterohke elu
jooksul mõne kuu rüganud Põhja-Kasahstani stepikolhoosis ja seda täpselt 1987 aastal. Kolhoosikeskuse poes oli letis ainult vormileib ja kombizir (sünteetilise margariini taoline asi mis nõuka armeest igaühele tuttav on). Ülejäänut toiduks vajalikku kasvatati püksilapi suurustel aiamaadel jõudumööda ise kuigi mu arvates seal näljastepis midagi muud peale pajuvõsa ja vaevakase ei kasvanudki.
Lääne poole liikudes - Moskvasse ja Leningradi veeti igalt poolt toitu kokku ja Kasahastaniga võrreldes oli see nagu paradiisi eeskoda. Samas oli seal ka sööjaid üüratu hulk ja igaühele vist ei jätkunud. Ükskord läks ukrainlastega ütlemiseks ja nad raiusid, et eestlased ei tea mis on nälg, sest Eestis pole kunagi nälga olnud. Ma ütlesin, et minuteada oli Ukrainas nälg ainult holodomori ajal ja millest nüüd jutt käib? Aga ei, nälg olevat olnud ka peale seda, 1950-60-ndatel ja siis ei saanud ma jah aru, et mismoodi on võimalik Ukrainas nälga surra. Mustmuld on meetripaksune ja kuhu toika maha pistad sinna see juured alla ajab.
Nälga väidetavalt mittetundnud Eestist ei mäleta ma küll, et kunagi oleks pidanud tühja kõhuga magama minema. Mäletama hakkan kuskilt 1970-ndate algusest , vanemad töötasid siis Kahala sovhoosis mis oli Harju rajooni majandite hulgas alaliselt kas eelviimane või päris viimane. Igasuguseid riigiplaane vist ei täidetud kuid oma tarbeks oli kõike küll ja veel. Direktor näis ka seda rida ajavat, et sotsialism on tore asi küll aga kõigepealt sööme ikka ise kõhu täis. Mingite ajavahemike tagant võeti järjekordne direktor saamatuse pärast kohalt maha kuid uus ja hakkaja oli imelikul kombel samade põhimõtetega
1983 või sinnakanti liideti Kahala sovhoos Kirovi nim kalurikolhoosiga ja siis tekkis küll olukord, kui akf AMvA sõnu tsiteerida " Ja seda vorsti oli nii palju, et inimesed ei teadnud mida sellega pihta hakata". Esiteks oli Kirovil üüratult raha ja auasi rajooni viimane helgesse tulevikku suunata. Teiseks oli ta midagi praeguse Valgevene sarnaselt riik riigis kus põhimõtteliselt kõik ise tehti . Lihatööstus oli ka enda oma ja sealt tuli vorsti rohkem kui keegi iganes seda süüa suutis. Vorsti ostmiseks olid spets talongid, põllumajandustöötajad said neid muidu kuid teised pidid kohustuslikus korras 3 päeva aastas põllutööd tegema. Tavaliselt tuldi sügisel kartuleid võtma, mõnikord ka kevadel põldudelt kive korjama.
Täiesti söödavad vorstid olid sest miks peaks ise omale katlasse s.ttuma. Keeduvorst oli sardelli kujuline ja täiesti õud tuli peal kui vorstibuss jälle nurga tagant välja töristas ja kotitäis kaenlasse suruti. Mõnikord jäidki välja võtmata. Suitsu - või oli see poolsuitsuvorsti tasus võtta, see säilis kauem ja kõlbas ka külakostiks viia. Kolmas produkt mida sahver laeni täis, olid vikerforelli konservid. Filee õlis põhimõtteliselt, sest kolhoosil oli Roosna-Allikul oma kalakasvandus selle tarbeks.
Ma muidugi ei julge väita, et terve Eesti niimoodi elas. Sellegipoolest, rikkaid majandeid oli teisigi, mitmetel linnatehastel olid samuti abimajandid ja Tallinna kesklinnas olid 80-ndatel letid ikka üsna rikkalikud. Legendid näljapaistetusest olid kerged tekkima ilmselt mikrorajoonide ABC-kaupluste sisukorda vaadates. Seal oli mumeelest tavaline, et magalarajoon, normaalsed inimesed olid päev läbi tööl ja kul õhtul poodi läksid oli letis puhas vuuk nagu kasahhi kolhoosis.
