Elustiili-eluviisi muutus on siin võtmesõnaks - mitte niivõrd menüü. Kindlasti pole vähetähtis ka see, et tugevamad "filtreeris" välja ka tublisti kõrgem laste suremus tollal. St. kuna kõik äbarikud turgutatakse täna eluloomaks (vabandust, veidi räigelt öeldud), siis need jõuavad ka nekrutiikka.
Elustiilis kõike süüdistada on....peavoolupropagandistlik minu meelest. Selle lükkega üritavad enamasti vastavad asutused endalt vastutust veeretada, viidates mingile laialivalguvale "elustiilile". Kuidas aga saab elustiiliga asja mõjutada inimene, kellele on 15a järjest lõuna ajal söödetud (lasteaias ja koolis) mingit toidu imitatsiooni? Selle inimese ainevahetus on juba piisavalt rikutud, arvan - et ilma asjatundliku abita ei saagi järjele. Söödetud on seepärast, et toiduraha on väike ja vanemal pole valikut. Siin pole mitte süüdi inimene, vaid see, kes ei leidnud raha toidule ja see, kelle tegematajätmiste tõttu on meil suhkru kallamise kogus supipotti "soovituslik".
Mis see elustiil on? Inimesed, kes tegelevad tervisega (sh paksusega) kimpus olevate inimeste treenimisega, on kindlasti märganud, et kui treenitav jätab täna igalt poolt saadaoleva, lisatud suhkrutest, jahust, transrasvadest jne töödeldud toidu söömist, võib ta kasvõi jõusaalis elada, pekipolster ei vähene. Miks? Sest seda mõjutab eelkõige vinge glükeemiline koormus, mis ka 30 aastat tagasi lihtsalt puudus, mitte trenn.
Eestis tehtud uuringud näitavad, et üsna suur protsent inimestest on kimpus kaaluga ja samal ajal umbes samasuur protsent tegeleb regulaarselt spordiga.
Noomaeitea…..
Just, õige - ei ole kuulda olnud! Millal neid talumatusi (e. nendest ainetest tulenevaid seedehäireid) üldse diagnoosima hakati - neist piisavalt teadlikeks saadi? Ja jälle ka see, et laste suremus oli tollal kõrgem - kes ikka väga tundlik nende asjade vastu oli, see läks juba varakult. Nagu Kriku siin ka ennem viitas - võib see talumatus ka üsna leebelt väljenduda. Aga ka leebet vormi suudetakse täna diagnoosida - kas ka tollal?
Ma eespool ka vastasin, et ütlemaks kategooriliselt - sõjaväkke läksid tugevad või väga tugevad seepärast, et nõrgad olid maha surnud - peaks vaatama ka toonaste surmade põhjuseid. Mina nt arvan, et tollase suht meditsiini- ja ravimite vabal ajastul ei mõjutanud surmasid mitte niivõrd kellegi tugevus või nõrkus, vaid suuresti juhus. Nakkushaigus võis edukalt maha tappa tugevatest poistest koosneva lastekarja ja kõrvaltalus, kus oli õnne rohkem, võisid igerikud ellu jääda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.