Voimix ei ole nüüd ainuke võitaoline määre. See, et ta endise NSV Liidu loodeosas nii tuntud on lähtub sellest, et peale Liidu kokkukukkumist oli Voimix üks odavaimatest läänest toodud võiasendajatest. Odav oli ta just sellepärast, et koosneb nagu eelpool viidatud - suures osas mittesöödavast sodist. Paremat kraami tehti ja tehakse samuti kuid 90-ndate Eestisse oli mõttetu kõrgemat hinnaklassi tarnida. Osta poleks seda nagunii keegi suutnud kui keskmine kuupalk oli hakatuseks 500 krooni (u 30 EUR). Samamoodi on odav ja mittejoodav Mehu-Katti mis tänagi mõne poe alumisel riiulil tolmu kogub ja viimsepäevani säilib, sest täie aruga inimene seda tänapäeva elatustaseme juures enam ei osta. Ning sarnaselt on tekkinud 90-ndatel legend saksa keeksidest mis pole inimtoiduks mõeldud. Nojah, sakslased teevad selliseid keekse mis midagi ei maksa ning ühtlasi kas süüa ei kõlba. Nende kõrval tehakse aga ka vägagi söödavat ning tükk maad kallimat kraami.
Foorumi valguses tahtsin täna poes vaadata, et palju Voimix siis võiga võrreldes maksab ja mu üllatuseks seda ei müüdudki. Keiju oli mitmes variandis (see on ka Eestiski vähemalt 90-ndate lõpust tuttav) ja igasuguseid muid asju, mille nimed meelde ei jäänud. Kui oma külmkappi täpsemalt vaatasin oli seal Oivariin, mis pole ka mitte või vaid koosneb 75 % rasvast (52 % piimarasva ja 23% rapsiõli) ja on erinevalt võist määritav iga ilmaga. Hind on vist umbes sama kui võil kusjuures arvestama peaks, et või Soomes on Eestiga võrreldes odav nagu vesi.
Ning seda, et kui kõik piimatööstused Eestis 80 või 82 % võid teevad pole see mitte ülemaailne juutide vandenõu vaid EL reegel. Õiroliidus tohib "võiks" nimetada miinumum 80 % ollust ja sellepärast on tervel suurel kodumaal või 80 % või natuke üle. Endisel suurel kodumaal oli kõige tavalisem taluvõi 72% (kui ma seda nüüd pruuni majapidamisseebiga segi ei aja... mälu pole enam see
) ja niisugust tegid ka Eesti piimatööstused kuni EL liitumiseni. Koos liitumisega tuli tüli majja, sest eesti tööstus tahtis traditsioonilise põhjendusega ("kohaliku tarbija maitseeelistus") sellise poolkõvaga edasi lasta. Kurjad onud Brüsselist aga ütlesid et tehke kui tahate kuid "võiks" seda kraami nimetada ei tohi. Samamoodi on reguleeritud juust (vs "juustulaadne toode") ja veel ühtteist. Nimetuste määratlemine hakkas minumeelest peale shokolaadist ja seepärast, et inglased tegid mingist kalajahust käkke ning nimetasid seda "shokolaadiks". Traditsioonilised shokolaadimaad Belgia ja Prantsusmaa sellest väga vaimustuses polnud ja üleliiduliselt määrati minimaalne kakaoprotsent shokolaadis.
Eestisse puutub see niipalju, et seesama asi, mis nõukaajal oli "kamashokolaad" on tänapäeval "kamatahvel"