www.militaar.net

Vaatasin 28. märtsil ETVst saadet “Suud puhtaks”, kus arutleti noorte kaitseväkke mineku motivatsiooni jmt üle. Kuidas saada ettekujutust eesolevatest raskustest? Üheks selliseks väljakutseks on ka Skauts rännak. Mu poeg annab riigikaitse õpetust Pirita Majandusgümnaasiumis ja igakevadiseks õpingute osaks on osalemine rännakul. Seda muidugi vabatahtlikult, kedagi selleks ei sunnita. Alates 2006. aastast on ta osalenud 11 korda ca 300 õpilasega, kusjuures ise kõik need korrad ka läbinud. Õpetaja peab ju eeskujuks olema! Aastad on olnud erinevad, vahest katkestajaid rohkem teine aasta vähem. Tehes statistikat selle aasta kohta siis seekord oli ennast kirja pannud 23 õpilast, kohale tuli 18 – 5 tüdrukut ja 13 poissi. 18st alustanust lõpetas 11, katkestas 7 – 6 poissi ja 1 tüdruk. 1 poiss katkestas enne esimest joogipunkti, 3 poissi 12. km, 2 poissi 18. km ja 1 tüdruk 23. km. Psühholoogiliselt kõige raskem ongi 18 ja 23 km vahel. Mäletan ise esimest korda, 18 km läksid lennates ja alates 23. km sellel pikal metsavaheteel läksin lõpuni autopiloodi peal. Lõpetanute ajad olid 6.03 ja 7.25 vahel. Kõik läbinud said kanged jalad ja villid varvastele, siin ilmselt ka üks katkestamiste põhjustest. Vaadates seda statistikat siis igatahes minu lugupidamine kõikidele õpilastele! Lõpetajad on eriti tublid, nägin neid ise kuidas tahtejõuga finisisse tuldi! Sisu on ka katkestajates olemas, vahel jääb puudu natuke enese sundimisest. Neljapäeval oli koolis riigikaitse tund ja tuli tagasiside. Parim oli see, kui üks tüdruk koju jõudes ütles, et läbis rännaku, millepeale isa teda pikalt vaatas ja tunnistas, et oli aastaid tagasi rännakul osalenud kuid katkestanud! Nüüd lubas ta järgmisel aastal uuele katsele minna ja asi läbi teha. Kas on parimat eeskuju, kui oma laps? Kuigi Skautsrännak võib esmapilgul tunduda suht raske siis on see koht, kus ennast proovile panna ja tunnetada milleks võimeline oled.

Reedel jälle.

Sel aastal aeg 5.52
(2006 - 5.32, 2018 - 5.48)

See aasta protokolli välja ei pandagi?

Esimest korda käidud ja reipa sammuga peatusi tegemata tuli veidi üle 5h. Lõpusirgel proovisin veidi ka sörkida, aga see enam kõnnist küll kiirem polnud ja pakkus pigem kõrvaltvaatajatele koomilist vaatepilti.

https://www.youtube.com/watch?v=stYzOuXx_VU järjekordne toimunud

Mnjahh, piinlik värk - 5.02. Iga aastaga läheb kehvemaks.
Aga neile kes peavad seda vanusega kaasnevaks loogiliseks arenguks:
Rein Pärn on mees kes on jooksnud elus 600 maratoni (42km) ja jätkab veel.
Tema kiireim on vist 3.18.
Esimese maratoni jooksis ta 49 aastaselt.
Järelikult on mul lootust saada ka kiiremini kui 4h. Midagi muud polegi vaja teha kui ... veidi trenni.

Rännakust kõige ägedam mälestus on aga 4,5km tankiteed - jäme lahtine killustik. Silm puhkas nähes polügoonil sellist teed, oleks kõik teed viimse meetrini sellised! Kuid jalg nuttis. Jumal tänatud, et polügoonil kõik teed sellised pole

Margus Viigimaa: üle 50-aastastel meestel on aeg saavutusspordiks läbi.

Kui on alla 40-aastased sportlased, siis tavaliselt on põhjus äkksurmadeks südame kaasasündinud juhteteede häired või siis mõned kaasa sündinud südamehäired. Üle 40 on väga sageli tegemist juba lupjumisega ja see lupjumine võib ka kulgeda väga varjatult ja ma paneksin südamele, mehed eriti üle 50, see aeg saavutusspordiks on tegelikult läbi. Tuleb jätkata tervisespordiga, see annab hea tervise ja annab pika elu. Ei tohi pingutada üle.

Seda nüüd ükski 40-50+ patsient ei usu ega kuulda võta. Liiga suur hirm on vananemise ja oma senise jõu kaotamise ees. Kuni tervises krõks ära käib, siis ollakse edaspidi küll väga hoolikad.

Tsiteerime siinkohal klassikuid, kes elasid 91. aasta vanuseks ja väitsid oma pika ja vitaalse elu saladuse olevat väljendis "And no sports, just whisky and cigars..."

Viigimaa ütleb ka:

Tuleb jätkata tervisespordiga, see annab hea tervise ja annab pika elu. Ei tohi pingutada üle.
...
"Peame oleme maratonisõbrad, aga me ei tohi muutuda maratonihulludeks. Ma vaatan, et väga paljud võrdlevad end, et kuidas ma selle mehega eelmine aasta olin, kuidas ma sel aastal peaksin olema ja tõesti, harrastajatel tekib niisugune tõsine konkurents ja selline tõsine soov olla parem kui eelmine aasta ja parem kui kaaslane. See toob kaasa hulluse, liigsete riskide võtmise. Sellest me peaksime hoiduma, kui vähegi võimalik."

Mina soovitan siiski sporti teha.
Kui tahtmist, tervist ja tarkust on, siis võib ka "klassikutest" eeskuju võtta.

Jah, jutt oli saavutusspordist.