|
Mis puudutab KVJ-i käsuliini, alluvussuhet, kriisi korral kiirete otsuste vastuvõtmist jne, siis ega selleks ei andnud ka kuni 2011. aastani kehtinud Põhiseadus Vabariigi Presidendile mingeid õiguseid, mehhanisme või ka töö-organit, et KVJ-ile antud käsud ja korraldused oleksid mõtestatud ja läbitöötatud. Vaid kuni 2011. aastani andis Põhiseadus presidendile vaid keskse rolli KVJ-i kandidaadi väljavalimisel ning Riigikogule kinnitamiseks (või tagasilükkamiseks) esitamiseks. Kui toona (või ka täna) oleks puhkenud kriis või sõda, oleks presidendi ülesandeks olnud sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamise ettepaneku tegemine parlamendile, või nende kordade ise väljakuulutamine, aga sellele järgnevat jooksvat riigi ja sõja juhtimist oleks ikkagi ilmselt teostanud eelkõige valitsus, andes selleks kas otse või läbi kaitseministri KVJ-ile korraldusi ja suuniseid.
Oleks meil presidentaalne riigikord, siis võiks olla teistpidi, aga parlamentaarse demokraatia ja tugeva täitevvõimuga süsteemis pole see teisiti mõeldav. Jah, suure sõjanõukogu ei pruugi kriitilises olukorras olla hea ja kiire vahend, aga meil on juba mitu aastat tagasi muudetud seadusi nt niimoodi, et kriisi korral piisab valitsuse otsuse tegemiseks vaid 2-3 ministri kohalolekust (st ei ole tervet valitsuskabinetti vaja kokku ajada). Lisaks liigub õigusruum, sh riigikaitseõigus aeglaselt, kuid pidevalt ja kindlalt selles suunas, et peaminister muutuks tänasest n-ö koosoleku juhatajast sisuliseks juhiks, kes saab valitsuse nimel ka sisuliselt üksinda lõplikke otsuseid langetada. Loomulikult on sellega seotud mitmed riskid, aga just selleks on meil samas endiselt ka presidendi institutsioon n-ö tasakaalustajana, kes saab paljusid asju siiski pidurdada, peatada või ümber pöörata.
Kui öeldakse, et kuni 2011. aastani kehtinud KVJ-i ametissenimetamise skeem oli parem ja oleks võinud selliseks jääda, siis ma tahaks ikkagi teada, et mille poolest ja kuidas konkreetselt see ikka parem oli? Või mille poolest on tänane süsteem halvem ja kahjulikum? Milliseid kahjulikke (või poliitiliselt kallutatud) otsuseid on uue korra alusel ametisse nimetatud Terras ja Herem teinud? Kas on üleüldse teinud? Või teinud põhjusel, et neid nimetas presidendi ettepaneku ja Riigikogu otsuse asemel ametisse Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul ning Riigikogu riigikaitsekomisjoni heakskiidul?
Mis puudutab laiapõhjalise riigikaitse (või kuidas iganes seda soovi korral nimetada) juhtimist, planeerimist, rahastamist, valmistumist jne, siis ei ole 1992. aasta Põhiseaduse järgi selleks riigipeale sisulisi mehhanisme kunagi olnud ega ette nähtud, sh ka enne 2011. aasta Põhiseaduse muudatust. Möönan, et kuni u 2010. aastate esimese pooleni polnud neid selgelt ka nt peaministrile antud. Aga väidan, et tänaseks on peaministrile selleks antud selged volitused ja võim kui ka tööorgan (ühe Riigikantselei pidevalt paisuva büroo näol). Ja on ka esimesed valitsuse koostatud ja kinnitatud laiapõhjalised arengukavad kui ka eraldi rahaeraldised selle kõige jaoks. Vähe, aga kindlasti parem ja rohkem kui varem. Ei piira selle asjaga tegelemist ei seadused ega ka ’riigikaitse kõrgema juhi’ tiitli puudumine, vaid eelkõige sõltub see peaministri jt ministrite soovist (või soovimatusest) selle asjaga tegeleda ning sinna ressursse eraldada. Need asjad omakorda sõltuvad paljuski ka valijate nõudlikkusest (või selle puudumisest).
Mis puudutab ’riigikaitse kõrgeima juhi’ tiitli võimalikku kaotamist või peaministrile „andmist“, siis minul selles osas seisukohta pole. Üldiselt aga ei anna see tiitel kellelegi sisulist võimu juurde ega võta seda ära. Küll aga ei hakkaks mina näperdama Põhiseaduse neid sätteid, mis puudutavad Vabariigi Presidendi kohustust teha Riigikogule ettepanek sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamiseks, või vahetu agressiooni korral need erikorrad ise ainuisikuliselt välja kuulutada. Minu hinnangul tagavad need sätted sisuliselt seda, et kui valitsusse sattuvad nt mingid probleemsed poliitikud nagu Trumm viitas, siis on riigis olemas keegi, kes siiski vastupanuotsuse ära teeb ja rattad käima lükkab. Või teeb seda juhul, kui vastane on siiski täiesti ootamatult üle piiri tulnud, või valitsus juba hukkunud ning Riigikogu võimetu kokku tulema. Teistpidi on seadustes ka mehhanismid juhuks, kui hoopis Kadriorgu peaks kunagi sattuma „probleemne“ president – mobilisatsiooni saab lisaõppekogunemiste sildi all läbi viia ka valitsus ise ilma ametlikku mobilisatsiooni väljakuulutamata; sõjaseisukorra väljakuulutamisel ja üldse ametlikult teisele riigile sõja kuulutamisel ei ole täna enam samasugust sisulist väärtust ja vajadust, kui 100, 150 või 400 aastat tagasi, mil ratsakuller või teise riigi kuningale ametliku üriku sõja kuulutamise teatega ning kindlustes tuli selle peale välja kuulutada piiramisseisukord.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
Seejärel on kaitseväe luurel võimalik oma tööd teha ja igal ausal kodanikul rõõmsalt oma elu edasi elada. Tekib õigusselgus, mis on elementaarne alus õigusriigile. Lihtsalt öeldes – seadusloome etapis lasti sel korral läbi praak. Vähemalt mulle tundub nii, peale seda, kui lugesin ülalviidatud materjalid läbi.