Kindlasti võis juhtuda, et mingi artell või töönduskooperatsiooni (mis tõesti likvideeriti Hruštšovi ajal 01.01.1959 - võib-olla seda pidas ksf. Troll silmas?) osa tegutses nagu iseseisev väikettevõte. Mina ei orienteeru NSVL majandite õiguslikes vormides ja siia oleks vaja viidet kellelegi, kes tegelebki selle küsimusega. See, mis tundub inimesele, kes kuhugi oma filmid ilmutada või saapad parandada viis, ei pruugi olla kooskõlas sellega, kuidas asi oli paberil korraldatud.
Ka on tegelikult ebatäpne rääkida abstraktselt "eraettevõtlusest". Lõppude lõpuks moodustati ka kolhoosid teoreetiliselt liikmete ühisomandis olevatena (artelli erivormina), mitte riigimajanditena. Tegelikkuses ei omanud see kolhoosiosak muidugi mitte mingisugust tähtsust. See, mida me siin silmas peame, on
individuaalne eraettevõtlus või siis ühingute puhul ühinemisvabadus, reaalne võimalus ühingu juhtimises ja kasumi jagamises osaleda jne. Muutsin oma algset postitust vastavalt.
Koondumisest ühismajanditesse väidab vastaspool, st. "ENSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)" 2. trükk lk. 567, järgmist:
"Vabariigi industrialiseerimise käigus muutus sotsialistlik süsteem tööstuses kõikehõlmavaks. Osa kodutööndajaid ja töölisi asus tööle riiklikesse ettevõtetesse ning muutus tööstustöölisteks, teine, suurem osa, ühines mitmesugustesse tootmisalastesse kooperatiividesse. Seega kadusid viimased kapitalismi elemendid Eesti tööstuses." Ühesõnaga esialgu, Hruštšovi ajani, sai mingi katusorganisatsiooni tiiva all edasi nihverdada.
Neile, keda see lähemalt huvitab, leidsin ühe tubli tüdruku töö Kadrina seebikivi
artellist, kus on siis kirjeldatud artelli asutamist eraisikute poolt 1947, laienemist, riigistamist 1959 ja ühendamist "Floraga":
http://akadeemiake.ee/wp-content/upload ... _Olvet.pdf . Sellest, mis loom oli artell, võib veel lugeda siit:
http://issuu.com/jogevalinn/docs/j_geva ... jal_ii/315 Kahjuks ei selgu, mis sai 1958. aastal sissemaksudest ja kasumist. Räägitakse vaid "inventari ja kaadri üleandmisest" (
sic!). 1951. a. kohustatakse artelli alustama Jõgeva sünnitushaigla ehitamist - nii palju siis artelli liikmete ühisomandist...
Mis puutub
individuaalset ettevõtlust, siis leidsin kaks tsiteerimist väärivat allikat. Esiteks, P. Kase artikkel subjektiivsetest eraõigustest Nõukogude õiguses ja "mittetöisest tulust" (st. mida kodanik omandiga teha võib):
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream ... sequence=1 . Siin mainitakse tõesti ka registreeritud kodukäsitööd kui ainsat lubatud ettevõtlusvormi. Isiklik vara, mida kasutatakse mingil muul tulutooval eesmärgil, kuulub mõistagi äravõtmisele. Üldpõhimõte on, et konflikti korral ühiskonna huvidega eelistatakse viimaseid - nii näiteks ei või keegi hävitada oma vara, millest ühiskonnal kasu oleks. Üldiselt väga soovitav artikkel kõigile, kel meelest ära hakkab minema, kus me vahepeal elasime...
Mida tähendas registreeritud kodukäsitöö, võib lugeda siit:
http://scholarship.law.cornell.edu/cgi/ ... ntext=cilj alates lk. 68. Kokkuvõttes oli enne 1976. aastat küll teoreetiliselt võimalik mingi registreeritud kodukäsitöö, kuid praktikas oli keelatud tegevuste nimekiri nii ulatuslik, et peale põllumajanduse ei jäänud sinna midagi (lk. 70). Alates 1976. aastast oli see nimekiri järgmine:
* vilja ja muude toiduainete töötlemine, va. need, mida isik ise kasvatab;
* relvade ja lõhkeainete valmistamine ja parandamine;
* kõikvõimaliku paljundamise või lindistamisega seonduva tootmine, trükkimine;
* auhindade, medalite tootmine, kullassepatöö;
* keemia- ja kosmeetikakaupade tootmine;
* mürkide ja narkootikumide tootmine;
* igasugune meditsiin;
* igasugune loomanahkade töötlemine;
* tasuline autotransport;
* hotelli, sauna või mistahes vaatemängu pidamine;
* ikoonide jm. usuvahendite tootmine.
Nagu näha, võib mõnd asja juba täitsa teha. Oma marjadest moosi keetmine, rätsepatöö, juuksurid, saapaparandus ja vist ka filmide ilmutamine, mida ksf. Lemet mainis, on täitsa nimekirjast väljas. Esmakordsete rikkujate karistusei leevendati. Palgatööjõu kasutamine jäi samas keelatuks. Aega 1976-1986 mõtles ilmselt ksf. Enkus.
Registreerimata võis töödelda ja müüa omakasvatatud põllumajandussaadusi (selle alla lähevad kõik tomatitega Leningradi sõidud), teha kodus teistele raha eest lihttööd nagu puude lõhkumine või pesu pesemine või tegeleda kunsti / kunstkäsitööga, kui kaup müüakse riigile või kooperatiivile (siia alla läheb ilmselt "Uku" jt).
1981. aastal hinnati iseenda tööandjate osakaalu NSVL tööjõus 0,1%-le.
1974 lubati edasi müüa asju, mida oldi soetatud enda tarbeks ja sellest ajast saadik hakkas õitsema niiöelda
vanakraamikaubandus ja täiturud.
Teema juurde naastes - nagu näeme, on ka kõige leebem nõukogude regulatsioon palju jäigem Natsi-Saksamaa omast ning vaevalt küll jõuab ka Putini Venemaa kunagi uuesti nii kaugele.
