www.militaar.net

https://www.postimees.ee/4017559/lasnam ... ge=6348933

vaata seda pildi seeriat....ärme hakka lahkama ohutuse teemat....ei mõista kas nii raske oli panna liiklus selleks hetkeks korra seisma.

Me ei tea mitu korda seal enne lasti kuniks maha kukkus(ilmselt vaid üks) aga nagu näha tehakse ka pärast veel kontakt lask oli see kindluse mõttes või mis iganes,parem karta kui kahetseda.....see paari meetri pealt laskmine on nii ja naa teema püstoli/revolvriga.
Efektiivne kohene surmamis ala on ikkagi väga väike ja selle kohene tabamine küsitava väärtusega.
Las see asi jääda ikkagi inimestele kea teavad ja tunnevad teemat millega kahjuks tegeleda tuleb.Oskamatu suudab toota rohkem s.tta kui asi väärt.

Liiklus ei puutu ju asjasse, kõik muu on korrektne, püstoliga aeti asi korda - see on minu jutu point. Jutt et 9mm ei lähe looma koljust (võibolla 2-3mm paksune?) läbi ajju ei päde.

Harjutage, võibolla kellelegi hakkab meeldima ning temast saab veel jahimees.
Uluki laskmise simulaator soome keeles, näitab peale lasu sooritamist uluki siseelundeid, ning annab kommentaari lasu kohta. Ulukite aju suurus võrreldes teiste elunditega on paraku üsna tagasihoidlik.

oliver kirjutas:Liiklus ei puutu ju asjasse, kõik muu on korrektne, püstoliga aeti asi korda - see on minu jutu point. Jutt et 9mm ei lähe looma koljust (võibolla 2-3mm paksune?) läbi ajju ei päde.

2-3 mm on hiire kolju paksus.
ok,ok nõks õhem.

Läheb see 9mm sisse sellest suurest peast väga eduliselt.

andrusjo kirjutas:https://www.postimees.ee/4017559/lasnam ... ge=6348933

Sama teema leidis arendust veel lisateemas https://www.postimees.ee/4021363/polits ... -oige-tegu

Mõnikord jookseb viga saanud loom ära, aga kui ta jääb teele, siis tuleb ta kas uinutada või tappa. Seda teeb kas veterinaar või jahimees. «Politsei võib looma surmata ainult juhul, kui see võib olla ohtlik ja näiteks inimest rünnata. Kõnealusel juhul surmas looma õnnetuspaigal jahimees,» lausus Korpan.

Ajuvaba

Võibolla on küll veel parem teema aga:
(ei ole ka hädakaitse, on hädaseisund)
https://epl.delfi.ee/uudised/arukulas-r ... d=90766773

Vigastatud jahimehe eest vahendab juhtunut Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe. Enne eilsete dramaatiliste sündmuste lahti jutustamist soovib Lillemäe aga rõhutada, et karujahi lube ei anta Eestis uisapäisa: karu laskmise loa saab vaid kas karu tekitatava kahju ennetamiseks või mõnel muul mõjuval põhjusel.

Harjumaa Aruküla jahiselts sai karujahiks loa, sest kolmeaastane noor karu käis viljapõlde rüüstamas.

Jaht algas tavapäraselt. Karu nähti ja lasti, kuid viimasel hetkel loom liigutas ja ei saanud seetõttu surmavat tabamust. Karu põgenes. „Haavamine ei olnud kõige paremas kohas, päris tagumikus just tabamus ei olnud, aga tagapoolel küll. Mehed käivad trenni tegemas ja laskeoskus on kõrge, aga metsas ei tea ju kunagi, kas loom viimasel hetkel astub,” räägib Lillemäe.

Haavatud looma metsa piinlema jätta ei tohi, see on välistatud. Teiseks võib haavatud karu olla metsas liikuvatele inimestele ohtlik ja praegusel marja-ja seeneajal leidub metsas kõndijaid küll.
Karu juba ootas

Nii mindi karu otsima. Üks jahiseltsi liige leidis vereraja ja liikus mööda seda edasi. Karu aga juba ootas teda. „Metssiga ja karu käituvad nii, et teevad tiiru ja jäävad jälitajat oma jälgedele ootama. Karu puhul ei ole tegu lolli loomaga,” räägib Lillemäe.

Karu ründas jahimeest, kuid sündmuste täpne käik sekund-sekundilt pole praegu teada. Teada on, et jahimees ei kaotanud närvi ja kuigi püssi haaramine ja laskmine ei tulnud enam kõne alla, jõudis ta pureva karu vastu haarata vöölt jahinoa ja anda sellega karule lõpuks surmava haava. „Ta võitles oma elu eest ja noaga asi lõpetati,” resümeerib Lillemäe.

Tõsi on, et jahimehe elu päästis lisaks külmale närvile tõsiasi, et tema vastas oli vaid 75-kilone noor karu, mitte täissuuruse ja kuni kahesajakilose raskuse saavutanud loom. „Kui seal oleks tõsine tegija vastas olnud…” jätab Lillemäe lause lõpetamata. „Praegu hingan kergendatult, mees on elus!” lisab ta.

Sündmuspaika kutsuti kiirabi, mis viis jahimehe haiglasse. Tal on puremishaavad, aga elu ohus ei ole. Praegu ta taastub ja ei soovi ajakirjandusega suhelda.
Karujaht kestab oktoobri lõpuni

Eestis elab Eesti jahimeeste seltsi andmetel praegu umbes 1000 karu. Alates 1. augustist võib pidada karule varitsus- või hiilimisjahti. Keskkonnaagentuuri loal võib sel hooajal küttida Eestis kokku 93 karu, mullu lasti 67 karu. Karujahi loa saab siis, kui piirkonnas on kahjurkaru ehk karu, kes rüüstab kas põlde, mesitarusid või muud vara. Karujaht kestab 31. oktoobrini.

Eesti karu ohjamine toimub loodusdirektiivi IV lisa alusel, mille nimekirja karu kuulub. See tähendab, et karu võib küttida loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmise ja looduslike elupaikade säilitamise huvides, et ära hoida tõsiseid kahjustusi, eriti vilja, kariloomade, metsade, kalapüügikohtade, vee ja teiste omandiga seotud kahjude suhtes; rahva tervise ja ohutuse või muude üldiste huvide kaitseks, k.a sotsiaalsed ja majanduslikud huvid ja keskkonna prioriteetsusest lähtuvalt.

75-kilone karu pole muidugi teab kui suur aga ilma koerata haavatud loomale järele tormata pole väga mõistlik, eriti veel üksi.

siinkohal saab vaid öelda et ärge usaldage kõike mis meedias räägit.
olen kuulnud, olid ka koerad. jpm mida siia ei kirjuta.

oliver kirjutas:75-kilone karu pole muidugi teab kui suur aga ilma koerata haavatud loomale järele tormata pole väga mõistlik, eriti veel üksi.

Halastuslasuks sobib revolver hästi. Ei pea salvetäit andma ja trummlistki jääb üle.
Noaga suuruluki kallale ei soovita minna - kui ikka jalaga tõmmeldes annab, siis ...

.

Ok - paistab, et loomade hukkamiseks sobib(ki) aint too miski rõve naelapüss, mida tapamajades tarvitatakse

Et seoses sellega on mul ettepanek lõpetada siin see jahitemaatika ja tulla tagasi teemapealkirja juurde - ning kui loomahukkamise fännid ei taltu, pean teema huvides paluma moderaatorite abi

Borja kirjutas:Et seoses sellega on mul ettepanek lõpetada siin see jahitemaatika ja tulla tagasi teemapealkirja juurde - ning kui loomahukkamise fännid ei taltu, pean teema huvides paluma moderaatorite abi

Täiesti offtopic, aga ma arvan, et info, millise suutlikkusega mingi käsirelva kaliiber on, võiks olla huvitavam ja olulisem, kui kramplikult teemapealkirjast kinni hoidmine. Mis ei välista muidugi seda, et austatud haldajad tekitavad ja/või liigutavad need postitused sobivasse alateemasse.

Selge on see, et hädaolukorras kõlbab suvaline kättesattuv ese kasvõi viskerelvaks, aga enne Makaroviga suuruluki vastu minekut (kasvõi seenelkäies lolli juhuse läbi emise ja põrsaste vahele sattudes) oleks ju hea teada, kui suur on 9x18 ja 9x19 para energiate vahe. Esimesel ca 300 J, teisel ligi 500 J.

A 44 magnum kätkeb endas 1000 kuni 2000 J. Kahjuks Eestis sellise kaliibriga torusid ei müüda.
357 magnum on 700 J kandis vist.

Palun kõigil anda oma hääl jahinduse toetuseks Euroopas.
Link: https://www.ejs.ee/anna-oma-allkiri-eu ... toetuseks/
Jahindusest kaugetel inimestel võib tekkida küsimus, et mis peaks? Mind see ju ei puuduta! Püüan seletada.

Esiteks tagab reguleeritud jahipidamine ohustatud liikide kaitse. Üldiselt on Eestis ulukite olukord hea. Ometi on mõned liigid väljasuremise äärel. Aga mitte selle pärast, et inimesed neid jahiks või nende elupaika ohustataks; või veel – praegu on Eestis ajalooliselt rekordiliselt palju harimata maad. Pigem on häda selles, et kiskjaid on palju või on invasiivsed liigid hõivanud ökonišši. Küttides kiskjaid, võõrliike ning invasiivseid liike anname ohustatud liikidele võimaluse edasi püsida.

Teiseks abistavad jahimehed põllundust ja metsandust. Ajal mil suurem osa inimestest elab linnades ja põllumehi on vaid paar protsenti elanikest, kipub ununema, kust tuleb toit meie lauale, riided selga, mööbel tuppa ja küttepuud ahju. Ometi sööme me vähemalt kolm korda päevas, mõtlemata neile, kes meile seda oma ränga tööga võimaldavad. Mõõdukas jaht hoiab ulukid põldudest ja karjamaadest eemal, leevendades koduloomadele ja kultuurtaimedele tehtavaid kahjustusi.

Kolmandaks parandab populatsioonide arvukuse reguleerimine ulukite heaolu. Elusolendid paljunevad rohkem, kui keskkonnas on nende jaoks ressursse. Seetõttu tekib reguleerimata populatsioonides nn Kanada jäneste efekt. Seal maal paljunevad jänesed seni, kuni nende jaoks ei jätku enam süüa ning puhkevad haigused. Nende tõttu kukub populatsiooni arvukus nii rängalt, et jänestest toituvad kiskjad jäävad samuti nälga. Paar aastat on metsad tühjad, kuni jäneste populatsioon taastub ja kõik kordub jälle otsast peale. Hästi korraldatud jahindusega maades – nagu näiteks Eesti – sellist katastroofilist kõikumist äärmusliku ülerahvastuse ja väljasuremise vahel ei toimu, sest liigne ulukite populatsioon kütitakse ära. Tänu sellele on meie metsloomade seas suhteliselt vähe nakkushaigusi ning nälga.

Neljandaks on jaht otseselt seotud inimeste toitmisega. Isegi tänapäeval on küllalt rahvast, kelle jaoks on jahisaak tervitatav lisa toidulauale. Ajal mil inflatsioon möllab, on võimalus metsast toitu tuua suureks kergenduseks paljudele peredele. Marjade, pähklite ning seente korjamine on ühiskonna silmis täiesti vastuvõetav; miks mitte ka liha hankimine?

Viiendaks võib jahti pidada inimkonna kultuuripärandi säilitamiseks. Küttimise ja korilusega tegelesid meie esivanemad veel enne, kui nad üldse inimesteks saidki. Põllumajanduse leiutas meie liik suhteliselt hiljuti. Kui igasugused suhteliselt uued hooned, kiviaiad, kunstiteosed, rahvalaulud või isegi toidud on kultuuripärandi nime väärt, siis kindlasti on ka jahil oluline koht. Isegi kui väita, et tulirelvadega jahipidamine on suhteliselt uus nähtus – mis ei vasta tõele, sest tulirelvad leiutati juba keskajal –, siis vibu või lõksudega jaht on päris iidne tava.

Kuuendaks. Andes allkirja jahi poolt, annad üksiti allkirja progressiivse tagurluse ja totalitarismi vastu. Kas teate seda anekdooti, kus minategelane heietab mineviku üle: alguses tuldi A järgi, kuid mina teda ei toetanud, sest ma pole ise A. Siis tuldi B järgi, aga mis mul sellest, sest mind B ei puuduta. Ja nii edasi. Jutu lõpus tuldi minategelasele endale järgi, aga keegi teda ei aidanud sest A, B, C jt olid juba seina äärde pandud. Analoogne protsess on juba käimas. Kas mäletate aega, kui pärast Pariisi terrorirünnakuid hakati seaduslikke relvaomanikke kimbutama? Siis palusid kaitseliitlased, sportlased ja teised relvaomanikud jahimeestelt abi. Nemad aga suhtusid üleolevalt „militaristidesse” ega osalenud kampaanias relvaseaduse muudatuste vastu, sest neid see otseselt ei puudutanud. Tulemuseks on seadus, mis oma raha eest riigi relvadele salvesid ja linte ostnud kaitseliitlased on põhimõtteliselt kurjategijateks tembeldanud. Nüüd on kord jahimeesteni jõudnud. Pliihaavlid juba keelustati. Ning leitakse üha rohkem, mida keelata. Aga oleme meie paremad kamraadid, paneme ikka õla alla.
Palun andke oma panus jahinduse heaks.