Pea kaks nädalat on nüüd möödas sellest, kui tehti avalik etteheide
retti kirjutas:Aurik. Et sa palju kustutanud oled - kahju muidugi.Mitte minul ei ole vaja vaid teistel.
ja esitasin vastu konkreetsed küsimused
aurik kirjutas: Ja küsin teist korda, millel põhineb su väide, et olen palju kustutanud? Too mõni konkreetne näide. Ja kui seda ei leia, siis on mul kohe järgmine küsimus. Miks sa niimoodi siis plõksid? Mida sa sellega taotled?
Et vastuseid pole senimaani tulnud, tuleb ligimest pisut aidata ja juhatada, mida otsida, seda enam, et olen siin foorumis nagunii otsi kokku tõmbamas ja ehk peaksingi mõne seletuse tagantjärele andma. Kui kunagi leidub keegi, kes hakkab süsteemselt teemaga edasi minema, võivad mõned juhised tekitatud džunglis orienteerumisel pisut abiks olla.
Loomulikult olen osasid postitusi muutnud. Paljudes kohtades on sõna edit: see tähendab, et mõni aeg pärast postituse valmimist olen lisanud mingi vajaliku või äsjaselgunud täienduse. Ja kui teema pole vahepeal väga edasi liikunud, ei hakka uut postingut avama, vaid läheb eelmise juurde lisana. Meelega olen sisse jätnud lõigud, mille võiks remargiga nüüd ära kaotada või vähemalt kohendada. Iga nö ajaloo koostamise tegevuse juures on loomulikult kõige tähtsam tulemus, kuid pole paha näidata ka protsessi, et nähtuks, milliste siksakkidena tee tulemuseni saabub..
Ühest postitusest on tõesti osa esialgsest infost maha võetud.. See on lk 60 Tartu Raketade elulugu. Järgmisel päeval pärast postitust tuli välja selliseid seoseid, mis muutsid osa kirjapandud infi koheselt mõttetuks ja tuli ülevaadet muuta. Selle kohta, et on elulugu muudetud, on ka märge samal lk ühes järgnevas postituses.
Otselaetud fotode kadumine pole, nagu juba varem märkisin, minu teema, samal viisil omal ajal ülesseatud fotosid on haihtunud mitmel teiselgi osalejal. Pealegi on selliste piltide juurde käivad tekstid alles ning enamus kadunukesi kergelt taasleitavad.
Aga midagi olen ma küll kustutanud. Nendes postitustes, mille all on foorumipoolne märge muudetud, aga postituse sees puudub sõna edit:, olen teinud tehnilise toimetaja tööd, parandanud trüki- ja stiilivigu. Pärast kirjutamist mõne aja pärast värske pilguga üle vaadates hakkavad need silma ja et kirjapandud tekst peab olema ladusalt loetav, olen siis, kui vead lugemist pisut segavad, korrektuuri ära teinud. Lisanud puuduvaid tähti ja sõnu ning kui vaja, kustutanud ülearuseid tähti ja sõnu. Paljudes kohtades on trükivead nagunii sisse jäänud, mõnes kohas on nt Peipsi asemel Pepsi, aga iga väikse vea pärast ka ennast väga ei vaeva.
Nii et trüki- ja stiilivigade kustutamine on siinkohal ainus, mida võib mulle tõsiselt süüks panna, neid võib aastate jooksul olla päris palju kogunenud ning nende tagaotsimine raske ja ajamahukas. Mõistan muidugi Retti fraasi, kes ütleb, et temal pole (kustutusi) vaja, aga erinevalt Rettist ma ei alahindaks teisi teemas osalejaid või niisama lugejaid, kelle kaitseks ta armulikult välja astub ning arvan kindlalt, et ka nemad ei igatse kadunud tähtede, sõnade ja komadega taastutvust teha. Retti näib justkui teadvat, kes on teema lugejad. Mina tean paraku vaid üksikuid ja pole kusagil varjanud, et olen saanud väga tõhusat abi asjatundjatelt, kelle teadmised mõnedest Eesti veeliiklusega seotud valdkondadest ületavad minu omi mäekõrguselt. Selles, et nad küll hoiavad pilku peal, aga otseselt ei osale, on neil omad põhjused. Kummalisel kombel on mõni otse saadud info, mis esmakordselt mil.netis avaldatud, leidnud endale koha ka teatava aja pärast mujal ilmutatud plagiaatpostituses. Nüüd on siis sellistele meestele ka peenelt koht kätte näidatud. Ja ega taoline lambist verbaalne eneseupitamine siin teemas Rettil ka esmakordne pole...oma pikaldase taibuga ei ole ma veel aru saanud, millele seesugune paisunud enesehinnang õieti tugineb? Seni näidatud teadmised küll „koera saba kergitamiseks” erilist põhjust ei anna. Muidugi, kui ma eksin, siis võiks keegi tagasihoidlikult vastupidistele rohketele näidetele viidata.
Tänu erialasele haridusele mõikan ehk keskmisest pisut paremini ajaloost kustutamisi ja sellega kaasnevaid võimalusi ja tagajärgi. Isegi kogu teema tagantjärgi läbikammimine pakkus silmale mõndagi huvitavat, kusjuures ka kustutamiste osas. Nii et tekkis isegi selge seos, miks just selline kild tuli, mitte nt. „sagedased eksimised seni tühjaks jäänud kohtade täitmisel mitmesuguste versioonidega”, mis oleks olnud jummala õige. Tühjade kohtade all mõtlen neid probleeme, mida jõelaevateemas pole veel ära lahendatud ja mujalt ei ole ka võimalikud vastused ette jäänud. Aga juba läbihekseldatud küsimuste juures oma pead korduvalt paiste peksta pole mul tõesti soovi. Muidugi, kui leidub kaalukaid argumente, siis võib asja uuesti üle vaadata ja on vaadatud ka, aga tõmblemised stiilis „ma ise nägin; eiei, ma ikka tegelikult ei näinud, aga...” on küll kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Iga mees peab oma elu valged laigud ja mustad augud ise selgeks tegema. Kui sellega hakkama ei saa, siis vähemasti vene vanasõna, milles üheks tegelaseks peegel, võiks meelde tulla.
Iroonia irooniaks, aga iga mees peab oma sõnade eest vastutama. Julgesid avalikult plähmida- siis tõesta, kui ei oska tõestada, anna aru. Aga kui üht ei suuda ja teist nagu ka väga ei tahaks... mis siis teha? Võib ju mõneks ajaks vaikselt põõsasse peitu pugeda ja oodata, kuni teema edasi liigub ja asi maha jahtub. Äkki õnnestub hiljem jälle pisut soga pritsida, küll ükskord midagi külge jääb. Aga kui mehel on tõesti selline kavatsus, ei ole ta mees, vaid midagi muud...
-----
Sisuliste asjade juurde
Vahepeal tuli välja, et väikese skepsise „Zarja-2” moondumises just „Natan Rõbakiks” võib ära kaotada. Ongi üks ja sama laev. See on siis juhtum sarjast „pime kana leiab ka vahel tera”. Õnneks viitasidki kõik kaudsed tõendid õigesse kohta.
------
Et teemaks on jõelaevad Emajõel, mõtlesin, et lõpu eel oleks paslik valmis teha veel Pihkva Raketade lühielulugu, sest veerand sajandi jooksul, aastatel 1967-91 kuulusid nad lahutamatult Tartu linnapilti. Mitmes Tartu foto- ja muus albumis on neist kolme jäädvustatud ja ka neljanda Võidu silla juures seismise foto võib netist leida. Varasematest MO-tüüpi Pihkva-Tartu vahel sõitnud tavalistest reisilaevadest „Aleksander Nevski” ja „Admiral Makarov/Burevestnik” ei hakanud siiski eraldi ülevaadet tegema, neist on võimalik teemast nagunii vajalikud lõigud kokku otsida. Pealegi õnnestus neil siinse fotosilma eest osavalt kõrvale viilida, ainult üks neist on paaril ühel ja samal päeval tehtud fotol jäädvustunud ning sedagi kaugplaanis.
Järgnev lakooniline ülevaade on tehtud küllaltki suures osas idanaabrite materjalide põhjal. Neid saite ja foorumeid, mis käsitlevad muidu kogu ex-NSVL territooriumi siseveelaevandust, on minuteada kuus (sh üks ainult kiirlaevade oma) Tõsi küll, osa neist on hakanud viimastel aastatel kuidagi „väsima”. Lisaks on veel mitu ülisuure haardega vene näoraamatut, fotoalbumit jne. Ka Pihkvaga lähemalt seotud uurijad ise on teinud lokaalseid artikleid ja ülevaatematerjale. Kogu see kompott kokku on aga paljuski väga vastuoluline. Mõnel puhul erineb isegi ühe või teise laeva ehitamise aasta, muust rääkimata. Ühelt poolt on kasutatud allikatena nii laevade üleandmisakte, sadamanimekirju, päevakajalisi ajaleheartikleid jms. teiselt poolt aga selget OBS materjali (odna baba skazala)
Kahjuks pole ette sattunud ühel mitu aastat tagasi Pihkvas toimunud laevanduse ajaloo alasel konverentsil tehtud ettekannet Peipsi Raketadest. Internetist seda leidnud pole, tervet kogumikku konverentsiettekannetega ei hakanud endale aga tellima, nii fanaatikuks ennast ei pea. Kuna eelpoolmainitud ulatuslikes ülevaatesaitides pole põhjapanevaid muudatusi tehtud, siis võib arvata, et ettekanne suurt midagi seni teadaolevale juurde ei andnud. Muidugi on võimalik, et ei kajastu muudel põhjustel, aga Venemaa laevandushuviliste erinevad seltskonnad, nende suhted ja siseelu ei ole siinne teema.
Jätan välja venepoolsed siseliinid ning -sõidud ja puudutan ainult Pihkva-Tartu marsruuti.
Vähemalt alates 70-te keskpaigast oli töös kaks reisiliini. Mõlemad alustasid siis kui ilmastikutingimused lubasid. Enamasti maikuu alguses, aga võimalusel juba aprilli viimastel päevadel. Lõpp tehti septembris või oktoobri alguses.
* Transiitliin Pihkva-Samolva-Tartu. Väljumine Pihkvast kl 7.00, Samolva kl 8.45, Tartusse jõudis 10.30.
* Ekskursiooniliin Pihkva- Tartu. Väljumine Pihkvast kl 7.00. Tartusse jõudis kl 10.00
nb! Need on 80-te aastate sõiduajad. Pole võimatu, et 70-te keskel madalveeperioodil oli sõiduaeg ca 15 min. pikem.
Tagasisõitu alustasid mõlemad liinid kl 15.00. Kui hakati kella keerama, siis nö siinpoolsed ajad erinesid tunni võrra.
Transiitliin väljus iga päev, v.a. pühapäev.
Ekskursiooniliin oli käigus vastavalt etteostetud edasi-tagasi piletitele. Jagus ka neid päevi, kui liinil sõitu ei tehtud ja Tartus Võidu silla juures seisis päeval vaid üks Pihkva Raketa
Pileti hind oli pisut kõrgem kui Tartu laevadel. 80-tel üks ots 4.20.
Kõrvalepõige Piirissaare asjadesse. Pole teada, et Pihkva laeva ametlik peatus olnuks veel Piirissaarel. Mõni väga kaudne vihje peatumisest on siiski olemas. Kindlasti pole aga tegu sõiduplaani järgse käiguga vaid pigem üksikaktsioonidega. Kui paar päeva oli ette teada, et Samolva kaudu tuleval laeval on küllaldaselt vabu kohti, siis võidi võimalikust peatusest Piirissaarde eelnevalt teada anda (kui midagi sellist tõesti toimus, siis vaid 70-te I poolel kanali otsa peatusest). Aga arvestades, et liinilaev oli sageli reisijaid päris täis, ei olnud võimalik Piirissaare rahvale laeva peale kohti garanteerida. Pealegi oli M-Raketade ametlik kandevõime isegi väiksem kui Polesje kiirlaevadel, nii et lisaks olemasolevatele istekohtadele rohkem reisijaid väga ei tahetud lubada. Mitte et laev oleks põhja läinud, aga alates teatavast reisijate numbrist kadus tiibadele tõusmise võime ja sai liikuda vaid veeväljasurveasendis, palju aeglasemalt, seda enam, et Piirissaare vahet sõitvatel inimestel kippus kaasas olema palju pakke ja padajänne. Kuigi Tartu -Pihkva eestipoolsel liinil oli Piirissaare peatus sõiduplaanis sees, on teada küllalt juhuseid, kus kaptenid selle lihtsalt vahele jätsid, eriti õhtul Pihkva poolt tulles. Kui laev end Pihkvas ja Samolvas täis lastis, ei hakatud saarele enam sisse keerama.
Pihkva Raketasid on Piirissaarel muidugi käinud, aga mõne tellitud ekskursiooni vahepeatusena.
Ja nüüd laevad ise. Kõik nad on projekt 340МЭ ehk M-tüüpi (madalalt vees istuv) laevad.
*
Raketa-143M Ehitatud Feodossias 1967.a. Ehitusnumber 406. Saabus Pihkvasse 1967.a. juulis ja juba augusti algupoole oli Tartu vahet sõelumas. Viimane navigatsioon 1995 (või 1994) Lammutati mõni aasta hiljem. See alus oli ainus algusest lõpuni pihkvalane. Tartust osteti üks „Polesje” just temale asenduseks.
*
Raketa-144 Ehitatud Feodossias 1967.a. Ehitusnumber 407. Esimene kodusadam Jaroslavl. Pihkvasse toodi 1972.a. suvel vahetustehingu tulemusena. Nimelt vahetas Loode Jõelaevandus, mille alla Pihkva sadam kuulus, ühe Leningradi tavalise Raketa (Raketad seal ei kodunenud, jäid Soome lahe idasopis Leningradist Kroonlinna või Peterhofi sõitudel sageli hätta) Jaroslavli ja sealt saadud M-Raketa anti hoopis järsult kasvanud sõidunõudluse katmiseks Pihkvale. Augustikuus alustas liikumist Tartu vahet. Viimane navigatsioon 1990.a. Järgmisel aastal lammutati
*
Raketa-156 Ehitatud Feodossias 1967.a. Ehitusnumber 421. Esimene kodusadam Rjazan. Pihkvas 1978 (või 1977)- 1983.a. Edasine saatus teadmata.
Kõige saladuslikum Pihkva Raketadest. Seostatakse alates 1975.aastast Arhangelski sadamaga. Mõned aastad tagasi oli tema kohta üleval ka selline informatsioon, et oli 1984.a taas Rjazanis. Nüüd on see maha võetud. Täiesti võimalik, et oli paar aastat põhjas, toodi sealt Pihkvasse ja lõpuks läks koju...vist 1985.aastast lubati Okaa jõel tiiburitega paarutada vaid alamjooksul ning algse ekspluatatsiooniaja lõpule lähenev laev võiski kiirelt lõplikule lahendusele vastu minna.
Temast pole senini avaldatud ühtegi (leitavat) internetifotot. Kusagil pole viidatud tema Pihkvas viibimisele. Samas on siiski vähemalt ühes Pihkva laevandust käsitlevas nupus selgelt märgitud, et kolm Raketat oli Pihkvas juba 70-te aastate lõpus. Aga selles uurimissuunas pole ida pool samme astutud.
Põhjus, miks see laev pihkvalaste mällu pidama ei jäänud, võib olla päris lihtne ja inimlik. Number 154 või 157 vms eristunuks järgneva laeva numbrist hoopis selgemini. Ja mõlema laeva värvimisel kasutati samasuguseid toone. Lisaks valgele helesinine ja kirsipunane.
*
Raketa-165 Ehitatud Feodossias 1967.a. Ehitusnumber 428. Sõitis Pihkvas 1984- 1988. Toodi Novgorodist, kuid üks sait viitab tema varasemale seosele Doni äärse Rostoviga. Seati pärast mahakandmist Velikaja jõest u 300 m kaugusel ühes väikeses pargis kohvikuks. Lammutamisaeg teadmata.
*
Raketa-178 Ehitatud Feodossias 1968.a. Ehitusnumber 444. Pikaaegne kodusadam Moskva. Pidi 1988.a. algselt minema Moskvast Gorki oblastisse, kuid äkitselt Pihkvas tekkinud vajaduse tõttu toodi lääne suunas. Pihkvas sai hüüdnime „Brežnevi Raketa”. LIB-iga võis pistmist olla nii palju, et sõitis Moskvas mitte liinisõite, vaid teenindas valitsusdelegatsioone ja on võimalik(kinnitatud seda kusagil pole), et ka tema ise mõne korra laevale on astunud. Pihkvas sõitmas 1989- 2002.a. Jäeti seisma mootori ülesütlemise tõttu. Lammutati 2008.a.
Laevade nimedest. Kuigi kõik laevad olid ühe projekti järgi, oli seda tähistav täht M roolikambri küljes ja ahtris ainult nr 143 sabas. Teistel vastavat lisandust ei olnud. Kaks suurandmebaasi on M-tähe nime osana omistanud tagantjärgi kõigile МЭ tüüpi Vene NFSV-s liikunud Raketadele, üks aga siiski mitte. Fotodelt selgub, et M-tähte polnud osadele selle projekti numbriraketadele juurde lisatud ja ülejäänud Pihkva omad kuulusidki juhtumisi selliste hulka. Võidu silla juures oleva laevade sõiduplaanide hulgas rippus 70-80-tel aastatel sageli ka plakat kõigi Pihkva reisiliinidega ning lisaks ajakavadele olid alati trükitud ka liine teenindavad laevad. Nii oli Samolva-Tartu liini juures ära toodud : Liini teenindavad „Raketa-143M” ja „Raketa-144”. Ekskursiooniliini juures aga: Liini teenindab „Raketa-144”. Laevanduses on kindel reegel. Laeva nimi pardal ja laeva paberites on üks ja sama.
Kunagi polnud märgitud liinilaevana kolmandat Raketat, oli see parajasti milline tahes. See peaks aga tähendama, et kolmas Raketa oli määratud ekskursioonisõitudeks, mida tellisid Pihkva oblasti asutused, ettevõtted või organisatsioonid. Sellised sõidud võisid tulla muidugi otse Tartusse, kusjuures tervet laeva kinni pannes ja saades max. täituvuse, oli sõit ühe inimese jaoks kindlasti odavam kui liinilaeva üksikpilet. Samuti sai tellida omatahtsi mõne vahepeatuse või valida Tartu asemel mõne teise sihtkoha. Viimane seletab lahti, miks kolmandat Raketat oli Tartus hooaja jooksul kõige harvemini näha. Samas ei välista ekskursioonilaevaks olek, et emma-kumma Pihkva nö põlisraketa rikke puhul ei võinud kolmas Raketa vaheldusena ise ärajäämisohus liinisõitu teha.
Illustratsiooni kah, pole vist siin varem üleval olnud. Foto pärit ksf Kaljupeetri kogust. Kuskohast tema selle sai, ei tea mitte. Soliidsemaealisele põlvkonnale tuttav stseen 80-te keskpaigast. Pihkvalased valmistuvad kojuminekuks ja laevale mineval rahval on kotid head-paremat täis. Võte tehtud siis päeval meie kellaaja järgi natuke enne kahte. Ja jõe pool seisab loomulikult see Raketa, mis hiljem Tartusse jõudis, ehk siis Samolva kaudu tulnud laev. „Raketa-143M”ongi jõepoolne ja „Raketa-144” randumissilla ääres.
--------
aurik kirjutas: Järgmise postitusega ootan mõnda aega. Tegemist on just sellist laadi juhtumiga, kus tulevad välja uskumatud asjaolud. Selle keskmes on "laev, mida polnud". Detektiivilugu, mille üheks peategelaseks on alus, mis reaalsuses sõitis meie kandis mitmeid aastaid, aga ametlikult teda polnud...või näib, et ei olnud. Lugu ongi hetkel lõpliku lahenduseta, vaatan, ehk õnnestub paari- kolme nädala jooksul veel midagi välja kammida. Aga kui keegi suudab varem ära mõistatada, millega tegu, eks siis võin kiiremini teadaoleva hetkeseisu fikseerida.
Kas keegi ei taha proovida siiski mõistatada, mis laev on see, mida justkui ametlikult polnud? Temast on nii fotosid kui teksti teemas küll. Kui läheb valesti, siis pole ju hullu. Me pole siin profesionaalsed laevandusuurijad, viimaste jaoks võiks küll selline teave olla korralik maksahaak, aga paraku pole neist keegi Peipsi laevanduslooga tõsisemalt tegelenud. Minu jaoks oli see tõdemus absoluutne pommüllatus. Siin taieldud 13 aasta jooksul võimsalt suurim. Mitte ühtegi vihjet, publikatsioonides, ajakirjanduses selle koha pealt täieline vaikus. Ainult tagantjärgi targana kõike üle vaadates selgus, et kaks fotodel fikseerunud ebakõla (kusjuures ühest on olnud otseselt juttu ja teisest kah ääri-veeri) võinuks rohkem mõtlema panna. Aga... sellise asja peale lihtsalt ei tule.
Tegu on reisilaevaga.