Sõjakooli saadi hädaga 20 kadetti kokku.
Nüüd siis tahetakse kvs läbi viia ohvitseride haridusreform stiilis "rebane ja hapud viinamarjad". Kui ei ole ajateenistue läbinutel huvi ohvitseriks õppida, siis kaotame ajateenistuse nõude - küll leiame kohtade täitmiseks uudistajaid, kes suudavad sisseastumise katsed sooritada.
Iseasi, mis neist sinisilmsetest saab kunagi, kui tärnid ka peale antakse ja teisi kamandama pannakse...
Juba on niigi loobutud NAK läbituse nõudest, kuid kogu ajateenistuse nõude ärajäämine on minu arust hoopis teist masti lüke.
Kuidas aga lahendada probleemi, et ajateenistuse läbinud eesti mees ei taha end enam riigikaitsega siduda
Viimati muutis hummel, 17 Aug, 2007 7:40, muudetud 2 korda kokku.
selleks tuleb taasluua riigikaitseõpetus koolides. sisendada noortesse patriotismi..... ja panna nad mõistma, et õiguste kõrval on neil ka KOHUSTUSED.
ja mida sa ikka tahad.... viimase aasta jooksul on 2 sõdurit hukkunud, paar vigaseks jäänud, 1 oma pere ja enda ära tapnud.... lets face it..... elukutselise sõjaväelase elukutse pole just eriti populaarne... kahjuks.
Asi lõpeb sellega, et suur enamus noormehi, kes pole sõjaväge enne nuusutanud, lõpetavad sõjakooli ja suur protsent nendest viskab vormi nurka ja läheb rahulikult tsiviili edasi. Kõrghariduse dokustaat taskus. Ja ei pea neid kinni mingid lepingud. Samas, õppimine, võrreldes tavalise üliõpilasega lausa lust- korralik stipendium, katus pää kohal, riie seljas ja kõht täis.
Ja eks see hakkab tuletama meelde nõukogude ja vene sõjakoole, ka sinna astunutest olid enamuses keskooli lõpetanud noormehed. Venelastel oli/on vähemalt see eelis, et suur protsent sõjakooli astujatest/astunutest on pärit nn sõjaväelaste perekondadest, kus olid ja on kasvõi minimaalselt säilinud mingid traditsioonid a'la vanaisa oli ohvitser, isa on ohvitser jne...
marksmani jutt jumala õige! alustama peab juba põhikoolist!!! Ise olen riigikaitse kursuse läbi teinud (gümnaasiumi viimasel aastal) ja ei leia, et see mittevajalik oli - otse vastupidi!! Kahjuks on tänapäevaste koolijütside arusaam Eestist ja oma rahvast pehmelt öeldes vilets.. niipalju kui kuulnud olen siit ja sealt noorema (kahjuks ka omaealiste) generatsiooni käest on neil kindel siht SIIT äraminna sest seal (Euroopas ja mujal Läänes) on parem ja siin ei saa ju mitte millegi eest 100 kilo kuus puhtalt kätte. Ning siis ka veel kõik muu hala kuidas siin on vilets ja ohtlik jne. et me ei suuda Eesti Vabariiki nii kui nii hoida jne. Probleem on päris kindlalt koolisüsteemis - sealt tulevad enamuses a la viru keskuses hängijad-gängbängijad.
Kui kasvatust ei ole siis ei ole ka ohvitsere mujalt võtta kui prügikasti tagant või kuskilt sealt kandist kes tahavad vaid riiet selga, katust pea kohale ja sooja sööki!
Riigikaitse on osades koolides valikaine. Aga enamuses koolides seda pole, sest põhjuseks ülekoormatud õppekavad ning siis peaks mõne aine juurest mõned tunnid ära korjama. Tegelikult oleks riigikaitse pidanud juba ammu olema kohustuslik õppeaine. Riigikaitse õpetajatele ju korraldati isegi kursus eelmine aasta. Tean aga kooli kus riigikaitse oli paaril klassil olemas, kuid seda viis läbi kehalise kasvatuse õpetaja, kes sisustas tunde maadluse ja jooksimise ning puude lõhkumisega. Riigikaitse sisulist osa aga luges tegelikult ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes õpilaste jaoks koostas riigikaitse õpiku alusel suure konspekti. Ja teha tuli tal seda oma aine raamides, mitte riigikaitse tunnis...
Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.
Ei ole mina pädev EKJ-i personalipoliitikat lahkama. Seda aga võin küll öelda, et nooremleitnantil peaks olema vanuse alampiir ~30 aastat. Miks? Seletan.
Reaalsus on paraku selline: tuleb noor kahe tärniga poiss koolist ja avastab, et esiteks ei kuula tema klähvimist mitte keegi, kuna ta ei tea maailma asjadest mitte midagi ja on lihtsalt õhku täis ehk siis defineerub mõistega "lapsleitnant". Teiseks ilminguks on olukord, kus just tekkinud ( ja reeglina kusagil väeosast kaugel) pereelu hakkab teenistust segama ning aastakese pärast minnakse reservi - siit ka eluruumide probleem koorumas. Loomulikult on neid, kes jäävad, ent sageli kipub neid nappima.
Mida ma öelda tahan, on see - kui rakendada vanuse alampiiri sellisel kujul, siis jääksid paljud taolised probleemid olemata kuna inimesel on juba isiklik elu paigas.
Mida aga teha, et seda elukutset propageerida? Vast midagi erilist ei saagi teha - kes tahab ja kellele asi meeldib, see selle ameti peal ka on ja jääb. Vast soovitada vormikandjatel korrektsemalt käituda ja kui keskkeha ümbermõõt liiga suur pole, siis koju minnes lontis dressipükste asemel vormis ja puhastatud saabasetega liikuda. Suhteliselt sitt mulje jääb küll tavakodanikul, kui pääslast astub ulja kaardiväelase asemel välja tavaline õllekõhuga ja võidunud teksadega tropp. Ehk siis - nähke pisut oma väljanägemisega vaeva, muidu inimesed saavadki aru, et meil on ametis kamp mundris lörtsperseid.
Mul on natuke teine nägemus tegelikult põhjustest, mis ohvitseriks pürgijate ridu hõrendavad. Põhjuseid on kindlasti erinevaid, kuid mõned võivad olla palju olulisemad.
Koolisüsteemi ja ühiskonna kaela ei tahaks otseselt asja veeretada. Riigikaitseõpetus on loomulikult hädatarvilik, kuid see ei pea panema kõiki mitte ohvitseriks tahtma, vaid peab esmalt aitama ajateenistuseks valmistuda.
Minu arvates peitub probleem suuresti ajateenistuse olemuses.
Enne ajateenistust tahavad paljudki kaadrisse jääda või Sõjakooli minna, kuid minu kogemustel muudab u 2/3 teenistuse käigus meelt. Seejuures paljud kaadrisse jääjad ise avastavad kaitseväeteenistuse endale alles teenistuse käigus.
Ajateenistuse suurimaks probleemiks on täna kaitseväes, et ajateenistuses toodetakse 50% ulatuses ajateenistuse vastaseid.
1) Ajateenijaid sõdureid-allohvitsere käsitletakse väeosas sageli, kui tavalisi eluta vahendeid, mis on lihtsalt harjumuspäraseks koormaks. Väga harva tuntakse huvi ajateenija motiveerimise üle. Sõna "motivatsioon" all mõistab keskmine madalalaubaline ohvitser-allohvitser teksti stiilis, et "sõdur peab maskeeruda oskama seepärast, et lahingus paremini ellu jääda". Keegi ei räägi aga kunagi tõsimeeli väeosas ajateenijatele, miks on vaja riigikaitset ja miks nad kaitseväes on. Kaadrit huvitab ainult, et saaks oma päevatöö õhtusse ja kuu lõpus palga. Riigikaitse, kui selline, huvitab väheseid. Seda muide on üsna pahasel toonil kirjutanud ka ajateenijad-allohvitserid oma tagasisidedes ajateenistuse kohta. Ka mu enda tuttavad on avaldanud sarnast seisukohta. Praktiliselt puudub isamaaline kasvatus (või kuidas tahes seda kutsuda). Ainult kuiv väljaõpe, mida isegi sageli ei viitsita sõdurile põnevaks teha.
2) Kaitseväes kogetakse igapäevaselt bardakki, ebaefektiivsust ja organiseerimatust. Mida aeg edasi, seda enam ka sõdur (keda lolliks peetakse) seda taipab. Osalt tuleneb see bardakk ka eelnevalt mainitud põhjustest, ehk inimeste ükskõiksusest teenistuse vastu. Samuti kogenud ja ajupotensiaaliga kaadri vähesusest. Kes end ikka ligadi-logadi ja hambutu süsteemiga siduda tahaks. Isegi raskerelvastust pole meil korralikku.
Siit tuleb otsida ka põhjuseid, miks ajateenistus kustutab ajateenija motivatsiooni ja ta ei soovi end riigikaitsega siduda. Ja võtab see isu ära ka varasematel Sõjakooli patriootidel.
Kui nüüd aga igaühte juhiks võtma hakatakse, kes ise rängast reaalsusest kottigi ei tea, võib asi sootuks hävitava pöörde võtta. Rääkimata ebasobivatest natuuridest, hakkavad ülemateks sattuma ka inimesed, kel puudub igasugune ettekujutus alluvate tegelikust elust. kool ja väeosa on kaks täitsa erinevat asja.
cansilupusele
Ohvitseri vanuse alampiiri kehtestamist ma ei poolda. Minu pärast võib ta ka 22-23 olla. Palju sõltub sellest, kuidas ta saab läbi assistendist veebliga. Kui veebel on pikema väeosastaažiga (on normaalne), läheb ka teenistus normaalselt. Nooremleitnandil on rohkem teadmisi, veeblil aga palju rohkem kogemusi. Kaks kokku töötades annavad piisavalt hea tulemuse ja nii normaalselt peakski olema, et allohvitser, kes töötab koos ohvitseriga, on ise pikema staažiga ja kogenum.
Kui näiteks allohvitser ja tulevane ohvitser jäävad üle aja 20 a vanalt, siis allohvitser jõuab enne ohvitseri koolist tulekut juba vähemalt 2 a (= 2 ajateenijate lendu) väeosas ära teenida ja kogemust koguda.
Viimati muutis hummel, 14 Aug, 2007 13:20, muudetud 1 kord kokku.
ma ise käin kah hetkel koolis ja ka meil puudub selline asi nagu patriotismi süstimine... mina ja paar sõpra oleme kohalikud militaristid, nigu öelda võiks, ja sellest aastast peale on mul olemas ka plaan minna kaitseliitu. tunniplaan on tõesti ülekoormatud, ning selletõttu ma varem KLi minna ei saanudki... kuid selleasemel olen ma käinud sõpradega lasketiirus, ka paintballi ja selliseid mängimas... kodus loen raamatuid metsavendadest, ajalooraamatuid ja igasuguseid käsiraamatuid. nii et inimesed, noorsugu pole veel täiesti hukas!
ajateenistuseta ohvitsere võis näha paari aasta riigikaitseakadeemia lendudest. kuigi sealt mitmeid väärt ja võimekaid kujusid sirgus, oli jahmatavalt palju "praaki". aga seda mitte niivõrd oskuste poolest (õpetati neile ju ikka samu tarkusi mida hiljem kvüõa's) vaid just sellest küljest, et neist liiga paljusid teatakse-tuntakse väga ebameeldivate isikutena. mõnelpool öeldakse selliste kohta "äratõusnu". peale olla kuulda, et nagunii olevat enamus tolle asutuse lõpetanutest kohe esimesel võimalusel tsiviili läinud (tollal kehtis nõue töötada mingi kindel aeg vastaval erialal). seevastu juba esimene kvüõa põhikursuse lend oli lausa hämmastav. maksimaalselt asjalikud poisid, enamasti veeblid, vähemal määral seerud, enamus juba tegevteenistuse kogemusega jne. lisaks tõhusad, erialale igati sobilikud isiksuseomadused.
aga mis parata - ega vaesel ajal teisiti ei saa. kui ka tänavalt ohvesid kutsuda, siis mingi protsent ikka osutub sobilikuks ja pigem vähem kui üldse mitte ühtki.
enda kogemused KSK lõpetajatega on positiivsed siiani... ,minu enda RÜ ajateenistuse ajal oli selline mees, kes eeskujuks tänapäevalgi. pigem oli neid "äratõusnuid" näha kas NL armee kogemustega meeste või sis kaadriseersantide hulgas.
Sõjakool ei kasvata mingit parketiohvitseri, vaid MEHI (minu nägemus), kes suudavad ka lahingolukorras rühma-kompaniid juhtida.
väide, et kooli lõppedes noored mujale tööle lähevad, on välistatud, kuna selleks on sõlmitud leping, mis kohustab töötama EKV-s pärast kooli lõppu 1.5x õppeaeg ehk 4 aastat.
idee, et KSK-sse peaks võtma ilma ajateenistuseta (isegi, kui kohapeal toimuks baasõpe) on HALB IDEE. sest sel juhul ei ole tulevased ohvitserid ise kogenud probleeme, mis ajateenistuses olijatl on, millised on nende mõtted-tunded.. mida tuleks muuta ja mida vältida. kui see läbi läheb, sis riik jääb kaotajaks!
Sama teemaga haakub kaadriprobleem politseis, kus politseiteenistusse võetakse peale paarikuulisi kursusi inimesi, kes on küll kõrgharidusega (ainuke vajalik eeldus), kuid ei oma mitte mingisugust praktilist politseilist kogemust. Juhtkonna soosingul ja mõningate tutvuste olemasolul võivad need "spetsialistid" teha päris kiiret karjääri kaheksast viieni kontoris pabereid kataloogi seades, samas kui SKA või PK lõpetanud tõelised spetsialistid teevad patrullpolitseinikena tänavatel või kripo töötajatena narkourgastes (poole ööni ülekuulamistel, läbiotsimistel) pereelu ohverdades reaalset tööd.
Kolleeg Marksman kirjutas:
"Väide, et kooli lõppedes noored mujale tööle lähevad, on välistatud, kuna selleks on sõlmitud leping, mis kohustab töötama EKV-s pärast kooli lõppu 1.5x õppeaeg ehk 4 aastat"
Julgen vastu vaielda-välistatud see ei ole. Analoogilised lepingud tehakse ka Sisekaitseakadeemis ja ka mujal õppivate isikutega, jne. Elame ikkagi tsiviliseeritud, mitte totalitaarühiskonnas, seega ei saa ükski õigusakt 100% konkreetset iskut siduda end ühe, või teise struktuuriga. Vajadusel leiab seaduses mõne augu, mida ära kasutada. Mees peab ikka ise tahtma T E E N I D A ja kui on valinud selle tee, siis mööda seda ka sammuma. Pealegi on nendes kohustustes teenida teatud arv aastaid ohvitserina, politseinikuna jne ka oma veealused karid. Parem see "ludri", kes on võtnud endale kindla soovi teenistusest lahkuda, sellest ka vabastada. Mis kasu on mehest, kes ei taha teenida ja ainult unistab sellest, et need õnnetud 4 aastat täis saavad ja vegeteerib väeosas teiste turjal. Ise selliseid tüüpe näinud nii politseis, kui kaitseväes. Kasutegur nullilähedane. Mees justnagu on, samas teda pole. Mida sa sellisega teed- kasutad distsiplinaarvõimu? Talle ju sellest pole sooja ega külma....
samamoodi nagu puudub pretsedent, et välja kukkudes koolist, tuleb (kas oli see nüüd 1/3) õppimise peale riigil kulutatud raha tagasi maksta.
Pretsedent täitsa olemas, Paikuse Politseikoolis nõnda juba mitmed aastad - tean paari aasta tagust juhust kui kadett jäi lõhnadega roolis vahele ja sai selle eest nii lennuki kui kopsaka arve. Seal lisaks ka kohustus peale kooli mingi aeg politseis töötada, muidu tuleb samuti kulud tagasi maksta.
Tähendab... mina tean nii vähemalt 3 inimest, kes peale Sõjakooli diplomit lihtsalt otse tsiviili põrutasid. Enamasti lonkavast süsteemist tingitud tüdimusest, mitte niivõrd materiaalsetel kaalutlustel. Ja eks neid ole läinud veelgi. Inimestel, kes asja juba seespoolt näinud, pole kaitseväkke sageli enam usku.
Nagu moes öelda: Lokkav vaimuvaesus ja karjuv viletsus.
Seda kõige ilusa ja sädeleva tagaküljena. Võib-olla aitab parandada olukorda uus kv juhataja oma tegevusega. Kui kaitsevägi omaks relvastust ja võimekust, mida (mille puudumist) ei peaks häbenema, tõstaks see ka motivatsiooni.
Siiski põhiprobleemina, miks peale seda enam keegi sõjaväes teenimisest midagi teada ei taha, näen ajateenistuse vaimuvaest ja ükskõikset korraldust (rivikaadri poolt). Paljud tulevad aega teenima märgatava riigikaitselise patriotismiga, kuid peagi kogevad, et nad on üsna üksi. Kaitsetahte ja patriotismi süvendamise alane kasvatustegevus on allüksustes enamasti täiesti out.
Kaadril on tavaliselt jumala po**ui.
