www.militaar.net

Olukorra teevad intrigeerivamaks veel mõned pisiasjad. Näiteks see, et niipea, kui taanlased Lindanises sillapea vallutasid ja ümberkaudsete paganatega peetud saatuslikus lahingus omale taevaste jõudude poolt rahvuslipu lasid kinkida, kinkisid nad ise Varbolale … kiviheitemasina. See oli tollases ajas militaarne tipptehnoloogia. See oleks umbes sama, kui Vabadussõjas Narva töörahva kommuun oleks kinkinud soomusrongi Rapla vallavalitsusele. Iga lugeja võib nüüd ise edasi mõelda, kuidas tuleviku ajaloolane – kui tal poleks muid allikaid – peaks seesugust informatsiooni tõlgendama.

Aga muid allikaid meil tõesti pole, nii et mõelgemgi igaüks ise. Kas moodsaimat sõjatehnikat kingiti uskmatutele või isegi vastristitutele? Nalja teete või? Vastristitutelt võeti pantvange, et nende uus usk ikka kindel püsiks.

Saaremaad ja Varbolat ei saa niimoodi võrrelda, Varbola on vaid üks linnus.

Marika Mäe kuhugi ...

Dr. Mägi kirjutistes laiemalt on pisut keeruline mitte märgata teatavat konflikti senilevinud käsitlusega käesoleva aastatuhande esimeste sajandite ühiskonnakorraldusest.

Lisatud: Ja mis ülalviidatud Lauri Vahtre artiklist veel silma jäi riivama - minu arvates ei saa nooruses kassapidaja või juristina töötamine olla takistuseks hilisemas elus peaministri või ajaloolasena toimetamises.

Mulle jääb siin arusaamatuks nende kahe punkti seos:
Tsiteeri:
* kas Varbola oli muinasaja lõpul teistest Eesti linnustest kuidagi „teistmoodi“, eriline – oli küll;

* kas Varbola elanikud võisid olla juba varem ristitud – väga tõenäoline, et olid;
Et kuidas ikkagi esimene punkt toetab teist?

Aitäh, Valter! Esimest korda on numismaatika, ajaloo vagur abiteadus, kutsutud lahendama üht Eesti ajaloo põhimõttelist probleemi. Aga siin on üks häda. Et münditeadust meie ülikoolides enam ei õpetata (millalgi olid teistsugused ajad), siis puudub isegi arheoloogidest-ajaloolastest kolleegidel tegelikult arusaam selle väikese, kuid oma täpsuse tõttu olulise teadusharu peensustest ja isegi alustest. Rääkimata laiemast lugejaskonnast. Millest tuleneb, et kui mingit küsimust piiratud leheruumis käsitleda, ei tea lugeja, keda uskuda.

Probleemi ei tee lihtsamaks asjaolu, et mina ja mu kolleegid peame püüdlikult ümber lükkama väidet, mille kinnituseks pole tegelikult toodud mitte ainsatki vettpidavat tõendit! Kogu jutt Varbola vanemast, kes oma kristliku võimu sümbolina lasi lüüa oma linnuse kujutisega münte, on spekulatsioonide lumepall, mis iga veeretamisega mähib enda ümber oletuste uue kihi. Tulemuseks on paeluv lugu, mida üldse mitte pahatahtlikult nimetaksin rahvuslikuks uusromantismiks. Seda sorti mõttemänge on ikka harrastatud ja iseenesest poleks sellest ju midagi. Vastupidi, iga uus ja värske idee väärib kaalumist ja läbi arutamist. Selles ju teaduse areng seisnebki. Aga ainult siis, kui väidetel on ka põhjenduse hinnalipik küljes. Vähemalt peaks teaduses nii olema.

Varbolaste rikkusest

Oma Eesti Ekspressis ilmunud artiklis püüdsin lugupeetud oponendi ülalmainitud mõttekäigud lahti harutada ja näidata, miks kogu kõnealune idee ei saa paika pidada. Vabandagu lugeja, kui ennast alljärgnevalt kordan. Eesti esimesed mündid, nn. tornbrakteaadid, ajalduvad leidude põhjal umbes 1220. aastasse. Mis toimus tolle aja paiku Varbolas? Esmakordselt jõudis Varbola linnus ajaloo annaalidesse 1212. aastal (sündmuse daatum on vaieldav, võis olla ka 1214), kui Novgorodi vürst Mstislav piiras linnuse sisse. Vürst leebus alles siis, kui kaitsjad olid talle lubanud (promiserunt) 700 marka nogaatasid. Me ei tea, kas lubadus ka täideti, kuid koju Mstislav igatahes läks.

Kui palju raha see oli? Nogaataks nimetati tol ajal hõbemünte. Nimetus tuleb araabia keelest ja tähistas algselt 9.-.10. sajandil kasutusel olnud dirhemeid. Niisiis lubati venelastele lunaks 700 marka münte. Mark omakorda oli hõbeda arvestamise ja kaalumise (need olid tol ajal üks ja seesama) ühik, umbes 200 g väärismetalli. Laias eelhansa kaubandusruumis, mis ulatus Ojamaast Novgorodini ja hõlmas seega ka Eestit, arvestati ühte kaalumarka neli marka raha. 700 marka vastas seega umbes 35 hõbedakilole.1 Oli seda palju või vähe? Otepää kaitsjad pääsesid 400 margaga. Rohkem kirjalikku võrdlusmaterjali meil Eestist ei ole. Kuid teame, et Trikata vanemal Thalibalidil oli hõbedat oma viis kilo. Meiegi 13. sajandi alguspoole suuremad muinasaarded sisaldavad kilo-paar hõbevalget.

Varbolaste ristimisest

Järgmine teade Varbolast kuulub juba 1220. aasta algusse. Riialaste, hertsog Alberti ja nende liivlastest-lätlastest liitlaste sõjaretke käigus palusid varbolased rahu, mille eest aga pidid laskma sakslastel end ristida ning loovutama tagatiseks oma pojad. Nüüd järgneb aga huvitav areng. Taani asevalitseja Andreas Suneseni nõudmisel tuli sakslastel pantvangid isadele tagasi anda.

Siit selgub kaks tõika. Esiteks – mingi, võib-olla suurem osa varbolasi pidi sel ajal olema veel ristimata. Teiseks – vahetult pärast taanlastele võidukat Lindanise lahingut olid Varbola mehed sõlminud Revala uute võimudega mingid sidemed, mis muu hulgas hõlmasid taanipoolset kaitsekohustust. Ja nagu vestab Henrik, võtsid harjulased (nende hulgas ilmselt varbolasedki) kohe samal aastal vastu ka taanlaste ristimise. Igatahes elasid preestrid ja muudki taanlased, arvatavasti kaitsemeeskond, Varbolas 1222. aasta eestlaste ülestõusu ajal. Algsest ja tõenäoliselt lõdvast liidust oli paari aastaga saanud sõnaselge alluvussuhe, vähemalt Henriku järgi, keda pole taanisõbralikkuses põhjust kahtlustada.

Facit. Isegi kui eeldada, et osa Varbola piirkonna elanikkonnast (muide, varbolastest kõneldakse kroonikas aina ebamäärases mitmuses, nimetamata ühtki juhtivat nime ega koguni seisust) olid kristlased juba enne sakslaste ja taanlaste tulekut, ristiti suurem jagu siinset rahvast alles 1220. aastal, algul sakslaste, siis taanlaste vee läbi. Kristlik Varbola allus algusest peale Taani võimule, mis säilis ka pärast lühiajalist ülestõusu.

Tornbrakteaatidest ja obotriitidest

Aga tagasi numismaatikasse. Tornbrakteaatide kaal on silmatorkavalt ühtlane, keskmiselt 0,22 grammi. Täpsus, mida esimese mündivasika puhul saavutada on kujuteldamatu. Oma tehnoloogialt (ühepoolsed mündid) ja pildilt meenutavad nad sadu Saksamaal samal ajal vermitud rahasid. Tolleaegsete müntide kujunduses ei tule ega tohigi otsida konkreetsust, vaid tegemist on sümboolsete üldistustega. Millest järeldub üheselt, et olgu see Varbola linnus välja näinud missugune tahes, mündilt selle kujutist otsida on üheselt mõttetu.2 Täpselt samamoodi on asjatu siinkohal tõmmata võrdlusjooni obotriitide vürsti Heinrichi enam kui sajand vanemate rahadega.

Võrrelda ei sobi ka obotriitide ja varbolaste ühiskondlikku korda. Obotriidid ristiti juba 10. sajandil, koguni enne teisi Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaid (tõsi, tuli ette usutaganemisi). Ja veelgi varem olid neil olemas oma vürstid ja ülikud. Kõneldes Heinrichist, siis tema elas vahepeal Taanis, hiljem aga sai Saksi hertsogi Magnuse vasalliks. Ühesõnaga – tegemist oli tüüpilise Saksa ja Taani vahelisse feodaalsesse komberuumi sulandunud tegelase ja ühiskonnaga.

Ehkki kujunduselt ja tehnoloogialt saksapärased, on tornbrakteaadid vermitud Taani mündialusel. Mu lugupeetud oponent demonstreeris arvutusega, et see seisukoht kehtiks ainult täiesti puhtast hõbedast vermitud müntide puhul, meie omad aga sisaldavad „kõigest“ 92% väärismetalli. Ent ma ei eksinud. Keskajal peeti puhtaks nimelt mitte 16-loodilist ehk 100% hõbedat, vaid 15-loodist. Jah, aritmeetiliselt peaks meie mündid nõnda olema 93,75% hõbedast, aga väikesed kõikumised on raha tegemisel alati lubatud või vähemalt sallitud olnud. Ajuti olid need koguni hädavajalikud, sest muidu poleks suudetud katta tootmiskulusid.

Meenutasin oma eelmises kirjutises ka sama tehnoloogiaga ja sama suuruse ning kaaluga vermitud piiskoplikke münte, mis esinevad tornbrakteaatidega koos Kostivere aardes ja mille olen omistanud Tallinna asevalitsejale Lundi peapiiskopile Andreas Sunesenile. Mu oponent seostas need rahakesed otsemaid tänaseks vaat et juba müütilise Fulcoga, kellest (isegi kui konstrueerida ulmelugu tema jõudmisest Eestisse ja piiskopitoolist Varbolas) neid münte lahutab pool sajandit.

Ja veel. Müntimise üheks eelduseks, tsentraalse võimu ja haldussuutliku riigiaparaadi kõrval, on turu nõudlus. Keskaegsel Saksamaal läänistasid keisrid mündi reeglina koos turuõigusega. Ja see turg pidi olema tähelepanuväärne. Varbola ümbruses me ühtki muistset turukohta (vähemalt seni veel) ei tunne. Tol ajal eeldas kauplemine siiski veesidusat maastikku.

Kokkuvõtteks kordan akadeemik Langi lõppakordi.

1) kas Varbola oli muinasaja lõpul teistest Eesti linnustest kuidagi „teistmoodi“, eriline – oli küll, aga kuidas on see seotud müntidega?;

2) kas Varbola elanikud võisid olla juba varem ristitud – osaliselt võisid olla, aga kuidas on see seotud müntidega?;

3) kas Varbolat võis valitseda omast soost valitseja (vanem/pealik/kuningas) – aga kes siis veel, aga kuidas on see seotud müntidega?;

4) kas see eesti soost valitseja võis lüüa oma raha – kes, millal ja miks küll?

---

1 Ivar Leimus, Raha Eestis AD 1200. Margad, nogaatad ja oseringid. Tuna 2002/4, lk. 39-46.

2 Bernd Kluge, Numismatik des Mittelalters. Handbuch und Thesaurus Nummorum Medii Aevi. Berlin/ Wien 2007. lk. 48-49.