www.militaar.net

* detektoritega on praegu tõenäoliselt kõik välja korjatud, mida pinnalt korjata annaks;

* georadari uuringu jaoks pole vaja kaevamisi - samas kas see annaks mingit uut teadmist?

Kristjan Oadi algselt kõhkleva hüpoteesina pealkirjastatud idee Varbolas valitsenud Eesti soost kristlikust ja mündilembesest kuningast on saanud viimase aja ajakirjanduses märksa enam tähelepanu kui muud ajaloo-teemalised uudised. Ja minu meelest on see igati hea, et teaduse populariseerimisel ei esitata ainult valmis tulemusi, vaid protsessi, kuidas ajalugu ja arheoloogiat „tehakse“.

Üsna ilmselgelt puudutas Kristjan Oad provokatiivselt nii rahvusidentiteeti (vt arvukaid kommentaare artiklite reaktsioonina), kui ka esitas midagi kontseptuaalselt teistsugust ka akadeemilise ajalooteaduse seisukohast. Olemata numismaatik, jääb minul üle vaid huviga jälgida arutelusid tornbrakteaatide dateeringu, eeskujude ja valmistamiskoha üle. Samamoodi on eelkirjutajad minust kindlasti pädevamad nii Varbola linnuse ajaloo, selle dateerimise ja ehituslike analüüside osas, nii nagu ka Lõuna-Harjumaa asustusloos üldisemalt.

Tõsi, mingi ajaline segadus paistab kogu teemas küll olevat. Mõnevõrra lihtsustatuna näeb hüpotees ette, et tekkis suurte võimuambitsioonidega eesti soost kristlik kuningas, kes alustas enda võimu kehtestamist suurel alal ning rajas selle kindlustamiseks Varbola linnuse, kus hakkas vermima münte. Tema kristlusega seotud tegevuse kajastus jõudis ka Lääne-Euroopa allikatesse, mille järgi Kristjan Oad on selle valitseja dateerinud 1170-80. aastatega. Varbola linnus on aga rajatud pigem sajandi algul ning tornbrakteaatide vermimist ei õnnestu vist ikkagi 13. sajandist varasemaks viia. Muidugi on tõenäoline, et Varbolat valitses mõni kohalik ülikusuguvõsa läbi 12. sajandi ja, nagu käesoleva lõpus näeme, ei olnud kristlus neile ka midagi tundmatut. Kuid nii homogeenset ja ühe princeps'i isikuga seonduvat lugu, kui algselt välja pakutud, me siiski ei näe.

Kristlus enne kristlust

Religiooniuurijana paelus mind aga hoopis viis, kuidas on selles hüpoteesis käsitletud võimalikku kristlust enne 13. sajandi ristisõdu, mida selliseid termineid kasutades on mõeldud ning millist usukuuluvust omistatakse Varbola valitsejale. Nii nagu Ivar Leimuski osutas, ei ole kellelegi uudiseks, et Eesti aladel oli kristlus tuntud juba enne 13. sajandi ristisõdu. Ristisümboolika levib Eestis-Lätis alates 11. sajandi lõpust – peagi pärast aega, mil kristianiseeriti olulisemad keskused ja kaubanduspartnerid nii Idas kui Läänes.

Uudne ei ole ka mõnele konkreetsele isikule kristliku (enese)identiteedi omistamine. Seda lubaks arvata näiteks ristiripatsite kasutamine maetutel, aga kristlusega seotud sümbolism ja materiaalne kultuur on kindlasti märksa laiem. Ühe Kukruse kalmistule maetud naise kaelaehte komplektis leidus näiteks ristimärgiga hõberipats ning tema süles oli ookriga punaseks värvitud muna. Viimane ilmselt sümboliseeris hinge ülestõusmise kontseptsiooni, mis kristlikust kultuurist oli üle võetud. Uudne ei ole ka see, et kristlikud kultuurimõjud ja sümboolika esinevad peamiselt eliidiga seotud kontekstides – ristiripatsid on pärit enamasti rikkalikumalt panustatud surnute juurest, ristisümboolika esineb hõbeaarete ehetel jne.

Küll aga on Kristjan Oadi versioonis uudne, et ühele Eesti võimalikule kristlasest valitsejale omistatakse Lääne-Euroopa kristlikele kuningatele sarnast käitumist kuni kohaliku kirikuorganisatsiooni rajamiseni 1170. aastatel.

Ehk siis – enamik uurijaid on juba sajandijagu olnud ühel meelel, et kristlikud mõjutused jõudsid Eestisse enne 13. sajandi ristisõdu. Erimeelsused on hoopis selles, mida täpsemalt tähendas olla 12. või 13. sajandi alguskümnendite kristlane Eestis. Tuleks selgemalt lahti mõtestada, mida selliste terminite all mõeldakse. Ühelt poolt on arvatud, et kristlikku sümboolikat kandvad kaelaristid olid vaid moevärk või universaalne nõiamärk; teises äärmuses on tõlgendused, kus vastristituid nähakse kanoonikutena, kes pärast ristimist valdasid keskaegse katoliikluse dogmaatikat ja liturgiat ning järgisid neid igapäevases elus. Viimane oleks arheoloogi jaoks kindlasti ihaldusväärne variant, sest sellist inimest õnnestuks arheoloogilises materjalis tuvastada ja talle nii ka usukuuluvuse silt külge kleepida ilma muidu kohustuslike täienditeta nagu ’ilmselt’, ’tõenäoliselt’ jne.

Tegelikult oli kristianiseerimise protsess ja kristluse tähendus kindlasti oluliselt mitmepalgelisem ja keerukam. Uurijad on üle kogu barbaarse Euroopa (st Euroopa, mis jäi välja Rooma impeeriumist) loonud selle analüüsimiseks erinevateks faasideks jagatud süsteeme. Neis on esimene enamasti seotud kaudsete kristlike mõjude infiltreerumisega; teine kas personaalse kristlusega või misjonäride vahendustegevusega ja alles kolmas esindab organiseeritud kristlikku süsteemi, kus rajatakse kristlik administratiivne jaotus, tekivad regulaarselt toimivad kogudused, ehk siis „päriskristlus“.

Tõsi, ka selliseid süsteeme tuleb võtta pigem tinglikult. Seda näitab ka munk Fulco pühitsemine Eesti piiskopiks umbes 1165. aastal – ilma, et piiskopil oleks mingitki mõjuvõimu olnud oma valduste üle, kui ta neisse valdustesse üldse jõudis. Ja siinkohal jõuan minu jaoks esimese probleemkohani Kristjan Oadi tõlgenduses. Nimelt on lugeja jäetud teadmatusse, kust on pärit algses artiklis esinenud väide, et „Toonase Läänemere äärde ei kinnitanud paavstid piiskoppe kunagi ametisse enne, kui selles piirkonnas oli juba hulk kristlasi“. See kõlab nii revolutsiooniliselt, et algallikas vajaks osundamist isegi populaarteaduslikus tekstis. Kui senine kristianiseerimise historiograafia on tegelenud pigem küsimusega, kas Fulco üldse oma diotseesi kunagi jõudis, siis nüüdsest jääb mulje, nagu oleks Läänemere idakallas olnud asustatud arvukate usuliselt ärganutega, kes kannatamatult oma karjast ootasid. Tegemist ei ole ka mõne ebaolulise detaili kallal norimisega, sest Fulco piiskopistaatuse selline tõlgendus loobki üldse eelduse rääkida kristlikust kogukonnast Eestis ajal, mil muidu saaks rääkida ainult esimestest infiltreeruvatest kristluse mõjudest.

Võimu- ja usuküsimused olid aga tollases kristluses lahutamatult põimunud ja kaasaegset mõtteviisi, kus usk on igaühe isiklik asi, ei tohiks keskaega, veel enam ristisõdade konteksti üle kanda. Keskaegne kristianiseerimine on tihtipeale tähendanud jõuga tehtavat misjonitööd, mille käigus mõni valitsejatest oma territooriumi oluliselt suurendas. Iseloomulikke näiteid leiame ka Henriku kroonikast, kus Virumaa vanem Tabelin poodi taanlaste poolt, kuna oli vastu võtnud riialaste ristimise.

Sellesama 1220. aasta kohta kirjeldab Henrik ka virulaste teoloogilist probleemidepundart, sest nemad olevat uskunud, „et on üks jumal kristlastel, niihästi taanlastel kui sakslastel, ja üks usk ja üks ristimine, ja võtsid vahet tegemata oma naabritelt taanlastelt ristimise vastu, arvates, et sellest ei tule mingit lahkheli“. Iseenesest mõista oli viimane viga. Ja nii ei ütle ka Varbola rahva ristimine riialaste poolt mitte seda, kas Varbolas oli või ei olnud enne kristlasi, vaid seda, et nad ei olnud riialaste ristitud kristlased. Küll aga ei ole selle teate järgi välistatud, et Varbolasse võis olla jõudnud Taani kuninga nimel kuulutatud ususõna koos vasallisuhtega. Millele lisab kindlust ka Ivar Leimuse juba viidatud teade, et Taani asevalitseja nõudis varbolaste antud pantvangid tagasi, mida meister Volquin ka lahkesti tegi, „tahtes sellega meeleldi Taani kuningale austust osutada“.

Mida tähendas kristlus enne ristisõdu?

Siiski ei piirdunud tollase kristianiseerimise tähendus vaid õige valitseja alla heitmisega. Sama oluline, kui mitte olulisemgi, oli kristliku õpetuse kuulutamine misjonäride poolt ning uue usu või selle elementide omaksvõtmine paganate poolt. Selle viimase mõistmine on aga hoopis probleemne, sest allikaid, mis kirjeldaksid kristliku õpetuse nii varast jagamist Eestis õigupoolest puuduvad, lisaks domineerib neis preester Henrik ja tema ristisõdija-nägemus. Ka Henrik on vaid paaril korral nimetanud, et „preestrid käivad mööda maad ja ristivad ning õpetavad inimesi“. Ja lõppude lõpuks on keeruline ka olemusliku vahe leidmine eelkristliku paganluse ja keskaegse kristluse vahel – eriti vernakulaarsel tasemel, kus olid olulised väga praktilised probleemid, nagu tervis, viljakus jne, pöördusid ühed arvukate jumalate/haldjate ja teised samaarvukate pühakute poole. Nii ei pruukinudki tavainimese jaoks kristianiseerimine kaasa tuua mingit väga olulist maailmavaatelist muutust.

Skandinaavia kohta, kus allikaid on mõnevõrra rohkem ja eripalgelisemaid, on Alexandra Sanmark järeldanud, et vastristitutele kristliku õpetuse edasiandmisel on tehtud niivõrd palju järeleandmisi, et keskaegse katoliku õpetuse jaoks oli tegemist juba hereesiaga. Nagu näiteks väide, et Jumal ja Kristus on üks ja seesama ning Kristus lõi taeva ja maa ja kõik selle sees. Ilmselgelt ei järginud ka ristisõdade-aegne, ning veel enam selle eelne esimeste kristluse mõjudega usk Eestis kristlikku dogmaatikat. Pigem oli tegemist seguga, kus uue ja moodsa, samas ka lähinaabrite võimukeskustes juba valdava usu sobivad elemendid põimiti kohaliku, hilisrauaaegse Eesti usundiga. Ilmselt ei olnud sellises põimimises ka eelistatud mitte keerulisemad teoloogilised kontseptsioonid, vaid pigem võis kohalikele ülikutele atraktiivsena tunduda näiteks Paradiisi idee ning ehk ka uue jumala isik.

Kristlik Varbola?

See kõik ei aita aga ikkagi selgitada Varbola suure linnuse kujunemislugu, sest umbes 1100. aasta kontekstis (linnuse tõenäoline rajamisaeg) ei ole põhjust rääkida ei Varbola vasallisuhtest Taani krooniga, samuti ei ole allikaid oletamaks kristlikku kogukonda või valitsejat. Tõmmates analoogia Põhja-Euroopaga, kus misjonitegevus käis käsikäes keskvõimu loomisega, oletas Kristjan Oad, et nii massiivse kindluse ehitamise taga sai olla vaid mõne võimuambitsioonika valitseja katse allutada suuri alasid enda võimu alla, nii nagu seda tegid kristlikud kuningad Euroopas. Seosed on küll ilmsed, kuid keskvõimu kehtestamine ei olnud vaid kristlike kuningate tunnus. Lihtsalt tänu kirjalikele allikatele teame nende tegevusest kõige enam.

Küll aga on tõenäoline Varbola kantsi kristlik valitseja 13. sajandi algul. Senistes artiklites Varbola kristliku kuninga kohta ei ole veel leiumaterjali juurde jõutud, ehkki see võiks olla kõige olulisem argument sealse valitseja usukuuluvuse üle arutlemisel. Varaseimad kristlusega seotud leiud ilmuvad Eestis juba 11. sajandi lõpul, levivad laiemalt aga alles 12. sajandi jooksul ning eriti 13. sajandi algul. Ka Varbola linnuselt on leitud üheksa ristiripatsit, mida on suhteliselt rohkesti, kui võrrelda ristiripatsite arvu teistes Eesti linnustes. Paar aastat tagasi Tuuli Kurisoo kaitstud doktoritöö järgi on vaid Lõhavere linnuselt rohkem ristiripatseid (11) ning ülejäänud Eesti linnustelt hoopis vähem. Tõsi, kuna linnuseid on uuritud erinevates mahtudes, siis ei saa selliseid numbreid võtta lõplikena, küll aga võiksid need mingit suundumust esitada. Samuti ei pidanud just kuningas oma kaelariste linnusesse kaotama, küll aga viitab Varbola suhteline ristiripatsi rohkus, et kristlik usk ja selle sümboolika ei olnud seal midagi tundmatut. Siiski on väheusutav, et neid „paganakristlasi“, kes hilisrauaaja Eestis jagasid kristliku usu mõningaid kontseptsioone ning otsustades ristisümboolika kasutamise järgi võisid ka ennast kristlaseks pidada, oleks kristlastena võetud ristisõdijate poolt.