www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Mai, 2017 4:15

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 678 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 42, 43, 44, 45, 46
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.
PostitusPostitatud: 02 Mai, 2017 9:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 20835
Moskvas Eesti saatkonna ümber toimunu viidab, et
1. organisaatorid ei suutnud üritust hallata (sama käib ka poerüüstamiste kohta) ja agressiivne noorteseltskond muutus kontrollimatuks või
2. üritus oli mõeldud vene sisetarbeks (väikse vastiku natsiriigi kuvandi heaks) - siis polnudki vaja neid väga kontrollida ("suur vene hing las mässab ülekohtu vastu").

Moskva üritusega lasti Venemaa end totaalselt täis just diplomaatilisel rindel, kukkudes kuskile primitiivsete Araabiamaade tasemele, kus "suure saatana" USA saatkondi alatasa kotitakse ning USA lippe põletatakse. Ühesõnaga, kui Kreml soovinuks rääkida venelaste ahistamisest, siis see Nashi mäsu seal Moskvas Eesti saatkonna juures oli liiast (ja tulnuks tuimalt nuia abil laiali ajada).

Vaadake neid saatkonnas sees filmitud kaadreid, kus eesotsas paistab kaadris täiesti transsi sattunud pikajuukseline "vabastaja", tatt ripakil. Sellisele kuluks saatkonna turvameeste poolt üks korralik keretäis ära.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.
PostitusPostitatud: 17 Mai, 2017 18:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Apr, 2009 10:37
Postitusi: 350
Nõukogude eruadmiral: „Pronkssõduri äraviimine oli õige“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78229866

Suletud artikkel - saab keegi palun lisada?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Rahutused Pronkssõduri pärast.
PostitusPostitatud: 18 Mai, 2017 0:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 29 Jaan, 2009 2:04
Postitusi: 310
Nõukogude eruadmiral: „Pronkssõduri äraviimine oli õige“

Aga arutama oleks pidanud, kuidas viia, ütleb Ivan Ivanovitš Merkulov (86), ainuke Eestisse jäänud N Liidu sõjalaevastiku eruadmiral. Ja mälestada tuleb kõiki langenuid, ükskõik, kelle poolt keegi sõdis, arvab ta.
Ivan Ivanovitš ajab oma sinise Honda-loksu garaažist välja (Prantsuse lütseumi kandis). Laadib koos abikaasa Galina Vassiljevnaga tomatitaimed auto peale ja sõidab suvilasse (Keila-Joa lähistel).

Tomatitaimed istutatakse kribinal-krabinal maha ja juba laotab Galina Vassiljevna lauale valge lina, transpordib köögist head ja paremat ning Ivan Ivanovitš valab mulinal veini välja.

Ivan Ivanovitš: „...aga seda pean ma teile ütlema, et Tšehhov päris minu kirjanik ei ole. See tema kerge nostalgia, see kerge kurbus... No tal oli tuberkuloos ka, nooremast peast oli ta elurõõmsam. Aga mina olen lihtne inimene talupoegade perest, rohkem selline Tolstoi mees. Tolstoi, Turgenev, Kuprin... Vot eriti Kuprin! See on mulle eriti lähedane...“

Galina voorib köögi vahet.

Ivan Ivanovitš: „Ja mitte ainult kirjanikud. Kui hästi on kirjutanud oma elust kunstnikud ja heliloojad. Repin, Vereštšagin, Serov, Šaljapin...“

„Miks te kirjandust ei läinud õppima?“

„Kirjandus poleks ära toitnud.“

Jääb viivuks mõttesse.

„Jolki-palki, rebjata! Mu isa oli sõjas surma saanud, vend raskelt haavatud. Süüa midagi ei olnud, selga panna midagi ei olnud. Ma ei teadnud, kuidas talv üle elada! Ema õmbles mulle tekist mantli. Ühe polkovniku pojalt sain suusasaapad, nendega käisin sügisest kevadeni. Gorki kirjutab ka, et lapsepõlve (detstvo) tal ei olnud, oli vaesus (bedstvo).“

1948. aastal astus Ivan Ivanovitš sõjalaevastiku ­sidekooli Leningradi lähedal Petrodvoretsis. Pärast lõpetas sõjaväeakadeemia ja teenis side- ja raadioelektroonikuna nii laevadel kui ka kuival maal. 1982. aastal sai kontradmirali auastme.

Galina Vassiljevna kühveldab külalistele ette võileibu ja pirukaid.

„Kas te morssi joote? Kirsimahlast. Viimane purk, mis järel oli.“

Ivan Ivanovits: „Kuuekümnendatest oleme Eestis.“

Galina Vassiljevna: „Vaheaegadega.“

Ivan Ivanovitš: „Vägesid ma ei kamandanud, mingeid hädasid ei põhjustanud. Olin nii-öelda tehniline intelligents. Ma võin teile öelda, et Eesti on mulle samasugune kodumaa nagu Venemaa. Ma olen alati imestanud, kui tugev peab olema üks väike rahvas, kes sellisel kivisel maal ellu suudab jääda. Ma austan eesti rahva võitlust oma iseseisvuse ja oma kultuuri eest. Ma saan aru, missuguseid üleelamisi ja kannatusi tõi kaasa see, kui Eestisse tulid vene väed...“

Galina Vassiljevna (õige pisut häält paisutades): „Maltšik!“

Ivan Ivanovitš: „Što?!“

Galina Vassiljevna: „Söö!“

Ivan Ivanovitš võtab kahvli ja lõikab tomatit.

Eruadmiral Ivan Ivanovitš on kuulmisaparaadi linna unustanud ja palju talle vahele öelda pole võimalik.

Ivan Ivanovitš: „Ega ma Eestis niisama reisinud ei ole. Kogu aeg üks töö – Juminda, Pakri, Vaindloo, Tahkuna, Kõpu, Naissaar, Osmussaar!“

Meenub merearheoloog Vello Mässi jutt, kuidas ta allveelaeva Kalev otsis ja Soome lahest mingi imeliku asja avastas. Ja kuidas admiral Merkulov talle seletas, mis asi see on.

Et Jumindalt lastud köie otsas taevasse heeliumi täis aerostaat. Neid aerostaate oli tuhandete kilomeetrite pikkuselt üksteise kõrval – et Põhja-Jäämerel asuvad laevad emamaaga ühendust saaks.

Aga 1980. aasta lõpul pääses Juminda aerostaat lahti ja lendas vuhinal Soome poole. Et sõjasaladused vaenlase kätte ei satuks, lasksid vene hävitajad aerostaadi alla.

Säh sulle allveelaev Kalev!

Admiralimundreid on Ivan Ivanovitšil kolm – pidulik must, pidulik valge ja igapäevane. Mundri paneb ta selga kaks korda aastas. Nõukogude sõjalaevastiku sünnipäeval (23. veebruaril) ja 9. mail.

Ivan Ivanovitš: „Ma olen siiamaani veendunud, et pronkssõduri äraviimine oli õige. Nii pidigi olema.“

Ivan Ivanovitš paneb kahvli ilusti taldriku kõrvale ja äkki on toas väga vaikne.

„Aga kuidas seda tehti...“

Ta loeb ühe luuletuse. See on ta enda tehtud luuletus.

Ütleb, et on seda teistelegi eesti sõpradele lugenud, aga enne hoiatanud: „Te teate mind ju küll, aga see luuletus toob võib-olla esile mõne teise tahu.“

Ivan Ivanovitš oleks tahtnud, et tema ja teiste veteranidega oleks arutatud, kuidas see sõdur teise kohta viia.

„Ja mis on tulemus? Enne käisid pronkssõduri juures vanad tudikesed, aga nüüd käivad seal tuhanded. Sellest on saanud sümbol! Ja teate, mida teevad veteranide lapsed? Nad lähevad Eestist ära. Venemaale nad ei lähe, nad lähevad Läände! Aga see selleks! Eestile olen ma poliitiliselt lojaalne enne ja pärast seda ja saan eestlastega hästi läbi. See on õige.“

Naabrinaine teisel pool suvilaaeda lausa rõkkab rõõmust, kui ma Ivan Ivanovitši ja Galina kohta küsin.

„Oh issand, nad kantseldavad mul siin koera, kui mind ei ole. Ja toovad mulle kabatšokki, kuigi ma seda eriti ei söö. Ja ma räägin töö juures kõigile, et kellelgi pole nii häid naabreid kui meil!“

Ivan Ivanovitš: „Kui Eesti stal buržuaznõm ja Vene sõjavägi oli läinud, olid sõjaväebaasid täis militaarset saasta. Ja mul tuli mõte, et see tuleb ära koristada. Koos kadunud Heino Luigega tegime firma OÜ Ecoman ja puhastasime koos rootslastega mitu aastat väikesaari.

Kahjuks ei oska ma eesti keelt... Mul on küll eestlaste hulgas palju häid sõpru, aga keelt ma ei oska. Polnud võimalustki õppida. Alailma sõitsin mööda Venemaad. Vladivostok, Sevastoopol...“

Galina Vassiljevna: „Ma püüdsin ka õppida. Saksa ja prantsuse keel tulid lihtsalt, aga eesti keel...

Kuidas sul see sõjaveterani luuletus oli?“

Ivan Ivanovitš köhib hääle puhtaks:

Jõud aina kaob, on liikuda pelg,

tudiseb põlv ja valutab selg.

Nägu krimpsus, näed välja kui gnoom.

Vaevab gastriit, podagra, adenoom...

Pakane pesa on teinud su luus.

Skleroos õige sõna on võtnud sul suust.

Raske on kanda see viimane vaatus.

Nukker on veteranide saatus.*

Ivan Ivanovitš: „Aga aidake nüüd mulle ütelda, kes see on – eesti mees, kirjutas naljakaid jutustusi?“

Oskar Luts?

Ivan Ivanovitš: „Saarlane, kirjutas kalameestest...“

Juhan Smuul?

Ivan Ivanovitš: „Just! Juhan Smuul! Kui andekas võib olla üks inimene! Selline põhjamaine vaoshoitud huumor. Midagi soomeugrilikku mu meelest. Täiesti äratuntav, tagasihoidlik ja põhjamaine. Ma olen täiesti vaimustuses!“

Galina: „Kellelegi veel kohvi? Vesi läheb ruttu!“

Ivan Ivanovitši ja Galina Vassiljevna kahest tütrest üks elab Tallinnas, teine Peterburis, Peterburis elaval tütrel on soomerootslasest mees (ajakirjanik, töötab Soome ajalehele) ja lastel Soome ja Vene kodakondsus.

Tallinnas elav tütar on kolmekordne vanaema. Lapselapselapsed käivad eesti lasteaias, õpivad eesti keelt ja laulavad eesti laule.

Galina Vassiljevna: „Lapselapselapsed saavad eesti keele kindlasti korralikult selgeks.“

INNUKAS MUINSUSKAITSJA

Heraldik Priit Herodes tegi Ivan ­Merkulovile vapi. Keskne kujund on kotkas, Püha Johannese sümbol, kontradmirali paguni fragment ning mereväe värvid must ja kuldne.

Eesti Muisuskaitse Selts autasustas 2014. ­aastal Ivan Ivanovitš Merkulovit medaliga sõjaajaloo uurimise eest. Juminda miinilahingus 1941. aastal hukkunud ligi 20 000 inimese mälestuse jäädvustamisega ja 1893. aastal hukkunud soomuslaev Russalka ajaloo uurimisega on eruadmiral pühendunult tegelenud.

_________________
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 678 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 42, 43, 44, 45, 46

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt