www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 25 Sept, 2020 9:48

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 13 Mär, 2008 21:29 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 24 Veebr, 2008 15:48
Postitusi: 20
Asukoht: Saku
Äärmiselt frustreerivad kaadrid venelaste allaandmisest Afgaanis.

http://youtube.com/watch?v=S5tX32abih8&feature=related

Kvaliteet kehv, aga vaadake lõpuni.

http://youtube.com/watch?v=3VHWQ1rFfxw

Kujutan ette, mida tundis mõni Kamaz tsisterni juht, kui nägi sadu oma saatusekaaslaste põlenud vrakke kusagil teeservas.

http://youtube.com/watch?v=2IdPJ27gQ5o&feature=related

Paljud kaasfoorumlastest on samasugust piti oma silmaga näinud?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2008 21:26 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mai, 2006 22:01
Postitusi: 276
Salangi mägitee Bagram'ini.
Kes sellel teel sõitnud, need ka näinud. Ei tea kas see vanaraud seal ikka veel vedeleb.

_________________
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Juul, 2008 13:57 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 19 Juul, 2008 10:36
Postitusi: 11
Pikemad filmid samast teemast ja hulk fotosid võib leida lehtedelt www.ruswar.com või video.google.com.
Kellel huvi vaadake :shock:
Mis vanarauda puutub siis vedeleb ikka :wink:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Juul, 2008 14:22 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 19 Juul, 2008 10:36
Postitusi: 11
Päris huvitav dokumentaalfilm Afgaanis vangilangenud nõukogude sõdurist :shock:

http://www.youtube.com/watch?v=K_Dwt4m23-s
http://www.youtube.com/watch?v=A3hZ2jEuKok
http://www.youtube.com/watch?v=IwogIaPGUD8
http://www.youtube.com/watch?v=JNDIyfp-8Jo
http://www.youtube.com/watch?v=TA2S-Ur8TQI

Huvitavat vaatamist.
Kas ka eesti poisse langes vangi Afganistanis 1979-1989?
Teadmata kadunuks jäänute nimekirjast ma küll ühtegi eesti nime õnneks ei leidnud ja kui õige see ka on ei tea.


Viimati muutis wenger, 28 Juul, 2008 14:49, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 28 Juul, 2008 14:48 
Eemal
Uudistaja
Kasutaja avatar

Liitunud: 19 Juul, 2008 10:36
Postitusi: 11
Päris huvitav lugemine on ka Küllo Arjakase järjejutt Eesti Päevalehes 2007 aasta sügisel:

Küllo Arjakas: Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu.

http://www.epl.ee/lk_id=1001&tegevus=ot ... =&start=40


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Veebr, 2009 11:29 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 21 Veebr, 2009 18:21
Postitusi: 6
teema esitajale.
Pole olemas sõda kus oleks mehed kõik ühest puust,kuid mis puudutab konkreetset aastakäiku siis paraku ei adunud paljud, et kui üle hüppas jäeti vaid need ellu kes olid kasulikud. Svoodi, atelenie komandörid või juba kohalike seas tuntust saanud seersandid. Kõrgemad ohvitserid oli niigi telikatess lõunalaual. Reamehed paraku kas lõigati ära või kui ei viitsitud jannata lasti kohapeal maha, muidugi peale põgusat vestlust.
Seda sõda ei saa võrrelda nende sõdadega mida peetakse praegu, kes kus millisel misioonil. Kui sul oleks lihvitud kuul praegugi laual, kas võimälestuseks nende poistele kes maha jäid ja tõsta toosti nende mälestamiseks, mõistaksid. Kuid need teavad kes on seal olnud, teised vaid kirjutavad ja räägivad midagi kuuldut.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Dets, 2009 12:35 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Mär, 2004 17:34
Postitusi: 144
Artikkel Maalehest: "Kas eestlane uputas verre Afganistani presidendipalee?".

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/ ... d=27615319[/url]

_________________
Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?" Joh. 3,12


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 27 Dets, 2019 17:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Okt, 2009 17:08
Postitusi: 305
40 aastat NL sissetungist https://www.err.ee/1018182/kuidas-ma-tu ... tane-sodur


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 27 Dets, 2019 23:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Aug, 2006 18:19
Postitusi: 343
Asukoht: Tartu
Väga huvitav, ei teadnudki et Narvas selline kivi asub.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 24 Apr, 2020 1:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 822
Mõtlesin, et kirjutaks ka mingeid meenutusi sellest sündmustest, sest sai 84 lõppust kuni 86 aastata alguseni sealkandis jagada “sotsialistliku vendlust”.

Millega tegelesin? Enamiku ajast sai olla T62 komandöritornis ja mingi osa ka BMP-2 omas (ametilt olin muidu T72 komandör). Millest jälle enamik ajast möödus konvoide julgestamisega. Sellest olen siin, üht-teist ka kirjutanud.

Tegemist oli ropu ametiga, kus sageli kuuekümne kraadi või enam juures (masinates mingit konditsioneeri polnud) pidi istuma kolisevas ja rappuvas soomuskarbis.

Samal ajal iga kuru juures vererõhk läks ülesse, sest rünnakud olid suhteliselt sagedased. Selliseid “9 Roodu” (venelaste imelik film sellest sõjast) stiilis rünnakuid kus terve kolonn maha võeti oli väga harva. Pigem lasi väike seltskond mõne veoauto või BMP ära ja tegi leebet. Järgmises kurus asi kordus. Ühesõnaga kurnati, vähemalt sellel ajahetkel.
Ainuke kord kui “sõdida” sai olid jaanuarirünnakud. Mis oli üks suur arusaamatu tõmblemine - võtsime paar küla “oma kontrolli alla” (reaalselt sõitsime küla väljakule ja vaatasime läbi sihiku kohalike), passisime seal veidi ja siis läksime oma baasidesse tagasi. Seda muidugi hunniku laskemoona kulutamise saatel. Gradid afganistani öös on ilus vaatepilt.
Terve selle aja jooksul õnnestus ühes baasis kohata ühte teist eestlast. Õnnestus näha kõiki vennasrahvuseid lätlasi, leedukaid, ukrainlasi ja muidugi igasuguseid võrguga kinnipüütuid tegelasi ka, mingil põhjusel oli usbekke suhteliselt palju. Kelle puhul mäletan, et uute puhul üks rääkis, et tahab olla nagu ta isa või vanaisa (ei mäleta enam) kes oli Berliini rünnanud, kui nägin teda pool aastat hiljem oli sõjakus tal kadunud ja ütles, et tahab koju ära. Nad rääkisid sama keelt mida kohalikud (või vähemalt osad neist).
Mis pani imestama (vähemalt mind tollal) oli see, et baasikesed kuhu toitu ja laskemoona vedasime olid sageli pigem täiesti omaette “riigikesed” kus kehtisid omad seadused ja oma kord, koos oma “dedovshina” seadustega. Samuti tehti tsiviilelanikega seal sageli mis pähe tuli.

Selles osas võis küll öelda, et tsivilisatsioonikiht on õhuke inimesel.
Mida kaugemal suuremast keskusest olid, seda veidramaks asjad läksid, samuti suhted nendega. Polnud ebatavaline, et kui konvoi pidi läbima mitu baasikest, siis üritati sisse vehkida järgmistele mõeldud tavaari. Kraami pidi vahepeal kaitsema lausa õhku tulistades.

Millest muidu vähe räägitud, on väga suur narkomaania SA sõdurite seas. Meil vahetati kohalikega relvi, toidumoona ja muud säärast narko vastu (eks meil oli seda vabamalt käes ning kuna teepeal olid kaotused, sai vargusi väga lihtsalt varjata). Mis minu meelest on ka üks põhjuseid miks koju tulnud tegelased olid peast veidi “soojad”.
Muidugi see on veidi keerukam teema ja väga kinni inimeses. Tean ühte Ukraina poisi, kes nägi igasuguseid asju pealt ja sai ka ise korduvalt haavata. Tal polnud midagi, viga, võttis endale peale seda naise ja sai paar last ning topsi ei vaadanud ka (ikka suhtlen temaga vahel kirja teel).
Samas üks teine Eestist pärit tegelane (kohalik venelane) kes istus suht mugavalt terve aja Kabulis, rääkis hiljem, kui õudne see oli ja jõi end 32 aastaseks saades surnuks.

Ma olen mõnel veteranide üritusel käinud, kuid loobunud seal käimisest, sest üldiselt jõutakse ikkagi sinna välja, et kui põrgu see oli ja millise jälje see meie ellu jättis. Mulle ta sellist mõju ei avaldanud – nii vanemad, kui vanavanemad nägid sõda ja elu läks edasi (ning võtsid sealt osa sama vabatahtlikult kui mina). Miks oleks mullegi pidanud see rohkem mõju avaldama?
Selles osas ei saa täitsa öelda, et tollal oleks seal kõik masendunult kohal olnud, selliseid “hurraa, hurraa… za rodinu za stalina“ karjujaid oli ka piisavalt. Samuti tehti plekktüki saamiseks igasuguseid lollusi.
Selle sõja puhul olen märganud, et kogemus on kõigil suhteliselt erinev, kellega rääkinud olen. Minu oma oli pigem see, et aastakümneid tagasi vaadates (ning mälu kustutab halva), võiks isegi öelda, et kasulik. Andis palju reaalseid õppetunde, kuidas elus hakkama saada (ma ikka üritan asju alati vaadata positiivsest küljest).

Kuidas tervet seda elamust kokku võtta? Sürrealism! Seal võis vabalt olla koos tegelane kes oli end pilve tõmmanud pohhuist, tema kõrval Leninist pläterdav idioot, sõitmas baasi poole laadungiga millest pool kohalikele maha äritud, et nad saaks sõdida meiega. Samas baasis hoidis “isakene” neid kohalike puurides, keda me olime tulnud “vabastama orjusest”.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 29 Apr, 2020 10:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Mai, 2007 22:09
Postitusi: 454
Asukoht: Eesti
Aitäh, akf. Xender kirjutamast mälestusi siin teemas ja mujal. Ning jõudu edaspidiseks.

_________________

Kui tahad viidata vastase propagandale, tee seda arhiivlehe abil! Ära kogu vaenlasele klikke!
http://archive.is/ https://archive.org/web/


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2020 13:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 822
Räägiks veidi ka sõja poole pealt, niipalju kui seda sõjaks kutsuda saab. Reaalsuses polnud meil vastas ju mingit teist armeed. Meile muidugi üritati selgeks teha, et tegelikult sõdime ameeriklastega, kuid seda uskusid vist ainult kõige enam “peast leninid” (nii kutsuti meil ideelisi kommuniste, keda ikka leidus).
Kuna meie ülesanne oli peamiselt transpordi (relvad, laskemoon, toidumoon, muu nodi, elavjõud jne) julgestamine erinevate baasikeste vahel siis saan peamiselt advekvaatselt kirjeldada seda, ehk siis mida ise nägin, mitte seda mida baasikeste suitsunurgas kuulsin (mis oli sageli uskumatum kui Rambo III).
Saatemeeskonna suurus oli tavaliselt seotud valitseva olukorraga. Kuna ma olin tankikomandör siis meid antigi üldiselt kaasa siis kui oht varitsusteks oli suurem, seega, et umbes pooltel kordadel toimus mingi jama. Mul kogunes kokku 37 triipu (iga triip tähendas ühte läbitud konvoisõitu) osad kasutasid ka viisnurki selle tähistamiseks.
Üldiselt oli kõige suurem oht olid miinid (mitte ainult tee peal). Selle pärast sõitsid paar tanki (mõnikord ka miinitraalerit) alati ees ja teised üritasid nende jälgedes minna. Kui veoauto või BMP sattus miinile olid inimohvrid reegliks.
Teiseks kõige sagedasemaks rünnakustiiliks olid paari mehelised gruppid, kes tegid omad lasud ära ja kadusid nii, et me ei saanud sageli arugi, kes ja kust lasi (rünnati RPGdega, käsirelvade, miinipildujatega) Päris sageli oli veel nii, et tee nendeni on mineeritud. Kui saatemeeskond läks neid “püüdma” satusid miiniväljale. Sealjuures ühe rännaku käigus võis sellistele väiksematele varitsustele sattuda mitu korda.
Üldiselt üritati ära lasta just õhemat soomust – BMPsid. Peale selle, et RPG tabamus lõppes tavaliselt masina kaotusega (mida ei saa öelda tankide või veoautode kohta) oli ka BMP rusude koristamisega rohkem jama teepealt. Eriti kitsaste mägiteede puhul.
Lisaks on ka siin foorumis levitatud väärarusaama, et kaugtuld nõukogude vägede vastu ei kasutatud ja see lubas BMPde peal sõita. Täielik jama! Miinipilduja tuld tuli pidevalt. BMP peal sõideti, kuna miine oli palju ja soomus ei kaitsenud nagunii mitte millegi eest (olen ise BMPst välja vedanud kuulipilduja tulest hukkunuid).
Üldiselt mulle tundus, et põhirõhk oli suunatud meie aeglustamise peale (väga sageli sai liigutud ringi jalamehe kiirusel) mida oli ka kõige lihtsam saavutada, teisalt tekitada kaotusi elavjõus ja alles siis materjaalosas.
Selles osas mingeid lahingu moodi asju tuli ette harvem. Ainult kahel korral, kus üritati rohkem kahju teha ja kolonni reaalselt maha võtta, millest esimesel korral kaotasin ka oma T62. Mootoriosa sai miinipildujalt otsatabamuse, võis olla ka kildmoonaga RPG (keegi viga ei saanud, peale põrutuste) aga tank läks põlema ja hiljem mahakandmisele. Peale mida sai mingi aeg BMP2hes oldud.
Teisel korral oli tegelikult meie kaotuste peapõhjuseks pähesadanud omade kaugtuli ning halb organiseeritus ning side.
Tankidest ja muust soomustehnikast oli üldiselt uskumatult vähe kasu rünnakute tõrjumisel. Esiteks tavaliselt üritati rünnata kõrgemalt kuhu nende pearelva tõsta ei saanud. Meil olid ka Shilkad selleks puhuks, kuid neil olid probleemid täpsusega. Üldse oli kõige efektiivsem relv veoauto kastis Zu 23-3.
Kuid rünnati ka tasasemal maastikul (Afganistaanis pole ainult mäed) siis peamine probleemiks oli olukorra tunnetuses. Täiesti vabalt võis juhtuda, et kusagil lasti midagi ära ja ei saanud arugi tankis olles (tanki sees on mootorimüra kurdistav). Rääkimata sellest, et vastu tulistada.
Kui saidki aru, et midagi toimub, siis tankidel – soomusmasinatel puudusid faktiliselt vaatlusseadmed mis annaks 360 kraadise vaate ümber masina kähku. T62 komandöri kasutuses on küll 4 periskoopsihikut mis annavad masina ümber kaunis väikese vaatevälja (koos suurte pimedate tsoonidega). Selleks, ajaks kui said aru kust tulistati ning torni sinnapoole jõudsid suunata oldi juba mujale sealt liigutud. Pead välja aga ei tahtnud väga pista, sest nii nopiti omajagu tegelasi ära.
Sellele kõigele ei aidanud kaasa ka kehva side (palju abiks oleks olnud kasvõi tanki väljas olnud välitelefon).
Mäletan ühte olukorda kus BMP sõitis miinile ja kellegil kusagil viirastus midagi ja pikka aega tulistati tühja ning hoopis teiselt poolt tulistati ära paar veoautot.
Üldiselt sai ilma kaotuste ja jamadeta läbi siis kui konvoi oli korralikult julgestatud ehk siis maha pandud ohtlikumatesse kohtadesse helikopteridessandid ja Hindid rippusid peakohal. Nendest polnud mitte niiväga kasu nende relvade tõttu vaid vaatlemise seisukohast.
Sellega viitsiti mässata tavaliselt siis kui olid suuremad personali veod.
Ühesõnaga oli meie kaotused seotud rohkem sellega, kuidas olid asjad organiseeritud, mitte sellega, palju tanke või muud tehnikat oli.
Kuna me öösel ei liikunud tavaliselt ja õhtul jäime “telkima” siis omajagu kaotusi kandsime ka seal. Polnud väga haruldane, et saime öösel miinipilduja tule kaela või hommikul tuli välja, et tunnimees ivanov on kadunud kui tinatuhka.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2020 16:29 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2824
Asukoht: Viljandi
Xender, respekt! Just sellised nn murutasemel mälestused annavad reaalset olukorda ja emotsionaalset seisundit kõige paremini edasi.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2020 18:18 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Juul, 2005 16:48
Postitusi: 1070
Xender kirjutas:
olen ise BMPst välja vedanud kuulipilduja tulest hukkunuid
oskad sa öelda, missuguse kuulipilduja seda bmp-d lasti? 7,62 või 12,7?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2020 20:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 822
alari kirjutas:
oskad sa öelda, missuguse kuulipilduja seda bmp-d lasti? 7,62 või 12,7?


Tavalise kuulipildujaga lamades teeäärest lasti, võib olla lausa 60 - 70 meetri kauguselt (umbes nii kaugelt näidati, et oldi hunnik padrunihüllse leitud). Jälle, võiks eeldada, et keerasime oma torud sinnapoole ja pahategija sai oma karistuse. Ei midagi sellist. Kõik algas röökimisega raadiosse, et tulistatakse (vähemalt minu jaoks).

Selline standartne kohalik maastik, kergelt künklik, mõne põõsaga, maapinnas jooksvate lõhedega. Arvatavasti oli 1 - 2 meest, panid lähedalt paarisekundilise valangu BMP külje peale ja lasid jooksujalu kuhugi kurusse peitu.

Jäime seisma. Dessant jalastus, keerutasime oma torne aga midagi või kedagi me enam ei näinud. Siis hakati raadiosse karjuma, et abi vaja. Kuna, dessant oli juba kaugemale voolanud ja liikus arvatava tulistaja jälgedes, jäime me kolonni julgestama. Meie masin oli üks masin eespool pihtasaanud BMPst, ronisin välja, et uurida mis toimub.

BMP juurde hakkas ka muud rahvast tulema ja kokkuvõttes ilma detailidesse liigselt laskumata tuli välja, et dessantruumis oleks nagu midagi plahvatanud, kõik kohad olid verd täis, sest ühel tegelasel jalaarter pihta saanud ja jõudis seal alla minutiga tühjaks joosta. Üks oli tabamuse saanud kuidagi lõua alt. Ühesõnaga kui mälu ei peta, olid 4 tegelast kes dessantruumis 2 surnud ja 2 sitas seisus (mis neist edasi sai, ei tea). BMP üljäänud meeskond aga psüühilises šokis.

Seda, et kuulipildujast oli tabamus, mäletan hästi, sest sai ühe tegelasega seal samas vaieldud (ma olin varem näinud paari RPGga pihtsaamist) , kes raius, et RPG oli, ning otsisime seal augud üles. Väikesed ümarad augud olid soomuses, seega 7.62 läbi küljesoomuse (kus rullikud) - seal "soomuse" paksus ainult mõned mm. Ega ilmaasjata BMP 2D valmis ei treitud, kus külgedele ilmus täiendav soomus.

Ülelugedes tundub kuidagi mõtetu ja verine see mälestus. Kuid sõda on kord juba selline.

Eks selliste tegelastega oligi relvakonflikti puhul kõige rohkem jama. Kusagilt kaugelt kõmmutajad olid häirivad (said harva pihta) aga vot sellised kes lähedalt lasid RPGga või kuulipildujast lõpetasid tavaliselt meiepoolsete ohvritega. Neid aga avastada ennetavalt polnudki eriti võimalik (tänapäeval soojuskaameraga oleks muidugi teine asi). Lisaks õnnestus neil päris sageli puhtalt pääseda (ei kõla loogiliselt) kuid nii oli. Eks selle põhjus oli see, et lasid paar sekundit ja kadusid, aga aru saada kust täpselt lasti pole üldse nii lihtne. Need kes kaugelt kõmmutasid, need ei saanud tavaliselt esimese korraga millelegi olulisele pihta ja proovisid uuesti ja see andis võimaluse vastu tulistada.

Lisaks veel, mida ei maksa alahinnata - meeskonna väsimus. Kui oled päev läbi olnud kurdistavas masinas, mis tahtis kõik kohad täiesti paigast raputada ja tapva kuumuse käes siis tähelepanu hajub (muidugi varem kirutud asjaolu, et ega neid tegelasi millegiga avastada väga polnudki, kui ei tahtnud pea tornist väljas sõita).


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt