Kontseptsioon, milleks BMP-d kasutada ja milleks ta mõeldud on, on muidugi midagi muud, kui mingite konvoide saatmine ja julgestamine.
Afganistan 1979- 1989
Re: Afganistan 1979- 1989
Afgaani jaoks toodeti 80-ndate algusest (alates 1981) mudelit BMP 2D lisasoomuse ja ekraanidega. Väidetavalt esimesed BMP-d saadeti Afgaani üldse 1982 alates.
Kontseptsioon, milleks BMP-d kasutada ja milleks ta mõeldud on, on muidugi midagi muud, kui mingite konvoide saatmine ja julgestamine.
Kontseptsioon, milleks BMP-d kasutada ja milleks ta mõeldud on, on muidugi midagi muud, kui mingite konvoide saatmine ja julgestamine.
Re: Afganistan 1979- 1989
Meile teatati lõunasel razvoodil, homme lähete ja see oli kõik mida teadma pidi. Said oma nodi ja hommikul väljasõit. Kohale jõudes selgus mis värk on. Standartne protseduur oli võimalikult palju kasulikku kaupa masinasse toppida (söök, vedelik (joogiks tavaliselt koljutska tee), laskemoon, midagi mida saab maha võib olla müüa.)Roamless kirjutas: Mind huvitab, et
- Kuidas toimus kolonnide ja nende kattemeeskondade komplekteerimine?
- Kas ja kuidas harjutati ka enne kattemeeskonnaga kokku?
- Kas olid paigas mingid standardprotseduurid?
- Milline oli planeerimiskäsk? Kas seda üldse oli?
- Kas oli saada ka mingit luureinfot, et seal ja seal sellised duhhid tegutsevad jms?
Re: Afganistan 1979- 1989
- Kuidas toimus kolonnide ja nende kattemeeskondade komplekteerimine?
Meie motoriseeritud jalaväepolgu üks peamisi ülesandeid oligi kolonnide julgestamine. Mingit sisemist komplekteerimist polnud. Vastavalt kolonni suurusele ja tähtsusele, määrati kusagilt kõrgemalt kattemeeskonna suurus. Eks meie ülemustel mingid plaanid ka olid, kuid üsna sageli, püüti lihtsalt jooksvalt kinni neid kes olid „vabad“ ja ette jäid.
Selle põhjuseks oli muidugi planeerimise suhteline võimatus – kuna, see millal me täpselt tagasi oleme (kui vahejuhtumeid oli palju võis 3 päevane reis venida ka 5 päevaseks) ja millistena me tagasi olema (isegi mul õnnestus ükskord tankiga välja sõita. aga tagasi loksuda BMP peal istudes), oli väga raske ennustada.
Mingi komplekteerimise moodi asjas tehti veidi siis kui olid tähtsamad personaaliveod (kas sõjalise või tsiviil) siis sinna vaadati selgema silmavaatega tegelased kokku.
- Kas ja kuidas harjutati ka enne kattemeeskonnaga kokku?
Kuna allüksused ja isegi meeskonnad erinesid pidevalt, rääkimata sellest, et paljudest sõitudest saime teada paar tundi või heal juhul ööpäev ette siis mingit eelnevat kokkuharjutamist polnud. Muidugi ei viitsinud keegi ka kõrgemalt pool sellega mässata.
- Kas olid paigas mingid standardprotseduurid?
Peamiselt olid meil kokkulepitud, kuhu poole mingid masinad „vaatavad“ ning suitsukatte tegemise kord. Samuti miinidega käitumine (näiteks kui keegi miinile sõitis, võtsime sisse lahingupositsiooni, sest sellele võis järgneda rünnak). Jalaväel oli veidi rohkem asju kokku lepitud, kuid üldiselt oli see kaunis kaootiline, sest ka rünnakud ei allunud mingitele standartprotseduuridele.
- Milline oli planeerimiskäsk? Kas seda üldse oli?
See võis olla kusagil kõrgemal pool, meil anti üldiselt teada, et sõit sellisel kellajal (millele võis reaalselt alati tunnike … kaks otsa liita), viskasime oma koli kokku, kolonni moodustamisel anti teada, mitmes masin oleme ja ehk mainiti veel üht – teist juurde (mõnikord).
- Kas oli saada ka mingit luureinfot, et seal ja seal sellised duhhid tegutsevad jms?
Ainus luureinfo mis meil oli, oli tavaliselt peale masinate kolonniajamist teepoti juures passimisel ja suitsetamisel vahetatud kuulujutud. Võimalik, et kõrgemal poolele midagi ikka anti teada.
Nagu ütlesin, et tavalise sõdurina (või tankistina) oli meie olukorrateadlikus suhteliselt väike, isegi selles suhtes mida meie tegime, rääkimata veidigi laiemast olukorrast.
Meie motoriseeritud jalaväepolgu üks peamisi ülesandeid oligi kolonnide julgestamine. Mingit sisemist komplekteerimist polnud. Vastavalt kolonni suurusele ja tähtsusele, määrati kusagilt kõrgemalt kattemeeskonna suurus. Eks meie ülemustel mingid plaanid ka olid, kuid üsna sageli, püüti lihtsalt jooksvalt kinni neid kes olid „vabad“ ja ette jäid.
Selle põhjuseks oli muidugi planeerimise suhteline võimatus – kuna, see millal me täpselt tagasi oleme (kui vahejuhtumeid oli palju võis 3 päevane reis venida ka 5 päevaseks) ja millistena me tagasi olema (isegi mul õnnestus ükskord tankiga välja sõita. aga tagasi loksuda BMP peal istudes), oli väga raske ennustada.
Mingi komplekteerimise moodi asjas tehti veidi siis kui olid tähtsamad personaaliveod (kas sõjalise või tsiviil) siis sinna vaadati selgema silmavaatega tegelased kokku.
- Kas ja kuidas harjutati ka enne kattemeeskonnaga kokku?
Kuna allüksused ja isegi meeskonnad erinesid pidevalt, rääkimata sellest, et paljudest sõitudest saime teada paar tundi või heal juhul ööpäev ette siis mingit eelnevat kokkuharjutamist polnud. Muidugi ei viitsinud keegi ka kõrgemalt pool sellega mässata.
- Kas olid paigas mingid standardprotseduurid?
Peamiselt olid meil kokkulepitud, kuhu poole mingid masinad „vaatavad“ ning suitsukatte tegemise kord. Samuti miinidega käitumine (näiteks kui keegi miinile sõitis, võtsime sisse lahingupositsiooni, sest sellele võis järgneda rünnak). Jalaväel oli veidi rohkem asju kokku lepitud, kuid üldiselt oli see kaunis kaootiline, sest ka rünnakud ei allunud mingitele standartprotseduuridele.
- Milline oli planeerimiskäsk? Kas seda üldse oli?
See võis olla kusagil kõrgemal pool, meil anti üldiselt teada, et sõit sellisel kellajal (millele võis reaalselt alati tunnike … kaks otsa liita), viskasime oma koli kokku, kolonni moodustamisel anti teada, mitmes masin oleme ja ehk mainiti veel üht – teist juurde (mõnikord).
- Kas oli saada ka mingit luureinfot, et seal ja seal sellised duhhid tegutsevad jms?
Ainus luureinfo mis meil oli, oli tavaliselt peale masinate kolonniajamist teepoti juures passimisel ja suitsetamisel vahetatud kuulujutud. Võimalik, et kõrgemal poolele midagi ikka anti teada.
Nagu ütlesin, et tavalise sõdurina (või tankistina) oli meie olukorrateadlikus suhteliselt väike, isegi selles suhtes mida meie tegime, rääkimata veidigi laiemast olukorrast.
Re: Afganistan 1979- 1989
Ma küsin siis veel.
-Kas kolonnile määrati ülem? Kes keegi koordineeris kolonni sõidu ajal tegevust?
-Kas pihta saanud T-62 jäi maha või hiljem orgunniti ka äratoomine?
-Kas kolonnile määrati ülem? Kes keegi koordineeris kolonni sõidu ajal tegevust?
-Kas pihta saanud T-62 jäi maha või hiljem orgunniti ka äratoomine?
Unforeseen consequences
Re: Afganistan 1979- 1989
Tavaliselt oli kolonni ülemaks väiksemate puhul kapten, suuremate puhul major või isegi polkovniku auastmes tegelane. Kuid nendega mul polnud rohkem kokkupuudet, kui raadio teel mõningad ettekanded. Eks nemad ka organiseerisid kuidagi ka sõitu ja tegelesid muuga (pidasid sidet õhuväega näiteks), arvtavasti oli põhiorgun kusagil kõrgemal pool. Näiteks julgestusmeeskonnad (tähtsamate saadetiste korral, visati kopteridessandid enne maha ohtlikumatesse kohtadesse, enne kui me sealt läbi sõitsime). Meie tankirühma ülem, leitnant Kovaljov suhtles nendega vahetumalt.
Ühesõnaga ei olnud ma polkovnik brežnevi kaliibriga tegelane, kelle käest tuli stalin küsima, kuidas organiseerida pealetungi rindel.
Minu mahapõlenud T62 vinnati nii nädal hiljem baasi tagasi. Kus see kanti maha kui kulunud masin (sellel 85 aasta suvel - sügisel olid meil masendavad kaotused ning kui hukkunuid polnud, prooviti kõik kaotused kuidagi teisti maha kirjutada).
Ühesõnaga ei olnud ma polkovnik brežnevi kaliibriga tegelane, kelle käest tuli stalin küsima, kuidas organiseerida pealetungi rindel.
Minu mahapõlenud T62 vinnati nii nädal hiljem baasi tagasi. Kus see kanti maha kui kulunud masin (sellel 85 aasta suvel - sügisel olid meil masendavad kaotused ning kui hukkunuid polnud, prooviti kõik kaotused kuidagi teisti maha kirjutada).
Re: Afganistan 1979- 1989
mäletan meeste juttudest et oli suur probleem kui mägedes rünnati kolonni altpoolt, raskemad torud nii alla ei paindunud kui vaja, sõdurid saavad küll peitu aga tehnika nagu lasketiirus serpentiinil, kas neid olukordi lahendasid ainult kopterid või oli ka muid nippe? juttude järgi aeti tank külgepidi mäkke et toru allapoole saada 
, aga siis jääb ju tee serv ette 
. eks jutte oli igasuguseid, aga probleem ju olemas..., keeruline ju kogu teekonda ette kaardistada ja dessandid maha panna, eks need kogemused tulid ikka vere hinnaga 
, aga siis jääb ju tee serv ette . eks jutte oli igasuguseid, aga probleem ju olemas..., keeruline ju kogu teekonda ette kaardistada ja dessandid maha panna, eks need kogemused tulid ikka vere hinnaga Re: Afganistan 1979- 1989
- Kuidas toimus haavatute evakuatsioon? Kas ja mis tingimustel oli kopterilootust?
- Kui duhhid ründasid kas siis oli ka mingit kesksemat kolonniülema/rühmaülema poolset juhtimist või otsustasid jaoülemad iseseisvalt, et nüüd kappame selle mäe otsa?
- Kes õhu/kaudtuletoetust küsis, kui duhhe töödelda vaja oli?
- Kas kütuseveoki juhiks määramine oli karistuseks?
- Kui duhhid ründasid kas siis oli ka mingit kesksemat kolonniülema/rühmaülema poolset juhtimist või otsustasid jaoülemad iseseisvalt, et nüüd kappame selle mäe otsa?
- Kes õhu/kaudtuletoetust küsis, kui duhhe töödelda vaja oli?
- Kas kütuseveoki juhiks määramine oli karistuseks?
Unforeseen consequences
Re: Afganistan 1979- 1989
Kuidas toimus haavatute evakuatsioon? Kas ja mis tingimustel oli kopterilootust?
Meil oli kolonnis üldjuhul kaasas meditsiini АС-66 või mõni muu sarnane, kuhu peale tõsteti haavatud ja seal anti neile abi.
Kui haavad olid eluohtlikud ja vajasid koheselt haiglat siis telliti järgi ka kopter (kui selle võimalus muidugi oli). Kuid üldiselt tehti seda rünnakupaigast eemal ning maaala julgestati eelnevalt ära, kuhu kopeter maanduda saaks.
Kui kopteri kasutamise võimalust polnud või oleks selleni läinud väga kaua aega võidi kannatanud eraldi toimetada lähimasse haiglasse (julgestuseks anti kaasa näiteks mõned bmp-d) vms. Olenes kohast ja olukorrast.
- Kui duhhid ründasid kas siis oli ka mingit kesksemat kolonniülema/rühmaülema poolset juhtimist või otsustasid jaoülemad iseseisvalt, et nüüd kappame selle mäe otsa?
Kõigepealt kui rünnati, üldiselt tegutsesime ise oma parima äraarvamise järgi rünnaku tõrjumisel. Meie side ja muid võimalusi arvestades oli see ka ainuke loogiline tegevus.
Kui kusagil tekkis pikem tulevahetus (mida juhtus harva, sest üritati tavaliselt meie poole oma RPGd, salved ja lindid ära tühjendada ning jooksu pista) siis selle koha mahavõtmisega tegeles üldiselt mõni rühmaülem - aktiivsem jaoülem. Kui kolonni ülem oli lähedal, siis ka tema "juhtis vägesid".
- Kes õhutoetust küsis, kui duhhe töödelda vaja oli?
Kolonniülem, läbi oma sidemehe. Selle õhutoetusega oli tavaliselt nii, et selleks ajaks kui see kohale jõudis olid kõik juba jalga lasknud või tulevahetus teistpidi lahenduse leidnud. Mõnikord oli helikopteri saatemeeskond meile määratud (mingite kohtade läbimisel) siis sellisel juhul oli neist palju abi.
Suhteliselt kasutu meie jaoks oli ründelennuvägi, mis pommitas faktiliselt sihtimatult (mitte, et ilma arvutijuhitava sihikuta saaks raudpommidega millelegi väga pihta) . Nende puhul oli kasuefekt rohkem psüholoogiline. Hilisemate aastakäikude käest olen kuulnud, et mingi aeg 86 – 87 aastal kui nad hakkasid kõrgemal veel lendama ja täpsus veelgi vähenes, oli ründelennuvägi omadele isegi ohtlikum kui vaenlastele ning üritati kasutada ainult siis kui omasid lähedal polnud.
Meil oli kolonnis üldjuhul kaasas meditsiini АС-66 või mõni muu sarnane, kuhu peale tõsteti haavatud ja seal anti neile abi.
Kui haavad olid eluohtlikud ja vajasid koheselt haiglat siis telliti järgi ka kopter (kui selle võimalus muidugi oli). Kuid üldiselt tehti seda rünnakupaigast eemal ning maaala julgestati eelnevalt ära, kuhu kopeter maanduda saaks.
Kui kopteri kasutamise võimalust polnud või oleks selleni läinud väga kaua aega võidi kannatanud eraldi toimetada lähimasse haiglasse (julgestuseks anti kaasa näiteks mõned bmp-d) vms. Olenes kohast ja olukorrast.
- Kui duhhid ründasid kas siis oli ka mingit kesksemat kolonniülema/rühmaülema poolset juhtimist või otsustasid jaoülemad iseseisvalt, et nüüd kappame selle mäe otsa?
Kõigepealt kui rünnati, üldiselt tegutsesime ise oma parima äraarvamise järgi rünnaku tõrjumisel. Meie side ja muid võimalusi arvestades oli see ka ainuke loogiline tegevus.
Kui kusagil tekkis pikem tulevahetus (mida juhtus harva, sest üritati tavaliselt meie poole oma RPGd, salved ja lindid ära tühjendada ning jooksu pista) siis selle koha mahavõtmisega tegeles üldiselt mõni rühmaülem - aktiivsem jaoülem. Kui kolonni ülem oli lähedal, siis ka tema "juhtis vägesid".
- Kes õhutoetust küsis, kui duhhe töödelda vaja oli?
Kolonniülem, läbi oma sidemehe. Selle õhutoetusega oli tavaliselt nii, et selleks ajaks kui see kohale jõudis olid kõik juba jalga lasknud või tulevahetus teistpidi lahenduse leidnud. Mõnikord oli helikopteri saatemeeskond meile määratud (mingite kohtade läbimisel) siis sellisel juhul oli neist palju abi.
Suhteliselt kasutu meie jaoks oli ründelennuvägi, mis pommitas faktiliselt sihtimatult (mitte, et ilma arvutijuhitava sihikuta saaks raudpommidega millelegi väga pihta) . Nende puhul oli kasuefekt rohkem psüholoogiline. Hilisemate aastakäikude käest olen kuulnud, et mingi aeg 86 – 87 aastal kui nad hakkasid kõrgemal veel lendama ja täpsus veelgi vähenes, oli ründelennuvägi omadele isegi ohtlikum kui vaenlastele ning üritati kasutada ainult siis kui omasid lähedal polnud.
Re: Afganistan 1979- 1989
kui pikk oli ühe päeva tripp? suvel selle temperatuuri juures ikka täitsa tappev, lihtsalt ei kesta füüsiliselt. naaberväeosa eestlastest bensiinivedajad ütlesid et ca 250 km oli päevatöö, järgmise jaotuspunktini, nemad sealt edasi ei sõitnud, tulivad jälle tagasi. see oli umbes poolel teel Termezist Kabuli, seal nad vahetasid haakeid ja tulid tühjade tünnidaga tagasi. Salangini nemad ei käinud.
Re: Afganistan 1979- 1989
Keskmine liikumiskiirus oli teedel ideaaloludes kusagil 35 - 40 km tunnis (T62 jooksis hea teepeal kusagil 50 km tunnis üldse välja). Mägedes, kus õhk oli hõre, võttis T62 mäkke tõustes (mis võis kesta mitu km) kusagil 10 - 15 km tunnis üldse välja. Me olime kõige aeglasemad masinad kolonnis üldjuhul ja meie järgi oli tempo.
Üldiselt oli iga 3 tunni tagant sellised pooletunnised peatused (vaatasime selle ajal tehnika üle) ning üks pikem söögipaus keskpäeval.
Lisaks oli osades kohtades ummikud (jah, isegi seal polnud neist pääsu).
Päevas sõitsime üldjuhul 200 km ringis, kui sõitsime tasasel teel, polnud vahejuhtumeid ning midagi ära ei lagenunud. Kui oli asja mägedesse, siis seal võis päevatempo olla mingi 100 - 150 km. Seda siis ideaaloludes. Tavaliselt vähem.
Sõit Termezist (see asub Usbekistanis) Kabuli (kusagil 500 km) võttis meil aega 4 päeva (selle sees siis ka baasikeste külatused, mis olid teede ääres). Kuid tavaliselt oli meil marsuudiks Kabul - midagi muud (Bagram, Jalalabad, kandahar jne teed ja baasikesed nende lähedal).
Üldiselt oli iga 3 tunni tagant sellised pooletunnised peatused (vaatasime selle ajal tehnika üle) ning üks pikem söögipaus keskpäeval.
Lisaks oli osades kohtades ummikud (jah, isegi seal polnud neist pääsu).
Päevas sõitsime üldjuhul 200 km ringis, kui sõitsime tasasel teel, polnud vahejuhtumeid ning midagi ära ei lagenunud. Kui oli asja mägedesse, siis seal võis päevatempo olla mingi 100 - 150 km. Seda siis ideaaloludes. Tavaliselt vähem.
Sõit Termezist (see asub Usbekistanis) Kabuli (kusagil 500 km) võttis meil aega 4 päeva (selle sees siis ka baasikeste külatused, mis olid teede ääres). Kuid tavaliselt oli meil marsuudiks Kabul - midagi muud (Bagram, Jalalabad, kandahar jne teed ja baasikesed nende lähedal).
Re: Afganistan 1979- 1989
parandan oma eelmist postitust, mõtlesin üht aga kirjutasin teist . kutid laadisid Termezi GSM-st koorma esmaspäeval peale ja panid kohe üle piiri Hairatoni. seal koostati konvoisid, ja ausalt öeldes mina seal seal tanke ei näinud, olid zuschkad ja peetrid saatjateks, seda peeti suht ohutuks piirkonnaks vist, sest kui ise Kunduziz willisega käisin kindraliga oli kolonnis ainult zuschkad ja peetrid, aga arvatavasti oli trass räigelt turvatud kah, välismaa ajakirjanikud ju ka pundis . bensuvedajad läksid jah esmaspäeval Hairatoni, seal komplekteeriti konvoi, teisipäeval oli start ja õhtuks olivad kohal, ei mäleta kus, aga sihtkohas. kolmapäeval pumpasid kütuse ringi, aga vot seda ma ei mäleta kas teistesse autodesse või kohalikesse mahutitesse . ja neljapäeval alustasid tagasiteed, reede õhtuks olivad "kodus", vahest ka laupäeval kui altpoolt tulev konvoi hiljaks jäi. nende trip oli ca 5 päeva Termezist Termezi.
. kutid laadisid Termezi GSM-st koorma esmaspäeval peale ja panid kohe üle piiri Hairatoni. seal koostati konvoisid, ja ausalt öeldes mina seal seal tanke ei näinud, olid zuschkad ja peetrid saatjateks, seda peeti suht ohutuks piirkonnaks vist, sest kui ise Kunduziz willisega käisin kindraliga oli kolonnis ainult zuschkad ja peetrid, aga arvatavasti oli trass räigelt turvatud kah, välismaa ajakirjanikud ju ka pundis . bensuvedajad läksid jah esmaspäeval Hairatoni, seal komplekteeriti konvoi, teisipäeval oli start ja õhtuks olivad kohal, ei mäleta kus, aga sihtkohas. kolmapäeval pumpasid kütuse ringi, aga vot seda ma ei mäleta kas teistesse autodesse või kohalikesse mahutitesse . ja neljapäeval alustasid tagasiteed, reede õhtuks olivad "kodus", vahest ka laupäeval kui altpoolt tulev konvoi hiljaks jäi. nende trip oli ca 5 päeva Termezist Termezi.Re: Afganistan 1979- 1989
Termez - Kabul kolonnid jah üldjuhul tanke ei kasutanud. Kuid me ei sõitnud otse, vaid külastasime ka baasikesi, millest mõned võisid teest jääda 70 - 80 km kaugusele. Olenes kuidas kolonn liikus - "sõpruse" sillal me end juba külge ei haakinud, tavaliselt juhtus see Mazari ristil.
Igapäevaseid kolonne me ei julgestanudki, vaid ainult neid mis läksid baasikeste juurde, milleni jõudmiseks pidi läbima duhhide kontrollitud (või kus nad tegutseid) alasid.
Termezi tee äärsed julgestuspostid olid igal juhul üsna sageli mehitatud tankidega (T55).
Panen ka ühe video ... mis annab veidi edasi olukorda, võiks öelda ka meeleolu.
Igapäevaseid kolonne me ei julgestanudki, vaid ainult neid mis läksid baasikeste juurde, milleni jõudmiseks pidi läbima duhhide kontrollitud (või kus nad tegutseid) alasid.
Termezi tee äärsed julgestuspostid olid igal juhul üsna sageli mehitatud tankidega (T55).
Panen ka ühe video ... mis annab veidi edasi olukorda, võiks öelda ka meeleolu.
Re: Afganistan 1979- 1989
SpnZ GRU relvastusest Afganistanis https://www.youtube.com/watch?v=qGweoTRKQpc , https://www.youtube.com/watch?v=s8WFEyeFfIg
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist