«Tallis hukkus mul 14 sugulast. Kõige vanem, 110-aastane, oli onu Tuta. Kõige nooremad oli kaksikud, kes sündisid samal öösel seal tallis. Kõik nad põletati elusalt või lasti maha, kui nad püüdsid tulest pääseda,» räägib Salamat Gajev ja loeb mulle kõik need oma sugulased nimepidi ette.
Ta räägib ilma suurema emotsioonita, sest on oma sugulaste hukkumise lugu uurinud üle 50 aasta. Kuritegu, mida hoolimata väljakaevatud põlenud surnukehadest ei taha keegi eriti tunnistada.
Üheks koledaimaks näiteks Teise maailmasõja aegsetest Natsi-Saksamaa kuritegudest tõi Nõukogude Liidu propaganda aastakümneid ühe Valgevene küla – Hatõni veresauna. Kättemaksuks punaste partisanide tapetud Saksa sõdurite eest põletasid SS-lased 1943. aastal seal elusalt või lasid maha 150 külaelanikku. Küla ise tehti maatasa. 1969. aastal püstitati küla kohale võimas monument ning seal avati hukkunud külaelanikele memoriaal. 1986. aastal tegi Elem Klimov tragöödiast veel võimsama filmi «Mine ja vaata». (Peamist natsitimukat mängis filmis muide Jüri Lumiste.)
75-aastase Salamat Gajevi sugulaste tragöödiast teavad maailmas aga vähesed. Isegi Tšetšeenias kohapeal on see teema, mida küll teatakse, aga millest eelistatakse vaikida. Nende hukkamiskohta pole püstitatud isegi kõige tagasihoidlikumat mälestusmärki. Alustatud film pole tugeva vastuseisu tõttu siiani lõpetatud. Kirjutatud on sellest vaid üks raamat.
Tšetšeenia mägikülas Haibahis lasti maha või põletati elusalt korraga mitusada inimest. Ibragim Babajevil põles Haibahi hobusetallis surnuks abikaasa, seitse last ja kolm lapselast – kokku 19 lähemat sugulast.
«Sellisele kuriteole pole analoogi nõukogude ajal ega ka Venemaa ajaloos. Nõukogude võim lihtsalt etnilise printsiibi alusel valis need inimesed välja ja panid nad koos laste, naiste ja vanuritega põlema,» ütles Ruslan Kokonajev, kes mõni aasta tagasi tegi tragöödiast mängufilmi «Kästud unustada», mis Venemaa kultuuriministeeriumi vastuseisu tõttu pole see siiani lõplikult valmis saanud.
Haibahi küla tragöödia põhjus oli tšetšeeni rahva küüditamine 1944. aasta veebruaris. Nõukogude riigi liidrid Jossif Stalin ja Lavrenti Beria andsid kurikuulsale julgeolekuorganisatsioonile NKVD ülesande saata kogu tšetšeeni rahvas välja Kesk-Aasiasse.
See oli karistus üldise nõukogudevastase meelsuse eest pärast sundkollektiviseerimist ning väidetava koostöö eest sakslastega sõja ajal, kuigi Natsi-Saksamaa väed tänapäeva Tšetšeenia piiridesse üldse ei jõudnudki.
Küüditati ligi pool miljonit tšetšeeni ja ingušši. Salamat Gajevi suguvõsast küüditati näiteks kokku 115 inimest, kellest 74 suri Kasahstanis või Haibahis.
Tänaseks kaartidelt kadunud Haibahi küla asus mägedes, Groznõist mitte eriti kaugel Gruusia pool, kuid teisel pool ligi 1500 meetri kõrgust kuru. NKVD polkovniku Mihhail Gvešiani käsul aeti Haibahisse – mis oli saatuse julma irooniana Beria-nimelise kolhoosi keskus – kokku viie ümberkaudse küla inimesed. Suurem osa neist olid vanurid, naised ja lapsed, sest paljud mehed ja noorukid olid jõudnud põgeneda mägedesse.
Plaanitud üüditamispäeval aga ilm halvenes järsult, hakkas sadama paksu lund ning kinnituisanud mägiteede tõttu ei saanud NKVD sõdurid inimesi veoautodel kogumispunktiks määratud raudteejaama viia.
Seetõttu lasi Gvešiani ajada kõik tšetšeenid ööseks suurde hobusetalli ja käskis selle järgmisel hommikul põlema panna. Kui tall juba põles ning meeleheitel inimesed selle väravad maha lõhkusid, andis Gvešiani ümber talli rivistatud NKVD-lastele käsu välja tormanud inimesed maha lasta.
Erinevatel andmetel hukati Haibahis 200–700 inimest. Hukkamist pealt näinud ja põletamiskäsule vastu hakanud Nõukogude Tšetšeenia justiitsministri asetäitja Dziaudin Malsagovi väitel aeti talli 600–700 tšetšeeni.
Malsagovi lasi Gvešiani vastuhaku pärast kohapeal arreteerida ning hiljem küüditati ta oma rahvale järele Kasahstani. Pärast Stalini ja Beria surma oligi hirmsat kuritegu pealt näinud Malsagov see, kes leidis võimaluse anda uuele Nõukogude Liidu liidrile Nikita Hruštšovile tolle külaskäigu ajal Almatõsse (tollal Alma-Ata) kirjaliku tunnistuse Haibahis juhtunust.
«Hruštšov rääkis temaga kaks tundi ja teatas, et kui see tõele ei vasta, siis ta vastutab selle eest oma peaga,» räägib tragöödia kohta tunnistuste ja materjalide kogumisest oma elutöö teinud Gajev. «Hruštšov pani Malsagovi väiteid kontrollima kaks eriti tähtsate asjade uurijat. Nad töötasid mitu kuud Haibahis ja tegid inimeste säilmete väljakaevamisi. Nende järeldusi ei avaldatud aga kunagi, vaid pandi kohe kinnisesse arhiivi.»
Alles Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal ilmus 1989. aastal Tšetšeenias esimene artikkel Haibahi veresaunast. Esimene põhjalikum lugu Vene meedias tšetšeenide massilisest surnuks põletamisest ilmus aga alles 1992. aasta kevadel ajalehes Izvestija.
Hiljem panid uudised Tšetšeenia kahe sõja metsikustest Haibahi tragöödia unustama, kuigi 2004. aastal europarlamendis vastu võetud resolutsioonis Tšetšeeni rahva genotsiidist oli sees viide 60 aastat varem toimunud massimõrvale.
«Pärast resolutsiooni vastuvõtmist piirati mu maja soomukitega sisse, relvastatud mehed tungisid majja, viisid mu otse voodist miilitsasse ning panid hommikuni puuri. Mind ähvardati tappa, kui ma ei ütle avalikult, et Haibah ei vasta tõele, et see on väljamõeldis,» räägib endine kooliõpetaja Gajev, kes oma aastakümnetega kogutud tunnistustest ei taganenud.
Gajevi pingutustest hoolimata teatakse Haibahi tragöödiast mitu korda vähem kui 20. sajandil maailma šokeerinud Hatõni, Lidice ja My Lai küla hävitamise lugudest. Tšehhis Lidices lasid natsisakslased 1942. aastal pärast kohaliku Saksa asehalduri mõrva külas maha kõik üle 15-aastased noorukid ja mehed ehk kokku 173 inimest. Lapsed ja naised aga aeti koonduslaagrisse, kus naistest suri 60 ja lastest 88.
Vitenami külas My Lais tapsid Ameerika väed 1968. aastal 350–500 kohalikku, nende seas naisi ja lapsi. Seejuures polnud Haibahis tegemist sõjalise operatsiooniga, vaid nii käitus omaenda riik omaenda kodanikega.
Haibahi tragöödial oli väga vähe otseseid tšetšeenidest tunnistajaid. Salamat Gajevi väitel pääses põrguks muutunud hobusetallist eluga vaid üks inimene – kaheksa-aastane poisike, kelle tõi ühishauaks muutunud tallist välja tema onu, kes oli meie mõistes metsavend.
«Onu, kes oli obarg (nii kutsutakse Tšetšeenias võimude eest mägedesse pakku läinud inimesi), kuulis öösel mägedes inimeste karjumist ning hiilis külasse,» räägib Gajev. «Kui ta sai aru, et inimesed on tallis kinni, õnnestus tal – ta oli riietatud NKVD-laste vormi – katuselt üks oma sugulane nööri abil välja tõmmata ja päästa. Hommikul pandi tall juba põlema.»
Gajev leidis Haibahi küla tragöödiat uurides tolle päästetud poisi aastakümneid hiljem üles ning võttis talt hindamatud tunnistused.
Nõukogude võimu eest 1940ndatel Tšetšeenias massiliselt pakku läinud obargid (loe ka 11. septembril Postimehes ilmunud lugu) olid ühed vähestest tragöödia tunnistajatest peale NKVD-laste.
«Mu isa rääkis emale, et kui neid inimesi põlema pandi, siis nad karjusid nii kõvasti, et mägedes oli see väga hästi kuulda,» meenutab Groznõis asuva Tšetšeenia rahvusraamatukogu direktor Satsita Israilova, kelle isa elas lapsena Tšetšeenia ühe kuulsama obargi Hassan Israilovi pojana koos lindpriidega mägedes.
«Kui sõdurid lahkusid, siis läks Hassan oma meestega sinna. Seal oli veel elavaid. Nendega polnud võimalik midagi teha, nende haavad olid nii hirmsad. Enamik hukatutest olid isa mälestuste järgi vanurid ja naised,» kõneles Israilova.
Praegu Haibahist paarikümne kilomeetri kaugusel Gehi-Tšu asulas elav Salamat Gajev on kõik kogutud mälestused ja dokumendid massihukkamisest koondanud maailmas ainsasse sel teemal ilmunud raamatusse «Haibah, juurdlus jätkub…». Isegi Groznõis on seda sama hästi kui võimatu raamatupoodidest leida.
«Kõige kaalukam tõend ongi inimeste mälestused. Nende faktide eest pole võimalik kuhugi pääseda,» ütleb Gajev. «Meil kõigil olid seal sugulased. Kuhu nad kõik korraga kadusid?»
Raamatu esimene väljaanne ilmus 1994. aastal, Džohhar Dudajevi ajal. Arvestades sama aasta lõpus puhkenud Tšetšeenia esimest sõda, anti raamat välja üsna suures tiraažis – 5000 eksemplari. «Raamatut üritati trükkida võimalikult palju, sest nad said aru, et kui Dudajev võimult kõrvaldatakse, siis neil ei pruugi enam olla võimalik seda levitada,» märgib Ruslan Kokonajev. Raamatu teise trüki väljaandmist 2012. aastal toetas juba omakorda Ramzan Kadõrovi administratsioon.
Gajev räägib, kuidas nõukogude ajal kammitses inimesi Haibahi massimõrvast rääkides väga tuntav hirm ning tunnistusi oli raske koguda. NKVD järeltulija ja sama halastamatu KGB oli ju veel täies elujõus.
«Tuntud tšetšeeni rahvakirjanik rääkis mulle 1980ndate lõpus, et ta oli püüdnud teemat uurida, aga inimesed ei tahtnud sellest rääkida,» meenutab Gajev. «Ta ütles, et sinul olid seal sugulased, sina oled sealt pärit, sulle nad räägivad. Selge see, et nad kõik kartsid Isegi 40 aastat hiljem inimesed kartsid rääkida.»
Tänini, 63 aastat pärast massihukkamist pole endiselt teada, kui palju inimesi NKVD niivõrd piinaval moel seal Tšetšeenia mägikülas hukkas. Keegi isegi ei taha seda välja selgitada.
Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov ei taha ajalooliste asjadega Kremlit ärritada. Isegi ligi 400 000 tšetšeeni küüditamise mälestuspäeva, mida alati tähistati 23. veebruaril, lasi Kadõrov neli aastat tagasi üle viia mai algusesse.
23. veebruaril tähistavad venelased juba nõukogude ajast pärit armee aastapäeva. Haibahi massimõrva on Kadõrov meenutanud vaid sõnades.
Gajevi sõnul leidsid 1990. aastal Haibahis kunagise hobusetalli ja selle ümbruse väljakaevamisi teinud kohtueksperdid (kohalik prokuratuur algatas tollal massimõrva uurimiseks kriminaalasja) vähemalt 140 inimese säilmed, aga neil polnud töödeks eriti aega ning ka raha.
«Need olid inimesed, kellest jäi midagi järele, vähemalt kondid,» räägib Gajev. «Need olid ainult täiskasvanud, kellest midagi järele jäi. Lastest ei jäänud seal tules midagi järele, ainult sült.» Pärast pandi selle koha ümber raudaed, kuid Tšetšeenia teise sõja ajal tulistasid Vene väed selle helikopteritelt puruks.
Salamat Gajevi kokkuvõte hirmsates piinades surnud sadade tšetšeenide mälestuse kohta on lohutu: «Koht on teada, aga praegu pole seal midagi seda tähistamas. Talli kohta pole enam alles. Vaid kivide järgi on see koht kohalike jaoks äratuntav.»
Tunnistajaid ja fakte on palju, aga meie tänapäeva kohtusüsteem pole valmis sellist otsust tegema, lisab Ruslan Kokonajev. «See tähendaks, et (Vene) võimud peaksid tunnistama seda genotsiidina meie rahva vastu. See tähendaks, et väga paljud tollased kõrged isikud tuleks tagantjärele tunnistada kurjategijateks.»
Kui obargid pärast NKVD-laste lahkumist mägedest Haibahisse tulid, siis leidsid nad peale oma rahvuskaaslaste söestunud surnukehade ka ühe julgeolekuohvitseri põrmu. Loogiline seletus on, et kuna teised tema surnukeha kaasa ei võtnud, siis olid nad ta ise maha lasknud selle eest, et ta keeldus täitmast käsku tšetšeenid elusalt põletada. «Vähemalt üks venelane NKVD-lastest polnud sellise kuriteoga nõus,» lausub Gajev ja naeratab esimest korda meie kahetunnise vestluse jooksul.
Tüüpiline nõukogude võim. Meil käitusid hävituspataljonid samamoodi, aga õnneks polnud kuskil ohvreid nii palju.