ded moi

[isakene]

Meil RMTO-s (rota materialno-tehnitšeskogo obezpetšenija) ehk autoroodus oli selline kord, et demblisse mineja koolitas oma auto peale järglase välja. Omavaheline suhe siis "moi starik" ja "moi stažor"

Ja nimetused teenistusaja järgi olid ka sellised, mida kusagil mujal pole juhtunud kuulma: ogurets, puhnarj, starik ja dembel.

Koht siis siseväed ehk VV, Põhja-Uraalid. Nagu aastaid hiljem selgus, sama koht, kus kunagi Eesti ohvitsere hukati.

[Karuke]

Aastad 86-88 siseväed "severozapodnõi" okrug.

1 Esimene poolaasta - Duhh, Tšekist, Negr...
Krutšokk kinni, rihm (puurihm) pingul, müts kõrvuni peas, liigub soovitavalt ainult joostes...põrandate pesu kaltsuga...

2 Teine poolaasta - Molodoi, salaga
Krutšokk kinni, rihm juba lõdvem ja nahast, müts mitte päris kõrvuni, ei jookse enam, kamandab duhhe ja põrandapesus osaleb harjaoperaatorina


3 Aasta - Tšerpak
Krutšokk lahti, kannab "skladkat" (st hb on seljataga volti tehes kere ümber pingule tõmmatud". Nahkrihm (kulunud). Müts kergelt kuklas, pilk enesekindel, käed taskus. Duhhide ja salaagade "Hirm". Öised teejoomised

4 Poolteist aastat - Ded

Krutšokk ja ülemine nööp lahti, rihm munadel. Müts kuklas, kõnnak lodev ja mõlemad käed taskus. Kõige tähtsam isik...öised teejoomised ja kartulipraadimised - hiilimised mööda kaptjorkasid, sklade ja muid sooje nurgakesi. Demblialbumite tegemine...

5 Peale prikaasi - "Grazdanin"
Tsiviilisik kes on kogemata kasarmusse sattunud ja mõnevõrra sarnane "Ded"-iga.
Erineb igal võimalusel määrustiku ignoreerimisega, üritab kanda tsiviilriietuse elemente. Pakib demblikohvrit umbes kord päevas - pühalikult, nii, et kõik näeks...
Etendus läbi - viib kohvri kaptjorkasse tagasi.
Annab oma võinormi duhhidele...

[jackpuuk]

See oli meil samamoodi, dembel andis või slonikutele peale käskkirja.

[donnervetter]

Mind ausalt ei huvitanud, mis minu lahkumise järgi selles bardakis edasi toimub.

[Tarmo Männard]

Esimese aasta mehed kandsid rihma sinelipõõna peal.
Teise aasta mehed kandsid rihma sinelipõõna all.

Teise aasta meestel olitriigitud selja taga volt ühe õlanuki juurest teiseni.

0-1 a- pannal ja kokard on originaalpaindega
1-1,5 a pannal ja kokard on painutatud kõveramaks
1,5-2 a pannal ja kokard sarnanevad pealtvaates "U" tähega
pärast prikaasi kokard ja pannal tasapinnalised

[dude]

et siis tunneks huvi - mis see kokard on

[kalleb]

kokard oli selline pajebenn mis käis mütsi ehk shapka ja furaska ees

[dude]

tänud vastuse eest, aga mida mõtleb näitleja härra selle tasapinnalisuse all

[Peeter]

Ta mõtleb seda, et pannal ja kokard pole enam kõverad vaid täiesti sirgeks painutatud

[Peeter]

Jäin peale utsebkat postajannõi sostavi remrotasse. Võrreldes tavalise utsebkaga oli meil tegemist ümberõppekeskusega kus koolitati paljusid- alates reameestest kuni reservkindraliteni, nii väes kui erus.
Kuni prisjagani olid "duh"- ainult hing rohkem ei midagi. Peale prisjagat slon, slonjara jne. Tegelikult ikka veel mittekeegi. 0,5-1 aasta tähendas juba postajannõi sostaavi jäämist (nimetus- molodoi). Ja seal oli juba erinev kord. Sa olid seal jälle kõige noorem ja jebiti korralikult, väga suure erandina jõudsid postajannõisse ka esimese pooleaasta poisid, autojuhtide või muude spetsidena, ja neile tõmmati lisaks veel slonjarapõlv ka täiega pähe, aga see oli kergem juba kui utsebkas. Kui aasta täis sai, võisid hakata ise olema ja kui deduskatele sitta pähe ei tõmbanud, siis võisid utsebkas slonjarasid käia rivistamas ja kaasmaalasi otsimas. Peale 1,5 said deduskaks ja seda kuni prikaasini, peale prikaasi dembel.
Kui mina jäin(korjati) postajannõisse, siis käis just enne seda POUP-st läbi uue komandir utsebnovo tsentra poolt läbi viidud voennõi tribunal- loomulikult dedovsina pärast. Tulemus- 3,5 vanglas, 2,5 vanglas, ja 1,5 dispatis. Peale seda oli neis kahes polgus puhas ustaavijärgne teenistus, deduskaid(ka dembleid) jebiti samuti nagu molodoisid-slonjarasid, kõrvalt vaadates oli see ikka väga kole elu. Muud püsielanikud, kes polgu alla ei kuulunud, pääsesid sellest litrist. See oli ka põhjus miks selle valisin, sest raadiotehnikahuvilisest utsebkaülem tahtis mind kooli- paelad peale ja ametlikult utsebkasse kursante pedereerima aga tegelikult hoopis kahe teise deduskast seeruga tema hobisid ehitama. Kõige vabam ja huvi pakkuvam paistis olema remrota oma RLS-de remondi-hooldusega.
Aastamehed olid tserpakid (mäletate- hui vam dembel tserpaki). Meil oli täiesti kasutusel ka väljend "ded moi". Meil oli rotas 27 poissi ja sellega seoses enam vähem võrdne arv deduskaid, tserpakke ja jooksupoisse-molodoisid. DED MOI tähendas molodoile peaegu nagu personaalset tentsikuks olekut tavaliselt enda ametijärgsele vanakesele. Samas tähendas ka see seda, et kuigi molodoid allusid kõigile vanakestele oli ta siiski selle oma DED MOI patronaazi all ja teiste dedide soovid-ülesanded tuli omavahel kooskõlastada DED MOI-ga. Kui seina taga käis ustaavijärgne elu, siis meil keerasid meie deduskad oma nii päevase kui öise pedereerimise ja mõnitamisega vindi üle- tagajärjeks oli suur öine spontaanne kaklus- 9 deduskat ja 9 molodoid(meie), kätest jäi väheks ja käigus olid rihmad ja taburetid, tserpakid vahtisid nagu löömafilmi.
Üldjoones kehtisid ka meil samad jutud mis siin eespool on mainitud. Lisaks veel juurde: sto dnei do prikaza- sel puhul ajasid vanad pead paljaks ja andsid või ära noortele.


Sorry, aeg sai otsa...

[Radist86]

Vaatan, et meil olid siinsamas Eestimaa pinnal need aunimetused natuke teistmoodi.
Kuni vande andmiseni - "zjoma". See võiks olla tulnud sõnast "zemljak", aga ma pole selles eriti kindel, sest siis peaks see olema "zema". Vist tüürib jälle sinna trellide taha selle sõna algupära. Nagu tellimise peale on täna paar asjalikumat slängisõnastikku netis kummuli kukkunud.
Edasi olid "duh". Peale poolt aastat tuli "karas" [koger; äkki = "vana kala", ei tea] ja edasi läks tavalist rada. Aga olen näinud ka "veterani". See oli mingi vend, kes ei saanud mingi jama tõttu koju ja nii ta seal vedeles üle aja.

[kalleb]

no utsebka koos sinnakuuluvate postajannoi sostaaviga oli küll väga jama variant ,lineikas ehk harilikus väeosas oli harilikult mitmeid kordi rahulikum ,seda just ülemuste poolt ,deduskad jah need jebisid aga tuli lihtsalt neist mitte eriti välja teha ( hui polozil )

igaljuhul hindan 6 kuud utsebkas umbes sama raskeks kui 1,5 aastat lineikas

eranditult kõik ohkasid kergendatult kui Novotserkasski utsebka väravad selja taga sulgusid

[dude]

kas selliseid asju ka mõne teist väeosas oli, et mõni staazi järgi ded jäi sisuliselt duhhiks kogu teenistuse lõpuni...

[Lemet]

igaljuhul hindan 6 kuud utsebkas umbes sama raskeks kui 1,5 aastat lineikas

Jalaväe utšepkas põhjendati seda niimoodi, et ega te ülejäänud poolteise aasta jooksul enam midagi ei tee kah, niisiis peate kogu selle suguakti, mis teistel ühtlaselt kahe aasta peale jaguneb, poole aastaga kätte saama. Ja nii ta tõeepoolest ka oli. Vähemast minu puhul. Nii esimese poole kui ka viimase poolteise osas.

[Peeter]

Ma olen siin lugenud ja jälginud just seda palju oli neid kes jäid-jäeti postajankasse. Egas eriti pole neid silma jäänud. Nüüd räägin siis meie utsebkast, st PVO SV Bogoduhov 87-89. Keskuses oli seerude utsebka, siis skola praporsikov, kaks polku õpevahenditega (POUP), siis lisaks kõik vajalik mahutamaks 2 ümberõppel-ümberrelvastamisel olevat polku,siis 3 kadreerimata polku kogu oma tehnikaga NZ-s, lõpetuseks veel valmidus nii madalamate kui kõrgemate ohvitseride välikoolituseks. Kogu selle linnaku ülalpidamiseks vajaliku mansa täiendamiseks hakkas utsebkast ärakorjamine juba esimese kahe kuuga. Pöhimõtteliselt kohe algas spetsialistide otsimine. Elektrikud, õmblejad, kokad, medvennad, puusepad ja keda iganes. Juba esimestel päevadel pandi utsebkas mahv peale ja need kes suutsid ennast kuskile spetsialistiks munsterdada olid ikka oluliselt kergemalt pääsenud. Meie näiteks saabusime Eestist 7-kesi 27. mail ja komplekteeriti mind oma vzvoodi eelviimaseks tulijaks ehk esimene isiksuse hävitamise ja kahuriliha vormimise laine oli vzvoodist juba üle käinud. Aga ma panin tähele, et kõik olid nõus tegema ükskõik millist "majandustööd" väljaspool utsebkat sest seal käinute jutt oli nagu öö ja päev võrreldes utsebkaga. Otsiti kõiki ameteid, lasti tööd teha ja juba esimese päevaga tuli välja kas mees on oma oskusi valetanud või saab ka reaalselt ülesandega hakkama. Oli tavaline, et prooviti mitmeid mehi ja valiti parim, samas oli ka tavaline, et häid-vajalikke-vms poisse jahtisid mitmed. Otsimine käis igal tasandil, ohvitserid ohvitaseride kaudu ja sõdurid sõdurite või kaasmaalaste või mida iganes kaudu. Nii läks ka minuga. Juba esimesel päeval väeosas kui istusin veel uues paguniteta HB-s saunast tulnuna juuksuri ootel patareis astus mööda üks ohvitser-radioljubitel kes otsustas kohe mu proovile panna- no vaatame mida sa poiske telemaster siis kah tead!- ja võttis ette värvitelevisiooni. Rääkisin talle siis Secami,Pali ja NTSC süsteemidest, ideelahendusest, ülesehitusest, praktilistest tehnilistest lahendustest, kasutusest ja lõpetasime jutu VHS-i lindi liikumiskiirustest erinevates süsteemides ja erinevates kiirustes SP/LP/EP. Minu õnneks või õnnetuseks liikus see info kiiresti õigete inimesteni ja silm pandi peale. Juba kolmandal päeval tõmmati rivist välja ja üks seeru viis mu õppeklassi lahingtehnikat imiteerivat vilkuvate tuledega maketti ehitama. Järgmiseks proovitööks oli juba vintskem asi- Natsalnik skolõ isiklik 2-meheline (SEERUD-DEDID) raadiomehaanikute meeskond ehitas talle personalEVM-i ja mulle anti ülesanne ühest läbikulunud karbita ainult kassettimehaanikast tekitada viisaka väljanägemisega programmide lugeja-salvestaja. Päev vzvoodis ja päev staabis omapäi teistele keelatud tsoonis (ärge segage neid seal, nad teevad mulle seda seal mis vaja) olid ikka väga erinevad. Seerud käisid juba minu seal oldud 2 kuu jooksul kumbki kodus nagu muuseas- lihtsalt mikroskeemide järel, no mälu on ju juurde vaja ja teine mees sõitis koju mingi tuttava programmeerija juurde "üliolulist osa " programmis ümber kirjutama. Meie toas omavahel armeed polnud, va siis kui tõesti mõni kõrgem ohvitser julges tulla sinna raadioalast abi küsima, kui mõnikord arutasime lõunasööki siis pakkusin ennast ise tooma (meil keskuses oli söömine väljaspool sööklat suur privileeg ja lubatud ainult vääramatu vajaduse puhul) siis ütles mulle ikkagi deduska, et ah ma lähen ise, sulle nad ei anna korralikku einet. JNE. Õhtul läksin rühma tagasi ja teinekord tehti ikka korralikku ustavnoipedereerimist kuna ma olin ju duhi-slonjarana juba kõigi seerude käeulatusest terve päeva väljas ja mulle igaks juhuks ei julgetud ka midagi ka määrustevälist teha, oht et minusuguse pedereerimine võib oluliselt muuta nende teenistust oli ju täitsa olemas. Õnneks oma seeru ZKV respekteeris mind ja ka starlei KV aga sellele vaatamata jooksis neil vahel kuppel viltu kui nad pidid mu hommikuselt razvodilt minema laskma, ja kui neil oli võimalus-õigus seda mitte teha siis sain selpäeval ustaave täiega. Polnud erandiks kui selle eest said nad tunnike hiljem ropult sõimata ja mind kamandati joostes- begom- nende endi poolt staapi mind ootavasse seltskonda, tegelikult nad ju teadsid millist elu seal ruumis elati (ka mina-slon). Hiljem leidis mu üles remrota kes hakkas ka mind juba hommikul enda juurde proovile viima. Ja siis käisin kord ühes kord teises kohas täpselt nii nagu minu eest otsustati, minul tegelikult kursant slonjarana mingit sõnaõigust polnud, lihtsalt öeldi lähed sinna või lähed tänna. Mõlemal pool olid omad plussid ja miinused aga igal juhul oli see hoopis teine kui utsebka. Samas kuulsin taustaks ka asjalikke jutte , et tee mis sa teed aga hoidu riiust, kui nad sinu pärast riidu lähevad, siis võid kindel olla , et lähed hoopis vägedesse sa siit ikka väga valitud kohta TurkVO või Novaja Zemlja või DalVO ja toimiku rikuvad ära. See tegi ettevaatlikuks. Ja see ei olnud õhust võetud. Omad seerud ja starlei lükkasid mind parema meelega alati remrota poole, ju neil mingi vimm selle raadioruhvi vastu oli. Siis kui "arvutit" jälle tegime, siis käis natsskolõ alampolkovnik jälle ruhvis ja küsis "Eile olid remrotas?" Nii ma siis elasin see esimene poolaasta. Peale eksameid jäi see kiskumine sinna-tänna nagu soiku, käisin küll mõlemal pool, aga agitatsiooni enam polnud. Just nagu otsus oleks juba tehtud mis must saab. Ostjad viisid meie seast iga öö ja päev gruppe minema, mina aga ootasin. Õnneks läksid juba zaljetsikud kes kuhu ka enamuses laiali. Afgaan oli läinud, Novaja Zemlja kah, aga samas ka mitmed "paremad" või kodule lähemal. Kui kursandina veel rühmas olin siis üritasin ise ka ennast Baltikumi tagasi rääkida aga starlei vaatas seda juttu suht külmade silmadega, isegi Vana Tallinnad ei soojendanud..... Ja lõpuks ükspäev öeldi lihtsalt, võta asjad remrotas koiku ootab. Nii käis paljudega, ja hakkasidki tööle, kes puussepp, kes elektrik, kes läks medvennaks, kes kokaks jne. Tegelikult mind see seeruelu eriti ei tõmbanud sest nagu raadioruhvist patareisse astusid nii sind utsebkaga samasse patta pandi. Rivi jne, pidid ikkagi ju kursantidele "eeskuju" näitama. Ükskõik kes sa seal utsebkas ka olid, jäid sa ikkagi aste allapoole võrreldes postajanka sama tasemega, võrdseks said nad alles deduskatena. Tegelikult mul remrotaga vedas, sest seerud läksid ära koju ja maks paari kuu pärast lahkus vahepeal polkovnikuks ülendatud natsskolõ uutele väljakutsetele, sellega seoses puudus edaspidi ka vajadus privilegeeritud raadioruhvi järele ja tõenäoliselt oleks mul vähemalt ajutiselt tulnud asuda utsebkasse rivvi, mitte enam kursandina, küll aga molodoist ml.seeruna. Ja vot see poleks küll enam eriti meeldiv olnud...


Sorry, läks küll teemast pisut mööda aga ma arvan et eriti ei pahandata. ja kui vaja siis tõstke sinna teemasse kuhu vaja. Järgmine kord kirjutan sellest kuidas postajankas ühes hoones oli 4 erinevat väeosa ja kuidas pool koridori elas ustaavide ja teine pool dedovsina ja ka ustavide järgi. (kui loomulikult huvilisi on ja aega saan)


Vastuseks Dudele: oli küll ise nägin aastasena demblit, kes nägi välja nagu duh-slon. Teised ütlesid, et ongi selline, nii välimuselt kui olemuselt, oli ühest ümberõppel olevast polgust...Tema nägemine pani pead vangutama. Meil oma roodus oli kah üks, kes dedi mõõdu andis välja ainult virisemises, muidu oli nagu molodoi ja me pidime teda pidevalt järgi aitama, ta oli ju ikkagi üks meie priisõõvist.