Mälestused: Eesti soldat Bakuus, Jerevanis jne.

[LeBon]

Kuna üks kamraad otsustas oma teenistuskäigust Nõukogude armees ühel teisel saidil pikema ülevaate teha, siis tema lahkel loal avaldan kirjatüki ka siin:

Sõjaväkke minek

Kroonukutse sain septembris 1987. Esimese katsega võeti kohe ära, kui mälu ei peta, siis alustasime 26. novembril bussitäie Tartu poistega sõitu Tallinna. Tallinnas paigutati meid „Loomaaeda“, nii nimetati kuskil Lasnamäel asunud sõjaväe jaotuspunkti. Mingid vanakesed otsisid uute tulijate asjad läbi ja nii mõnelgi poisil võeti ühtteist ka ära. Ise olin „elu seiklusele“ läinud kergelt, võttes kaasa ainult kõige hädavajalikuma, nii polnud hirmu ka midagi kaotada. Loomaed oli suur kasarmu, mille kahekordsed narid olid nekruteid paksult täis. Paigutasime ennast kuidagi ära ja lootsime veidike und lasta peale rasket „ärasaatmist“, aga tutkit – meid kamandati hoopis välja kasarmuesist platsi lumest puhtaks rookima. Lõuna ajal saime esmakordselt maitsta sõduripajukit, mis üllatuseks oli täiesti normaalne. Kuid selle esialgse mulje pidin hiljem mitmeid kordi ümber kujundama, asi oli lihtsalt selles, et Baltimaades vist sõdurid saidki paremini süüa. Peale lõunat levis naridevahel uudis, et „orjakauplejad“ on kohale tulnud. Orjakauplejad olid siis erinevatest väeosadest allohvitserid, kes olid tulnud endale uut saaki otsima. Kõigepealt astus ette Tallinna miilitsakooli ohvitser ja küsis vabatahtlikke, kes tahaksid mendikursandiks hakata, saavad Tallinna jääda ja tihti kodus käia jne. Mõte tundus enamusele tülagastav, kuid siiski leidus terve rida nahahoidjaid kes silmade särades rivist välja astusid. Ülejäänud ohvitserid ei rääkinud midagi, loeti lihtsalt nimed ette ja meil kästi ühe vihase välimusega dessantvormis praporšiku seljataga rivvi võtta, kokku 50 meest. Südamesse tekkis kerge mure. Afgaani sõda käis veel ja kui satume dessantvägedesse, siis jääb ju alati võimalus ka sinna sõtta sattuda. Kästi võtta oma asjad ja alustasime marssi Balti jaama. Prapar oli vastikult vait, ei öelnud kust ta on ega midagi. Balti jaama jõudes sai selgeks, et läheme Moskva rongi peale ja sõit läheb Moskvani välja. Hõivasime terve vaguni ja sõit läks lahti. Rongis selgus ühtteist. Praporšik teenis Viljandis, sai puhkust ja käsu ka 50 nekrutit kohale toimetada. Nii et esialgu dessantvägede variant enam niiväga peas ei kummitanud. Öö möödus kodust kaasa võetud hea-parema söömise ja joomisega ning järgmisel hommikul olime suure kodumaa pealinnas. Päeval korraldati meile ekskursioon mööda Moskvat, mäletan, et üks koht kus käisime, oli Leninskije Gorõ. Siis aga juhtus ajaarvestusega mingi apsakas ja jäime maha meile määratud rongist. Siinkohal veab mälu mind alt ja mitte ei mäleta, kus me seal öö mööda saatsime, aga vist lihtsalt vaksali ooteruumis, kus meid ka mitu korda sõjaväepatrull kontrollimas käis. Selgus ka meie järgmine sihtkoht – Bakuu!!! Mida perset! Nii kaugele! Hullem variant oleks olnud ainult Kamtšatka!
Järgmine päev ronisime Moskva-Bakuu rongile ja 3 ööpäeva pikkune sõit võis alata. Jagati välja ka mingid sõduri toidupakid, milles domineerisid „Turisti eine“, „Dušhonka“ (sealihakonserv) ja krabipulgakesed. Viimased olid eriti rõvedad. Otsustasime aega veeta kaarte mängides ja kaotaja pidi ühe paki krabipulki ära sööma. Mingi tähtede väga halva seisu tõttu ei vedanud mul kaardimängus üldse ja sellest ajast saati ei söö ma krabipulki! Kuskil teise päeva lõpuks otsustasime, et ei anna oma häid tsiviilriideid mingitele vanakestele(suurt rolli selles otsuses mängis ärajoodud alkohol) ja kõik see 50 meest lõikasid oma riided ja jalanõud ribadeks. Efekti suurendamiseks ajasid kõik poisid ennast veel ka „nulli“ peale. Kuskil Rostov-na-Donu kandis saime teate, et rong peab tundideks seisma jääma, kuna mingi reisirong on hunnikusse pannud ja hulk inimesi surma saanud, tuleb oodata kuni ehitatakse ajutine ümbersõit avariikohast. Siis selgus, et vägev Taara kaitseb oma poegi ka nii kaugel kodumaast. Nimelt oli avarii teinud seesama rong, millest me Moskvas olime maha jäänud!!!
Lõpuks saabusime õhtupimeduses Bakuusse ja oleks te näinud inimeste nägusid, kui 50 räbaldunud „retsi“ perroonile valgusid. Bakuu vaksalis sain ka oma esimese kultuurišoki – nimelt läksin raudteejaama kemmergusse Nr. 2-te tegema ja kui olin lõpetanud, avastasin, et seal puudus vetsupaber, küll olid aga iga poti kõrval veega täidetud lillevaasid, aga lilled oli vist kohalik vetsumutt unustanud osta. Õnneks aitas sõber selle probleemi kohaliku ajalehega lahendada ja peale mõnigat uurimustööd selgus, et need ahvid perset ei pühigi, vaid pesevad ja vaasid on selleks otstarbeks seal! Selgusetuks jäi aga see, kuidas oma tagumik peale seda operatsiooni kuivatada, kuna kätekuivatid asusid üpriski kõrgel seina küljes ja nende kasutamine selleks oleks olnud paras komöödia. Sellest hetkest peale kandsime kõik alati kaasas piisavat varu ajalehepaberit, et mitte enam lolli olukorda jääda.
Vaksalist marssisime mingi tunnikese Baladžarõ nimelisse kohta Bakuu eeslinnas, kus asus järgmine jaotuspunkt. Siin olid juba koos siis kogu meie ääretu kodumaa erinevad pojad ja 50 kiilaka eestlase sissemarss väeossa oli selline vaatepilt nendele vendadele, et pooltel jäid suud kah ehmatusest lahti, ei usu et SS väeosa sissemarss neid rohkem oleks üllatanud. Kohe oli kuulda ka vaikseid kommentaare : „fašistõ prisli“. Enne seda polnud nagu kunagi mõelnud, et keegi võiks eestlasi fašistideks pidada, see oli minu jaoks ikka paras üllatus. Pean tunnistama, et sel ajal polnud ma nende teemadega üldse kursis. Kuid üllataval kombel mõjus mulle see uhkusttekitavalt, et mingid venelased meid fašistideks peavad ja kogu selle kahe aasta jooksul ei teinud ma mingit katset neid ümber veenda, pigem tegutsesin tihti vastupidises suunas.

Utšepkas


Öö veetsime jaotuspunktis ja jätsime hüvasti dessantnikuga, kes sealt mujale sõitis, kuhu, kahjuks ei mäleta enam. Hommikul olid kohal kaks seerut, kes meile järgi olid saadetud. Need vennad vihastasid ennast seaks, kui nende lootused baltikumi riietele kolinal kokku kukkusid, mõlemad olid nimelt demblid, kel kodutee kohe-kohe algamas.
Topiti meid Bakuu-Tbilissi rongi peale ja Tbilissist viidi meid bussiga paarikümne kilomeetri kaugusel Ponitšalo asula külje all asuvasse motoriseeritud jalaväepolgu väljaõppekeskusse ehk siis utšepkasse. See oli meie lõpp-punkt. Väeosa number oli 31690 „Б“. Väeossa sisenedes lähenesid meile kohe vanakesed, kuid näinud meid, vallandus ropp venekeelne sõim, mis meil ainult meele heaks tegi. Mõne aja pärast käsutati meid „sauna“, mis oli tegelikult suur ruum, kus lae all asuvatest torudest tuli jääkülma vett. Nüüd tagantjärgi meenutades, tabasin end arusaamiselt, et see „saun“ oli äravahetamiseni sarnane „gaasikambritega“ mida igalpool koonduslaagrites demonstreeritakse. Aga näe, meid võimsaid kalevipoegi ei võta isegi gaasikamber...
Pääsenud siis vihaste vanakeste üllatuseks gaasikambrist eluga, saime kätte oma mundrid, vanad riided tuli sauna jätta ja isegi nende räbalate kallale ronisid vanakesed, rabati püksirihmu ja valgeid sokke(kantud!) ja tosse. Mundrid olid tavalised aga mütsideks saime sõjaväepanamad, mis ilma spetsiaalse töötlemiseta olid rõvedad lotud.
Kogunesime siis riviväljakule ja vedelesime niisama, rohkem polnud esialgu kellelgi meiega asja. Nii möödus paar tundi. Õhtupoolik oli soe, lamasklesime ja ajasime niisama juttu. Aeg-ajalt tuli ainult mõni sõdur meie juurde suitsu pommima. Siis aga tõi üks järjekordne suitsuküsija meile halva sõnumi. Nimelt oli kuskilt väeosast veel mingi orjakauplejad tulnud ja meie 50-nene punt kavatsetakse lõhkuda kolmeks või neljaks! Olles aga koos juba nädalajagu, jaganud jooke ja sööke, olime üksteisega ära harjunud ega tahtnud mingi hinna eest lasta end veelkord lahutada. Eks tööle hakkas ka tavaline alalhoiuinstinkt – 50ne eestlasega ei saa keegi midagi halba teha, mollid lüüakse sisse lihtsalt, pealegi oli meil pundis maadlejaid, poksijaid ja paar meest, kes karatega tegelenud(mina viimaste hulgas). Veidi nõu pidanud, võtsime vastu otsuse, et ei lase ennast lahutada ja kõik. Kuhu läheb üks, lähevad kõik. Eks me oli me ikka naiiivsed küll ja ei tea kust meil see julgus tuli, aga just nii me otsustasime. Kuna valdasin vabalt vene keelt, siis valiti mind ja veel paar poissi nendeks, kes selle otsuse teatavaks teevad, kui aeg käes. Aeg tuli, maa ja mere peal, silm mõnda seletas.... Meid rivistati üles ja mingi ohvitserid astusid ligi, nimekirjad käes. Anti teada, et 16 poissi lähevad mingisse tankipolku ja kümmekond veel kuhugi. Loeti ette esimesed 16 nime ja anti käsklus rivist välja astuda. Kuigi minu nime polnud nimetatud, tekkis kõhtu imelik kramplik tunne ja kõris pitsitas. Piilusin silmanurgast ja oma rõõmuks nägin, et meie rivi jäi liikumatuks. Ohvitser andis kõrgendatud toonil uuesti käsu rivist välja astuda. Sama lugu, ei mingit liikumist. Ei mäletagi enam, kes meist esimesena suu lahti tegi, mina see igatahes ei olnud, aga teatasime siis, et meie ennast lahutada ei lase, kõik see mees jääb ühte kohta. Oh kui kahju, et keegi sel hetkel ei pildistanud selle ohvitseri nägu! Tema kõrval oleks sel hetkel võinud UFO maanduda ja ta poleks seda tähele pannud, nii hullult ta jõllitas meid. Kisa läks suureks ja meid ähvardati tribunali ja vanglaga. Meie aga teatasime, et kuna me vannet pole veel andnud, siis oleme tsiviilisikud ja tribunal meile ei laiene. Ja vanglaga ei maksa meid ka ähvardada, kuna me ei keeldu ju sõjaväeteenistusest, tahame vaid kokku jääda. Ei mäletagi enam, kaua see jama seal kestis, aga mingi hetk saabus sinna veel mingi kõrgem ohvitser, kõik „pagunid“ tõmbusid eemale tema juurde ja ...oh seda üllatust!! Meil lubati kokku jääda! Kui ausalt praegu üles tunnistada, ega ma ei uskunud, et meil see avantüür õnnestub, arvasin, et jorutame veidi ja näitame oma kurikuulsat eesti jonni aga lõpuks tuleb alla anda. Aga tutkit! Teade rabas meid kõiki nii, et me ei osanud õieti rõõmustadagi, võtsime oma kompsud ja meid paigutati kahte kõrvuti asuvasse kasarmusse, 25 ja 25, esimene ja teine pataljon siis. Pataljoni sees jagati meid muidugi veel laiali svoodidessse. Aga see ei tähendanud enam midagi, õhtuti oleme ju kõik koos!
Järgmisel päeval järgnes karistus. Kuna olime esimesed saabujad, pandi meid kasarmuid korda tegema. See tähendas seda, et kasarmu laudpõrandad valati seebiveega üle, igale vennale anti klaasitükk ja pidime lõunaks põranda valgeks kraapima. Kuid ka sellega saime hakkama.
Katkend kirjast koju ( 05.12.1987)
„Tere ema ja teised! Saan nüüd lõpuks pastaka kätte võtta. Ma ei tea, kas te mu eelmise kirja saite kätte, kahtlane küll! Nüüd olen siis lõpuks kohal. Tallinnas olime ühe öö, siis järgmine päev sõitsime Moskvasse. Hommikul jõudsime kohale. Istusime päev otsa Moskvas, käisime ekskursioonil. Järgmine päev sõitsime Bakuusse, 2 ööd rongis, siis jõudsime kohale, sealt viidi Baladšarõsse, jaotuspunkti. Seal olime ühe öö, järgmise päeva õhtul sõitsime Tbilississe. Seal olime veidi aega, siis sõitsime väeossa. Olen utsepkas, hakkan voditelem-mehanikom pojevoi mašinõ pehotõ. Praegu lõpetasin vormi kordategemise. Pagunid on punased(CA). Midagi erilist kirjutada ei ole, kroonu nagu ikka kroonu, mine või lolliks. Rongi peal sai raha ka kõik otsa, siin on kõik tohutult kallis ja kehv, kui viitsite, saatke veidike kirja sees, ainult pange nii, et läbi näha ei oleks...
PS : 24.00 jäi rivistus mõne lolli pärast ära, nüüd tuleb kell 1 öösel, täna vist magama ei saagi.. Taukus.
Paari järgneva päevaga saabusid ka ülejäänud noorsõdurid. Jõudusid hinnates olime ülirõõmsad, et olime suutnud kokku jääda. Tsurkasid ja asiaate kogunes kokku märkimisväärne hulk, valgeid oli vähevõitu. Venelased, ukrainlased ja valgevenelased said kohe aru, kuidas edasine olukord kujuneda võib ja sõlmisid kiirelt eestlastega sõbrasuhted. Vastastest olid kõige ohtlikumad kahtlemata umbes 40 armeenlast, lisaks veel suur hulk muid mägede poegi. Eriti kehv oli aga olukord seetõttu, et enamus seerusid paistsid olevat mustad! Meie svoodi seeru oli suur lihastes aser, ülilabiilse närvisüsteemiga, kes kasutas iga juhust, et „salaagade“ rinnakorvi tugevust kontrollida ja hoidku jumal selle eest, kui peale seda uppi lendasid, langesid kohe seeru põlu alla. Saanud teada, et olen kodus veidi karat teinud(põrandaalune trenn, mingi 8 kuud), saabusid mõneks ajaks mulle sitad päevad. Siis kui teised magama keerasid, kutsuti mind „kaptjorkasse“, kus pidin temaga „trenni“ tegema. Aga ega see tagantjärgi mõeldes väga hull polnudki, lõhuti alati esimese vereni ja mida rohkem ma teda tundma õppisin, seda tihedamini juhtus, et rõõmu värv tuli ninast ka temal. Tema auks pean ütlema, et ta ei läinud kaotades kunagi üle piiri, ega kasutanud oma seeruõigusi. Ainult magamisaega jäi ülivähe. Seevastu jälle päeval seeru mind nii hullult ei kottinud.
Meie õnneks olid aga kaukaaslaste endi vahel põlemas äge natsionalismituli ja see killustas meie vastaste jõude. Aseri ei saanud läbi armeenlastega, grusiinid abhaaslastega, tšetseenid inguššidega ja ausalt öeldes mitte kellegagi.
Ei mäletagi palju aega läks ja mis oli põhjuseks, aga ühel õhtul lasti kasarmus kõik tuled ära ja eestlased ja armeenlased hakkasid otsustama, kelle kätte jääb võim. Lõhkumine oli ikka päris hirmus, anti taburettide, pannalde ja saabastega. Mingi hetk süttisid tuled, ohvitserid tormasid sisse ja „Tehumardi“ oli selleks korraks lõppenud. Rivistati kõik need üles, kellel olid näos selged kakluse jäljed ja ülekuulamine võis alata. Oh seda komöödiat! Standardküsimusele : „Kuidas sul see näoga juhtus?“ tulid vastused : „Kukkusin koikust alla.“ Järgmiselt : „Aga sinul?“ Vastus : „Ma kukkusin talle peale“. Jäi mulje, et oli toimunud maavärin ja kõik olid koikudest alla kukkunud. Mõni veel lisas, et läks allakukkunutele appi, aga põrkas pimedas teise appiruttajaga kokku.... Mina sain rahulikult öelda, et seeru lõi. Miks ta sind lõi!!?? kisas siis „pagun“, aga kui kuulis, et me teeme lihtsalt trenni, siis jättis rahule. Vot sellised lood siis. Ega tookord võitjapool ei selginudki, aga peale seda ööd oli sõlmitud nagu mingi kirjutamata leping, nemad ei puutu meie omasid ja meie ei puutu neid.
Sõjaväes tabas meid kõiki mingi huvitav fenomen. Nimelt kannatasime kõik mingi kustutamatu magusanälja käes. See oli päris kohutav, tunne oli vist nagu narkomaanil, kes oma järjekordset annust kätte ei saa. Kodust saabunud pakid jagati kohe omavahel ära, aga see leevendas nälga vaid hetkeks. Parimaks vahendiks selle nälja kustutamiseks kujunes tükisuhkur, mida sööklast kaasa võeti ja hiljem rivis ragistati nagu hobused. Ei oskagi öelda, millest see magusanälg tulenes, aga ilmselt oli meie sööklatoidus midagi olulist puudu. Hiljem vägedes see nälg küll vähenes, aga ära ei kadunud kunagi. Koju jõudes aga kadus see nälg päevapealt, võib öelda, et isegi koju sõites juba. Sellised imelikud lood siis selle suhkruvajadusega.
Päevad möödusid pidevates õppustes ja olid üpris üksluised ja kurnavad. Õppisime БMP juht-mehhaanikuteks. Sisekorra ja sõjaväeseaduste tunnid, laskmine, tehnikatunnid, keemiakaitse tunnid, üldfüüsiline, ajalugu(HAHAHA), sõidutunnid, lähivõitluse (рукопашный бой) tunnid ja lõputult rivitrilli. Üldiselt läks mul päris hästi, kui tehnikatunnid välja jätta, no ei huvitanud mind need mootorid kohe mitte. Seetõttu sain meie alampolkovniku käest tihti kaardikepiga mööda pealuud, see pidavat aju paremini tööle panema...Lähivõitluses aga olid lood tunduvalt paremad ja varsti juhendasin oma jagu juba ise, seeru tegeles aga paari kivikõva peaga usbekiga, kes kohe mitte midagi ei jaganud ja kui neil seerut kõrval poleks olnud, oleksid vist sapöörilabidatega pead puruks peksnud või tääkidega end päris ära tapnud. Aga ega sellest utšepka ajast midagi kirjutada nagu polegi, eks oli selline tavaline noore elu, öised häired, ajude keppimine mõne lolli pärast, kes partjankasid korralikult siduda ei oska, seeru sunnib kehva rivisammu pärast peale õhtusööki mööda pori kasarmusse roomama ja teda ei huvita kuidas, aga hommikul pead puhta vormiga rivis seisma jne, jne, jne.
Katkend kirjast koju (14.12.1987) :
„Tere kodused! Praegu kirjutan tunnist, õpime kuidas karauulis käia, kui vahele jään, saan tükk aega „pumbata“. Ma tahtsin teile juba eile kirjutada, kuid ei olnud aega.
Nimelt eile võtsime prisjaaga vastu. Hommikul olime Tbilissis, polgus, andsime vande, pärast käisime muuseumis. Siis said parimad linnaloa(õhtul kella 10-neni), mina olin ka muideks nende hulgas. Linnaluba anti mitte Tbilissi, vaid Rustavi, on siin selline linn. Käisime kinos, hulkusime niisama, maru kehva, et raha endal ei olnud, oleks midagi söödavat ostnud. Hull magusa isu on kogu aeg, kurat, selle kapsavee ja kartulijahu peal ei saa ju üks eestlane elada! /---/ Eluga hakkab vaikselt ära harjuma, hommikul jookseme 6km, siis võimleme, söök ja õppused, söök, vaba aeg, Vremja, rivistus ja magama. Jätan kirja praegu pooleli, seeru tuli sisse...
Vana-aasta õhtul tabas väeosa tugev torm ja vihm, mingi hetk kadus ära elekter, tvaju-mat! Taevas sähvisid välgud ja nägime ka keravälku esimest korda elus. Rõveda sisinaga kihutas jalgpallisuurune sinakasvalge kera üle söökla ja kadus sopkade vahele. Siis aga rivistati kogu meie pataljon ülesse, kuskil oli mingi veetoru purunenud ja meie pidime minema ja selle välja kaevama, et saaks torujupp ära vahetata. Vana-aasta õhtul, vihmas ja poris! Vot sulle goluboi ogonjokki siis, seeru va naljamees, käsis meil porimülkas rassides laulda : „Vlesu radilos jolotska, vlesu ana rosla“, trahiinlane selline.
Kalašnikovi lahti-kokkupanekust sai kõigil õudne siiber, see-eest ootasid kõik pikksilmi sõidutunde. On ikka eriline tunne, kui suur metallikolakas su all liikvele läheb, õudselt vetrus see asi ikka, kes kaitsemütsi pähe ei pannud, riskis lõhkise peakoluga haiglasse sattuda. Ja laskmisest selle masinaga ei maksa rääkida, poisid olid nagu väiksed lapsed enne jõuluõhtut.
Ühel jaanuari pärastlõunal juhtus meil ka esimene ЧП. Olime karauulis ja meid viidi just tankodroomi postidele vahetusse, kui kuulsime relvaladude juurest lasku. Seeru andis käsu automaadid laadida ja tormasime ladude poole. Ühes valvetornis polnud kedagi näha, teises vehkis valvur midagi kätega. Saime käsu perimeetrit katta ja veidi aja pärast jõudis „pagun“, karauuli ülem ka kohale. Mis selgus. Keegi loll oli andnud ühele vene tüübile vahetult enne karauuliminekut kätte kodust saabunud kirja, mis oli kategooriliselt keelatud! Kirjas sai poiss teada, et tema tüdruk „ajab liini“ mingi uue tüübiga ja armastus on läbi. Noh, poiss läks postile, ronis „võška“ otsa, pani kalašši lõua alla ja vajutas päästikule. Õhtuks saabus väeossa mingi komisjon pealinnast, aga millega see uurimine lõppes, ei tea, kes meile lollidele kursantidele seda ikka ütleb.
Karauulis sai vahel ikka nalja ka. Et kõigil oli pidevalt näljatunne kõhus ja õudne unekas, otsiti alati võimalust, et kasvõi 10 minutiks silm kinni lasta. Karauulis käis see nii : kui ronisid „võška“ otsa, siis viskasid AK rihma üle vasaku õla ja parema kaenla alt läbi ning lõid siis täägi „võška“ katuselaudade vahele kõvasti kinni. Nii said püstijalu vaikselt tukkuda nagu elevant, AK rihm ei lasknud sul maha kukkuda ja eemalt näis, nagu valvaks vend uljalt sõjaväe vara. Üks tüüp tegi siis ettevalmistused ära ja võttis sööklast kaasavõetud saiatüki ja hakkas seda mugima. Vend oli aga nii väsinud, et jäi magama, saiatükk suus. Ja magas rahulikult kaks tundi, ega kuulnud sedagi, kui seeru üles torni ronis. Hihii, vend pidi mitu päeva ringi kõndima, saiatükk suus, sai endale hüüdnime „Golobok“.
Katkend kirjast koju (19.01.1988)
„Meie svood käib juba karauulis, mõned pole aga veel eksamit ära teinud. Praegu on lõunasöök läbi istume kasarmus, õmbleme kraesid, nööpe, korrastame mundreid. Põhiline on see, et niipea kui vaba hetk saabub, nii pöörduvad kõik mõtted kodu peale, see on juba refleks selline. Ega teistel kah lood vist paremad ei ole, öösiti ikka ärkad ülesse ja kuulad kuidas mõni mees sonib, siis saab kohe aru, et poiss näeb kodu unes. Muidu pole eriti vigagi, poistega saan täitsa hästi läbi, norimisi ja kaklusi siin on, kuid see on ju kroonu, siin harjud kõigega. /---/ Ühe asja siin sõjaväes ma unustan küll vist ära – naeratamise. Siin käivad kõik nii mornide nägudega ringi, et tõepoolest mõtled, et sellist asja nagu naeratamine polegi enam. Mina igatahes küll nina norgu ei lase ja teised eesti poisid peavad kah hästi vastu.
Siin sõjaväes pead oskama igatpidi viilida, siis on sul endal lihtsalt kergem, kes kavalam, sellel on ka elu kergem....


Haiglas ja utšepka lõpp
Veebruaris tabas meie väeosa kollatõve epideemia, arvatavasti joogivee tõttu, mille kvaliteet oli alla igasugust arvestust. Ilmad olid märkamatult soojaks läinud ja rabeledes ja rassides oli meestel pidevalt janu. Joodi palju vett, ja otse kraanist ja häda oligi käes. Väeosa hakkas vaikselt tühjaks jääma. Kokku jäi haigeks üle poole isikkoosseisust. Ja ühel hommikul, kui kusele läksin, oli juga kohvipruun. Kõndisin otseteed med-punkti, velsker vaatas mu silmavalgeid ja suunas mind otse isolaatorisse, teiste „hiinlaste“ juurde. Õnneks ei olnud mul kollatõve raske vorm, saadi õigel ajal jaole, mul nahk kollaseks ei jõunudki tõmbuda. Hospidal asus Tbilissis ja seal oli elu hea, päev otsa ei pea midagi tegema, saad oma tilguteid ja tablette, söök hea ja palju eestlasi kah kohal. Hõivasime siis kohe Nakkushaiguste osakonna aias asunud lehtla, joonistasime seal seisnud lauale „Reis ümber maailma“ ringid, voolisime leivast vürflid ja varastasime puhketoast kabenupud mängu jaoks. Mängisime siis mängu, millest teised aru ei saanud ja lõugasime „Turisti“ laule laulda, välja ei teinud kellestki ja olime nagu peaaegu Eestis, isegi sinimustvalge lipu joonistasime lehtla seinale, sõnumid muutustest Eestimaal olid ka meieni jõudnud ajakirja „Noorus“ ja teiste lehtede kaudu, seda enam, ega keegi seal aru saanud, mis lipp see seal on ja kes selle joonistas. Kuu aega hospidalis möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui märtsi algul juba väeosas tagasi olin. Õppused toimusid nüüd erilise intensiivsusega, et teha tasa enamuse kuuajaline puudumine. Ootamatult saime teada, et meie lõpueksamid on määratud juba märtsi lõppu, mitte aga aprilli keskele, nagu tavaliselt pidavat olema.
Katkend kirjast koju ( 03.03.1988)
„Tervist kodused! Haiglast väljas, see tähendab, et jälle sita sees. Istume praegu kasarmus, valmistume narjaadi minekuks, tuleb jälle ööpäev üleval olla. Ja siis kohe karjaadi(karauul).
Ema, sa olid siia kirjutanud, et miks kirjad kaduma lähevad, ma arvan, et sellest midagi ei muutu, mustade maa, siin peetakse varastamist normaalseks. Parem saatke rahakaart, siis saan ise postkontorist raha kätte. /---/ Meil tulevad märtsi lõpus juba eksamid, nii et palju pole enam jäänud. Sa ema, vaata oma tervisega ette, ära seal end üle pinguta, kui teil seal Reolas midagi teha on vaja, saatke Aivarile ja Peedule sõna, küll nad tulevad ja ära teevad, ma kirjutan neile kah, et nad ikka vahel külas käiksid. /---/ Muideks sain vanamehe käest esimese kirja! Kirjutab seal Tartu mässust(Vanemuise tänaval) ja kirjutas, et sinimustvalgega olla väljas oldud!? Päriselt ka või?
Iga päev õpime „rukapašnõje prijomõ“, küll nugade, labidate, automaatidega. Täitsa mõnus, nagu dessantvägedes juba, mulle igatahes meeldib. Meil on siin suur kevad käes, kõik õitseb ja on roheline, aga seda ei pidavat kauaks olema, varsti pidi kõik kollaseks muutma. Imelik, tahaks näha...
Ja head naistepäeva, ema ja Pilvi!
Märtsi alguses kadusid meie väeosast ühel heal päeval kõik aserid. Seerud küll jäid, aga aseritest kursandid olid kõik kadunud. Ja armeenlased käisid kõik väga vihaste nägudega ringi, kogunesid õhtuti kurilkasse ja arutasid midagi väga valjuhäälselt. Tasapisi saime teada, mis oli juhtunud. Olime ennegi juba kuulnud, et Mägi-Karabahhia ANSV-s käivad mingid demonstratsioonid ja aserid-armeelased jagavad mingeid maid. Kuid suures plaanis viibisime siiski täielikus infosulus. Nüüd saime teada, et aserite ja armeenlaste vihavaen on kandunud juba kaugemale. 27. veebruaril 1988 olid Bakuust paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Sumgaidi linnas aserite jõugud asunud ründama, vägistama ja tapma linnas elavaid armeenlasi. Kuigi ametlikult teatati 26 armeenlase ja 6 aseri surmast, siis tegelikult räägiti mitmesajast hukkunust, enamus neist armeenlased. Järgmine päev olevat linna viidud sisevägede üksused. Meie utsepka valmistas ette БМП juhte ka neile ja sealtkaudu see info vist meile jõudiski. Linnas olevat kehtestatud komandanditund. Seetõttu olidki meie aseritest kursandid kuhugi mujale üle viidud, et väeosas kah killimiseks ei läheks.
Asjast räägiti paar päeva, aga vaikselt see teema vaibus, kuna ettevalmistused eksamiteks käisid täie hooga. Siis ma veel ei teadnud, et need sündmused mõjutavad minu sõduriteed veel mitmelgi korral. Ilmad olid muutunud soojaks, paar korda sai isegi salaja ujumas käidud lähedalasuvas väikses järves. Pidevast päikse käes viibimisest olid kõik pruunid ja oli raske vahet teha kes on valge mees ja kes mägede poeg. Kuulsime, et eksameid tuleb vastu võtma komisjon armee staabist ja meie ohvitseridel pole eksamite juurde üldse asja. See sünnitas sõdurite alati töötavates peades plaani, mille hiljem ka hiilgavalt täide viisime. Nimelt oli ju selge, et võõrad ohvitserid ei suuda sellises suures massis(üle 300 kursandi) meie nägude vahel vahet teha. Nii otsustatigi, et need kes mingit ainet eeskujulikult valdavad, teevad eksamid ära ka nende eest, kes kehvemad ja vastupidi. Nii juhtuskis, et kui märtsi lõpus eksamid algasid, tegin mina kaks korda rivieksamit ja kaks korda СОМП-i, see on siis keemiaülikonna ja gaasimaski selgapanek aja peale. Minu eest tegi keegi ära tehnikaeksami, mida ma korralikult selgeks ei saanudki. Eks selle süsteemiga sai nalja ka. Mingi vene tüüp andis eksamit ühe usbeki eest. Astub siis komisjoni ette ja kannab ette : „Kursant Nadžibullajev(nimi välja mõeldud, õiget ei mäleta) eksami sooritamiseks valmis!“ Ohvitseri kulmud kerkivad kõrgele : „Seltsimees kursant, te olete ju valge(või oli see sõna venelane)?“ Õnneks ei löönud tüüp põdema : „Mul oli raske lapsepõlv, ma olen lapsendatud, seltsimees major!“
Katkend kirjast koju (08.04.1988)
„No terekest siis! Nüüd on juba eksamid meil läbi, ootame iga päev, kuna meid laiali saatma hakatakse, aga paistab, et sellega läheb veel aega, meie juhtkond on plaani täitmisel üle pingutanud, meie oleme küll valmis, aga ega igalpool mujal pole ju selliseid türnüfflitest ohvitsere, pole meid veel kuhugi saata. Uusi noori pole veel tulnud, nii et ootame vaikselt. Käime ennelõunal tööl, sööme ja siis magame tavaliselt, või käime ujumas kuskil. Ilmad on siin vängelt palavad, käime nagu neegrid ringi. Praegu läheb juba kolmas päev, kui meie väeosas elektrit ja vett ei ole. Meil on siin nii, et kui elektrit ei ole, siis pumbajaam ei tööta ja vett tassitakse autoga Rustavist. Ja enne kui vett jagama hakatakse, visatakse sinna tsisterni kulbitäis KLOORI! Rõve maitse on veel. Kuid oleme ära harjunud ja selgub, et sellise palavusega on seda parem, mida vähem jood, ei januta nii hullult. /---/ Eksamid andsin ma enam vähem normaalselt – 1)Sõidueksami sain 5, СОМП(keemiaülikond, gaasimask) – 5, poliitika – 5, ustavõ – 3,
tehnika(oleksin vast kahe saanud, aga minu eest tehti eksam ära) nii et – 5, füüsiline – 4, laskmine püstolist – 5. Pole paha ju?

Jään paigale
Peale eksameid saabus vaikne aeg. Kuid ega see tähendanud, et me puhata oleksime saanud. Nimelt selgus nüüd nende eksamitega kiirustamise tegelik põhjus. Ohvitserid müüsid kursante lähedalasuvasse asulasse tööjõuks! Peale hommikusööki viidi meid mõne kohaliku grusiini suvilat ehitama, kolima, mingeid kaupu maha või peale laadima jne. Kuradi ahvid. Aga ega parata polnud miskit. Kellele sa ikka kaebad. Ja ega see töö konti ei murdnud ja süüa sai ju kohapeal ülihästi, grusiinid võõrustada oskavad! Ja menüüst ei puudunu ka vein ja kohalik samagonn, viinamarjamahla baasil valmistatud tšatša! See oli küll ülikõva kraam ja tekitas meist nii mõnelegi probleeme, kui õhtusel rivistusel avastati, et purjus oled.
Mai keskel hakkasid kursandid lahkuma. Järjest vähemaks jäi ka eesti poisse. Päevad läksid ja ei pannud tähelegi, kui olime ühe Tallinna poisiga jäänud kahekesi. Tema saatus oli juba selgunud, tema jäi tankodroomile edasi teenima, mulle aga ei rääkinud keegi midagi. Siis ühel õhtul kutsuti mind pataljoni komandöri juurde. Nii, nüüd siis selgub, kuhu sõit läheb. Aga minu üllatuseks teatati mulle, et ma ei lähe kuhugile! Anti mulle pagunitele kaks paela, teatati, et olen nüüd noorem-seersant ja jään siiasamma, uusi kursante välja õpetama! Ma ei oskanud muhvigi öelda, rääkimata „Teenin Nõukogude Liitu!“, nii vihane ikka olin. Millega kurat ma sellise asja ära teenisin? Keerasin otsa ümber ja kõndisin välja, ning teenisin sellega oma esimese ööpäeva „kubus“.
Nüüd olin siis seeru ja maikuu möödus ümberõppides, et oskaksin kursante koolitada. Aserist seeru läks koju ja paariliseks saabus mulle leedukast seeru, kes hiljem osutus täielikuks mölakaks ja perselakkujaks. Aga algul olin väga rõõmus, et sain paariliseks Baltikumi poisi. Elu muutus nüüd muidugi mugavamaks, ei pidanud enam igale jorsile kulpi viskama ja liikumisvabadus suurenes samuti tunduvalt. Õhtuti käisime teiste noorte seerudega sopkades skorpione ja gürsasid(!) püüdmas. Skorpione valati eboksiiti ja tehti võtmehoidjaid. Sain endalegi ühe tehtud, aga see on praegult juba ammu kadunud. Madusi püüdsid tüübid niisama, nalja pärast, aga mina raisk nende sunnikute ligi küll ei läinud. Ilmad läksid väga palavaks, rohi tõmbus kollaseks ja maas olid kõikjal kuivusest tekkinud praod.
Juunis hakkas uus õppeperiood pihta. Tuleb endale tuhka pähe raputada – kuigi see seerutöö mulle eriti ei meeldinud, oli päris mõnus tsurkasid jooksutada, kuradi ahvikari. Seniajani ei saa aru, kuidas need Kesk-Aasia vennad nii juhmid võivad olla, see oli ikka päris kohutav. Leedukas aga osutus jah täielikuks mölakaks ja käis minu peale tihti kaebamas, kui ma mõnedele kursantidele vähem vatti andsin ja tsurkasid rohkem kottisin. Vaikselt suutis ta mu suhted komandöriga päris persse keerata. Ega ma ise midagi ei teinud ka, et neid parandada, minu poolest võis kogu see utsepka persse kerida.
4. augustiks, oma sünnipäevaks, sättisin end sööklanarjaadi korrapidajaks ja peale õhtusööki hakkasime seerudega minu sünnipäeva pidama. Leedukat loomulikult ei kutsutud. Ja see ahv solvus nii hirmsasti, et läks koputama. Ja mitte väeosa korrapidajale, kellega oleks saanud asjad ära klattida, vaid helistas Tbilissi, polgu staapi!!! Nii juhtuskis, et keset ööd, kui sünnipäev käis täistuuridel, lendas söökla uks lahti ja sisse lendas maruvihane polgu korrapidaja. Valvesse pandud salaaga oli kah alt vedanud suure ehmatusega. Järgmisel hommikul pakkisin oma asjad, mind viidi Tbilissi ja istusin kolm ööpäeva kubus. Siis teatati mulle, et tagasi ma enam ei lähe, mind saadetakse ära vägedesse. Hurraa!

Uus väeosa
Paar päeva hiljem kutsuti mind polgu staapi. Seal istus mingi major, kes saatis kõik välja, et minuga rääkida. Pagunid olid tal punased ja ВВ! Asi tundus kahtlane. Majori nimi oli Kantaria, grusiin ja ta ütles, et tema vanaisa olevat Riigpäevahoonele Berliinis 1945. aastal punalipu heiskanud. Rääkis siis pikalt-laialt olukorrast Taga-Kaukaasias ja kogu NSVL-is ja partei ja armee rollist kogu selle jama lahendamisel. Aga ega ma teda algul eriti tähelepanelikult ei kuulanud. Siis teatas ta, et mind on määratud Armee Luure Eriotstarbelisse Divisjoni!! Mesasja? Alles olin looder ja kurikael ja nüüd siis niimoodi. Mitte midagi ei saanud aru selle kuradi armee kaadripoliitikast. Aga olgu, ega mul tol hetkel erilist vahet ei olnud, kus teenida, peaasi et mitte utsepkas.
Järgmised poolteist kuud veetsin siis polgus koos kahe vene poisiga selle majori käpa all, kes meile väljaõpet tegi. Sellist mahvi pole ma elus saanud. Käsitsivõitlus, lõhkeained, raadioside, jooksmine, maskeerumine, laskmine, esmaabi, oh ei mäletagi enam kõike. Aga retsiti meid ikka nii, et veri ninast väljas.
Siis pandi meid septembri lõpus rongile ja sõitsime tagasi Bakuusse. Väeosa ise asus Bakuust tunnise sõidu kaugusel, mingi Kobi nimelise asula lähedal, mingi suurtükipolgu territooriumil. Major tegi meile kohe selgeks, et polgu ohvitseridel pole meie üle mingit võimu, me ei pea nende käske kuulama, kui keegi tõmblema hakkab, öelgu me talle ja ta „kepib neil ajud ninast välja“.
Katkend kirjast koju (28.09.1988)
„Tere, kallid kodused! Lõpuks on minu rändamised rännatud ja olen nüüd väeosas kohal Olen Aserbaidžaanis, armeiskaja rasvedka osobovo nasnatsenija. Nii et olen nüüd siis luuraja! Minu aadress : Аз.ССР, БАКУ-КОБИ, в/ч 86726, ind. 373255.
Elu on siin normaalne, muidugi mitte selline nagu utsepkas oli, siin seerupaelad midagi ei loe. Esialgu midagi kirjutada ei ole, olen siin alles esimest päeva. Ja on nii palju asju, millest kirjutada ei tohi, mingi sõjasaladuse huinaa. Huvitav muidugi, kuidas nad mu kirju kontrollivad, kas neil on mõni eesti keele oskaja kohe tagataskust võtta või. Aga noh, ei hakka parem riskima.
Kuidas teil seal Eestis olukord ka on, siin muust ei räägitagi, kui Baltikumist. Hästi panete seal! Loodan, et mingiks suuremaks jamaks ei lähe. Siin on ka hull olukord, sõjavägi on igal pool jalule aetud, aga näe rohkem ei tohi jälle kirjutada...
Väeosa ise oli väike, 47 sõdurit + ohvitserid. Motopark koosnes neljast БМП-st, paar БТР-i, paar Urali, paar raadiolokatsiooni masinat ja kaks Uasikut. Lisaks seisis pargi suur hulk masinaid, mis olid НЗ, ehk siis puutumata tagavara ja läks käiku ainult sõjaolukorras. Väeosa otstarve oli selline luure-diversiooni ülesannete täitmine, nagu meile seletati, ehk siis sõja puhkemisel pidavat meid visatama vaenlase tagalasse, kus pidime tegelema luure ja stateegiliste objektide sabotaažiga. Olime jaotatud seitsmemehelistesse gruppidesse ja need grupid olid kasarmus paigutatud eraldi ruumidesse, tugeva omavahelise kontakti loomiseks tegime kõike alati koos. Minu grupis olin mina, kaks Leningradi poissi, üks ukrainlane, üks pilusilm Tuvamaalt, üks gruusia venelane ja moldaavlane. Väeosa ise pidi iga 5 aasta tagant vahetama dislotseerumiskohta ja oli nn. kadreeritud üksus, ehk siis sõjaolukorras muutus tunduvalt suuremaks mobiliseeritute arvelt. Seetõttu oli sõdurite põhiliseks tegevuseks õppuste kõrval ehitustöö. Sellesse kohta oli väeosa tulnud poolteist aastat tagasi ja paljud ruumid alles ehitusjärgus. Sain ka uue automaadi, kui enne oli mul tavaline AK-47, siis nüüd AKSU, selline lühikese toruga ja kokkukäiva kabaga. Andsin allkirja paberile, mis keelas avalikustada väeosa spetsiifikat jne.
Kuskil novembri keskel keelati järsku ära linnaload Bakuusse ja keelati väljuda ka lähedal asuvasse asulasse. Olukord oli muutunud ärevaks. Juba üle nädala olid palvetele kutsuvate muezzinide hüüded kohaliku mošee minaretist kõlanud eriti sõjakalt. Meieni jõudsid kuuldused, et mõnedele väeosadele olid toimunud rünnakud, eesmärgiga saada enda valdusse relvi ja laskemoona. Meie väeosas toimus mitu öist õppehäiret. Üldiselt, olukord oli pinev.
Bakuu hõivamine
24. novembri õhtul olime just voodisse saanud, kui anti üldhäire. Meie üllatuseks oli häire antud kogu polgus, enne olid õppused piirdunud meiega. Poole tunni pärast sõitsime juba väeosast välja, suunaga Bakuu peale. Kuskil 3km enne Bakuud anti käsk peatuda. Olime üksi, polgu üksused polnud linnakust meile järgnenud. Ronisin БМП-st välja ja kõndisin kolonni pähe, et uurida, mis toimub. Selgus, et Aserbaidžaani suuremates linnades kehtestatakse eriolukord ja komandanditund. Ootasime järgi mingit üksust, kellega koos pidime sisenema linna ja kõik tähtsamad asutused hõivama. Ootasime mingi tunnikese, siis hakkas meie tagant kostuma kõva mürinat ja pikk sõjaväekolonn ilmus tulede valgel nähtavale. Anti käsk liikuma hakata ja varsti sõitsime linna lääne poolt sisse. Mitmes kohas, kus autod olid pargitud tänavanurkadele, sõitis juhtmasin neist lihtsalt üle, ühes kohas oli tänav ka autodega barrikadeeritud, aga see lükati kiirelt laiali. Pimedusest lendas meie suunas kive, kuulsin, kuidas nad vastu soomust kolksusid. Meie väeosast minu ja veel üks grupp hõivas ühe rajooni täitevkomitee hoone Nizami metroojaama lähedal. Selgus, et meie järel tulnud üksus oli dessantura, vist Kirovabadist, täpselt ei mäleta.
Sättisme end siis sisse, sel ööl oli linn täiesti rahulik, vähemalt meie kandis. Järgmine päev moodustati kuuemeheline operatiivgrupp, kuhu ka mind määrati, ülejäänud asusid valveteenistusse. Vist järgmisel päeval jagati opergrupile välja erariided ja saime taskusse Makarovid. Peale põhjalikku instruktaaži saime ülesande linnas ringi liikuda ja jälgida rahva meelsust, miitinguid jne. Hulkusime linnas, turgudel, sõitsime ringi metrooga. Mäletan, et Bakuu metroojaamad olid vist kõige ilusamad maailmas, üliluksuslikkud nagu oleksid kuhugi paleesse sattunud. Esialgu oli oli kõik enam-vähem rahulik, sõjaväe sissetulek oli vist kainestavalt mõjunud, armeenlaste vastu suunatud rünnakud olid vaibunud. Sellele vaatamata lahkusid kohalikud armeenlased üksteise järel kogu varanduse ja peredega linnast. Mõnedes kohades olid põlenud autod tänavatel. Paljudel majadel olid aknad sisse visatud. Dessantnikud rääkisid, et olid näinud, kuidas üks armeenlane oli kuuenda korruse aknast alla visatud. Mäletan, et mingi aeg pidime jälgima mingeid tüüpe „Varlõgi“ nimelisest organisatsioonist, meie kasutuses oli veel must Volga, kuid selle asemel sõitsime niisama mööda linna ringi. Need tüübid aga võeti varsti ikkagi kinni. Ühe korra pidime kuskilt miitingult ka kiiruga sääred tegema, kuna mingil hetkel meid „hammustati läbi“. Peale seda võeti meilt erariided ära ja saime selga jälle selle raske kuulivesti, millega tuli ka magada. Edaspidi liikusime linnas БТР-iga. Kuna kohalikku mentuurat praktiliselt ei eksisteerinud, täitsimega nende ülesandeid. Mäletan, et paaril korral käisime isegi peretülisid lahendamas.
Küll aga pakkusid kauaoodatud vaheldust meie sõdurielule täitevkomitees töötavad noored vene tüdrukud. Sai isegi kinos nendega käidud, sõduritele olid kinoseansid tasuta.
Ei olnud harvad ka juhud, kui mõni tüdruk ööseks koju ei läinudki.
Kuulsime, et Kirovobadis oli kolm dessantnikut surma saanud mingi miitingu laialiajamise käigus, olid vist autoga alla aetud. Kinoskäigud keelati rangelt ära. Öösiti patrullisime täitevkomitee ümbruse tänavaid. Peatasime autosid ja kellel eriluba komandanditunnil liikumiseks polnud, arreteeriti kohapeal. Pean tunnistama, et lasime end ühel korral suitsude ja päris korraliku rahasumma eest ära osta, aga see oli leitnandi otsus, meil seal sõnaõigust polnud.
Bakuu Lenini-nimelisel peaväljakul toimusid iga päev miitingud, mis muutusid ööpäevaringseteks. 5. detsembri öösel aeti meid jalule ja blokeerisime paar väljakule viivat tänavat. Ümber väljaku koondusid ka dessantnikud ja siseväed. Dessantnikud hõivasid samuti ühe väljaku külje ja lahti jäeti vaid üks väljapääs. Siis tungisid dessantnikute selja tagant väljakule kilpide ja kumminuiadega varustatud BB väed ja peksid väljaku kuskil poole tunniga tühjaks. Vigastatuid oli palju ja räägiti ka paarist hukkunust.

Armeeniasse ja tagasi Bakuuse
Kaks peava hiljem toimus Põhja-Armeenias kohutav maavärin. 24 tuhat inimest sai surma ja sajad tuhanded jäid koduta. Oli äärmiselt tülgastav näha, kuidas aseri tänavatele tormasid ja juubeldasid, et Allah on uskmatuid karistanud! Mäletan, et ajasime ühte sellist kogunemist laiali ja peksime neid ahve nii, et käed väsisid ära. Järgmisel päeval saadeti neli meie opergruppi Armeeniasse, Leninakani linna (tänapäeval Gyumri), mis oli rusudes. Sinna sõites möödusime Spitaki nimelisest linnast, mis oli sõna otseses maa pealt pühitud! Õhus seisis rõvedalt imal laibalõhn, oksendasime kordamööda üle ZIL-i kastiääre. Teed olid täis põgenikke, aserid põgenesid Armeeniast ja armeenlased Aserbaidžaanist. Kõige paremini see neil ei õnnestund, mitmes kohas nägime laipu, kes olid mingis konfliktis otse teel maha tapetud. Hiljem kuulsime, et sellel suurel rahvaste rändamisel olevat tapetud sadu inimesi, põhiliselt naised ja lapsed. Leninakanis olime mingi nädala, püüdsime öösiti maradööritsejaid. Ööbisime Polütehnilise Instituudi ruumides. Seal kuulsin, et kuskil linnas on ka Eestist appi saabunud inimesed, aga kahjuks ei suutnud neid leida. Mingil hetkel käis seal ka Gorbatšov, aga meie teda ei näinud, kuna me päeval magasime tavaliselt.
Detsmbri keskel pöördusime tagasi Bakuusse. Linn oli täis põgenikke Armeeniast ja Mägi-Karabahhiast. Nende saabumine oli üles kütnud ka kohalikud elanikud. Sagenesid konfliktid sõjaväelastega. Kogu väljasõitudest vaba aja istusime täitevkomitees. Õppisime seal mängima kohalikku rahvuslikku lauamängu, nardõ oli nimi. Päris huvitav mäng, mõtlesin endale ühe koju kaasagi osta, aga mõtteks see jäigi.
Katkend kirjast koju (20.12.1988)
„Tere jälle! Oleme ikka veel siin Bakuus, rajooni täitevkomitee hoones ja igavleme. Arvata on, et seda igavlemist on meil veel kauaks, tuli käsk, et me jääme siia Bakuusse aprillikuuni! Vägev värk, kas pole? Nii et uue aasta võtame siin vastu!
Nii ma siis võtsingi suurest igavusest paberi ja pastaka kätte, et teile paar rida kirja panna. Meid on siin 7 meest, nn. opergrupp, üks leitnant on komandör, aga teda suurem osa ajast pole, siis olen mina vanem. Käime üpris tihti väljasõitudel, keda vaja maha rahustada, keda kinni võtta, mõnikord käime läbiotsimistel.
Meil algas kah nüüd „talv“ pihta, väljas on külm tuul ja tihti sajab vastikut uduvihma, selline ilm jääb nüüd kuskil veebruarikuuni, siis hakkab vaikselt soojaks minema. Aga minu jaoks ongi praegu kõige tähtsam talv kuskil soojas kohas üle elada, suvi see läheb iseenesest kiiresti ja seal pole kaugel enam kojumineku aeg! Metsikud unistused küll, tegelikult aga veel terve aasta siin ahvide riigis elada, aga ega meil siin elul eriti viga pole, kenasid neiusid kah terve täitevkomitee täis, üks poiss mängib siin küll varsti vist pulmad maha.
Millega paps ka tegeleb, ajab ikka oma rahvarinde poliitikat?
Noh, olge siis tugevad. 360 päeva pärast olen kodus!
PS! Head uut aastat ka!
27. detsembril rivistati meid järsku üles, mingi ülemus pidi saabuma. Ja tuligi, päris kõrge „pagun“ isegi, nimelt astus uksest sisse kindral-polkovnik Tjagunov, kes oli Bakuu sõjaväekomandat. Kõigile anti mingid aukirjad, spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud rinnamärgid ja üks pael pagunitele juurde. Nüüd olin seeru siis. See aukiri on mul imekombel säilinud siiamaani ja tekst kõlas nii :

ПОЧЕТНАЯ ГРАМОТА
НАГРАЖДАЕТСЯ
мл. сержант
РАХНУ ТАУНО РЕЙНОВИЧ

За образцовое выполнение специалъного задания по охране общественного порядка, проявленные при этом мужество и смелостъ.
Выражаю уверенность, что Вы и впредь будете достойно выполнять долг гражданина Союза Советских Социалистических Республик.
С уважением
ВОЕННЫЙ КОМЕНДАНТ ОСОБОГО РАЙОНА г. БАКУ
Генерал-полковник М. ТЯГУНОВ
„27“ декабря 1988 года.

Uut aastat vastu võtma kutsuti meid ühe täitevkomitee sekretärineiu koju. Läksime sinna neljakesi, täisvarustuses, kiiver, kuulikindel vest, automaat. Kuna see korter asus täitevkomiteest üpris kaugel, siis pidime olema ettevaatlikud. Nimelt oli see korter meie patrullimispiirkonnast väljas ja komandanditunnil polnud meil sinna mingit asja ja vähelejäämine oleks lõppenud kubus. Jõudsime siiski õnnelikult kohale. Panime automaadid nurka ja astusime tuppa. Laud oli rikkalikult kaetud, kuid minu tähelepanu hõivas kohe üks paljudest laual seisvatest pudelitest. „Vana Tallinn“!!! Oh sa mu meie! Seletasin siis kohalviibijatele selle pudeli erakordsust ühele eesti sõdurile ja hoiatasin, et see pudel on sellest hetkest minu, kui sõjaväevõimu esindaja poolt rekvireeritud, et tõsta sõdurite võitlusvaimu! Pidu kulges hoogsalt ja mingil hetkel suutsid naised kuskil veerand pudelit laualt siiski ära peita, nii et päris ilma nad ei jäänud. Kuskil kella 3 ajal asusime tagasiteele ja veidi enne oma „piirkonda“ jõudmist oleksime äärepealt dessantnikutele vahele jäänud. Kõndisime rahulikult neljakesi ja möirgasime mingeid laule laulda, kui nurga tagant keeras välja furgooniga ZIL ja peatus otse meie ees. Seekord päästsid meid kiired jalad. Seni kuni kabiinis olnud ohvitser taipas, mis toimub, kadusime pargipimedusse ja istusime pool tundi mingis võpsikus.
Jaanuari keskel tabas meie gruppi esimene kaotus. Moldaavia poiss meie grupist istus täitevkomitee fuajees öösel valves ja vaatas televiisorit. Fuajees olid suured 2 meetri kõrgused klaasaknad kummalgi pool peaust. Meie magasime oma ruumis, umbes kümmekond meetrit eemal mööda koridori. Ärkasime valju kärgatuse peale. Kuni saapad jalga saime ja välja jooksime, möödus vast kõige rohkem 30-40 sekundit. Vaatepilt oli võigas. Poiss lebas televiisori ees maas, tool oli ümber paiskunud ja kõik kohad olid verd ja klaasikilde täis. Lähemale jõudes nägime, et tal oli pool pead puudu. Talle oldi kuskil 2-3 meetri pealt läbi klaaside jahipüssist otse pähe lastud. Tormasime küll kohe välja aga tänav oli inimtühi.
Kuskil nädala pärast patrullisime viiekesi öösel tänaval, kui meile lähenes Žiguli 05. Andsime peatumismärguande. Meile lähemale jõudes masin aga hoopis kiirendas järsult ja juhipoolsest tagaaknast tulistati meie pihta! Tulistasime eemalduvale autole järgi oma magasinid tühjaks ja nägime kuidas auto vilama hakkas ja kõnniteele paiskus. Autost hüppas välja neli tumedat kuju ja tormasid lähedalasuvasse fotoateljeesse. Jooksime sinnapoole, kui fotoateljeest avati meie pihta tuli! Ja vähemalt ühest aknas tulistati Kalašnikoviga, teistel paistsid olevat vint ja püstolid. Jooksime maja vastas asunud lasteaia mänguplatsile ja viskusime pikali. Naljakas, aga isegi praegu, neid ridu kirjutades hakkavad käed värisema. Saatsin ühe poisi tagasi sõna viima ja jäime ootele. Veerand tunni pärast oli meid juba 20 ja leitnant, kes oli ka esimest korda kuulivesti selga tõmbanud. Leitnant hõikas tüüpidele, et nood relvad ära viskaksid ja käed ülaval välja tuleksid. Vastuseks saime jälle tinarahe ateljee esimese korruse kahest aknast. Siis käskis leitnant tule avada. Kõigil oli meeles veel moldaavia poisi saatus ja tagasi ei hoidnud keegi ennast. Aeg-ajalt anti sealtpoolt vastutuld, millele meie vastasime omapoolse tulega. Siis jooksis meie juurde pimedusest üks dessantnik ja käskis meil veidi tagasi tõmbuda ja maadligi hoida. Ateljee tagumisele küljele lähenesid kaks БТР-i ja avasid kuulipildujatest tule. 10 minutiga oli kõik läbi. Kui meid ligi lubati, nägime, et kõik neli olid surnud ja leitnandi jutu järgi olid vähemalt kaks hukkunud meie tulest. Kes neile aga pihta sai, ei oska öelda ja võib-olla oli see ka parem. Läbilastud kummidega auto otsiti läbi ja ei leitud mitte midagi!! Täitsa imelik. Oleksid mehed relvad rahulikult peidus hoidnud, poleks seda jama võib-olla üldse juhtunud. Selgus ka, et autoaknast tehtud lask oli siiski tabanud ukraina poissi, aga kuulivest oli ta päästnud ja tal oli ainult tugev roidepõrutus. Vend ütles, et tal oli adrenaliin nii laes olnud, et märkas seda alles siis, kui kõik läbi oli ja külg valutama hakkas. Ukraina poiss sai selle eest nädalase puhkuse, meile avaldati juhtkonna poolt tänu. Mäletan veel, et meie ohvitser istus suitsu tegema ja lausus täiesti tõsise näoga : „ Selles diskusioonis jäid nemad alla, meie argumendid olid tugevamad. Kuulidega väitlemine on tervistkahjustav tegevus.“
Edaspidi kulges teenistus Bakuus üpriski rahulikult, kui paar kaklustega lõppenud tänavakonflikti välja jätta. Kuna otsene ohvitseride järelvalve puudus (leitnant oli nagu oma poiss rohkem), muutusime üpriski naglaks selles suhtes, mis puudutas vormiriietust. Olime kõik oma vormid helekollaseks klooritanud ja kitsaks õmblenud. Samuti olime oma saapad viimase sõjaväemalli järgi ära „tuuninud“ – tallaääred ära lihvinud ja rauad alla löönud. Ka mütsid tuuniti ära ja need nägid välja nagu ohvitserimütsid. Meile autoga toodavat sõdurisööki me enam ei söönud, käisime täitevkomitee sööklas, kus meid toideti ilma rahata. Ainuke asi, millest ma aru ei saanud oli see, et need lollakad keetsid viinereid koos kilega! Selline variant võttis viineriisu ikka kohe ära. Kõik see mustus, mis transportimisel oli kiledele kandunud, keedeti niimoodi ju viineritele sisse. Metslased noh.
Veebruaris kaotas üks meie väeosa opergrupp, mis oli saadetud Mägi-Karabahhiasse, kaks sõdurit. Tüübid olid kuskil Stepanakerdi lähedal läinud öösel purjuspeaga jooki otsima ja ei tulnud hommikuks tagasi. Päeval leiti mõlemad mingist maanteekraavist. Imelik oli see, et nende automaadid polnud isegi laetud ja magasinid olid kõik vestitaskutes. Nii loll surm ikka!
Katkend kirjast koju ( 23.02.1989)
„Tere, kallid kodused! Tervitus kõigile siit Bakuust! Täna on siis meie, sõdurite püha! Hommikul oli meil siin väike rivistus, rajooni täitevkomitee töötajad tegid meile igasuguseid kingitusi, märkmikud, male, tordid jne. Peale seda läksime lasteaeda, seal siis väikesed põngerjad laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi meile, meie aga jutustasime neile lugusid oma „huvitavast ja seiklusrikkast“ teenistusest. Peale seda oli pidulik lõunasöök koos lasteaia töötajatega. Peale seda läksime keskkooli, kus meil oli kohtumine 9. ja 10. klassi õpilastega, nemad esitasid küsimusi, meie vastasime. Peale seda oli väike diskoõhtu. Nüüd jõudsime tagasi täitevkomitee hoonesse ja ootan teie teist telefonikõnet, eile te mulle juba helistasite. /---/ Vaatame siin Lahti suusa MM-i. Soomlased annavad venelastele kõvasti vatti, mis on täitsa tore, nad ju meile peaaegu kaasmaalased. Kas te ka seal vaatate, või ei ole aega?
Noh, aga minul on jäänud 9 kuud. Selleks korraks siis jahksõ ja tsau!
Märtsikuu möödus vaikselt ja midagi erilist sellest ajast ei meenu, peale ühe korra, kui istusime terve öö mingi sadamakai all vööst saadik vees ja ootasime mingit paati, millega lendlehti väidetavalt transporditi. Sittagi see paat tuli, sain ainult hirmsa nohu sellest. Meie väeossa saabus ka paar sõdurit, kes olid Afgaanist välja toodud, autojuhid kõik. Istusime siis õhtuti ja kuulasime nende pajatusi. Levisid ka mingid kõlakad, et Eesti oli ennast kuulutanud suveräänseks riigiks ja paljud arvasid, et minul on varsti kodutee ees, kui sõltumatu riigi kodanikul. Aga nii see muidugi ei läinud.
Tbilissi veresaun
Aprilli alguses visati meid ja veel üks oprgrupp ootamatult Gruusiasse, Tbilissi. Linna peaväljakul, valitsushoone ees asuval Rustaveli platsil toimusid suured miitingud ja kogu olukord oli linnas äärmiselt ärev. Meid paigutati Ministrite Nõukogu hoonesse Rustaveli prospektil. Taas anti meile selga erariided ja läksime linna peale. Rustaveli platsil oli enamus väljapääse blokeeritud raskete veokitega, kõik liivakoormatega, kõigil kummid tühjad. Rahvast oli platsil väga palju, kindlalt üle 10 tuhande. Märkasime, et kohalik miilits on täielikult rahva poole üle läinud. Kandsime sellest ette ja vist järgmisel või ülejärgmisel päeval võtsid dessantnikud Tbilissi miilitsatelt relvad ära ja hõivasid miilitsajaoskonnad.
8. aprilli hommikul nägime, et Rustaveli platsi vahetus läheduses asunud teatri hoovi ja selle taha olid sõitnud neli-viis kastiautot, mis olid laaditud jämeda killustikuga ja meetriste armatuurijuppidega. Märkisime ka selle oma ettekandes ära, aga ei omistanud sellel tol hetkel erilist tähelepanud. Peale lõunasööki hakkas selgeks saama, et kohe-kohe on midagi juhtumas. Meil kästi jälle täisvarustus selga panna ja meid määrati kindral Lebedevi „ihukaitseüksusesse“ koos kuue dessantnikuga. Nood olid ikka parajad võllid, kõigil olid teritatud sapöörilabidad, mida nad oma jutu järgi olevat juba paar korda ka kasutanud. Saabus õhtu. Erinevad üksused hakkasid vaikselt ringi ümber Rustaveli väljaku koomale tõmbama. Meie olime nn. reservis. Nägime, kuidas mingi vaimulik valitsushoone trepilt palus rahval laiali minna, aga pääses napilt lõhki kiskumisest, mingi dessandi ohvitser pidi püstolist õhku laskma, et papp ära päästa. Edasi ronisid kõnelema järjest mingid tüübid, kes rahvast järjest üles kütsid. Tundsime, et siin võib midagi väga nihu minna, kuna ainus väljapääs väljakult oli blokeeritud sõjaväe poolt, mujal olid ju tühjade kummidega veokid ees. Sisevägede sõdurid rivistusid oma kilpidega ülesse.
Üllatusega märkasin, et väljakut piiravatel dessantnikutel pole mingeid relvi peale labidate, mis olid nööriga randme külge kinnitatud, meie gruppi kuuluvad sinised baretid olid aga täisvarustuses. Üks neist seletas, et see on ohutuse mõttes, et kui selles massis jamaks läheb, välistatakse niimoodi võimalus, et mõni relv rahva kätte satuks.
Saabus öö ja pimeduse saabudes muutus rahvas jäjest pöörasemaks. Mingil hetkel hakkasid sõdurite suunas lendama kivid ja armatuurijupid. Nii et keegi oli selle „laskemoona“ juba varakult kohale toimetanud! Rahvamass vajus sõduritele peale ja siis järsku eemale. Sisevägede rivi hakkas kilpide kolisedes liikuma, nende kõrval ka dessantnikud. Rahva seas puhkes paanika, tallati üksteist jalge alla nagu hullunud loomad. Põgeneda aga polnud ju kuhugi. Seda taipasid ka ohvitserid vist, sest saadeti paar БМД-d trossidega veoautosid eemale tõmbama. Nägin paaris kohas ka labidaid välkumas. Mingi poole tunni pärast oli kogu see hullmaja läbi. Tuhanded inimesed olid vigastatud, 16 inimest surnud. Kiirabiautod kihutasid veel mitu tundi väljakuvahet. Kehtestati komandanditund. Aga mingit „tšerjoomuha“ gaasi, nagu hiljem väideti, tol ööl seal platsil küll ei kasutatud!!! Tööle saadeti meidki. Pidime kinni pidama kõik kesklinnas öösel liikuvad „kahtlased“ isikud. Mäletan, et konvoeerisime nad Rustaveli platsi all olevasse maa-alusesse tunnelisse, kohe Lenini kuju juures, seal võtsid dessantnikud nad üle. Kuulsime, et mässamine oli levinud ka linna teistesse rajoonidesse. Meid võttis peale üks БТР ja me sõitsime mingi silla juurde, et blokeerida rahvamasside liikumist ühest linnaosast teise. Olime seal kuskil kümnekesi ja äkki vajus meie suunas mitmetuhandene rahvamass. Täitsa pees! Paistis, et meid litsutakse lihtsalt laiaks. Siis aga sõitis meie juurde БМД meile juba tuttavate „ihukaitseüksuse“ dessantnikutega. Nood tõmbasid labidad välja ja jäid ootele. Meil kästi nende taga teine rivi moodustada. Kui esimesed rivid massist dessantnikuteni jõudsid, lasid need labidad käiku. Viie minu pärast oli sild tühi! Ainult paar vereplekki näitasid, et siin oli midagi juhtunud.
Üldiselt olen hiljem sellele ööle mõeldes jõudnud järeldusele, et kogu see jama oli kellegi poolt hoolikalt planeeritud ja täide viidud. Kes seda tegi, kas kohalik KGB või mingid gruusia äärmusjõud, ei oska ma kahjuks öelda. Küll oli aga näha, et üldise massi seas „töötasid“ tol ööl platsil noortest sportliku kehaehitusega meestest grupid, kes õhutasid rahvast.
Hommikul oli linn nagu välja surnud. Läksime patrulli ja nägin, et tunnel platsi all oli ikka veel arreteerituid täis. Kõikjal seisid puruks pekstud liinibussid ja autod. Väljak oli tühi ja sissepääsud olid kõigist külgedes dessantnikute poolt blokeeritud. Paar päeva hiljem toodi meid tagasi Bakuusse.

Lõpp
Edaspidine elu Bakuus kulges rahulikult ja aprill-mai möödusid kiirelt, sellest ajast polegi nagu midagi kirjutada. Juuni algul visati neli meie opergruppi Usbekistani, Fergana orgu. Sõitsime lennukiga Bakuust mingisse Usbeki linna, vist oli nimi Leninabad. Seal sõitsime autoga mingi Kokandi nimelisse linna vist, ei suuda kahjuks kuigi täpselt meenutada, kogu tee pidutsesime, meie leitnandil oli sünnipäev ja lisaks kuulus ta Nõukogude armees ettevõetud koondamise alla. Fergana orus olid kohalikud hakkanud mingeid Stalini ajal sinna paigutatud türklasi killima. Mäletan ääretuid puuvillavälju ja päevalillepõlde. Kogu elu-olu näis seal olevat sandimast sandim. Aga kohale jõudsime liiga hilja, kord oli juba taastatud ja paari päeva pärast saadeti meid tagasi. Juuni lõpus saadeti meid tagasi väeossa ja ülejäänust pole nagu palju kirjutada. Deduškana logelesin niisama, iga õhtu näidati välikinos filme, üpris uusi muideks. Minema sain sealt õigel ajal, pärast läks seal uuesti madinaks, samuti Tbilissis ja Mägi-Karabahhias. Ja täpselt kaks aastat hiljem, 26. novembri hommikul astusin Moskva-Tallinn rongilt maha Tartu vaksali perroonile. Olin tagasi kodus. Kõik.

[Frank]

Hea ja kokkuvõtlik jutt. Tudnub, et vormi sain selga samas paigas kus eelkõneleja, oli selline polügoni meenutav õppeväeosa Thibilisi lähedal.

Liikusin samal ajal samades paikades, kuid paljude väiksemate asulate nimed ununenud
Lasnamäelt läksin liikvele 28.nov 1987 Tallinnast lennukiga Rostovisse sealt edasi Bakuu, Thibilisi, Kutaisi, Jerevan, Leninakan, Oktembarjan, Mägi- Karabah ja muud väiksemad ajutised laagripaigad taga- kaukaasias. Utsebkas olin Thibilisis art- razvetka(seersant), edasi Kutaisi, kust saadeti mõne kuu möödudes Armeeniasse ümberformeeritavasse Kanakeri polku, kus olin algul miinipildujate batareis(vanemseersant) ja hiljem luure roodsus "upravlenie polka"(starsina). Kuna polgu teritooriumile oli kokku aetud külalisesinejaid eri paigust (Gruusiast, Moldaaviast, Venemaalt) polgus toimus aserite massiline ümbersaatmine venemaale ja sealt toodi asemele noori venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi ja grusiine Enamuse ajast olime väljasõtudel ja ülesannete täitmisel, et kõigile ruumi jaguks. Tagasi Tallinnas olin täpselt 2 a. möödudes e. 28.nov1989
Kui siin on poisse kes samu radu käisid siis andke teada paljude nimesid ei mäleta enam, poisid kes tulid Moldaaviast BMD juhid(Mart jne.), Jerevani autoroodu poisid(Jüri Rando jne, sapöör Toomas side(üks Viimsi poiss), ja meditsiin(üks Tartu poiss).