Auastmelt vanema kõnetamine sõjaväes.

[ghost]

No me enamjaolt kõik teame, kuidas kõrgemas auastmes isiku poole pöördumine määrustepäraselt välja pidi nägema või siis peaks nägema EKV puhul. Mind aga huvitab tegelikkuses toimunu ja kuidas see praegusel ajal toimub. Kas see oli/on nii ametlik nagu määrustes kirjutati. Jätaks siinkohal mainimata ajateenistuse alguse ja muud samaväärsed asjad. See oli siiski aeg, mil kõigile seda igapäev pähe tambiti ja vastavalt ka igapäev kasutati. Igatahes meil utsebkas kasutati.

Oma kogemused väeosas, kus valitses selles osas täielik määrustiku rikkumine üldisel tasandil, järgmised.
Roodu ülemad olid roodukomandör, vanemleitnant – suhtlemisel seltsimees komandör, või siis lihtsalt komandör, kuidas kunagi. Svoodikomandör, kapten oli lihtsalt komandör ja mingit seltsimeest sinna ette ei tohtinud lisada, kui piki kõrvu saada ei tahtnud. Teise svoodi komandör aastates mees, pensionieelik, ka kapten – tal oli suht savi, kuidas teda kõnetasid, kasvõi eesnime pidi. Rooduvanem, praporsik – suhtlemisel starsina. Allapoole auastmed roodus kõnetati nimepidi. Roodu ülemad kõnetasid meid nimepidi.
Lennu-tehnilise koosseisuga oli asi veel lihtsam. Kõik tundmatud asjamehed, kelle nime ei teadnud kõnetati kui komandör, või pöörduti teie vormis. Tuttavaid nimepidi, nägupidi tuttavaid kõnetati sina vormis. Kui meid keegi ei tundnud, kutsuti meid üldnimetusega baitsõ või baets (võitleja) või siis ka sina vormis. Seda siis, kui lihtsalt mingit sõdurit kõnetades.
Tegelikult oleks olnud ka puht füüsiliselt võimatu käituda määrustiku järgi, sest kogu seltskond kandis igapäevaselt tehnilist riietust ning sellel puudusid lihtsalt igasugused eraldusmärgid. Eks sellepärast vaadati ka paljudes kohtades teiste väeliikide ohvitseride poolt lendurite peale viltu – kuidas sa suhtud lendurist ohvitseri ja teda kõnetad määrustikupäraselt (oli kohti, kus siiski määrustik toimis), kui on täiesti ebaselge, mis auaste tal on ning tihti ka kahtlus, et äkki on ta sust auastmelt madalam. Üldiselt tundsid teist värvi pagunikandjatest ohvitserid ennast silmnähtavalt ebamugavalt, kui lenduril oli selle isiku juurde asja või vastupidi ja määrustiku päraselt tervitamise asemel tutvustas ennast hoopis ees ja isanime, või perekonnanime pidi ja kätt surus.
Üldjuhul oli teada, et kui lennu-tehnilise koosseisu omavahelisel või siis meiega suhtlemisel ilmusid kõnesse auastmed, kiskus asi tavaliselt jamaks ehk siis oli mingi käkk kokku keeratud.

[kalleb]

eks ta midagi sarnast oli

kui ülemus karjus kõva ja vinguva häälega sõduri või alama ohvitseri peale -TOOVAAARISH SOLDAT - siis oli teada et see millegida vahele jäänud

üldiselt öeldi tovaarish kõikidele alates prapporist

seersantidele väeosades seda ei öeldud küll aga utsebkas

[dude]

94 a. EKV-s käis asi nii... õppeajal pöördusid oma jaoülema poole alati nii ´´härra jaoülem (või siis auaste), lubate pöörduda..`` samamoodi rühmavanema või ülema poole. pärast õpet ja natuke semutsemist ´´võis´´ juba oma rühmaülema poole pöörduda ka lihtsat ´´kas te...´´ või kuidagi muudmoodi... vähemasti ei nõudnud ta määrustepärast pöördumist. aga muidugi muude ohvitseride poole ikka ´´lubate pöörduda härra...´´

mäletan üht juhust kui olin juba saanud oma ameti ning üks kord tahtis mingi teise rühma ülem - lipniku auastmes selline muhe mees minu käest mingit vidinat laenata - ütlesin, et palun võtke, aga tooge see kindlasti selleks selleks kellaajaks tagasi, sest mul läheb seda siis vaja ja ta lubas tuua... mõniaeg hiljem siis istume poistega suitsetamisnurgas õues ja seesama lipnik läheb mööda, nähes mind jääb seisma ja teatab kätt kõrvale tõstes, et ´´härra reamees teie käsk on täidetud...´´ mul pidi suits kurku kinni jääma ausaltöeldes... vot sellised Ohvitserid olid meil

[Basilio]

Vägisi meenub Šwejk ja "ich melde gehorsam".

[LeBon]

94 a. EKV-s käis asi nii... õppeajal pöördusid oma jaoülema poole alati nii ´´härra jaoülem (või siis auaste), lubate pöörduda..``

Meil 99 kasutati pöördumisel ainult auastet. Kui peale noorteaega vanad seerud reservi läksid, siis uute jaoülemate poole pöörduti algul sama korrektselt aga umbes kolme kuu pärast juba sinatati neid ja kutsuti nimepidi ning kulpi loomulikult ei visatud.

[Karuke]

või siis lihtsalt komandör, kuidas kunagi. Svoodikomandör, kapten oli lihtsalt komandör ja mingit seltsimeest sinna ette ei tohtinud lisada, kui piki kõrvu saada ei tahtnud...

Sisevägedes oleks sellise pöördumise eest kohapeal pasunasse saanud...
(Nii kõnetasid "kliendid" - meid kõiki auastmest hoolimata) Omavahelises suhtlemises oleks see olnud hirmus sotsiaalse hierarhia rikkumine...
Pöördumine oli rangelt auastmepõhine ja "sina" võis öelda vaid oma aastakäigu või nooremale seersandile...
Ohvitseri sinatamine ei tulnud kõne allagi ja pöördumine algas rauselt "razresite obratitsa tovarisš..."
Švejk, on kroonsajast alates mu lemmikraamat ühesõnaga

[Sollmann]

Ka see teema on kord siit foorumist juba läbi jooksnud.
Kui ma n'd õigesti mäletan, oli algatajaks kalleb ja et pandi ta pärast suurt ja verist kaklust lukku.

[kalleb]

tookord oli jauramine põhjustatud sellest et keegi väitis et kulpi löömine on viisakus ja auasi ,pm nagu teretamine ja mina sõdurina peaks pidevalt isegi suvaliste võõraste prapporite ja leinantide ees

[LeBon]

...ja too teema oligi püstitatud auandmisele/tervitamisele, siinne teema aga vanemas auastmes sõjaväelase kõnetamisele.

[villy.64]

karukese jutt õige. sisevägedes oli see asi määrustepärane. oma aastakäigu ja nooremate seerudega oli teine asi. olin teise aasta kaptjoršik ja kõigile ohvitseridele vajalik mees ja sõber, a mis tost, ikka teietasin. see oli lihtsalt nii. mis siis, et vahel sai prapporitega ka viina visatud

[jackpuuk]

Meil oli brigaadis selles suhtes kõik po ustavu, seerudele muidugi kulpi ei taotud ja räägiti nimepidi, aga alates praporist oli pöördumine ametlik. See tõi mulle kaasa ka teatud ebamugavusi, teenisin viimast poolt aastat ja mingil põhjusel oli väga kiire. Tormasin trepist alla ja põrkasin uksel kokku kuuenda roodu praporiga, tahtsin temast kiiresti mööda minna, aga see töll rabas minust kinni ja põrutas rusikaga rindu, et talle au ei andnud. Järgnes kiire füüsiline andmevahetus , mis päädis prapori sinise silmaga ja mulle avaldatud 7-e ööpäevaga peavahis(millele hiljem õite mitu lisati) , sest see tõbrik pani asja suurema kella külge.

[JS]

Ühinen foorumlaste Karuke ja Villy seisukohaga. Ise samuti sisevägedes aega veetnud. Kõik käis seal rangelt po ustavu. Ohvitseri pole pöördumiseks tuli luba küsida ja siis ennast esitleda. Igas vähegi ametlikumas situatioonis käis teietamine. Alates praporist oli kulpi viskamine kohustuslik. Vahet polnud kaua sa armeeleival olid olnud, kaks kuud, või kaks aastat, rihm oli samamoodu pingul ja kõik nööbid-haagid kinni. Dedovsinast kui sellisest teadsime vaid teoorias, et kusagil selline asi on.
Terv.Jaanus

[kalleb]

jube ...

eks meil taheti ka pakazuhhat teha aga ega see pole nii kerge midagi kui ohvitserid pole ka sellisest ajutampimisest väga vaimustatud

[JS]

To:kalleb
Kuna võrdlusmoment puudub, ei oskagi öelda kumb variant hullem oleks olnud. Kas pool aastat söögi alla ja peale tappa saada, või kaks aastat pingul rihmaga ringi lipata. Äkki oli see seotud sellega et postil olles oli kogu aeg kaks magasinitäit padruneid võtta. Kui nüüd mingi jebimise tulemusena kellegil oleks kiiks ära käinud, siis..... 60 pauku oleks ikka puhta töö teinud. Aga see juba teine teema.
Terv.Jaanus

[Karuke]

To:kalleb
Kuna võrdlusmoment puudub, ei oskagi öelda kumb variant hullem oleks olnud. Kas pool aastat söögi alla ja peale tappa saada, või kaks aastat pingul rihmaga ringi lipata. Äkki oli see seotud sellega et postil olles oli kogu aeg kaks magasinitäit padruneid võtta. Kui nüüd mingi jebimise tulemusena kellegil oleks kiiks ära käinud, siis..... 60 pauku oleks ikka puhta töö teinud. Aga see juba teine teema.
Terv.Jaanus

Tõenäoliselt küll. Sisevägede mehed olid relvakandmisega väga sinapeal.
Magasin ise nädalate kaupa rihm püstoliga vööl...(ära võtta oli kategooriliselt keelatud)
Seda, et distsipliini läks tarvis hoopis karmimat muidugi kui mõnes teises kohas.
Ja eks "pöördumine" on üks selle ornungi osa...