Seda lugu tõlkides hakkasin poole peal kahtlema, kas see oli ikka hea mõte. Autor on ohtralt värve ja vürtse lisanud. Aga olgu pealegi - hästi paneb. Küllap nii mõnigi kaasfoorumlane on sarnase saatusega looduslapsi kroonus näinud. Mina küll olen. Kas ma küll viitsiks nii pikka ja põhjalikku lugu sellest vorpida, selles ma väga kindel pole.
6
Sõdur nimega Tšmõr [vanglaslängis joodik, halb inimene]
Ei, loll ta vist ei olnud. Nagu ka teised soldatid, mängis ta hasartselt võrkpalli, vaatas meelsasti telekast ainsat tollast erootilist šõud Aeroobika ja proovis igati kõrvale hiilida marksistlik-leninlikust ettevalmistusest. Aga kas ta oli tark? Ei, pigem siiski imeline, isegi imelik. Ka perekonnanimi oli vastav: Tšmõr.
Teate, kuidas eristada head soldatit halvast? Ah ei tea? Lihtne. Laske tal aja peale automaat mitte täielikult lahti võtta. Kui ta iseseisvalt oskas automaadi lahti võtta, ja veel enam, kokku panna, seejuures midagi ära kaotamata või lõhkumata, on teil šanss. Võib-olla saab temast isegi seersant. Aga kui katsel puhastusvahendite pinalit kätte saada jääb sõjamehel sõrm automaadipärasse kinni, oota häda.
Meie kangelasel jäi sõrm kinni kümnel juhul kümnest. Paar korda tuli isegi metallist kate maha kruvida, kuigi vihane staršina soovitas palju radikaalsemaid meetodeid.
Tšmõr oli sündinud kusagil pärapõrgus asuvas külas aga armeeteenistust võttis kui saatuse kingitust. Kuna Tšmõr oli väikesekasvuline, kõverjalgne, kiilaspäine, meenutas ta kangesti väikest majavaimu, kui poleks olnud hiigelsuuri helesiniseid silmi ja lapselikku nägu.
Armees oli Tšmõri jaoks absoluutselt kõik huvitav. Lihtne tulekustuti kutsus temas esile elava ja siira huvi. Tšmõr uuris seda kaua, keerutas ja raputas. Lõpuks, avastanud lingi, vajutas Tšmõr seda mõnuga, kattudes hetkeliselt vahukihiga. Kõik tehnilised seadmed, mis olid kangist keerulisemad, kutsusid temas esile vaikse vaimustusehoo. Seade läbis viivitamatult põhjalikud uuringud, koos juhusliku, kuid vältimatu hävinguga. Kõike, mida ohvitserid rääkisid, võttis Tšmõr absoluutse tõena. Muide, ta uskus ka praporštšike ja soldatite juttu. Teda ei püütud kunagi lollitada, sest see oleks olnud ebasportlik. Suvaline Tšmõrile usaldatud ülesanne oli määratud läbikukkumisele. „Saadetud kasakas” [seda võib mõista kui vaenlase saadetud kasakat, diversanti jms] omas müstilist võimet teha kõikvõimalikke vigu, tekitades väeosa lahinguvalmidusele maksimaalset kahju.
Tšmõr armastas väga vett. Tema nõrkuseks oli Jenissei.
Jenisseiks nimetati meil väikest jõekest, milles soldatid pesid autosid. Lihtsalt sõideti Ural-i või Kraz-iga keset jõge ja pesti. Jenissei koosnes põhiliselt naftasaadustest ja vanadest rehvidest, kuigi surnud veekogu see ei olnud. Selles arenes mingi kummaline elu: vees hõljusid mustad vetikad ja kalda varjus peitsid end
ротаны [minu ja minu sõnastike jaoks tundmatu kala; Eestis võõrliik:
http://www.boms.ee/Video.aspx?VID=190 ]. Me vaidlesime kaua kalade metabolismi üle ja jõudsime järeldusele, et kas nad toituvad bensiini ja diiselkütuse segust või õgivad üksteist. Mingit muud orgaanikat Jenisseis ei kasvanud.
Ükskord püüdis alati näljane Tšmõr palja konksuga kalu ja otsustas neid praadida. Kalad susisesid pannil nii kohutavalt, ajades välja vikerkaarevärvilisi bensiinimulle, et süüa neid keegi ei soovinud. Tundes tapvat haisu, käskis valveohvitser kalad võimalikult sügavale matta ja Tšmõr nühkis õhtuni liivaga panni.
Sel õhtul pidi rood sõitma ekskursioonile. Lõbusad, triigitud soldatid istusid ammu bussis. Tšmõr oli kadunud. Lõpuks ta ilmus, märg, muda ja vetikatega kaetud, väga sarnane kurvale Duremarile [tegelane A. Tolstoi lasteraamatust „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”], kelle nina alt on Buratino kuldvõtmekese ära viinud.
- Kus sa olid, õnnetusehunnik? – küsis roodukas kibestunult.
- Ma mõtlesin, et rivistus on lennuväljal.
- Noh?
- Aga seal polnud kedagi. Ma jooksin tagasi ja kukkusin Jenisseisse
- Kõik, - lõi roodukas käega. - Ei tea, mida sinuga teha. Homme läheme komandöri juurde. Nii nagu tema ütleb, nii ka jääb. Mine kasarmusse, muidu veel külmetud.
Esmaspäeval viis roodukas morni Tšmõri komandöri juurde, salaja lootes, et ta saadetakse kusagile mujale.
Paraku sattus ta sinna halval ajal. Komandör uuris värskeltsaabunud kaitseministri käskkirja. „NSVL kaitseministri käskkirja 85/12/1 alusel, ja vastavalt kindralstaabi direktiivile D 14/267 lugeda kehtivuse kaotanuks ülalmainitud käskkirja punktid 2.11 ja 5.2 ja kohaldada punkti 4.5.1 järgmises redaktsioonis,” – kordas komandör tuimalt endamisi, püüdes tabada sõjaväelise mõtte peensusi. Nagu alati, oli dokument kirjutatud hämaras, segases keeles, sisaldas külluses viiteid mingitele teistele käskkirjadele, samuti selgitustele, selgituste parandustele ja paranduste täpsustustele. Komandör oli dokumendid lauale laiali laotanud asjatus lootuses tabada kasvõi mingitki mõtet.
- Lubate, seltsimees polkovnik?
- Mida sulle? – reageeris komandör pead tõstmata.
- Ah, näete, mul on Tšmõr täiesti ülekäte läinud, ei tea, mida temaga teha.
- Ja mida mina siia puutun!? – vihastas komandör, - kui ei taha teenida, kurat temaga, vii kaponiiri taha ja löö mättasse!
Ootamatult kostis ukse juurest vali mürts. Komandör tõstis pea. Usaldav Tšmõr oli minestanud...