Vene meeste mälestused armeest.
Postitatud: 16 Jaan, 2009 9:21
Kuna reaktsioon paistis positiivne olevat, siis tegin uue teema.
Nurksulgudes on minu kommentaarid ja täpsustused. Niisiis, sõidame!
1
Fotosessioon
Koos minuga teenis kordonis keegi Marik. Flegmaatiline poiss, mitte eriti silmatorkav, küllaltki hoolikas ja kohusetruu, heas kirjas. Fotod olid sel ajal ainult must-valged aga ükskord saadeti Marikule kodust värvifilm. Tsivilistide kaudu sai selle saata Sarkandi linna fotoateljeesse, kus see meeletu raha eest ilmutati ja pildid tehti. Kokku oli meid 18 ajateenijat, seega tuli 2 pilti kärsa peale, mis pidid olema demblialbumi apoteoosiks, sest monokroomse foto peal näeb Piirivalvur välja täpselt samamoodi, kui nõukogude armee võitleja, või, hoidku Jumal, siseväelane. Muide, teenitud aeg meil tähtsust ei omanud ja dedovštšinast olin ma ainult teoorias lugenud ja teiste väeliikide ajateenijate käest kuulnud. Pagunite rohelus ja furaška on kallid.
Sel päeval käisid kõik ringi kroonu fotoaparaadiga FED, hoolikalt fotosessiooni jaoks anturaaži ja rakurssi valides. Näiteks mina lasin eriliselt originaalitsemata end pildistada oma täku seljas, loomulikult maskeerimismantlis ja binokliga. Keegi seisis valvetornis, tõstes käe kulmude kohale [nagu päikese eest silmi varjates], UAZ-iku juht Miha näiteks kulutas oma 2 kaadrit, pildistades erinevates plaanides harkisjalu seisvat praporštšik Arbekovit, kummargil ГСМ [Горюче-Смазочные Материалы; kütus ja määrdeained; ka nende hoidla priskete mahutitega, vähemalt meil oli] mahuti kohal, poos meenutamas eelseisvat tagalaülema revisioni, kontrollimaks bensiinikulu ratsakordonis.
Meie üllatuseks ületas meid kõiki Marik. Filmi omaniku õigustes, pildistas ta viimasena, lootuses mitte kahele, vaid enamale kaadrile. Võttis kantseleist ülemusele kuuluva Tõelise Piirvalvuri Furaška, läks koos koerajuhiga koerakasvandusse, et seal poseerida. Oh, oli see alles Furaška! Ma oleks mõtlemata mõne kuu üle aja teeninud, kui oleks pakutud võimalust sellisega demblisse minna. Me närisime jõuetult [hobuse] sadulat, et mõte end Selles Furaškas pildistada pähe ei tulnud.
Marik lasi end pildistada koeraga, mitte vähem tähtsa Sümboliga, kui tähed ПВ [piirivalveväed]. Ma nägin hiljem resultaati: ilma retušeerimata oleks selle võinud panna igakuise ajakirja Piirivalvur esikaanele. Pärast pildistamist jooksis Marik kuidagi ehmunult ja hädiselt kuivatusruumi riideharja järele. „Ah, ma pillasin selle kogemata puuris maha ja Aidar (lambakoer) tallas selle peal,” õigustas Marik, kuivatades ülemuse peakatet köögis pliidi kohal. On alles tolvan, jäi mul üle ainult mõelda.
Päev jõuab õhtusse, kuulutan välja lahingloenduse (armee razvod-i analoog, mis toimub õhtuti kell 20) [боевой расчет, развод; kes vene kroonus käinud, teavad une pealt, mida siis tegema peab - kes suundub piirile luusima, kes karauuli]. Meie major saabus täpselt kell kaheksa, pani automaatselt furaška pähe ja väljus kantseleist, et püstitada ülesanded järgmiseks Piirivalvuri ööpäevaks.
- Joondu!
- Valv...
- Jätta!
- Agapov, bljäd, mitu korda on sulle räägitud, et koeri puurist välja ei laseks: haiseb koerasita järele, nagu vivaariumis!
Mina tõmbusin kortsu, Agapov ahmis õhku ebaõiglase „sissesõidu” pärast aga Marik nihkus rivi tagumisse viirgu jalgu liigutamata. Major liigutas ninasõõrmeid, nagu põrunud siil, vaatas igasse külge, tõstis mõlemat jalga ja vaatas saapataldu. Kohalt liikumata kallutas end kergelt vasakule, nuusutades praporštšik Arbekovit, kes samuti nägu krimpsutas ja lõua kõrgemale tõstis (nagu öeldes: ja-jah, ma ka tunnen, aga pole sellega täna kuidagi seotud). Seejärel keeras silmamunad maksimaalselt üles, neid kergelt pealuust välja surudes ja võttis furaška peast. Tõmbas käega üle juuste, nuusutas kätt, raputas furaškat ja oh imet! – sealt veeres välja kakatükike. Ma oletan, et see jäi pidama liitekohas vedru juures [on selline terasvits furaškas, mis mütsi vormis hoiab]. Üldiselt pole eksperimenteerinud. Ei tea, kuidas see seal kinnitus.
Kõige tsensuursem sõna järgneva 40 minuti jooksul oli „võjebu” [seda ma praegu tõlkima ei hakka; kes teavad, need teavad].
Mina olin peale seda kümmekond päeva järjest teenistuses, kantselei võtit hoiti ainult ohvitseride juures, aga kõik piirilt vabad inimesed tuletasid sel õhtul meelde kõik taktikalised õppused, kaasa arvatud kaitse massihävitusrelva eest, „sähvatus ülalt”, rännakmarss ja muud seni läbimata treeningud.
P.S. Marik saatis pildid koju, albumisse kleepimata. Furaškat lohistas hiljem ülemuse poeg Serjoga, kuueaastane lontrus.
Nurksulgudes on minu kommentaarid ja täpsustused. Niisiis, sõidame!
1
Fotosessioon
Koos minuga teenis kordonis keegi Marik. Flegmaatiline poiss, mitte eriti silmatorkav, küllaltki hoolikas ja kohusetruu, heas kirjas. Fotod olid sel ajal ainult must-valged aga ükskord saadeti Marikule kodust värvifilm. Tsivilistide kaudu sai selle saata Sarkandi linna fotoateljeesse, kus see meeletu raha eest ilmutati ja pildid tehti. Kokku oli meid 18 ajateenijat, seega tuli 2 pilti kärsa peale, mis pidid olema demblialbumi apoteoosiks, sest monokroomse foto peal näeb Piirivalvur välja täpselt samamoodi, kui nõukogude armee võitleja, või, hoidku Jumal, siseväelane. Muide, teenitud aeg meil tähtsust ei omanud ja dedovštšinast olin ma ainult teoorias lugenud ja teiste väeliikide ajateenijate käest kuulnud. Pagunite rohelus ja furaška on kallid.
Sel päeval käisid kõik ringi kroonu fotoaparaadiga FED, hoolikalt fotosessiooni jaoks anturaaži ja rakurssi valides. Näiteks mina lasin eriliselt originaalitsemata end pildistada oma täku seljas, loomulikult maskeerimismantlis ja binokliga. Keegi seisis valvetornis, tõstes käe kulmude kohale [nagu päikese eest silmi varjates], UAZ-iku juht Miha näiteks kulutas oma 2 kaadrit, pildistades erinevates plaanides harkisjalu seisvat praporštšik Arbekovit, kummargil ГСМ [Горюче-Смазочные Материалы; kütus ja määrdeained; ka nende hoidla priskete mahutitega, vähemalt meil oli] mahuti kohal, poos meenutamas eelseisvat tagalaülema revisioni, kontrollimaks bensiinikulu ratsakordonis.
Meie üllatuseks ületas meid kõiki Marik. Filmi omaniku õigustes, pildistas ta viimasena, lootuses mitte kahele, vaid enamale kaadrile. Võttis kantseleist ülemusele kuuluva Tõelise Piirvalvuri Furaška, läks koos koerajuhiga koerakasvandusse, et seal poseerida. Oh, oli see alles Furaška! Ma oleks mõtlemata mõne kuu üle aja teeninud, kui oleks pakutud võimalust sellisega demblisse minna. Me närisime jõuetult [hobuse] sadulat, et mõte end Selles Furaškas pildistada pähe ei tulnud.
Marik lasi end pildistada koeraga, mitte vähem tähtsa Sümboliga, kui tähed ПВ [piirivalveväed]. Ma nägin hiljem resultaati: ilma retušeerimata oleks selle võinud panna igakuise ajakirja Piirivalvur esikaanele. Pärast pildistamist jooksis Marik kuidagi ehmunult ja hädiselt kuivatusruumi riideharja järele. „Ah, ma pillasin selle kogemata puuris maha ja Aidar (lambakoer) tallas selle peal,” õigustas Marik, kuivatades ülemuse peakatet köögis pliidi kohal. On alles tolvan, jäi mul üle ainult mõelda.
Päev jõuab õhtusse, kuulutan välja lahingloenduse (armee razvod-i analoog, mis toimub õhtuti kell 20) [боевой расчет, развод; kes vene kroonus käinud, teavad une pealt, mida siis tegema peab - kes suundub piirile luusima, kes karauuli]. Meie major saabus täpselt kell kaheksa, pani automaatselt furaška pähe ja väljus kantseleist, et püstitada ülesanded järgmiseks Piirivalvuri ööpäevaks.
- Joondu!
- Valv...
- Jätta!
- Agapov, bljäd, mitu korda on sulle räägitud, et koeri puurist välja ei laseks: haiseb koerasita järele, nagu vivaariumis!
Mina tõmbusin kortsu, Agapov ahmis õhku ebaõiglase „sissesõidu” pärast aga Marik nihkus rivi tagumisse viirgu jalgu liigutamata. Major liigutas ninasõõrmeid, nagu põrunud siil, vaatas igasse külge, tõstis mõlemat jalga ja vaatas saapataldu. Kohalt liikumata kallutas end kergelt vasakule, nuusutades praporštšik Arbekovit, kes samuti nägu krimpsutas ja lõua kõrgemale tõstis (nagu öeldes: ja-jah, ma ka tunnen, aga pole sellega täna kuidagi seotud). Seejärel keeras silmamunad maksimaalselt üles, neid kergelt pealuust välja surudes ja võttis furaška peast. Tõmbas käega üle juuste, nuusutas kätt, raputas furaškat ja oh imet! – sealt veeres välja kakatükike. Ma oletan, et see jäi pidama liitekohas vedru juures [on selline terasvits furaškas, mis mütsi vormis hoiab]. Üldiselt pole eksperimenteerinud. Ei tea, kuidas see seal kinnitus.
Kõige tsensuursem sõna järgneva 40 minuti jooksul oli „võjebu” [seda ma praegu tõlkima ei hakka; kes teavad, need teavad].
Mina olin peale seda kümmekond päeva järjest teenistuses, kantselei võtit hoiti ainult ohvitseride juures, aga kõik piirilt vabad inimesed tuletasid sel õhtul meelde kõik taktikalised õppused, kaasa arvatud kaitse massihävitusrelva eest, „sähvatus ülalt”, rännakmarss ja muud seni läbimata treeningud.
P.S. Marik saatis pildid koju, albumisse kleepimata. Furaškat lohistas hiljem ülemuse poeg Serjoga, kuueaastane lontrus.
lugu senini meeles, kui teema autor ei pahanda, siis kunagi käin need välja.