Head Jaani kõigile!
107
Mongoolia talve tingimustes käsib Määrustik loomulikke vajadusi rahuldada kohas, kus on kõvasti külma, aga mugavustest on ainult linnuõrs. Tuleb külmetada ja balansseerida õudse kuristiku kohal. Lindudel kukuvad sellised harjutused kuidagi sundimatult välja. Aga inimestel ronivad igasugu ohumõtted pähe. Seetõttu lähevad soldatid ja seersandid tuule kätte ainult äärmisel juhul, kui on otsene oht lõhki minna. Ja teenistuse lõpuks omandavad kaks huvitavat oskust:
1. Kergendada end viie sekundiga
2. Kord kolme päeva jooksul
Me elasime ratastel raudputkas. Me olime sidemehed raadiojaamas R-410. Ja meie staršinale polnud võõrad inimlikud nõrkused. Ükskord öösel ajas ta ekipaaži häire korras jalule ja kihutas külma kätte, aga ise tegi „ussi” ajalehele. Keeras kokku ja viskas aknast välja, vastutuult. Seejärel lülitas sisse ventilatsiooni ja putkas muutus õhk värskeks nagu metsas. Ja ei mingeid märke, et staršinale pole võõrad inimlikud nõrkused. Kõik tulid tagasi, uinusid ja ei osanud midagi kahtlustada.
Aga hommikuks torm vaibus. Taevas muutus helesiniseks nagu kuplid Smolnõis. Kindral saabus meid kontrollima. Ta rivistas ekipaaži raudse putka ette üles ja hakkas oma elust rääkima.
Ta oli teeninud 25 aastat.
Ta oli näinud, kuidas Voronežis tunnimees postil onaneeris ja seejärel magama jäi. Seistes, riist püksist väljas. Aga vahtkonnaülem mõtles, et milline jälkus, ja laksas soldati rihmaga vastu tukkuvat riista. Unesegane tunnimees kukkus valu tõttu tulistama, kellelegi pihta ei saanud, kuid diviisi jaoks oli see häbiväärne.
Kindral oli näinud, kuidas Jakuutias pani praporštšik viina külma kätte, viin muutus jääkamakaks, ja praporštšik kasutas seda tavalise vedela viina peale sakuskaks. Varsti hakkasid selle praporštšiku juurde, otse karauuliruumi, ronima hiigelsuured rohelised tarakanid. Ja jälle oli diviis häbistatud.
Ja veel, ükskord Angoolas pani paavian ühelt teiselt praporštšikult söögi pihta ja praporštšik sai paaviani puu otsast kätte ning võttis kõik tagasi. See oli jälle häbi – niimoodi pärismaalasi mõnitada.
Kuid! Kindral polnud kunagi näinud sellist õudset korralagedust, et inimesed situksid sõjaväeliste mehhanismide seinale kolme meetri kõrgusel maast!
„Pöörake ringi, seltsimehed võitlejad, ja vaadake, mis toimub eluruumi kongi seinal!” ütles kindral ooperilaulja häälega.
Seal oli tuul kõik, mis staršina aknast välja viskas, tagasi toonud. Kristallides sädelev kotlet oli raudse putka seinale kinni külmunud. Ja ajalehe „Krasnaja Zvezda” järgi oli aru saada, et seda ei teinud linnuke
Hiljem raius staršina terve päeva kangiga oma sisemaailma, mis oli igaveseks putka seina külge kinni külmunud. Ja kaugele üle Mongoolia kostus kristalne helin.
Vene meeste mälestused armeest.
108
Brigaadi zampoliit töötas palehigis oma kabinetis. Lühidalt, ei teinud midagi, jõi rahumeeli teed ja lappas kokkuköidetud „Krasnaja Zvezda” numbreid. Selle üliimelise tegevuse juures segas teda telefonihelin. Helises linnaliini telefon. Alampolkovnik vandus ja võttis toru.
„Komandöri asetäitja, kuulen,” esitles ta end hästiseatud komandörihäälega.
Helistati linna noorteasjade komiteest, lausa munitsipaalhariduse juhataja asetäitja. Tegemist oli ilmselgelt mittesõjaväelise inimesega, sest ta pakkus, et zampoliit paneks linna KVN-i [КВН; Клуб Весёлых и Находчивых – Lõbusate ja Leidlike Klubi] konkursile välja väeosa meeskonna, niiöelda massilisuse ja ühiskonnaga kultuurilise lähendamise plaanis. Zampoliit küsis lausa üle, et mis klubi ja milliste leidlike? Et kui see on praporštšike õppekogunemine, siis kus on telegramm sõjaväeringkonnast? Liini teises otsas hakati lausa läkastama:
„Aga kas praporštšikud on teil kõige lõbusamad?”
„Ei, bljää, nad on meil kõige leidlikumad,” turtsatas zampoliit ja pani toru hargile, kirudes linna asjameest, kes „segab töötegemist”. Asjata tegi zampoliit seda, oi kui asjata! Linna kultuuritegelane jõudis mingite oma vanade tuttavate kaudu välja sõjaväeringkonna kõige kõrgema ohvitseri-kasvatajani. Kõige kõrgem kasvataja ei kandnud asjata kindralipaguneid, ilmutas lojaalsust ja veenis kultuuritegelast, et annab vajaliku komando isikkoosseisu eraldamiseks. Seda kuulnud, sattus kultuuritegelane vaimustusse ja mõtles, et sõjaväelased polegi nii väga puupead. Kui kõrgeim ülemus ütles, et annab komando, tähendab, neil on koosseisulised KVN-lased, kuigi nad ilmselt esinevad kusagil kindralite suvilates, lõbustades neid ja sugulasi.
Kahe päeva pärast tuli vastav telegramm. Komandör eriti ei süvenenud. Näinud sõna „komando”, sirgeldas: „Komandöri asetäitjale sõjalise ettevalmistuse alal – isikkoosseis näidatud tähtajaks ette valmistada”. Brigaadikomandör mõtles vastavalt oma mentaliteedile: kui juba komando, tähendab, mingid võistlused, las siis asetäitja klaarib, see on tema leib. Brigaadikomandöri asetäitja luges telegrammi läbi, kortsutas laupa, keerutas vuntse ja, kaua mõtlemata, andis operatiivosakonnale ülesande kiiresti koostada ettevalmistuste plaan, läbi viia õppekogunemine, õhtusel nõupidamisel anti iga astme komandöridele käsu korras teada eraldatava isikkoosseisu hulk. Aga komandörid – nii nagu neile öeldi, selle nad ka eraldasid. Noh, aga kas normaalne komandör eraldab asjaliku võitleja? Loomulikult mitte. Normaalne võitleja võib pataljonis-roodus palju kasu tuua, seega siis eraldatigi need, kes polnud allüksustes just eriti populaarsed. Määrati noor ohvitser kategooriast „mul on kõrini, lähen erru”, vastutavaks määrati esimene ettejuhtunu operatiivosakonnast. Kogu seda komandot püüdis mitte millestki aru saav leitu kaks päeva mööda allüksusi. Mõned komandörid olid unustanud, et nad kedagi kusagile eraldasid ja saatsid leitnandi pikalt.
Seltsimees nooremohvitser solvus ja läks „suurde ärisse”. Sellest ajast teda väeosas ei nähtud. Räägitakse, et ta isegi vallandati ilma tema osalemiseta, lepingu rikkumise pärast.
Sellega oleks asi rappa jooksnudki, kui mitte kultuuritegelane linna munitsipaliteedist poleks jälle zampoliidile helistanud. Brigaadi „leegitsev süda” püüdis kultuuritegelast saata „tušši ja värvide järele”, kuid mõtles ringi. Kõik kasvatajad-poliitikud on väga kavalad ohvitserid, eriti, kui tunnevad, et võiksid mingit isiklikku kasu saada. Teadvustades majanduslikku vajadust lähedasteks suheteks linnavõimuga, muutis alampolkovnik hääletooni jahedast neutraalsest aupaklikult sõbralikuks. Kultuuritegelane tundis huvi KVN-laste komando ettevalmistuse kohta ja lubas igakülgset abi, muuhulgas eraldada linna kultuurimaja igasuguste etenduste jaoks. Vestluse käigus taipas brigaadi kasvataja oma allakäigu sügavust ja langes kauaks stuuporisse. Lõplikult lõi alampolkovniku käpuli kõne sõjaväeringkonna kõrgeimalt kasvatajalt.
Seltsimees kindral sõimas üpris ebaviisakas maneeris ja pritsis läbi toru tatti. Peapesu võis kokku võtta järgmisega: miks ei tulnud väeosast telegrammile vastust leidlike lõbusate komando ettevalmistamisest?! Kas tühine alampolkovnik taipab, et tema väeosale langes suur au mitte kukkuda näoli mudasse?! Aga kas ta teab, et varsti on oodata väääääga tähtsa ametiisiku töövisiiti sõjaväeringkonda, kes teeb visiidi parimasse sõjaväeringkonna väeossa ning huvitub sõjaväelaste ja elanikkonna kultuurilisest lõimumisest???
Brigaadi zampoliit lausa punastas, hakkas luksuma ja jäi kauaks mõttesse. Kuid vana kogenud kasvatajat nii lihtsalt sadulast ei löö. Kulistanud teed ja konjakit, kogus kasvataja kokku kõik oma alluvad ja arendas tormilist tegevust. Varsti leiti telegramm üles ja loeti väga hoolikalt läbi. Selgus, et komando oli juba olemas!!! Leiti üles inimene operatiivosakonnast, kes justkui kõigest jõust tegeles määratud isikkoosseisuga. Alampolkovnik kutsus ohvitseri sööklast ära, kus viimane juskui KVN-i komando õppetööga tegeledes pelmeene kugistas ja elu ning kujunenud olukorraga üpris rahul oli. Nii arusaamatu organisatsiooni eest vastutavaks määramine andis piiramatud võimalused töökohalt ootamatuks kadumiseks täiesti ametlikul ettekäändel. Brigaadi kasvataja karjus formaalsuse täitmiseks ohvitseri peale, käskis kõik kokku korjata ja homme hommikul täies koosseisus linna kultuurimajja liikuda. Ohvitser, pääsenud seltsimees alampolkovniku kisast, kihutas kuulina mööda allüksusi, korjas määratud isikkoosseisu kokku ja sundis kõiki formaalsuse täitmiseks kakskümmend kätekõverdust tegema ning hiljem veel viis korda spetsnazi eest. Hommikul tiris kõik razvodilt ära, luges üle, kandis kasvatajale ette, ja käskis igaks juhuks kõigil kaasa võtta mingi koristamisinventar. Lauluga istuti brigaadi bussi ja saabuti kultuurimajja. Kohalesaabunud võeti arusaamatusega vastu ja lubati kõik asjaolud välja selgitada.
Tsivilistid said kähku asjades selguse ja eraldasid sõjaväelastele harjutusteks kontserdisaali. Sõjaväelased käisid hämmeldunult mööda saali, kratsisid kukalt, pühkisid lava puhtaks ja magasid toolidel suurepäraselt välja. Sellelt suurepäraselt tegevuselt brigaadi zampoliit nad tabaski. Kisast, nagu öeldakse, on asja juures vähe abi, ja õnnetud KVN-lased kupatati häbiga brigaadi tagasi.
Õhtul pidasid zampoliit, brigaadikomandör ja muud asetäitjad pingsalt nõu, töötades välja plaani linna konkursi vaieldamatuks võiduks. Kes meie sõjaväelastest annab teenistuskohustuste täitmisel endast jäägitult kõik, kartes väiksematki vääratust, õgides silmadega komandöre??? Õige, seltsimehed viimast kuud teenivad demblid!!
Järgmisel päeval võeti platsil rivist välja kõik ajateenijad, kelle teenistusaeg lähenes lõplikule ja pöördumatule finaalile. Professionaalse valiku meetodil valiti välja kõige ilusamad, kellel oli kasvõi mingisuguseidki andeid ja kõige distsiplineerimatumad, kuid selgete liidritunnustega ajateenijad. Brigaadi zampoliit selgitas kahe sõnaga uutele KVN-lastele eesseisva missiooni tähtsust ja reserviarvamise perspektiividest lähitulevikus.
„Dembel on ohus!!!” taipasid võitlejad hoobilt. Komando vanemaks määrati major, ОГП [Общегуманитарная Подготовка – üldhumanitaarne ettevalmistus] ohvitser, sõjaväeringkonna kasvataja saatis appi oma tuttava režissööri, kes oli kuulus selle poolest, et tõi ringkonna ohvitseride majas lavale näidendi, mis oli tema enda kirjutatud. Näidendi pealkiri oli „Külmas värisejad” [Дрожащие в морозе], polaaraladel teenijate raskest saatusest. Esietendus läks täissaalile. Asi selles, et ajateenijast kunstnik, kes afišše joonistas, kuritegelikus kokkuleppes ajateenijatest trükkalitega ja ühe alatu tsivilistiga, kes kirjutas lühikesi kuulutusi näidendist, muutis natuke pealkirja. Kõigest ühe tähe, millega nad kindlustasid täieliku piletite väljamüügi. [Autor ei täpsusta, aga pakun, et uus pealkiri oli „Дрочащие в морозе” – viisakamalt öeldes „Külmas onaneerijad”].
Komando number kaks kogunes väeosa klubis oma võimete ülevaatamiseks. Režissöör, kes võttis heameelega ette tema jaoks uue asja, tuli lavale ja selgitas väga intelligentselt, mida ta tahab uuelt trupilt näha. Võitlejad elavnesid ja hakkasid omavahel sosistama, tigedad selle üle, et neid nimetati laipadeks [труппа – trupp, труп – laip]. Režissöör, kes sai komandeeringuraha Kaitseministeeriumist, selgitas veelkord. Hiljem veel kaks korda. Lõpuks tõusis püsti major ning ütles lihtsalt ja arusaadavalt:
„Kui te ei võida, on teiega pi@dets!!”
„Saime aru, saime aru!” karjusid võitlejad kooris.
Režissöör hakkas tervituskõnet välja mõtlema ja „artistidega” elavalt nõu pidama.
Muide, seejuures selgus, et võitlejate hulgas on päris hea seersandist poeet, päris hea diktsiooniga, ja mis kõige tähtsam – meistersportlane käsitsivõitluses. Seersant astus lavale ja teatas, et tal on mõttes juba mingisugune tervituse kondikava kokku pandud.
„Kuidas teid kutsuda-tituleerida?” tundis boheemlasest režissöör huvi.
„Hüüa mind lihtsalt Bossiks,” ütles seersant, kuid siis takerdus, nähes ОГП majori tigedat nägu.
„Seersant Timofejev, võib ka lihtsalt Timoha,” kummardas sõjaväelane viisakalt.
Režissöör noogutas džentelmenlikult peaga:
„Noh, laske käia, Timofei, rääkige, mis teil seal on?”
Seersant pani käed puusa, ajas ühe käe õieli ja röökis kõuehäälel:
„Hei teie!!! Tsivilistidest prostituudid ja pederastid, vaadake ja hulluge, teile laulavad ja tantsivad spetsnazi parimad „reksid”!!!”
„Viimasepeal!!!” kisasid vaimustunud võitlejad.
„Timofejev, ega sa midagi sassi ei ajanud?” küsis major ähvardavalt kulmu kortsutades.
Boheemlasest režissöör pungitas silmi ja oli tükk aega sõnatu. Hiljem, pisut kokutades, halises:
„E-e-e-e, seltsimees Timofei, kas teile ei tundu, et see on nagu väga järsuvõitu ja mõned tsivilistid, kes konkursil osalevad, ei saa kõigest aru?”
„Jajah,” ütles Timoha, „ei saa aru, aga asendaks siis sõna „reksid” sõnaga „soldatid”...”
„No vaat see variant on nagu parem, kuid siiski väga järsk.”
Ühiste jõududega sai tervitus ringi tehtud, kuigi rütmiliseks aluseks võeti Timoha virsi. Kirjutaja, kes oli spetsiaalselt režissööri kannule pandud, jooksis viimase järel ja kirjutas käigu pealt üles kõik mõtted, mis režissööril pähe tulid. Samuti otsustati, arutati, hääletati läbi ja kinnitati, et kui kellelgi tuleb pähe midagi naljakat, siis joosta ülepeakaela režissööri juurde ja ära rääkida. Kui ei jõua ja mõtted hajuvad, siis võib joosta kirjutaja juurde ja tema kirjutab kõik kindlalt üles.
KVN-i komando heaks sunniti töötama kogu brigaad ja kõik teenistused. Rekvisiite hangiti kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest. Brigaadi kõige kõrgem langevarjur tegi ettepaneku dessanteerida komando lavale saali lae alt. Brigaadikomandör lubas. Ohvitseride maja ülem langes minestusse. Teda toibutati ja öeldi, et komando dessanteerub mitte tõeliste langevarjudega, vaid trossidega lavalae alt. Nii otsustatigi. Mida kõike kogu brigaadiga välja ei mõeldud. Peaga telliste ja pudelite purustamine jäeti kõrvale, kuid mõned traditsioonilised spetsnazi pakazuhha elemendid siiski jäeti.
Režissöör lausa õilmitses sõjaväelises loomingulises õhkkonnas. Ta polnud veel kunagi töötanud nii kuulekate näitlejatega, kes absoluutselt ei nõudnud honorari tõstmist või peaosi.
Brigaadi finantsülem hakkas paralleelselt KVN-laste ettevalmistusega tegelema ka toetajate komando ettevalmistamisega, õppides nendega skandeerima ja vaenlase komandole psühholoogilist survet avaldama. Sõjaväeringkonna kasvataja helistas iga päev graafiku järgi ja tundis huvi ettevalmistuse edenemise kohta, kiirustas takka, ähvardas, anus ja lootis.
Brigaad polnud ilmaasjata spetznazi oma. Koos läbiviidavate üritustega alustati tõenäolise vaenlase kohta andmete kogumist. Oma sõbrannade ja sõprade kaudu uuriti välja komandode koosseisud, erariietes imbuti proovidesse, tehti fotokoopiaid stsenaariumitest, välja ilmusid videoülesvõtted, võistlevate komandode peaartiste tunti nägupidi, teati, kus nad elavad ja mida hingavad. Režissöör, vaadanud läbi foto- ja videomaterjalid ettevalmistustest, tõi viivitamatult ühed ja teised naljad üldisele arutelule. Koos võeti tarvitusele vastumeetmed. Ühes komandos märkis ta ära paar heade vokaalsete võimetega inimest. Ta ei olnud nõus ettepanekuga neile põhjalikult tappa anda ja muutus veidi kurvaks.
Ja jõudiski kätte see tore päev. Sõjaväelised KVN-lased saabusid kahel KAMAZ-il veidi varem ja okupeerisid kiirelt parimad kabinetid, mis olid eraldatud komandodele ettevalmistuseks ja lavalemineku ootamiseks. Saal hakkas täituma, kohale saabus kompetentne žürii, trummipõrina saatel saabus õlgadel plakateid tassiv toetajate komando, sundides tsivilistidest kaasaelajaid märkimisväärselt koomale tõmbuma.
Kohalik KVN-i liiga esimees patras minutit viis, komandod tulid lavale üksteist tervitama. Spetsnaz nägi tsiviilriietes üliõpilaste erikarvaliste komandode keskel välja omamoodi kaitsevärvi monoliidina. Instituutide esindajad ütlesid paar sõna, seetõttu tuli brigaadi zampoliidil lavale ronida ja mikrofoni juurde astuda. Kuna kasvataja oli harjunud esinema platsi tribüünilt, läks ta algul ähmi täis, kuid kogus end kiiresti ja võttis kaante vahelt paar lehekest. Ilmselt ikkagi kahtlustas midagi ja jõudis eelnevalt ette valmistuda. Ta köhatas, ja vaadates lehekest, alustas hästiseatud häälega kõnet:
„Vaat, seisan ma teie ees, lihtne vene eit!!!”
„AAAA!!!” möirgas saal vaimustunult, „punkt sõjaväelastele, kus alles rebib kildu!!!”
„Spets-naz tšem-pi-on, spets-naz tšem-pi-on!!!” röökis toetajate komando.
Zampoliit näks näost punaseks ja ähvardas rusikaga ОГП majorit, see kehitas kohkunult õlgu. Vaatajad, näinud seda žesti, pidasid seda lavastuseks ning lämbusid naerust. Sellel lainel lõpetaski alampolkovnik oma kõne ja lahkus uhkelt rivisammul lavalt, saadetuna tormilistest ovatsioonidest.
Komandode uimaste tervituste taustal olid sõjaväelased vastupandamatud, dessanteerusid katuse alt otse lavale. Eriti rabas kõiki seersant Timoha, kellel jooksis laskumismehhanism kinni ja ta lendas kolme meetri kõrgusel kõlkudes lava kohal, mängides oma rolli täiesti suurepäraselt. Režissöör seisis kulisside taga ja murdis käsi, kuid kõik läks hästi. Soldatid, kes olid lavatöölisteks määratud, üritasid eesriide varjus laskumismehhanismist sotti saada ja karjega „JOOOO...pt!!!” prantsatas seersant lavalaudadele, püüdis end lahti haakida ja rivisse astuda, kuid lendas uuesti üles, lõi pea vastu lavalage ära, ronis sellele, haakis end lahti, laskus alla ja liipas „lavatööliste” juurde. Kuni ta seal klaaris, lõpetasid sõjaväelased tervituse ja lahkusid tormilise aplausi saatel rivikorrras lavalt. Lavale jooksis mingi tüdrukute komando ja laulis kõrgel häälel midagi peaaegu naljakat. Samal ajal jooksis lavale Timoha, ja näinud, et hilines, võttis valvelseisaku, viskas kulpi ja lahkus galopiga. Saal oleks vaimustusest peaaegu surnud. Lühidalt, tüdrukute komando tervituse rikkus Timoha ära.
Soojendusel juhtus veel üks planeerimata kõrvalekalle stsenaariumist. Tüdrukute komando kapten esitas väikese erootilise tagamõttega küsimuse, et kuidas ikkagi ülejäänud osalejad sattusid KVN-i. Nemad sattusid oma rektori kaudu. Seejuures ohkas kogu tüdrukute komando raugelt, ja surunud käed rinnale, vaatas heldinult oma rektorit, vanaldast, ligi seitsmekümnest punastavat infarkti äärel meest. Ülejäänud osalejad ei osanudki midagi asjalikku vastata.
Ainult kaitsevärvi rivist astus välja reibas rühikas sõjaväelane ja kraaksatas:
„Aga meie sattusime oma zampoliidi kaudu!”
Seejuures ohkas kogu spetsnazi rivi ja vaatas raugelt alampolkovnikut. Kasvataja vaatas uhkelt ringi ja ähvardas liiga valjult naervat ОГП majorit.
Muusikalises konkursis oli üks üliõpilaste komando, kes oli kuulus oma lauljatega, suures segaduses. Solistidest poisid oli kuhugi kadunud ja nende soolopartiid tuli esitada number kaks lauljatel. Esitus kippus metsa minema.
Peale esinemist leiti umbjoobes poisid naiste tualetist luku tagant. Nagu nad lällutades püüdsid seletada, tulid nende juurde mingid tursked pöetud peadega „härjad”, sundisid jõuga viina jooma, ei andnud isegi midagi peale hammustada ning panid tualetti luku taha.
Teise üliõpilaste komando esinemine läks aia taha sellepärast, et toetajate komando õngitses taskutest välja sidrunid ja hakkas neid metsikute nägudega järama, tehes nägusid nagu kari ahve. Selle lihtsa võtte luges finantsülem välja kusagilt raamatust ja kasutas edukalt.
Lühidalt, kus spetsnaz, seal võit!!! Kultuuriline lõimumine õnnestus täielikult. Kuidas ka üliõpilased ei püüdnud, sõjaväelased võitsid kõiki hävitava punktisummaga.
Dembel oli päästetud...
Kuu aja pärast..
Zampoliit sirutas end mõnusalt välja ja haigutas magusalt, seejärel silitas õrnalt karikat kirjaga „Esikoha eest linna komandode KVN-i konkursil”.
Telefon helises hellalt-hellalt.
„Kuulen!” ütles kasvataja ähvardavalt torusse.
Kuulnud helistaja häält, muutis hääletooni neutraalsest absoluutselt sõbralikuks. Helistas linna kultuuriasjade juhataja asetäitja.
„Jajaa, tušš, värvid, vatman – kõik toodi kohale,” laulis zampoliit ööbikuna, „aitäh, suur aitäh...”
Siinkohal omandas tema nägu kurvalt mõtliku ilme.
„Milline oblasti konkurss?”
Selgus, et komando, milline oli võitnud linna KVN-laste konkursi, pidi sõitma oblasti konkursile. Zampoliit lubas selle küsimuse lahendada, pani toru hargile ja mõtles pingsalt minutit kümme. Siis tõstis toru ja valis riviosakonna ülema numbri.
„Halloo, Arkadjitš, käppelt minu juurde, viie minuti pärast järgmisel kuul reservi arvatavate soldatite nimekiri ja isiklikud toimikud...”
Brigaadi zampoliit töötas palehigis oma kabinetis. Lühidalt, ei teinud midagi, jõi rahumeeli teed ja lappas kokkuköidetud „Krasnaja Zvezda” numbreid. Selle üliimelise tegevuse juures segas teda telefonihelin. Helises linnaliini telefon. Alampolkovnik vandus ja võttis toru.
„Komandöri asetäitja, kuulen,” esitles ta end hästiseatud komandörihäälega.
Helistati linna noorteasjade komiteest, lausa munitsipaalhariduse juhataja asetäitja. Tegemist oli ilmselgelt mittesõjaväelise inimesega, sest ta pakkus, et zampoliit paneks linna KVN-i [КВН; Клуб Весёлых и Находчивых – Lõbusate ja Leidlike Klubi] konkursile välja väeosa meeskonna, niiöelda massilisuse ja ühiskonnaga kultuurilise lähendamise plaanis. Zampoliit küsis lausa üle, et mis klubi ja milliste leidlike? Et kui see on praporštšike õppekogunemine, siis kus on telegramm sõjaväeringkonnast? Liini teises otsas hakati lausa läkastama:
„Aga kas praporštšikud on teil kõige lõbusamad?”
„Ei, bljää, nad on meil kõige leidlikumad,” turtsatas zampoliit ja pani toru hargile, kirudes linna asjameest, kes „segab töötegemist”. Asjata tegi zampoliit seda, oi kui asjata! Linna kultuuritegelane jõudis mingite oma vanade tuttavate kaudu välja sõjaväeringkonna kõige kõrgema ohvitseri-kasvatajani. Kõige kõrgem kasvataja ei kandnud asjata kindralipaguneid, ilmutas lojaalsust ja veenis kultuuritegelast, et annab vajaliku komando isikkoosseisu eraldamiseks. Seda kuulnud, sattus kultuuritegelane vaimustusse ja mõtles, et sõjaväelased polegi nii väga puupead. Kui kõrgeim ülemus ütles, et annab komando, tähendab, neil on koosseisulised KVN-lased, kuigi nad ilmselt esinevad kusagil kindralite suvilates, lõbustades neid ja sugulasi.
Kahe päeva pärast tuli vastav telegramm. Komandör eriti ei süvenenud. Näinud sõna „komando”, sirgeldas: „Komandöri asetäitjale sõjalise ettevalmistuse alal – isikkoosseis näidatud tähtajaks ette valmistada”. Brigaadikomandör mõtles vastavalt oma mentaliteedile: kui juba komando, tähendab, mingid võistlused, las siis asetäitja klaarib, see on tema leib. Brigaadikomandöri asetäitja luges telegrammi läbi, kortsutas laupa, keerutas vuntse ja, kaua mõtlemata, andis operatiivosakonnale ülesande kiiresti koostada ettevalmistuste plaan, läbi viia õppekogunemine, õhtusel nõupidamisel anti iga astme komandöridele käsu korras teada eraldatava isikkoosseisu hulk. Aga komandörid – nii nagu neile öeldi, selle nad ka eraldasid. Noh, aga kas normaalne komandör eraldab asjaliku võitleja? Loomulikult mitte. Normaalne võitleja võib pataljonis-roodus palju kasu tuua, seega siis eraldatigi need, kes polnud allüksustes just eriti populaarsed. Määrati noor ohvitser kategooriast „mul on kõrini, lähen erru”, vastutavaks määrati esimene ettejuhtunu operatiivosakonnast. Kogu seda komandot püüdis mitte millestki aru saav leitu kaks päeva mööda allüksusi. Mõned komandörid olid unustanud, et nad kedagi kusagile eraldasid ja saatsid leitnandi pikalt.
Seltsimees nooremohvitser solvus ja läks „suurde ärisse”. Sellest ajast teda väeosas ei nähtud. Räägitakse, et ta isegi vallandati ilma tema osalemiseta, lepingu rikkumise pärast.
Sellega oleks asi rappa jooksnudki, kui mitte kultuuritegelane linna munitsipaliteedist poleks jälle zampoliidile helistanud. Brigaadi „leegitsev süda” püüdis kultuuritegelast saata „tušši ja värvide järele”, kuid mõtles ringi. Kõik kasvatajad-poliitikud on väga kavalad ohvitserid, eriti, kui tunnevad, et võiksid mingit isiklikku kasu saada. Teadvustades majanduslikku vajadust lähedasteks suheteks linnavõimuga, muutis alampolkovnik hääletooni jahedast neutraalsest aupaklikult sõbralikuks. Kultuuritegelane tundis huvi KVN-laste komando ettevalmistuse kohta ja lubas igakülgset abi, muuhulgas eraldada linna kultuurimaja igasuguste etenduste jaoks. Vestluse käigus taipas brigaadi kasvataja oma allakäigu sügavust ja langes kauaks stuuporisse. Lõplikult lõi alampolkovniku käpuli kõne sõjaväeringkonna kõrgeimalt kasvatajalt.
Seltsimees kindral sõimas üpris ebaviisakas maneeris ja pritsis läbi toru tatti. Peapesu võis kokku võtta järgmisega: miks ei tulnud väeosast telegrammile vastust leidlike lõbusate komando ettevalmistamisest?! Kas tühine alampolkovnik taipab, et tema väeosale langes suur au mitte kukkuda näoli mudasse?! Aga kas ta teab, et varsti on oodata väääääga tähtsa ametiisiku töövisiiti sõjaväeringkonda, kes teeb visiidi parimasse sõjaväeringkonna väeossa ning huvitub sõjaväelaste ja elanikkonna kultuurilisest lõimumisest???
Brigaadi zampoliit lausa punastas, hakkas luksuma ja jäi kauaks mõttesse. Kuid vana kogenud kasvatajat nii lihtsalt sadulast ei löö. Kulistanud teed ja konjakit, kogus kasvataja kokku kõik oma alluvad ja arendas tormilist tegevust. Varsti leiti telegramm üles ja loeti väga hoolikalt läbi. Selgus, et komando oli juba olemas!!! Leiti üles inimene operatiivosakonnast, kes justkui kõigest jõust tegeles määratud isikkoosseisuga. Alampolkovnik kutsus ohvitseri sööklast ära, kus viimane juskui KVN-i komando õppetööga tegeledes pelmeene kugistas ja elu ning kujunenud olukorraga üpris rahul oli. Nii arusaamatu organisatsiooni eest vastutavaks määramine andis piiramatud võimalused töökohalt ootamatuks kadumiseks täiesti ametlikul ettekäändel. Brigaadi kasvataja karjus formaalsuse täitmiseks ohvitseri peale, käskis kõik kokku korjata ja homme hommikul täies koosseisus linna kultuurimajja liikuda. Ohvitser, pääsenud seltsimees alampolkovniku kisast, kihutas kuulina mööda allüksusi, korjas määratud isikkoosseisu kokku ja sundis kõiki formaalsuse täitmiseks kakskümmend kätekõverdust tegema ning hiljem veel viis korda spetsnazi eest. Hommikul tiris kõik razvodilt ära, luges üle, kandis kasvatajale ette, ja käskis igaks juhuks kõigil kaasa võtta mingi koristamisinventar. Lauluga istuti brigaadi bussi ja saabuti kultuurimajja. Kohalesaabunud võeti arusaamatusega vastu ja lubati kõik asjaolud välja selgitada.
Tsivilistid said kähku asjades selguse ja eraldasid sõjaväelastele harjutusteks kontserdisaali. Sõjaväelased käisid hämmeldunult mööda saali, kratsisid kukalt, pühkisid lava puhtaks ja magasid toolidel suurepäraselt välja. Sellelt suurepäraselt tegevuselt brigaadi zampoliit nad tabaski. Kisast, nagu öeldakse, on asja juures vähe abi, ja õnnetud KVN-lased kupatati häbiga brigaadi tagasi.
Õhtul pidasid zampoliit, brigaadikomandör ja muud asetäitjad pingsalt nõu, töötades välja plaani linna konkursi vaieldamatuks võiduks. Kes meie sõjaväelastest annab teenistuskohustuste täitmisel endast jäägitult kõik, kartes väiksematki vääratust, õgides silmadega komandöre??? Õige, seltsimehed viimast kuud teenivad demblid!!
Järgmisel päeval võeti platsil rivist välja kõik ajateenijad, kelle teenistusaeg lähenes lõplikule ja pöördumatule finaalile. Professionaalse valiku meetodil valiti välja kõige ilusamad, kellel oli kasvõi mingisuguseidki andeid ja kõige distsiplineerimatumad, kuid selgete liidritunnustega ajateenijad. Brigaadi zampoliit selgitas kahe sõnaga uutele KVN-lastele eesseisva missiooni tähtsust ja reserviarvamise perspektiividest lähitulevikus.
„Dembel on ohus!!!” taipasid võitlejad hoobilt. Komando vanemaks määrati major, ОГП [Общегуманитарная Подготовка – üldhumanitaarne ettevalmistus] ohvitser, sõjaväeringkonna kasvataja saatis appi oma tuttava režissööri, kes oli kuulus selle poolest, et tõi ringkonna ohvitseride majas lavale näidendi, mis oli tema enda kirjutatud. Näidendi pealkiri oli „Külmas värisejad” [Дрожащие в морозе], polaaraladel teenijate raskest saatusest. Esietendus läks täissaalile. Asi selles, et ajateenijast kunstnik, kes afišše joonistas, kuritegelikus kokkuleppes ajateenijatest trükkalitega ja ühe alatu tsivilistiga, kes kirjutas lühikesi kuulutusi näidendist, muutis natuke pealkirja. Kõigest ühe tähe, millega nad kindlustasid täieliku piletite väljamüügi. [Autor ei täpsusta, aga pakun, et uus pealkiri oli „Дрочащие в морозе” – viisakamalt öeldes „Külmas onaneerijad”].
Komando number kaks kogunes väeosa klubis oma võimete ülevaatamiseks. Režissöör, kes võttis heameelega ette tema jaoks uue asja, tuli lavale ja selgitas väga intelligentselt, mida ta tahab uuelt trupilt näha. Võitlejad elavnesid ja hakkasid omavahel sosistama, tigedad selle üle, et neid nimetati laipadeks [труппа – trupp, труп – laip]. Režissöör, kes sai komandeeringuraha Kaitseministeeriumist, selgitas veelkord. Hiljem veel kaks korda. Lõpuks tõusis püsti major ning ütles lihtsalt ja arusaadavalt:
„Kui te ei võida, on teiega pi@dets!!”
„Saime aru, saime aru!” karjusid võitlejad kooris.
Režissöör hakkas tervituskõnet välja mõtlema ja „artistidega” elavalt nõu pidama.
Muide, seejuures selgus, et võitlejate hulgas on päris hea seersandist poeet, päris hea diktsiooniga, ja mis kõige tähtsam – meistersportlane käsitsivõitluses. Seersant astus lavale ja teatas, et tal on mõttes juba mingisugune tervituse kondikava kokku pandud.
„Kuidas teid kutsuda-tituleerida?” tundis boheemlasest režissöör huvi.
„Hüüa mind lihtsalt Bossiks,” ütles seersant, kuid siis takerdus, nähes ОГП majori tigedat nägu.
„Seersant Timofejev, võib ka lihtsalt Timoha,” kummardas sõjaväelane viisakalt.
Režissöör noogutas džentelmenlikult peaga:
„Noh, laske käia, Timofei, rääkige, mis teil seal on?”
Seersant pani käed puusa, ajas ühe käe õieli ja röökis kõuehäälel:
„Hei teie!!! Tsivilistidest prostituudid ja pederastid, vaadake ja hulluge, teile laulavad ja tantsivad spetsnazi parimad „reksid”!!!”
„Viimasepeal!!!” kisasid vaimustunud võitlejad.
„Timofejev, ega sa midagi sassi ei ajanud?” küsis major ähvardavalt kulmu kortsutades.
Boheemlasest režissöör pungitas silmi ja oli tükk aega sõnatu. Hiljem, pisut kokutades, halises:
„E-e-e-e, seltsimees Timofei, kas teile ei tundu, et see on nagu väga järsuvõitu ja mõned tsivilistid, kes konkursil osalevad, ei saa kõigest aru?”
„Jajah,” ütles Timoha, „ei saa aru, aga asendaks siis sõna „reksid” sõnaga „soldatid”...”
„No vaat see variant on nagu parem, kuid siiski väga järsk.”
Ühiste jõududega sai tervitus ringi tehtud, kuigi rütmiliseks aluseks võeti Timoha virsi. Kirjutaja, kes oli spetsiaalselt režissööri kannule pandud, jooksis viimase järel ja kirjutas käigu pealt üles kõik mõtted, mis režissööril pähe tulid. Samuti otsustati, arutati, hääletati läbi ja kinnitati, et kui kellelgi tuleb pähe midagi naljakat, siis joosta ülepeakaela režissööri juurde ja ära rääkida. Kui ei jõua ja mõtted hajuvad, siis võib joosta kirjutaja juurde ja tema kirjutab kõik kindlalt üles.
KVN-i komando heaks sunniti töötama kogu brigaad ja kõik teenistused. Rekvisiite hangiti kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest. Brigaadi kõige kõrgem langevarjur tegi ettepaneku dessanteerida komando lavale saali lae alt. Brigaadikomandör lubas. Ohvitseride maja ülem langes minestusse. Teda toibutati ja öeldi, et komando dessanteerub mitte tõeliste langevarjudega, vaid trossidega lavalae alt. Nii otsustatigi. Mida kõike kogu brigaadiga välja ei mõeldud. Peaga telliste ja pudelite purustamine jäeti kõrvale, kuid mõned traditsioonilised spetsnazi pakazuhha elemendid siiski jäeti.
Režissöör lausa õilmitses sõjaväelises loomingulises õhkkonnas. Ta polnud veel kunagi töötanud nii kuulekate näitlejatega, kes absoluutselt ei nõudnud honorari tõstmist või peaosi.
Brigaadi finantsülem hakkas paralleelselt KVN-laste ettevalmistusega tegelema ka toetajate komando ettevalmistamisega, õppides nendega skandeerima ja vaenlase komandole psühholoogilist survet avaldama. Sõjaväeringkonna kasvataja helistas iga päev graafiku järgi ja tundis huvi ettevalmistuse edenemise kohta, kiirustas takka, ähvardas, anus ja lootis.
Brigaad polnud ilmaasjata spetznazi oma. Koos läbiviidavate üritustega alustati tõenäolise vaenlase kohta andmete kogumist. Oma sõbrannade ja sõprade kaudu uuriti välja komandode koosseisud, erariietes imbuti proovidesse, tehti fotokoopiaid stsenaariumitest, välja ilmusid videoülesvõtted, võistlevate komandode peaartiste tunti nägupidi, teati, kus nad elavad ja mida hingavad. Režissöör, vaadanud läbi foto- ja videomaterjalid ettevalmistustest, tõi viivitamatult ühed ja teised naljad üldisele arutelule. Koos võeti tarvitusele vastumeetmed. Ühes komandos märkis ta ära paar heade vokaalsete võimetega inimest. Ta ei olnud nõus ettepanekuga neile põhjalikult tappa anda ja muutus veidi kurvaks.
Ja jõudiski kätte see tore päev. Sõjaväelised KVN-lased saabusid kahel KAMAZ-il veidi varem ja okupeerisid kiirelt parimad kabinetid, mis olid eraldatud komandodele ettevalmistuseks ja lavalemineku ootamiseks. Saal hakkas täituma, kohale saabus kompetentne žürii, trummipõrina saatel saabus õlgadel plakateid tassiv toetajate komando, sundides tsivilistidest kaasaelajaid märkimisväärselt koomale tõmbuma.
Kohalik KVN-i liiga esimees patras minutit viis, komandod tulid lavale üksteist tervitama. Spetsnaz nägi tsiviilriietes üliõpilaste erikarvaliste komandode keskel välja omamoodi kaitsevärvi monoliidina. Instituutide esindajad ütlesid paar sõna, seetõttu tuli brigaadi zampoliidil lavale ronida ja mikrofoni juurde astuda. Kuna kasvataja oli harjunud esinema platsi tribüünilt, läks ta algul ähmi täis, kuid kogus end kiiresti ja võttis kaante vahelt paar lehekest. Ilmselt ikkagi kahtlustas midagi ja jõudis eelnevalt ette valmistuda. Ta köhatas, ja vaadates lehekest, alustas hästiseatud häälega kõnet:
„Vaat, seisan ma teie ees, lihtne vene eit!!!”
„AAAA!!!” möirgas saal vaimustunult, „punkt sõjaväelastele, kus alles rebib kildu!!!”
„Spets-naz tšem-pi-on, spets-naz tšem-pi-on!!!” röökis toetajate komando.
Zampoliit näks näost punaseks ja ähvardas rusikaga ОГП majorit, see kehitas kohkunult õlgu. Vaatajad, näinud seda žesti, pidasid seda lavastuseks ning lämbusid naerust. Sellel lainel lõpetaski alampolkovnik oma kõne ja lahkus uhkelt rivisammul lavalt, saadetuna tormilistest ovatsioonidest.
Komandode uimaste tervituste taustal olid sõjaväelased vastupandamatud, dessanteerusid katuse alt otse lavale. Eriti rabas kõiki seersant Timoha, kellel jooksis laskumismehhanism kinni ja ta lendas kolme meetri kõrgusel kõlkudes lava kohal, mängides oma rolli täiesti suurepäraselt. Režissöör seisis kulisside taga ja murdis käsi, kuid kõik läks hästi. Soldatid, kes olid lavatöölisteks määratud, üritasid eesriide varjus laskumismehhanismist sotti saada ja karjega „JOOOO...pt!!!” prantsatas seersant lavalaudadele, püüdis end lahti haakida ja rivisse astuda, kuid lendas uuesti üles, lõi pea vastu lavalage ära, ronis sellele, haakis end lahti, laskus alla ja liipas „lavatööliste” juurde. Kuni ta seal klaaris, lõpetasid sõjaväelased tervituse ja lahkusid tormilise aplausi saatel rivikorrras lavalt. Lavale jooksis mingi tüdrukute komando ja laulis kõrgel häälel midagi peaaegu naljakat. Samal ajal jooksis lavale Timoha, ja näinud, et hilines, võttis valvelseisaku, viskas kulpi ja lahkus galopiga. Saal oleks vaimustusest peaaegu surnud. Lühidalt, tüdrukute komando tervituse rikkus Timoha ära.
Soojendusel juhtus veel üks planeerimata kõrvalekalle stsenaariumist. Tüdrukute komando kapten esitas väikese erootilise tagamõttega küsimuse, et kuidas ikkagi ülejäänud osalejad sattusid KVN-i. Nemad sattusid oma rektori kaudu. Seejuures ohkas kogu tüdrukute komando raugelt, ja surunud käed rinnale, vaatas heldinult oma rektorit, vanaldast, ligi seitsmekümnest punastavat infarkti äärel meest. Ülejäänud osalejad ei osanudki midagi asjalikku vastata.
Ainult kaitsevärvi rivist astus välja reibas rühikas sõjaväelane ja kraaksatas:
„Aga meie sattusime oma zampoliidi kaudu!”
Seejuures ohkas kogu spetsnazi rivi ja vaatas raugelt alampolkovnikut. Kasvataja vaatas uhkelt ringi ja ähvardas liiga valjult naervat ОГП majorit.
Muusikalises konkursis oli üks üliõpilaste komando, kes oli kuulus oma lauljatega, suures segaduses. Solistidest poisid oli kuhugi kadunud ja nende soolopartiid tuli esitada number kaks lauljatel. Esitus kippus metsa minema.
Peale esinemist leiti umbjoobes poisid naiste tualetist luku tagant. Nagu nad lällutades püüdsid seletada, tulid nende juurde mingid tursked pöetud peadega „härjad”, sundisid jõuga viina jooma, ei andnud isegi midagi peale hammustada ning panid tualetti luku taha.
Teise üliõpilaste komando esinemine läks aia taha sellepärast, et toetajate komando õngitses taskutest välja sidrunid ja hakkas neid metsikute nägudega järama, tehes nägusid nagu kari ahve. Selle lihtsa võtte luges finantsülem välja kusagilt raamatust ja kasutas edukalt.
Lühidalt, kus spetsnaz, seal võit!!! Kultuuriline lõimumine õnnestus täielikult. Kuidas ka üliõpilased ei püüdnud, sõjaväelased võitsid kõiki hävitava punktisummaga.
Dembel oli päästetud...
Kuu aja pärast..
Zampoliit sirutas end mõnusalt välja ja haigutas magusalt, seejärel silitas õrnalt karikat kirjaga „Esikoha eest linna komandode KVN-i konkursil”.
Telefon helises hellalt-hellalt.
„Kuulen!” ütles kasvataja ähvardavalt torusse.
Kuulnud helistaja häält, muutis hääletooni neutraalsest absoluutselt sõbralikuks. Helistas linna kultuuriasjade juhataja asetäitja.
„Jajaa, tušš, värvid, vatman – kõik toodi kohale,” laulis zampoliit ööbikuna, „aitäh, suur aitäh...”
Siinkohal omandas tema nägu kurvalt mõtliku ilme.
„Milline oblasti konkurss?”
Selgus, et komando, milline oli võitnud linna KVN-laste konkursi, pidi sõitma oblasti konkursile. Zampoliit lubas selle küsimuse lahendada, pani toru hargile ja mõtles pingsalt minutit kümme. Siis tõstis toru ja valis riviosakonna ülema numbri.
„Halloo, Arkadjitš, käppelt minu juurde, viie minuti pärast järgmisel kuul reservi arvatavate soldatite nimekiri ja isiklikud toimikud...”
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
-
krijgsvolk
- Liige
- Postitusi: 802
- Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
- Asukoht: Jõgevamaa
- Kontakt:
Ühinen kamraad Kangelaspioneeriga: see viimane oli eriti hea ja ega eelviimasel poeetilisel lool midagi viga polnud!
Tak deržartj!
Objavljaju balgodarnostj!
Peale kõige muu olin ma neid kahte viimast lugedes väga hädas: ma ei saa nimelt mõnda aega normaalselt naerda, kuna juhtumisi rebestasin viirusega ja kõhaga võideledes ja hingetoru puhtaks köhides õnnetuseks kapitaalselt ribide vahelist küljelihast ja naermisega on siis , teate isegi kuidas...
Tak deržartj!
Objavljaju balgodarnostj!
Peale kõige muu olin ma neid kahte viimast lugedes väga hädas: ma ei saa nimelt mõnda aega normaalselt naerda, kuna juhtumisi rebestasin viirusega ja kõhaga võideledes ja hingetoru puhtaks köhides õnnetuseks kapitaalselt ribide vahelist küljelihast ja naermisega on siis , teate isegi kuidas...
Tänan kiituse eest! Paneks siis ühe vähem tervist kahjustava loo. Olen ka paar korda 'krijgsvolk'i' kombel vaheldumisi naernud ja oianud. Ei olnud mõnus.
109
Kaugetel 86-89 aastatel jõi kaadriohvitseride koosseis oskuslikult, süvenenult ja leidlikult. Seda enam, et takistused selleks (Gorba kuiv seadus) olid tõsised. Kuid joodi...
Tähendab, kujunes selline situatsioon: minu armastatud Kindralstaabile alluv üksik pataljon kimas keset ööd varurajooni järjekordseteks nädalasteks õppusteks. Ära sõitsid peaaegu kõik, jättes põhilisse dislokatsioonipaika miinimumi sõjaväelasi: kaks vahetust karauuli (tugevalt vähendatud koosseisuga), paar võitlejat roodudes ja paar ohvitseri-praporštšikku korrapidajateks. Kogu seda korralagedust juhtis vana, majori auastmes ja väeosa partorgi (jajah, oli ka selline) ametis jalaväehunt. Mind, kui eeskujulikku kaheaasta-leitnanti, pandi väeosa igaveseks korrapidajaks (ma olin selleks ajaks teinud hiilgavat karjääri ja ootasin lugupeetud vanemleitnadi auastmes rahulikult demblit). Miks mind? Aga sellepärast, et kõigi minu eelnevate korrapidamiste jooksul polnud miskipärast midagi juhtunud ja kombat, ebausklik nagu kõik tõelised sõjaväelased, hoidis mind alati selliseks puhuks.
Noh, lühidalt, vaatasin ma allalangenud tolmu, suunas, kuhu sõitsid minu sõjaväelised seltsimehed, sulgesime väravad ja läksin oma rasket teenistust kandma. Muresid oli üle pea ja alles paari tunni pärast leidsin minutikese aega, et oma roodus käia ja pisut puhata. Aga kus sa sellega! Vaevalt jõudsin istuda ja raamatu avada kui sisetelefon helises:
„Andrei! Astu läbi!”
See tähendab, veteran nõuab mind enda juurde.
„Just nii!”
Astun sisse.
„Istu.”
Ronib seifi, võtab sealt liitrise mahuti kroonu piiritusega, kaks tahulist teeklaasi ja pool õuna:
„Davai!”
Mina lalisen midagi vastutusrikkast korrapidamisest. Reaktsioon null:
„Davai!”
Noh, valan pool klaasi piiritust, võtan veekarahvini (vältimatu detail kabineti interjööris), valan klaasi täis, laksan lipsu taha ja krõmpsutan õuna. Major vaatab mind siira huviga ja esitab suunava küsimuse:
„Miks sa vett valasid?”
Mina seletan, et piiritus on 90 kraadi, valasin vett juurde ja sain 40 – nagu viin. Tema noogutab nõusolevalt, st sain aru, võtsin vastu. Valab kolmveerand klaasi piiritust, läigatab sinna paar piiska vett ja kallab segu makku. Ja siis hakkab turtsuma, läkastama, läheb näost lillaks ja hing jääb kinni. Mina kargan püsti, taon talle vastu selga, ühesõnaga, teen kõik lämbuva inimese päästmiseks. Aga tema vehib kätega ja püüab pingsalt mulle midagi öelda. Mõne aja pärast, kuidagiviisi hinge tõmmanud, kostab see kaardiväe kangelane:
„Bljäää! Liiga palju lahjendasin!!!”
Finiš.
109
Kaugetel 86-89 aastatel jõi kaadriohvitseride koosseis oskuslikult, süvenenult ja leidlikult. Seda enam, et takistused selleks (Gorba kuiv seadus) olid tõsised. Kuid joodi...
Tähendab, kujunes selline situatsioon: minu armastatud Kindralstaabile alluv üksik pataljon kimas keset ööd varurajooni järjekordseteks nädalasteks õppusteks. Ära sõitsid peaaegu kõik, jättes põhilisse dislokatsioonipaika miinimumi sõjaväelasi: kaks vahetust karauuli (tugevalt vähendatud koosseisuga), paar võitlejat roodudes ja paar ohvitseri-praporštšikku korrapidajateks. Kogu seda korralagedust juhtis vana, majori auastmes ja väeosa partorgi (jajah, oli ka selline) ametis jalaväehunt. Mind, kui eeskujulikku kaheaasta-leitnanti, pandi väeosa igaveseks korrapidajaks (ma olin selleks ajaks teinud hiilgavat karjääri ja ootasin lugupeetud vanemleitnadi auastmes rahulikult demblit). Miks mind? Aga sellepärast, et kõigi minu eelnevate korrapidamiste jooksul polnud miskipärast midagi juhtunud ja kombat, ebausklik nagu kõik tõelised sõjaväelased, hoidis mind alati selliseks puhuks.
Noh, lühidalt, vaatasin ma allalangenud tolmu, suunas, kuhu sõitsid minu sõjaväelised seltsimehed, sulgesime väravad ja läksin oma rasket teenistust kandma. Muresid oli üle pea ja alles paari tunni pärast leidsin minutikese aega, et oma roodus käia ja pisut puhata. Aga kus sa sellega! Vaevalt jõudsin istuda ja raamatu avada kui sisetelefon helises:
„Andrei! Astu läbi!”
See tähendab, veteran nõuab mind enda juurde.
„Just nii!”
Astun sisse.
„Istu.”
Ronib seifi, võtab sealt liitrise mahuti kroonu piiritusega, kaks tahulist teeklaasi ja pool õuna:
„Davai!”
Mina lalisen midagi vastutusrikkast korrapidamisest. Reaktsioon null:
„Davai!”
Noh, valan pool klaasi piiritust, võtan veekarahvini (vältimatu detail kabineti interjööris), valan klaasi täis, laksan lipsu taha ja krõmpsutan õuna. Major vaatab mind siira huviga ja esitab suunava küsimuse:
„Miks sa vett valasid?”
Mina seletan, et piiritus on 90 kraadi, valasin vett juurde ja sain 40 – nagu viin. Tema noogutab nõusolevalt, st sain aru, võtsin vastu. Valab kolmveerand klaasi piiritust, läigatab sinna paar piiska vett ja kallab segu makku. Ja siis hakkab turtsuma, läkastama, läheb näost lillaks ja hing jääb kinni. Mina kargan püsti, taon talle vastu selga, ühesõnaga, teen kõik lämbuva inimese päästmiseks. Aga tema vehib kätega ja püüab pingsalt mulle midagi öelda. Mõne aja pärast, kuidagiviisi hinge tõmmanud, kostab see kaardiväe kangelane:
„Bljäää! Liiga palju lahjendasin!!!”
Finiš.
-
krijgsvolk
- Liige
- Postitusi: 802
- Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
- Asukoht: Jõgevamaa
- Kontakt:
Vunts kerkib ja kroonu tuleb meelde!
Nõukogude Armee ja piiritus, kes meid suudaks lahuta...
... Ülemused olid kõik, kes kuhu, suuremad ülemused okrugisse massojobkale lennanud ja väiksemad ülemused juba laupäeva õhtul kippusid viinakuradiga võideldes alla, ehk horisontaali jääma. Meil ühel eesti kutil oli kõrvalväeosas autopataljonis piirituseallikas, ja eks see tüüp siis meile selle va
ca 3 liitrise plastnõu tõigi. Oli õnnis jõuluaeg ja arvasime, koos leeduka ja Pihkva vene poisiga koos,et noh tähistame. Kuna ma aimasin halba, siis igaks juhuks riietusin po ustavu, isegi mütsi vajutasin eriti kõvasti pähe ja botinkade paelad sidusin ka igaks juhuks korralikult kinni.
Ega ta nii umbes läkski nagu arvatud, sakummi vähe ja janu suur.Tavaline sõdurijooma, mille finale ultimaks, ma olla koos tooliga tagurpidi salto sooritanud. Eks ta ole.
Hommikul ärkasin hirmsa januga ja kuna ma varem ei olnud puhast piiritust nii joonud, et ainult leiba, sibulat, salot peale hammustanud, siis puudus minul ka ohutnne puhta vee osas. Muidu olin igati traksis, ainult veidi uimane tunne.
Läksin siis mina kraani juurde, et kõrbeva sisikonna probleem jahutusvedeliku lisamisega lahendada ... ja siis algaski košmaar, sest järgnevast kuni õhtuni kulgevast ajast mäletasin siis ja praegugi vähe.
Igal juhul, ei tea kuskohast laekunud pohmas starlei olla ikka imestanud, et muidu jumalast enam vähem selge aga nigu kraani juurde jõuab ja vett sisse larbib kohe jälle sigatäis!Oh olla isegi õnnetu näärikuusega õues mingit tantsu löönud...
Pilt taastus enam vähem alles enne hilist õhtut ja eks see junn ikka jahe oli, sest olin ju koju lubatud umbes nii jõulude ajaks. Starlei oli normaalne tüüp, tema ei asjast numbrit ei teinud aga , meie väikest seltskonda juhatas ikkagi Doni kasakast alampolkovnik...
...Esmaspäeva hommikul siis ülemus röögatab, et kähku tema juurde! Mis teha tuli minna. Tema juures arenes umbes järgmine dialoog. Muide vana oli ka padupohmas, eks seal okrugis ju sõpru leidus, kellega tina panna. Aga olgu, see selleks, asume asja juurde.
sm podpolk: Nu, alkogolik!(Noh, joodik!)
mina, reipalt:nikak njet, tovarištš podpolkovnik( ei ole joodik sm alampolkovnik)
tema: Pil pozavtšeravtšera?(jõid üleeile?
mina: peale väikest pausi- Nu da, pil, tov. podpolk(nojah,... jõin küll sm alampolk.)
tema: što raspivali?(misasja siis jõite?)
mina: nu spirt, tov. podpolk( noh piiritust ... sm ..)
tema, vsjo ravno alkogolik! tõ potšemu s etimi pil? Odel bõ graždanku, v gorode, gde to v kabake pil, devušku snjal..!? A tõ sdes, s etimi i spirt!(Aga ikka oled joodik, ja misasja sa siin nendega koos jõid,pannud tsiviilriided selga,linnas kusagil kõrtsis tinutanud, tütarlepse leidnud, aga sina siin nendega ja piiritust!?)
mina: olin hästi vait...
tema: nu ladno, võpival tak võpival, harašo ,što nje vral,ladno alkogolik ježai domoi, raditeljam privet peredavai, i smotri, ještšo raz sdesj s etimi ... nu!(noh, hästi jõid, siis jõid, hea, et ei valetanud, hästi alkohoolik, sõida koju ja tervita ka vanemaid aga vaata, ette, kui sa siin veelkord ...!)
mina: Jest! tov podpolk(just nii sm alamp) ja haihtusin!
Vana hoidis mind ja kuna ma ei udutanud ja ausalt üles tunnistasin oma lakarditeod,lisaks olin seni põhiliselt normaalsusega silma paista suutnud ja joonud polnud siis lasi mu ikka jõuluks koju minna. Nagu lubatud...
Tundub, muinasjutt olema, aga pole midagi teha, laulust sõnu välja ei viska ja ka seal NA-s oli normaalseid ja inimlikke ohvitsere küllalt.
Vaat sihuke lugu siis tuli meelde endal.
Aga seda plastikkanistri polü..mis-ta-nüüd-oligi, röhitsesin veel oma kaks päeva... Ja peale seda pole enam va piiritust nn kuivalt tarvitanud.
Nõukogude Armee ja piiritus, kes meid suudaks lahuta...
... Ülemused olid kõik, kes kuhu, suuremad ülemused okrugisse massojobkale lennanud ja väiksemad ülemused juba laupäeva õhtul kippusid viinakuradiga võideldes alla, ehk horisontaali jääma. Meil ühel eesti kutil oli kõrvalväeosas autopataljonis piirituseallikas, ja eks see tüüp siis meile selle va
ca 3 liitrise plastnõu tõigi. Oli õnnis jõuluaeg ja arvasime, koos leeduka ja Pihkva vene poisiga koos,et noh tähistame. Kuna ma aimasin halba, siis igaks juhuks riietusin po ustavu, isegi mütsi vajutasin eriti kõvasti pähe ja botinkade paelad sidusin ka igaks juhuks korralikult kinni.
Ega ta nii umbes läkski nagu arvatud, sakummi vähe ja janu suur.Tavaline sõdurijooma, mille finale ultimaks, ma olla koos tooliga tagurpidi salto sooritanud. Eks ta ole.
Hommikul ärkasin hirmsa januga ja kuna ma varem ei olnud puhast piiritust nii joonud, et ainult leiba, sibulat, salot peale hammustanud, siis puudus minul ka ohutnne puhta vee osas. Muidu olin igati traksis, ainult veidi uimane tunne.
Läksin siis mina kraani juurde, et kõrbeva sisikonna probleem jahutusvedeliku lisamisega lahendada ... ja siis algaski košmaar, sest järgnevast kuni õhtuni kulgevast ajast mäletasin siis ja praegugi vähe.
Igal juhul, ei tea kuskohast laekunud pohmas starlei olla ikka imestanud, et muidu jumalast enam vähem selge aga nigu kraani juurde jõuab ja vett sisse larbib kohe jälle sigatäis!Oh olla isegi õnnetu näärikuusega õues mingit tantsu löönud...
Pilt taastus enam vähem alles enne hilist õhtut ja eks see junn ikka jahe oli, sest olin ju koju lubatud umbes nii jõulude ajaks. Starlei oli normaalne tüüp, tema ei asjast numbrit ei teinud aga , meie väikest seltskonda juhatas ikkagi Doni kasakast alampolkovnik...
...Esmaspäeva hommikul siis ülemus röögatab, et kähku tema juurde! Mis teha tuli minna. Tema juures arenes umbes järgmine dialoog. Muide vana oli ka padupohmas, eks seal okrugis ju sõpru leidus, kellega tina panna. Aga olgu, see selleks, asume asja juurde.
sm podpolk: Nu, alkogolik!(Noh, joodik!)
mina, reipalt:nikak njet, tovarištš podpolkovnik( ei ole joodik sm alampolkovnik)
tema: Pil pozavtšeravtšera?(jõid üleeile?
mina: peale väikest pausi- Nu da, pil, tov. podpolk(nojah,... jõin küll sm alampolk.)
tema: što raspivali?(misasja siis jõite?)
mina: nu spirt, tov. podpolk( noh piiritust ... sm ..)
tema, vsjo ravno alkogolik! tõ potšemu s etimi pil? Odel bõ graždanku, v gorode, gde to v kabake pil, devušku snjal..!? A tõ sdes, s etimi i spirt!(Aga ikka oled joodik, ja misasja sa siin nendega koos jõid,pannud tsiviilriided selga,linnas kusagil kõrtsis tinutanud, tütarlepse leidnud, aga sina siin nendega ja piiritust!?)
mina: olin hästi vait...
tema: nu ladno, võpival tak võpival, harašo ,što nje vral,ladno alkogolik ježai domoi, raditeljam privet peredavai, i smotri, ještšo raz sdesj s etimi ... nu!(noh, hästi jõid, siis jõid, hea, et ei valetanud, hästi alkohoolik, sõida koju ja tervita ka vanemaid aga vaata, ette, kui sa siin veelkord ...!)
mina: Jest! tov podpolk(just nii sm alamp) ja haihtusin!
Vana hoidis mind ja kuna ma ei udutanud ja ausalt üles tunnistasin oma lakarditeod,lisaks olin seni põhiliselt normaalsusega silma paista suutnud ja joonud polnud siis lasi mu ikka jõuluks koju minna. Nagu lubatud...
Tundub, muinasjutt olema, aga pole midagi teha, laulust sõnu välja ei viska ja ka seal NA-s oli normaalseid ja inimlikke ohvitsere küllalt.
Vaat sihuke lugu siis tuli meelde endal.
Aga seda plastikkanistri polü..mis-ta-nüüd-oligi, röhitsesin veel oma kaks päeva... Ja peale seda pole enam va piiritust nn kuivalt tarvitanud.
Ehh, kui juba joomaks läks, siis võtaks teise jala jaoks ka...
110
Piiritus? Liivale valada?!
Veelkord piirituse pätsamisest. Selle loo rääkis mulle vanaisa. Sõja ajal teenis ta Kaug-Idas lennuväljal. Tegeles lennukite hooldusega. Nende polgus olid lennukitele paigaldatud kahurid, millede jahutamiseks kasutati antifriisina veega veidi lahjendatud piiritust. Peale lendu lasti see piiritus välja ja tarvitati õigel otstarbel. Ülemusi see fakt muidugi ei rõõmustanud ja anti välja käsk peale lendu piiritus maha valada. Aga selleks, et see barbaarne korraldus ellu viidaks, määrati karskete zampoliitide hulgast kontrollija. Nüüd siis järgmine pilt:
Lennuk maandub, selle juurde kiirustab tehnikute brigaad ja kontrollija. Kork keeratakse maha, ihaldusväärne vedelik lastakse ämbrisse ja valatakse hiljem liivale. Kontrollija lahkub...
Labidas lüüakse liiva ja sealt kougitakse välja pealt kaltsudega kaetud ämber ja piiritus läheb õigeks otstarbeks.
110
Piiritus? Liivale valada?!
Veelkord piirituse pätsamisest. Selle loo rääkis mulle vanaisa. Sõja ajal teenis ta Kaug-Idas lennuväljal. Tegeles lennukite hooldusega. Nende polgus olid lennukitele paigaldatud kahurid, millede jahutamiseks kasutati antifriisina veega veidi lahjendatud piiritust. Peale lendu lasti see piiritus välja ja tarvitati õigel otstarbel. Ülemusi see fakt muidugi ei rõõmustanud ja anti välja käsk peale lendu piiritus maha valada. Aga selleks, et see barbaarne korraldus ellu viidaks, määrati karskete zampoliitide hulgast kontrollija. Nüüd siis järgmine pilt:
Lennuk maandub, selle juurde kiirustab tehnikute brigaad ja kontrollija. Kork keeratakse maha, ihaldusväärne vedelik lastakse ämbrisse ja valatakse hiljem liivale. Kontrollija lahkub...
Labidas lüüakse liiva ja sealt kougitakse välja pealt kaltsudega kaetud ämber ja piiritus läheb õigeks otstarbeks.
...ja ega kolmandatki saa ilma jätta, aga kas see just nii karm naps peab olema...
111
Loo rääkis üks seltsimees. Tegevuskoht – sõjaväeosa. Seisab neljakorruseline hoone, kus asub sidesõlm. Seal kõik toimuski. Aparatuuri puhastamiseks anti igas kuus teatud kogus piiritust. Puhastamiseks seda loomulikult ei kasutatud, vaid tarvitati seespidiselt. See tüütas komandöri ära ja ta peitis klaaspurgis piirituse seifi. Karauulis olles otsustas gupp seltsimehi selle piirituse kätte saada. Seifiga kabineti võtmed neil olid. Peale kabinetiukse avamist leiti sealt seif, mille avamine kruvikeeraja ja pudeliavajaga polnud võimalik. Otsustati seif maha visata, et purk katki läheks ja piiritus lukuaugust välja voolaks. Seifi põrandale pillata on halb, sest piiritus jookseb samuti põrandale. Pillata pesukaussi – sellest ei jää suurt midagi järele. Pillata polüetüleenkile tükile – mõttekas, kuid ukse käepide lööb polüetüleeni augu ja jälle jookseb kogu piiritus laiali. Peale selle on seif päris raske ja sellega pikaajaliste manipulatsioonide sooritamine problemaatiline. Otsustati pillata seif mingile esemele, et käepide ei ulatuks põrandani ja ei lööks kilesse auku. „Esemeks” kasutati akna all vedelemas leitud karprauda.
Pilt: neli meest sikutavad karprauda (280kg; 3,8m) MÖÖDA TULETÕRJEREDELIT neljandale korrusele. Toa pikkus – 4m. Uus probleem – kuidas karpraud ära mahutada. Liigutatakse operatiivselt mööblit. Karpraud saadakse paika, selle alla pannakse kile, pillatakse seif maha... Hirmus mürts, maja väriseb, piiritus ei voola (purk ei läinud katki). Esimeselt korruselt helistab korrapidaja, et mis teil seal juhtus? Talle kantakse ette, et võitleja pillas telegraafiaparaadi maha, materiaalseid kaotusi pole, võitleja kannatada ei saanud. Vandudes tõstetakse seif üles ja vistakse uuesti maha. Hurraa! Jooksma hakkas! KUID!!! Seifis olid dokumendid, tindiga kirjutatud, templitega ja muu jamaga. Lukuaugust jookseb punakaspruun vedelik, mis lõhna poolest meenutab natuke piiritust. Seif visatakse kiirelt kapile tagasi, piiritus valatakse kilelt pesukaussi. Karpraud – ei hakka seda ju ometi tagasi lohistama! - visatakse aknast välja. Tuba tehakse enam-vähem korda, uks keeratakse lukku. Piiritus juuakse lähimas kraavis ära.
Hommikul saabub ülemus, avastab korralageduse kabinetis ja akna all maast välja turritava karpraua (see sattus täpselt plaatide vahele ja tungis meetrijagu maasse). Ülemus teatab korrapidajale, et näe, dokumendid pihta pandud. Avab seifi. Dokumendid on alles. Segamini, korstus, kiri laiali valgunud, kuid alles. Korrapidaja lahkub. Siis taipab ülemus, et PIIRITUS pandi pihta!!! Ei hakka korrapidaja juurde tagasi minema. Kõik teadsid, mis juhtus ja kes on süüdi, kuid kedagi selle eest ei karistatud. Karistati selle eest, et KARPRAUD OLI VALES KOHAS MAASSE KAEVATUD ja sunniti välja sikutama ning uuesti maasse kaevama.
111
Loo rääkis üks seltsimees. Tegevuskoht – sõjaväeosa. Seisab neljakorruseline hoone, kus asub sidesõlm. Seal kõik toimuski. Aparatuuri puhastamiseks anti igas kuus teatud kogus piiritust. Puhastamiseks seda loomulikult ei kasutatud, vaid tarvitati seespidiselt. See tüütas komandöri ära ja ta peitis klaaspurgis piirituse seifi. Karauulis olles otsustas gupp seltsimehi selle piirituse kätte saada. Seifiga kabineti võtmed neil olid. Peale kabinetiukse avamist leiti sealt seif, mille avamine kruvikeeraja ja pudeliavajaga polnud võimalik. Otsustati seif maha visata, et purk katki läheks ja piiritus lukuaugust välja voolaks. Seifi põrandale pillata on halb, sest piiritus jookseb samuti põrandale. Pillata pesukaussi – sellest ei jää suurt midagi järele. Pillata polüetüleenkile tükile – mõttekas, kuid ukse käepide lööb polüetüleeni augu ja jälle jookseb kogu piiritus laiali. Peale selle on seif päris raske ja sellega pikaajaliste manipulatsioonide sooritamine problemaatiline. Otsustati pillata seif mingile esemele, et käepide ei ulatuks põrandani ja ei lööks kilesse auku. „Esemeks” kasutati akna all vedelemas leitud karprauda.
Pilt: neli meest sikutavad karprauda (280kg; 3,8m) MÖÖDA TULETÕRJEREDELIT neljandale korrusele. Toa pikkus – 4m. Uus probleem – kuidas karpraud ära mahutada. Liigutatakse operatiivselt mööblit. Karpraud saadakse paika, selle alla pannakse kile, pillatakse seif maha... Hirmus mürts, maja väriseb, piiritus ei voola (purk ei läinud katki). Esimeselt korruselt helistab korrapidaja, et mis teil seal juhtus? Talle kantakse ette, et võitleja pillas telegraafiaparaadi maha, materiaalseid kaotusi pole, võitleja kannatada ei saanud. Vandudes tõstetakse seif üles ja vistakse uuesti maha. Hurraa! Jooksma hakkas! KUID!!! Seifis olid dokumendid, tindiga kirjutatud, templitega ja muu jamaga. Lukuaugust jookseb punakaspruun vedelik, mis lõhna poolest meenutab natuke piiritust. Seif visatakse kiirelt kapile tagasi, piiritus valatakse kilelt pesukaussi. Karpraud – ei hakka seda ju ometi tagasi lohistama! - visatakse aknast välja. Tuba tehakse enam-vähem korda, uks keeratakse lukku. Piiritus juuakse lähimas kraavis ära.
Hommikul saabub ülemus, avastab korralageduse kabinetis ja akna all maast välja turritava karpraua (see sattus täpselt plaatide vahele ja tungis meetrijagu maasse). Ülemus teatab korrapidajale, et näe, dokumendid pihta pandud. Avab seifi. Dokumendid on alles. Segamini, korstus, kiri laiali valgunud, kuid alles. Korrapidaja lahkub. Siis taipab ülemus, et PIIRITUS pandi pihta!!! Ei hakka korrapidaja juurde tagasi minema. Kõik teadsid, mis juhtus ja kes on süüdi, kuid kedagi selle eest ei karistatud. Karistati selle eest, et KARPRAUD OLI VALES KOHAS MAASSE KAEVATUD ja sunniti välja sikutama ning uuesti maasse kaevama.
Viimati muutis Radist86, 18 Juul, 2010 3:22, muudetud 1 kord kokku.
Peaks nüüd lakkumisega natuke vahet ja tuulutaks end pisut mereõhus.
112
Mitmekordselt [tegelikult kõigest kahekordselt] Punalipulises Balti laevastikus oli instruktsiooni järgi ette nähtud randuda nii: antakse käsk: „Väikseim käik tagasi!” ja laev sildub aeglaselt. Selliselt randuda polnud endast lugupidava kapteni jaoks „seisusekohane”. Sõjalaeva kapten randus nii: anti käsk: „Täiskäik tagasi!”, seejärel, veidi enne kaid: „Täiskäik edasi!”, et kiirust kahandada, ja siis: „Masin seisma!” Üleni vahus laev peatus kaasaelajate vaimustunud pilkude all. Seejuures seisis ahtris tingimata mitšman, kes luges kaugust kaldani ja karjus seda kaptenile. Kord hakkas üks valvelaev liiga hilja pidurdama. Mitšmani monoloog:
„Seitsekümmend meetrit. Nelikümmend meetrit. Kakskümmend meetrit. Kümme meetrit. Pi@dets! Meri lõppes otsa!”
112
Mitmekordselt [tegelikult kõigest kahekordselt] Punalipulises Balti laevastikus oli instruktsiooni järgi ette nähtud randuda nii: antakse käsk: „Väikseim käik tagasi!” ja laev sildub aeglaselt. Selliselt randuda polnud endast lugupidava kapteni jaoks „seisusekohane”. Sõjalaeva kapten randus nii: anti käsk: „Täiskäik tagasi!”, seejärel, veidi enne kaid: „Täiskäik edasi!”, et kiirust kahandada, ja siis: „Masin seisma!” Üleni vahus laev peatus kaasaelajate vaimustunud pilkude all. Seejuures seisis ahtris tingimata mitšman, kes luges kaugust kaldani ja karjus seda kaptenile. Kord hakkas üks valvelaev liiga hilja pidurdama. Mitšmani monoloog:
„Seitsekümmend meetrit. Nelikümmend meetrit. Kakskümmend meetrit. Kümme meetrit. Pi@dets! Meri lõppes otsa!”
113
Antud lugu juhtus 80-ndate lõpus ühes Leningradi sõjaväeringkonna väeosas. Teenis seal üks ohvitser, kes teatud põhjustel ei saanud väeosa zampoliidiga läbi. Lõpuks saavutas zampoliit ohvitseri üleviimise teise väeossa. Enne lahkumist tuli ohvitseril täita ringkäiguleht. Lühidalt, saada hulk märkeid, nagu „andis üle-võttis vastu”, „oli arvel” jne. Esimesena andis ohvitser ära teenistustrelva aga ringkäigulehe pani mugavuse mõttes kabuuri. Zampoliidi juurde allkirja saama minna ta loomulikult eriti ei tahtnud, kuid oli vaja, ja seetõttu otsustas ta zampoliidi jätta viimaseks. Ja ongi selle loo finaal. Avaneb zampoliidi kabineti uks ja sisse astub viimase süül lahkuv ohvitser, süngeimast süngem nägu peas. Kostab fraas:
„Noh, sa oled mul viimasena jäänud,” ja käsi kobab kabuuri, kus oli ringkäiguleht.
Jahmunud zampoliit kargas pikemalt mõtlemata läbi kolmanda korruse akna välja ja murdis jalaluu. Selle tulemusena pidi zampoliit peale haiglast naasmist ka ise lahkuma, sest ei kannatanud välja üleüldist irvitamist.
Antud lugu juhtus 80-ndate lõpus ühes Leningradi sõjaväeringkonna väeosas. Teenis seal üks ohvitser, kes teatud põhjustel ei saanud väeosa zampoliidiga läbi. Lõpuks saavutas zampoliit ohvitseri üleviimise teise väeossa. Enne lahkumist tuli ohvitseril täita ringkäiguleht. Lühidalt, saada hulk märkeid, nagu „andis üle-võttis vastu”, „oli arvel” jne. Esimesena andis ohvitser ära teenistustrelva aga ringkäigulehe pani mugavuse mõttes kabuuri. Zampoliidi juurde allkirja saama minna ta loomulikult eriti ei tahtnud, kuid oli vaja, ja seetõttu otsustas ta zampoliidi jätta viimaseks. Ja ongi selle loo finaal. Avaneb zampoliidi kabineti uks ja sisse astub viimase süül lahkuv ohvitser, süngeimast süngem nägu peas. Kostab fraas:
„Noh, sa oled mul viimasena jäänud,” ja käsi kobab kabuuri, kus oli ringkäiguleht.
Jahmunud zampoliit kargas pikemalt mõtlemata läbi kolmanda korruse akna välja ja murdis jalaluu. Selle tulemusena pidi zampoliit peale haiglast naasmist ka ise lahkuma, sest ei kannatanud välja üleüldist irvitamist.
-
krijgsvolk
- Liige
- Postitusi: 802
- Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
- Asukoht: Jõgevamaa
- Kontakt:
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
114
Nõukogude hüper-superkompuuter
Tuumatehnoloogiate loomise koidikul kerkis NSVL ja USA ette probleem – mõõta tuumaplahvatuse lööklaine sõltuvus kaugusest. Ameeriklased lahendasid selle ameerikalikult laia joonega: osteti uusim tehnika, metsiku raha eest loodi spetsiaalne superkompuuter. Katsepolügoonil jooksis kilomeetrite viisi kaableid anduritest registraatoriteni. Peale katsetust löödi andmed perfokaartidele ning tehnikaime neelas rõõmsalt lambikesi vilgutades kilokaupa neidsamu perfokaarte, küttes mõttetegevuse kõrvalproduktiga ruumi. Ja ongi kauaoodatud resultaat käes – tulbad numbritega. Ameeriklased olid hirmus uhked oma kätetöö üle. Kui uhkus oleks õhust kergem, oleksid ameerika füüsikud parvedena stratosfääris tsirkuleerinud. Aeg lendas, salajased andmed lakkasid olemast salajased, kuid uhkus resultaadist jäi ja ameeriklased avaldasid oma andmed. Nende järel avaldasid oma katsetuste andmed ka vene teadlased. Eelaimusega, et Nõukogulased on Nendega võrreldes pärapõrgus, hakkasid ameeriklased andmeid võrdlema. Selgus, et Nõukogulaste numbrid olid juba teises järgus täpsemad! Vene karu embus võttis ameeriklastel hinge kinni. Hirmsad mõtted keerlesid neil peas – kui Nõukogulaste andmed on nii täpsed, siis pidi neil juba sel ajal olema mitte superkompuuter, vaid hüper-superkompuuter ja tehnika tase käib ameeriklastel üleüldse üle mõistuse.
Noh, kui juba on sellised lood, siis panid ameeriklased täie auruga kokku delegatsiooni NSVL-iga kogemuste vahetamiseks. Saabunud nõukogude kolleegide juurde, haarasid kohe härjal sarvist:
„Äkki näitaksite meile seda kuulsusrikast aparaati, millel te oma andmed arvutasite?”
„Siin see on, teie ees.”
Nõukogude kolleeg viitas agregaadile, Raudse Feliksi lähimale sugulasele (mehaaniline aritmomeeter).
„A-a-a, salastatud,” mõtlesid ameeriklased, „keerutavad. Küll me teid teame!”
„Ehk näitate aparatuuri, millega te polügoonil töötasite?” küsisid nad lootusrikkalt.
Assistent väljus ja tuli tagasi telliskiviga, mille pani teadlaste ette. Nii lihtne ese viis ameeriklased hüpnootilisse transsi. Vaat kui see oleks olnud trükkplaatidest ja pooljuhtidest tellis, siis oleks kõik selge olnud, kuid see oli täiesti tavaline silikaattellis. Ainult nummerdatud. Ameeriklastele sai selgeks, et venelased narrivad neid ja mitte lihtsalt narrivad, vaid veel eriti rafineeritult...
Masendus hakkas üle minema, kuulates juttu katsetuste läbiviimisest. Selgus, et tellised nummerdati ja paigutati tsentrist mööda raadiust laiali. Peale plahvatust mõõtsid soldatid mõõdulindiga kauguse, kuhu lendas iga konkreetne tellis. Aga pärast rehkendasid teaduslikud töötajad lihtsate füüsikavalemite abil otsitava rõhu. Au nõukogude teadusele!
Nõukogude hüper-superkompuuter
Tuumatehnoloogiate loomise koidikul kerkis NSVL ja USA ette probleem – mõõta tuumaplahvatuse lööklaine sõltuvus kaugusest. Ameeriklased lahendasid selle ameerikalikult laia joonega: osteti uusim tehnika, metsiku raha eest loodi spetsiaalne superkompuuter. Katsepolügoonil jooksis kilomeetrite viisi kaableid anduritest registraatoriteni. Peale katsetust löödi andmed perfokaartidele ning tehnikaime neelas rõõmsalt lambikesi vilgutades kilokaupa neidsamu perfokaarte, küttes mõttetegevuse kõrvalproduktiga ruumi. Ja ongi kauaoodatud resultaat käes – tulbad numbritega. Ameeriklased olid hirmus uhked oma kätetöö üle. Kui uhkus oleks õhust kergem, oleksid ameerika füüsikud parvedena stratosfääris tsirkuleerinud. Aeg lendas, salajased andmed lakkasid olemast salajased, kuid uhkus resultaadist jäi ja ameeriklased avaldasid oma andmed. Nende järel avaldasid oma katsetuste andmed ka vene teadlased. Eelaimusega, et Nõukogulased on Nendega võrreldes pärapõrgus, hakkasid ameeriklased andmeid võrdlema. Selgus, et Nõukogulaste numbrid olid juba teises järgus täpsemad! Vene karu embus võttis ameeriklastel hinge kinni. Hirmsad mõtted keerlesid neil peas – kui Nõukogulaste andmed on nii täpsed, siis pidi neil juba sel ajal olema mitte superkompuuter, vaid hüper-superkompuuter ja tehnika tase käib ameeriklastel üleüldse üle mõistuse.
Noh, kui juba on sellised lood, siis panid ameeriklased täie auruga kokku delegatsiooni NSVL-iga kogemuste vahetamiseks. Saabunud nõukogude kolleegide juurde, haarasid kohe härjal sarvist:
„Äkki näitaksite meile seda kuulsusrikast aparaati, millel te oma andmed arvutasite?”
„Siin see on, teie ees.”
Nõukogude kolleeg viitas agregaadile, Raudse Feliksi lähimale sugulasele (mehaaniline aritmomeeter).
„A-a-a, salastatud,” mõtlesid ameeriklased, „keerutavad. Küll me teid teame!”
„Ehk näitate aparatuuri, millega te polügoonil töötasite?” küsisid nad lootusrikkalt.
Assistent väljus ja tuli tagasi telliskiviga, mille pani teadlaste ette. Nii lihtne ese viis ameeriklased hüpnootilisse transsi. Vaat kui see oleks olnud trükkplaatidest ja pooljuhtidest tellis, siis oleks kõik selge olnud, kuid see oli täiesti tavaline silikaattellis. Ainult nummerdatud. Ameeriklastele sai selgeks, et venelased narrivad neid ja mitte lihtsalt narrivad, vaid veel eriti rafineeritult...
Masendus hakkas üle minema, kuulates juttu katsetuste läbiviimisest. Selgus, et tellised nummerdati ja paigutati tsentrist mööda raadiust laiali. Peale plahvatust mõõtsid soldatid mõõdulindiga kauguse, kuhu lendas iga konkreetne tellis. Aga pärast rehkendasid teaduslikud töötajad lihtsate füüsikavalemite abil otsitava rõhu. Au nõukogude teadusele!
115
1988.a talvel tuli minu seltsimehel, sõjalaeva leitnandil osaleda juhtumi uurimisel, mis toimus Gremiha-Jokanga [Ostrovnoi, Murmansk-140] garnisonis. Linn on rahva seas rohkem tuntud „lendavate koerte [lendava kivi] linnana”. Noh, tuuled on seal, Põhja-Jäämere kallastel väga tugevad. Eriti talvel. Niisiis.
1. NSVL-is oli lihaga alati hästi. Ilma lihata on halb.
2. Soldateid ja madruseid toideti alati hästi. USA-s.
3. Kaug-Põhja tarniti ainult kalleid külmkappe, õigustatult arvates, et enamuse aastast on need vajalikud interjööri kaunistamiseks, mitte toiduainete säilitamiseks.
Eelnevast lähtudes lahendasid ühe kaldaväeosa madrused Toitlusprogrammi oma jõududega. Leiutati konks, mis lasti katuselt nööri otsas alla. Konksu sisekülg oli terav nagu habemenuga. Madrus nr.1 haakis konksu perenaiste poolt akna taha riputatud kilekoti (külmkapiprobleemi lihtne lahendus) sanga taha. Madrus nr. 2 püüdis akna all kinni läbilõigatud sangadega kilekoti. Lihtne, tehnoloogiline, odav.
3. järgu kapten N, kelles lõi lõkkele vihkamine röövlite vastu (tal oli juba 4 kilekotti niiviisi pihta pandud), täis õigustatud kättemaksuiha, riputas kilekotis akna taha 24kg malmist sangpommi.
Madrus nr.1 lõikas, madrus nr. 2 püüdis. Tulemus: murtud alalõualuu, rangluu, mitu ribi, kopsu põrutus.
Millega lugu lõppes, enam ei mäleta.
1988.a talvel tuli minu seltsimehel, sõjalaeva leitnandil osaleda juhtumi uurimisel, mis toimus Gremiha-Jokanga [Ostrovnoi, Murmansk-140] garnisonis. Linn on rahva seas rohkem tuntud „lendavate koerte [lendava kivi] linnana”. Noh, tuuled on seal, Põhja-Jäämere kallastel väga tugevad. Eriti talvel. Niisiis.
1. NSVL-is oli lihaga alati hästi. Ilma lihata on halb.
2. Soldateid ja madruseid toideti alati hästi. USA-s.
3. Kaug-Põhja tarniti ainult kalleid külmkappe, õigustatult arvates, et enamuse aastast on need vajalikud interjööri kaunistamiseks, mitte toiduainete säilitamiseks.
Eelnevast lähtudes lahendasid ühe kaldaväeosa madrused Toitlusprogrammi oma jõududega. Leiutati konks, mis lasti katuselt nööri otsas alla. Konksu sisekülg oli terav nagu habemenuga. Madrus nr.1 haakis konksu perenaiste poolt akna taha riputatud kilekoti (külmkapiprobleemi lihtne lahendus) sanga taha. Madrus nr. 2 püüdis akna all kinni läbilõigatud sangadega kilekoti. Lihtne, tehnoloogiline, odav.
3. järgu kapten N, kelles lõi lõkkele vihkamine röövlite vastu (tal oli juba 4 kilekotti niiviisi pihta pandud), täis õigustatud kättemaksuiha, riputas kilekotis akna taha 24kg malmist sangpommi.
Madrus nr.1 lõikas, madrus nr. 2 püüdis. Tulemus: murtud alalõualuu, rangluu, mitu ribi, kopsu põrutus.
Millega lugu lõppes, enam ei mäleta.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 17 külalist