Vene meeste mälestused armeest.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

122

Ühes sõjaväeosas tuli kellelgi tarkpeal mõte korraldada isikkoosseisu lasketreening, kasutades õhupalle. Nagu jahilaskmises taldrikute pihta – õhupall lastakse üles, põmm-põmm, said pihta – pall lõhkeb, ei saanud – lendab edasi ja ootab oma kuuli. Ideed arendati viivitamatult edasi – asendada õhupallid preservatiividega – odavam ja lõbusam. Kontrolliti – kõigile meeldis ning noor ja roheline leitnant-kaheaastamees kamandati uue relvaliigi hulgiostuks lähimasse apteeki. Leitnant punnis kaua vastu, kuid talle tehti selgeks, et seal, kus ta praegu viibib, käske ei arutata, vaid täidetakse, kusjuures kiiresti ja täpselt. Noh, läks siis vaeseke apteeki, löntsis mööda saali, võttis end kokku ja palus müüjalt kasti preservatiive. Kui too üllatunult küsis: „Milleks teile nii palju?!” vastas leitnant ausalt:
„Treeninguks...”
pihlaka
Uudistaja
Postitusi: 19
Liitunud: 18 Nov, 2008 12:47
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas pihlaka »

Nii tabav lugu!Edu sulle Radist86 sinna Hiiumaale.
Endine hiidlane.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Ons vaja noorusaegade juhtumusi meelde tuletada (kaudselt küll) :D.
90-ndate alguses (kõikjal olid keldripoekesed), umbes südaööl sai 2 tütarlast ära räägitud, kaaslane küsib minu käest:"sul kumme on?". Mina vastu:"1 on jäänud". Krt, jama. :cry:
Kaaslane räägib, et tema teab keldripoodi, mis ööpäev läbi lahti, sealt kindlasti saab. Sõitsime kohale, mingi neiukene tööl ja kutt tema rasket vahetust aitamas mööda saata. Kaaslane küsib, kas Lääne kumme on? Vastus jaatav, neiuke vaatab sahtlisse ja ütleb, et kahjuks enam pole. kaaslane küsib, kas vene kumme on. Vastus jaatav. neiuke küsib, et mitu? Siis aga avastab, et sahtlis on ainult 39 tükki järel, minuga kaasas olnud kutt ütles, et andke kõik. Mis krt. mind keelest tiris? Ütlesin, et vast veame lõunani välja :oops: :D, näitsik oli näost punane kui kirsimari ja kutil olid silmad nagu krabil varte otsas :D :D :D.
Pole küll vene kroonu ajast mälestused, Eesti omad jõustruktuurid. :wink:
sitt päev, kellele kurdad
krijgsvolk
Liige
Postitusi: 784
Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
Asukoht: Jõgevamaa
Kontakt:

Postitus Postitas krijgsvolk »

Mahe nali! Eks nende vene kondoomidega nalja ju sai ... minu mäletamist mööda hakkas enam vähem norm kraami, kusagil 1982-83 aastatel apteegis olema.
Enne seda olid paberist paarispakendis 4 kopikased õudukad.
Õudukad seetõttu, et neil oli kalduvus kohe rebeneda või olid enne auklikud!
Need tuli ju enne kontrollida: rebisid pakendi lahti ja puhusid täis, kui auke ei olnud siis rullisid kokku tagasi ja panid tallele.
Ma ükskord stipipäeval ostsin korraga oma 80 tk ja istusin ühikatoas ja võtsin õlut sisse.
Samal ajal harutasin ja puhusin ja harutasin ja puhusin jne jne ja võtsin Moskva õlut vahele ning resultaat: 80 kummist kõlbas ca 20!
Olin just lõpetamas oma fundamentaalset teaduslikku tegevust kui toakaaslased saabusid: noh need said nalja kõvasti, kui mind õlle ja kummihunnikuga avastasid!
Vabandust, pole kah militaarmälestus, kuid tudengipõlv ja tehtud naljad tulid meelde.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

OTK :write:
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

123

Piirihäda

Võeti mind ükskord armeesse, anti automaat, saapad, sinised trussikud ja pandi valvama NSV Liidu - Tšehhoslovakkia piiri (nüüd pole ei seda ega teist, mida ma seal tegin kaks aastat?). Seista oli igav, kuid mõnikord juhtusid mitteadekvaatsed lood, millest ühe ma tahangi teile edasi anda.
Oli meil üks lõbus seersant... ütleme, Pupkin, kes putitas süsteemi (mitte Windowsi, vaid okastraati, mille taga me kõik elasime). Ja siis, ükskord tekkis tal putitamise käigus vajadus tualetti minna. Normaalne inimlik vajadus. Loomulikult asusid tsivilisatsiooni viljad, käimla näol, küllalt kaugel, kuid põõsaid kasvas külluses. Pole teada miks, kuid ta sattus Tšehhoslovakkiasse. Oli seal taevas sinisem või rohi rohelisem, kuid oma räpase teo sooritas ta justnimelt piiritaguses riigis. Kohe selgus ka, et hügieenitarvetest oli tal taskus ainult ümbrik kallima kirjaga. Kirjast oli kahju, sestap kasutas ta ümbrikku...
Järgmisel päeval rivistab kordoni ülem meid lahingloenduseks üles ja räägib:
„Pupkin, tšehhid helistasid siin mulle. Nad tundsid huvi, kas sul on kogu Nõukogude Liidu täissittumisest vähe?!”

PS. Nagu selgus, leidsid nad tema ekskremendid ja lugesid välja ümbrikule kirjutatud perekonnanime.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

124

Bobrovka sõjaväelinnak. Juulikuine pühapäeva õhtu, palavus, tolm ja igavus. No mida käsite sellises situatsioonis teha kahel kaptenil – roodukal ja ehitusjaoskonna ülemal, kes pole kahe komandeeringukuu jooksul jalgagi mujale tõstnud? Samara on lähedal, alla 50 km, kuid, nagu tavaliselt, saabusid reede õhtul jaama kolm vagunit raudbetooniga. Puhkepäevadega oli asi ühel pool. Nii et jääb ainult üle saata 12-meetrise haagisega KAMAZ õllekanistri ja vähkide järele ning ehitusväelasest korrapidaja kolmanda kapteni, santehnika montaažijaoskonna ülema, järele.
Ei möödunud poolt tundigi, kui saabus kõik vajalik. Esimene kruusitäis joodi ühe januga ära. Teine ei läinud enam nii kiiresti. Kolmandat joodi kiirustamata, nautides Stroikeramika alevi kombikormivabriku toodetud filtreerimata õlle maitset. Selleks ajaks olid ka kramplikult sabadega tõmblevad vähid vahetanud oma loodusliku värvi telliskivipunase vastu.
Palavus andis järele. Töödejuhataja soojakust väljunud, sättisid härrad ohvitserid ja nendega liitunud autojuht end spetsiaalselt sellisteks puhkudeks kokkuklopsitud laua ümber.
„Ilu-u-u,” hindas roodukas, paljuütleva perekonnanimega Vinokur [viinapõletaja; tänapäeval ~ viinavabrikant], avanevat vaadet peale järjekordset kruusitäit.
Vaade oli tõepoolest tähelepanuväärne. Värskelt ehitama hakatud maja maasse rammitud vaiad seisid ühtlaste ridadena. Esimene rida ulatus maast meetrijagu välja, kuid viieteistkümnendas tervelt neli.
„Huvitav geoloogia,” taipas santehnik situatsiooni, „kas need on kindla vasteni [vaia vajumine ühe rammi löögi järel] maasse rammitud?”
„Nojah, rohkem ei lähe,” kinnitas ehitaja, „esmaspäeval tuuakse Samarast kompressor, hakkame ühetasaseks raiuma. Esimeseks augustiks peab vundamendi lõpetama. Tehas vehib juba täie auruga paneele teha.”
„Mehed! Õlu on otsas!” katkestas roodukas tootmisnõupidamise, „Peab veel tooma.”
„Tehas vist juba lõpetas tänaseks,” kahtles ehitaja, „ja keegi ei sõida ka enam. Petrovitš [paneeliveoki juht] joonud peaga rooli taha ei istu.”
„Kolja,” pöördus ta siis santehniku poole, „aga mida sina siin meiega koos tolgendad. Sõidaksid parem koju Samarasse?”
„No kas vähemalt sina ei võiks torkimata olla” ütles santehnik rusutult, „käigu nad... jälle sadasid sisse.”
Vaesekese suhted regulaarselt Saraatovist külla sõitvate naise vanematega polnud kellelegi saladuseks.
„Ma tulen kohe tagasi,” ja santehnik traavis kiiruga kokkuklopsitud putka poole, mis seisis üksildaselt ehitusplatsi nurgas.
„Kus siin ehituse juhataja on?” kostis vinguv hääl kusagilt töödejuhataja putka tagant.
„Kes kurat see veel siia ronis?” porises ehitaja poolel häälel, „Ma olen siin, tulge ümber soojaku. Ainult ettevaatlikult, seal on kraav!”
„Kohe prantsatab,” muheles roodukas.
Kuid oodatavat kukkumise heli ei järgnenud. Kõigepealt ilmus nurga tagant muljetavaldav büst ja selle järel ka ülejäänud priske daami kirevasse kleiti riietatud keha. Tema järel ilmus nähtavale teine, kõhnem ja mitte nii kirjult riides. Ohvitserid tõusid püsti.
„No näete, Albina Viktorovna, nagu ma rääkisin. Siin on talad madalad aga seal turritavad nii palju välja.”
„Ja mis siis?” küsis huviga külalisi uuriv ehitaja.
„Kuidas „ja mis siis”? Kas siis niimoodi võib ehitada? Nüüd tuleb teil ju esimesed korrused erinevatele kõrgustele ehitada?”
„No milleks? Nagu ette nähtud, nii ka teeme.”
„Aga need talad teete uuesti?” tundis priske tädi huvi, näpuga viieteistkümnenda rea vaiadele osutades.
„Jäävad. Siin pole midagi teha. Maapind on selline.”
„Need jäävad ju tubades välja turritama!”
Ohvitserid vaikisid kohmetult.
Jaoskonna ülem oleks tahtnud kõik ära seletada, kuid vintis pea andis tunda, ajus käis mingi krõps ja ta ütles midagi sellist, mida poleks tahtnud:
„Aga Vojenprojekt juba kooskõlastas korterite uued planeeringud. Sinna võib kapi panna.”
„Niiii,” kostis priske tädi, „selge.”
Sõnagi rohkem lausumata daamid lahkusid.
„Mis see oli?” tundis roodukas huvi, „Ja mida sa siin Vojenprojektist jahusid?”
„No ma tegin nalja, arusaadav ju...”
„Nemad vist ei saanud aru. Mulle tundub, et nad jooksid kaebama.”
„Ah, käigu nad... Kes nad sellised on?”
„Diviisikomandöri naine ja diviisi naiste nõukogu esinaine,” teatas tagasi jõudnud santehnik, „mis, te ei teadnud? Nooh, seadke end valmis. Tehnilist vaseliini mul pole, kuid solidooli võin anda.”

Kell kuus hommikul lendasid ehitusplatsile Volgad - ülemjuhataja asetäitja ehituse alal ja Ehitusvalitsuse komandör. Tagapool hüplesid sõjaväeringkonna Vojenprojekti ülema ja sõjaväelise ehitussalga komandöri UAZ-ikud.
„Kus need lurjused on??!!!” kostis metsik möiratus.
Jaoskonna ülem ja roodukas kargasid reipalt soojakust välja. Kindral tormas nende juurde:
„Kes teil vaia keset tuba kooskõlastas???! Kes projekteerijatest sellise jama kokku keeras???!”
„Me ei saanud sellist asja kooskõlastada, seltsimees kindral,” ütles ligi astunud Vojenprojekti ülem rahulikult.
„Kus on kooskõlastus???!”
„Pole. Ma, seda et... tegin nalja,” ütles ehitaja kurvalt.
„Kas te olete end siin lolliks joonud?! Ma kägistan teid mõlemad ära, nah@!!! Ülemjuhataja ajas mind öösel voodist välja! Eit oli tal ajud täiesti läbi k@ppinud. Kogu Vojenprojekt ja pool Ehitusvalitsusest kutsuti teenistusse. Mis teil, kaptenitel, ei meeldi Samaras teenida? Selle me lahendame hetkega - Taga-Baikali sõjaväeringkonnas on vakantseid ametikohti ilmselt palju.”
„Seltsimees kindral, kapten Vinokur ei puutu asjasse,” kandis ehitaja silmi tõstmata ette.
Üldiselt, nii, Mihail Josifovits,” ütles kindral ootamatult rahulikult, Ehitusvalitsuse komandöri poole pöördudes, „sina neid tõpraid nõupidamisel kaitsesid. Sinu kaader, ise klaarid. Lööd näo üles, ongi talle paras.”
Uks paukus. Volga keeras kummide vilinal ringi ja sööstis väravast välja.
„Kergelt pääsesite,” muigas komandor, „naljamehed. Kuni ta sõitis, jõudis rahuneda. Üldiselt on nüüd nii. Esiteks, kui kahekümnendaks vundamenti pole, sõidate Siberisse teenima. Mõlemad. Ettepaneku majori auastme omistamiseks panin esialgu kõrvale. Käid mõne aja kaptenina ringi. Annad maja üle – vaatame. See on teiseks. Aga kolmandaks, klassikuid on vaja lugeda: ärge kunagi vestelge tundmatuga...”
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

125

Lugu kaugete garnisonide elust, vist Skovorodino Amuuri oblastis.
Viina oleks vaja aga lähima putkani on tuhatkond kilomeetrit. Mida teha?
Aga milles probleem? Aeti BMP risti Trans-Siberi raudteele, peatati mingi Moskva-Habarovsk tüüpi rong, mindi restoranvagunisse ja osteti kast viina. BMP koristati eest. Eesriie.
Aspelund
Liige
Postitusi: 1141
Liitunud: 04 Mai, 2005 10:45
Kontakt:

Postitus Postitas Aspelund »

126

See on ühe Eesti mehe mälestus NA-st, täpsemalt aastatel 1963 ja 1964 Tapal kordusõppustel käimisest. Jutt räägitud täna ja tema sõnade järele ülesse tähendatud.


See, et erinevad väeliigid üksteisega läbi ei saa, pole mingi uudis. Erandiks polnud ka võitmatu Nõukogude Armee. Vastastikune läbisaamatus oli kohati niivõrd mahlakas, et kui seda oleks olnud võimalik rahaks konverteerida, oleks kommunism kohale jõudnud ja ammu enne toona lubatud 1980-ndat aastat. Olukord oli eriti keerukas just siis, kui mitu erineva suunitlusega väeosa külg-külje kõrval elasid. Näiteks kangelaslinnas Tapas, kus olid kõrvuti inseneriväed ning lennuväelased.

Sõbralik suhtumine üksteisesse paistis silma eelkõige patrullide käitumises: kui oli lennuväelaste patrull linnas, oli kubu täidetud insenerivägede esindajatega, kui insnerivägede patrull, siis maandusid kubus eelkõige lennuväelased.

Sõprust armee eri liikide vahel väljendati ka muul moel: näiteks Tapa lennuvälja hävitajate kontrollkäivitamised ja muud lennukite mootorite seistes käitamist nõudnud tegevused organiseeriti lennuväljal nii, et mootorite väljalaskeavad oli suunatud insenervägede suunas. Seda hoolimata faktist, et spetsiaalselt selleks loodud plats koos müra ning heitgaase taevasse suunava betoonplaadiga olid sealsamas kõrval olemas. Insenervägede dislotseerumispaigas oli seega paariks tunniks kogu võimalik suhtlus omavahel blokeeritud.

Kuid nii lenduritel kui ka mullas tuhnijatel oli üks kirg: Nelijärvel paiknenud kiosk, kus pea ööpäeva ringselt pakuti meele- ja keelekosutust. Sinna jõudmiseks tuli hüpata rongile, sõita jaamavahe või paar ning siis teiste januste seas oma meelt parandada.

Et erinevad väeliigid seal omavahel reaalselt põkkusid, tekkis sageli olukordi, kus maised ja taevased asjad vajasid resoluutselt klaarimist. Nii ilmus ühel kenal suvepäeval mitmekuistel kordusõppustel olnud mehi kamandanud noor leitnant nende ette suurtes päikesprillides. Nende serva tagant kiikas suur potisinine maailmavalu. Mõningatest lausekildudest võisid mehed aru saada, et eelmisel õhtul oli toimunud kioski juures lennuväe massiline rünnak maavägede dislotseerumispaigale, tulemuseks õhujõudude ülekaalukas võit ning kioski maa-ala anastamine.

Sellist ülekohut ei saanud aga kuidagi tasumata jätta. Leitnant värbas oma meeskonda mõned Kohtla-Järvelt pärit kaevurid, kes erinevalt teistest kordusõppustel olijatest ei suitsetanud ega joonud ka viina ning käisid ka hommikuti koos jooksmas. Selle tulemusena oli neil muidugi veelgi vähem tegevust kui neil meestel, kes kordusõppustel oma aega kärakat võttes viitsid. Muidu kohustusi neil ju polnud, sest tegeleti sellega, millega jumal, st seltsimees leitnant, juhatas. Üldjuhul tähendas see aga lihtsalt mööda väeosa territooriumit vantsimist, vana Studebaker veoauto käivitamist või suisa magamist.

Partisanidest koosnev kättemaksukomando lahkus märkamatult, kaasas dressides leitnant. Dressides seepärast, et operatsiooni ebaõnnestumise korral ähvardanuks mundrikandjat tribunal. Erarõivastes oli aga hea objektil tiirlevate anastajate suunas näpuga näidata ning partisanid tegevusse suunata.

Kättemaksukomando tegevusest andis aimu järgmine hommik. „Partisanide“ eluasemeks olnud suur sõjaväe telk oli ootamatult keset suve muutunud nääripuuks. Telgi keskmist tugiposti kaunistasid lennuväeohvitseride „furaškad“, samuti nende vöörihmad. Komando ise norises aga täies rahus voodites magada.

Päevnik, kes aeg ajalt ka kordusõppustel olijatel silma peal hoidis, sattus oma järjekordsel ringil ka mainitud telgi juurde. Veendunud maaväelasena imetles ta omalaadset „nääripuud“ mõne hetke vaikides, vaatas korra rahus magajaid ning ütles ühe sõna: „Malatsö (Tublid poisid)“. Sel päeval teda „partisanide“ tegemised enam ei huvitanud.
Kasutaja avatar
murdock
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 18 Aug, 2009 10:23
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas murdock »

Manurhin kirjutas:
Radist86 kirjutas: Kõige huvitavam, et püstol, mille prapor leidis, polnud tema oma. Kui peldik tühjaks pumbati, leiti sealt kolm püstolit, kaks padrunipidet ja üks granaat...
No vot siis. Nüüd, mehed, detektorid õlale ja mahajäetud Nõukogude sõjaväeobjektide välipeldikute poole joostes marss! :D
Kui nüüd päris aus olla, olen isegi lennuki pardakahuri s.tamaja tagant leidnud. Asub teine nüüd Tartu Lennundusmuuseumis. 8)
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgnev lugu on jälle kuidagi tuttav. Aga võib-olla mulle lihtsalt tundub nii.

127

See lugu juhtus kusagil 80ndate alguses Vladivostokis ühel Vaikse ookeani laevastiku sõjalaeval. Seisis see laev 33. kai ääres otse keset linna. 50 m kaugusel laevastiku staap ja 100 m kaugusel keskväljak, kus pühade tõttu tolgendas palju rahvast. Laeval oli korrapidajaks noor ja kogenematu leitnant. Laeval toimus enam-vähem üheaegselt mitu tegevust. Ohvitserid valmitusid pühade puhul sõitma laevastiku Ohvitseride Majja parteikongressile, karauulide korrapidaja saabus karauuli minevaid madruseid ära viima ja toiduainete auto tõi tünnitäie hapukapsast, mille pidi vastu võtma varustusteenistuse korrapidaja (varrukal käeside, millel tähed СС [SS]- служба снабжения). Niisiis hõikab see noor leitnant valjuhäälse side kaudu (ilmselt nii umbes 2 km kaugusele on kuulda) maha järgmise teadaande:
„SS-laste korrapidajal ilmuda ülemisele tekile, karauulil minna relvi välja võtma, ohvitseridel-kommunistidel rivistuda seina äärde!”

PS.

Tuli meelde enda äpardus noorteajast, kui veel matsu ei jaga.
Seisin päevnikuna "tumbotškal". Kasarmus toimus mingi rivistus ja seersant andis käsu meie autojuhid majandusrühmast roodu kamandada. Autojuhte hüüti meil "Roolideks". Noortele polnud selline häbematu keelekasutus muidugi lubatud. Mina, maalt ja hobusega, käske ei arutata jne, valisin telefonikettal majandusrühma numbri ja kui toru tõsteti, kraaksatasin torusse sõna-sõnalt nagu seersant ütles: "Roolid roodu!"
Toru tõstjaks osutus eriti õel "deduška"! Ui-ui, milline röökimine torust kostma hakkas! Hoidsin toru kõrvast tükk maad eemal ja ei jõudnud kokku lugeda, mida minu ja suguseltsiga kohe ette võetakse! Lõpuks kostis röögatus: "Davai seersanti!!!" Andsin toru üle ja tal oli tükk aega seletamist ja moosimist, et mind seekord veel pulbriks ei tehtaks.
Ehh, õnneks läks...
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

128

Lõik dokumendist:

Segakomisjon, koosseisus ..., tuvastas:

1. Haspel on purunenud ja paiskunud 6 m kaugusele. Remont pole teostatav.
2. Peksukorv on alalisest kinnituskohast lahti rebitud ja deformeerunud. Remont pole teostatav.
3. Põhupuistur on riknenud. Remont pole teostatav.
4. Tigukonveier on purunenud. Remont pole teostatav...

... Punktide 1-39 põhjal palun tunnistada märk 125 mm 3ВБМ3 mürsuga hävitatuks, ja seetõttu toetada kolhoosi „Punane viljapea” esimehe, sm ... palvet viljakombaini SK-5 „Niva” kolhoosi bilansist mahakandmiseks paragahv ... alusel

Segakomisjoni esimees, major ...

Kuupäev

Allkiri

Allpool – polgukomandöri käega:

„Jajaa, toetan - toetan. Kuid seda joodikust kombainerit, kes jättis oma tarantassi öösel tankipolügoonile, tuleb k@ppida, k@ppida ja k@ppida. Ja polügooni valvet, kes selle maha magas, samuti. Aga ekipaaž, kes tabas halva nähtavusega, liikumise pealt, esimese lasuga märki, on väärt premeerimist. Ja ühtki karvakest nende peast te minu käest ei saa!”
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

129

Hüvasti, Pariis!

Lugu juhtus 80ndate keskel. Sõja-õhujõudude peastaabi sidesõlme raadiokeskuses treeniti sageli signaali „Õhk” edasiandmist. Ülesanne on tähtis – pidid ju selle signaali peale õhku tõusma vaprad õhujõud, et anda löök erinevatele imperialismi kantsidele. Signaali andsid edasi ajateenijatest radistid. Suurel elektroonilisel tablool helendasid tähed ja numbrid, mis tuli minuti jooksul eetrisse anda ja vastuvõtmise kinnitus saada. Seda siis sõjaolukorras. Aga õppuste korral tuli kõigepealt saatja välja lülitada. Tablool säras siis vastavalt „Saata” või „Mitte saata”.
Niisiis. Teenis meil üks hädine radist, kes kohe mitte kuidagi ei mahtunud normatiividesse, mistõttu nühkis pidevalt toimkondades. Ja siis ükskord toimuvad järjekordsed õppused ning kogemata vilksatab tablool sekundi murdosa jooksul koos signaaliga sõna „Saata”. Meie vapper sõjamees, otsustanud lõpuks ometi teenistuses uue lehekülje keerata, plõgistas selle „Õhu” loetud sekunditega eetrise ja kandis ette:
„Radist see ja see saatis signaali ära!”
Noh, saatsid, siis saatsid. Koos temaga kandsid saatmisest ette veel tubli kümmekond radisti. Paraku keegi veel ei teadnud, et strateegiliste pommitajate polk Hersoni oblastis võttis signaali ka vastu ja valmistus samal ajal väljalennuks...
Umbes tunni aja pärast tuli sealt juba teisi sidekanaleid pidi arupärimine, et lendurid on kabiinides, tuumalaadung pardal, mootorid töötavad, lennata siis välja või mitte? Nagu hiljem selgus, oli nende sihtmärgiks Prantsusmaa. Pole teada, millega Prantsusmaa niimoodi vaese nõukogude armee reamehe ära pahandas, kuid kuna ta tegutses vastavalt teenistusjuhenditele, premeeriti teda puhkusega. Aga see ohvitser, kes teksti tabloole trükkis, kaotas ühe tärni. Kui prantslased vaid teaksid, kellest nende elu sõltus...
krijgsvolk
Liige
Postitusi: 784
Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
Asukoht: Jõgevamaa
Kontakt:

Postitus Postitas krijgsvolk »

Päris lahe baika ja ikka päris lõbus lugu. Teeb tuju heaks ja mõnusa une.
vanahalb
Liige
Postitusi: 2620
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

"Tumbotškal" käskluste andmisega tuleb meelde, et päris alguses tundus minumeelest õigeks äratuskäskluseks olema kuulmise järgi kõrva taha pandud "Poidjom" (Hakkame minema!) mitte määrustikus kirjas olev "Podjom" (Äratus!).
Õigemini vist polnudki määrustikku kust selle kohta lugeda saanuks või olid need lehed tualetis sihipärase kasutuse leidnud.
Igatahes möirgas alguses ilmtingimata keegi mõnest toast "PATALJON, POIDJOM'le!" vastu "KUDA?" (Kuhu?) ja nii mitu hommikut kuni asjale pihta sain.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist