www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 28 Veebr, 2017 10:38

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 267 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Dets, 2010 19:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Krt, et Lemetil ka nii terav silm on! :)

139

Koju! 2

Vaat nüüd alles algas pidu. Need, kes polnud enne rongi istumist oma doosi kätte saanud, viskusid püüdlikult kaotatut tasa tegema. Neil, kes olid oma normi sisse võtnud, saabus ootamatult teine hingamine ja nad moodustasid seltskonna esimestele. Kainuritel kallati praktiliselt vägisi esimene doos kõrist alla, mille järel nad muutsid viivitamatult omi põhimõtteid. Maohaavadega sõjamehed suundusid siiski magama.
Mind määrati ühehäälselt „isameheks” ja sunniti ära jooma emailkruusitäis ženšenni nastoikat ja peale samasugune kruusitäis tumedat õlut „Monarh”, peale mida voolas minu suust tooste vahetpidamata.

Neljandat korda selgitanud, et öeldes „siinviibivate daamide terviseks”, ei pidanud ma silmas kedagi pudelikaaslastest, märkasin, et saabus ebaloomulik vaikus. Minu selja taga seisis raudteemiilitsa brigaad – noor leitnant miilitsamundris ning kaks ambaali khakivärvi mundris ja mustade barettidega.
„Rääkige sellega,” näitas leitnat näpuga minu peale, „aga mina klaarin niikaua teistega!”

Üks ambaalidest tõstis mind lihtsalt kraedpidi üles ja tassis tamburisse. Mingi ime läbi oskasin ma laualt kaasa krahmata pudeli nastoikaga.
„Mida sa, blja, siin esined?” küsis kandja.
„Näete, mehed, õppekogunemiselt saabume – pidutseme!”
„Milliselt, blja, õppekogunemiselt?”
„Noh, instituudi sõjalise kateedri õppekogunemiselt!”
„A-a-a, üliõpilased, blja!” venitas teine pettunult.

„Mehed, äkki joome?” pakkusin ma kartlikult.
„Leitnant tuleb kallale!”
Mina kiikasin vagunisse:
„Enam ei tule – juba võib!”

Leitnant töötas minu asemel isamehena. Selgus, et „rahumeelsed kodanikud”, kooseisus kuus meest, kes aktiivselt osalesid meie peol, rääkisid leitnandi ümmarguseks. Ega ta eriti vastu ei punninudki!

Kui ma umbes kahekümne minuti pärast ambaalidega tamburist naasesin, oli leitnat juba paraja auru all, äratas millegipärast meie alampolkovniku ja rääkis talle auku pähe, et ta meie pidu ei segaks.
Alampolkovnik kissitas silmi ja ei saanud unesegasena aru, miks tal palutakse mitte teha seda, mida ta nagunii ei kavatsenud teha. Lõppude lõpuks kamandas ta:
„Määran sind vastutavaks!” ja pea kukkus tagasi padjale.

Innukas leitnant arendas tormilist tegevust, rekvireeris kogu olemasoleva alkoholi, paigutas selle ainult talle arusaadava korra järgi lauale ja teatas, et jooma hakkame „süsteemi järgi”. Süsteem oli: õlu, viin, nastoika ja jälle õlu.

Ambaalid said kaks „kollast kaarti” ženšenni nastoika näol ja käsu jätkata minuga tamburis klaarimist, mida nad läksid rõõmuga täitma.

Mina üritasin jutu jätkamiseks korrata oma Piiteri ekskursiooni, kuid mul kästi lõuad pidada ja vaikides juua – peale mida hakkasid nad rääkima oma teenistusest ja naistest.

Nagu rääkisid sõbrad – kusagil tunni aja pärast tassiti mind neljal käel tagasi vagunisse, paigutati oma riiulile ja pandi hoolitsevalt minu iskilik jalgpall padja asemel pea alla. Aga üleüldine pralle vaikis alles hommikuks.

Ma ärkasin imelise jalgpalli nipli jäljega paremal põsel ja nägin üleüldse välja nii, nagu oleksin isikliku näoga tõrjunud penalti, mis on sooritatud arbuusiga haubitsast.
„Hiina mesiniku hommik,” panin ma diagnoosi oma peegelpildile tualeti peeglis, „silmad pilukil ja peas sumiseb!”
Mööda öist lahinguvälja käis rahulolev vagunisaatja – temaga jagati peolaua jääke. Samas oli ta ka medõde – valas kannatanutele õlut meie endi „Monarhi” plastpudelitest. Alampolkovnik luges meid perroonil üle, oli hämmeldunud kehade arvu ja nimekirja klappimise üle, õnnitles õppekogunemise eduka lõpu puhul, andis mingi ümbriku ja dematerialiseerus. Ümbrikus oli mingi „rahaline kompensatsioon”, mis meile oli justnagu ette nähtud.

Kümnendal hommikutunnil seisis Jaroslavli vaksali õllekas kamp väsinud, ebakaineid, kuid väga rahulolevaid noori inimesi, kes kulistasid õlut ja tähistasid õnnelikku kohalejõudmist.
Õppekogunemine oli lõppenud!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Dets, 2010 6:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Aug, 2009 10:40
Postitusi: 406
Asukoht: Jõgevamaa
Kuulata päevakäsku: lobisemine ja kaotusmeeleolud jätta, kuulujutte igasuguse tõlkimise lõpetamisest mitte väljastada!
Paanikatekitajad antakse ... krt, kelle või mille alla või kuhu ma teid ikka annan?...
Äh, määrake iseendale õllekeeld üheks päevaks, kui peaks sant õlu ette juhtuma...
Lugupeetud kamraadid, teie jutuvalik läheb ju järjest paremaks: iseäranis hea oli see tudengite õppekogunemise lugu.
Need ju igati lahedad lugemised ja laske käia, kuniks endal huvi, viitsimist ja aega jätkub, sest tänulik publikum on siin kindlustatud nii, et
andke aga minna!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Jaan, 2011 1:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
140

See lugu juhtus minuga (ja mitte ainult minuga) 90ndate lõpus, ühes meie kuulsusrikaste sisevägede õppeväeosas viibimise ajal. Kes on olnud, kujutab ette, millest jutt ja kuidas teenistus kulgeb. Ülejäänutele selgitan, et õpperoodudes eksisteerib seersantidest püsiv koosseis ja kursused, milliste õnnetus on seersantide rõõmuks kaks korda aastas viibida nendes lõbusates väeosades. Niisiis, õnnestus mul peale „lõbusat” noorsõdurite kursust sattuda ühte õppeväeossa jaanuari alguses. Õpe kulges lõbusalt ja huvitavalt ning kusagil märtsi alguses köhis meie roodukomandör välja sellise šedöövri: „Tahan basseini, et saaks suvel supelda.” Ja näitas näpuga maapinna poole. Noh, kõik olid nõus püüdlikult tegutsema ning kaks päeva raiusid neli rühma (ligi sada inimest) üksteist välja vahetades külmunud mulda, kuni moodustus suur auk, mõõtudega 10 x 4 m, sügavusega 1,5 m. Kõik ronisid tundega, et võlg Kodumaa ees on täidetud, august välja, kloppisid end puhtaks ja jätkasid õppetööd. Eksamid said läbi ning mai alguses sõitsid sõjamehed oma väeosadesse laiali, aga mina jäin koos kuue kaaslasega seersantideks demblisse läinud „deduškate” asemel. Bassein täitus tasapisi lumesulamisveega. Hiljem sõitis kohale paakauto ja lasi selle ääreni vett täis. Kõige järgi otsustades ronis meie roodukas sinna sisse (tõsi, meie seda ei näinud) ning tema jaoks polnud see piisavalt sügav. Loomulikult kutsutakse meid, kui noori, välja, ning tehakse ettepanek basseini pisut süvendada. Jälle sõidab kohale paakauto ja pumpab vee välja. Meie kargame auku ja rassime kaks päeva. Peale rooduka heakskiitvat peanoogutust ronime välja, paakauto sõidab kohale ja laseb vee sisse. Peale seda veab roodukas, ilmselt tulemusega uhkustamiseks, kohale polkovniku – väeosa komandöri, näitab basseini ja kuuleb viimase suust: „Koht on pisut niru. Ma leidisin seal, meetrit viiskümmend eemal, sellise vinge oru. Seal põhjas vuliseb allikas – vesi on alati puhas.” Meie oleme šokis. Auto sõidab kohale, pumpab vee välja ja meie ajame kahe päevaga selle õnnetu basseini mulda täis. Seejärel tegime orgu tammi. Allikas täitis selle veega, kuid keegi seal suplemas ei käinud. Hoopis kogred lasti sisse. Pandi kaks koerakest trossi otsa, et soldatid kalu välja ei püüaks. Hiljem püüdsid „šaakalid” [omaette hoidev, alatu inimene – ilmselt on mõeldud ülemusi] seal meie kalu.
Tõepoolest, millega iganes soldat ei tegeleks, peaasi, et oleks ilge n@ss...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Mär, 2011 22:50 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Jaan, 2006 15:10
Postitusi: 2903
Asukoht: Kodutares
Panin Postimehe kuulutusterubriiki järgmise teate:
"Teadmata kadunud
Luba küsimata 2 kuud tagasi põgenenud virtuaalpersoon.
Reageerib nimele Radist86
Ausal leidjal teatada rubriiki "Mälestused".
Vaevatasuks nimeline INDULGENTSIJA"

Kuulutus avaldatakse 5-l järgmisel tööpäeval...
Tea, kas sai vähe pakutud :?:
:scratch:

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Mär, 2011 5:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Ui, see oli nüüd küll napikas! Ma annan end parem ise üles, enne kui eriüksus ukse maha jookseb ja desertööri tribunali jalge ette viskab. :shock: :)

141

Lugu Vasjast

Praporštšik Vasja Šljamkin oli 2. Remondi-mehaanikajao ülem. Jagu remontis brigaadis kõike. Alates hakklihamasinast köögis kuni filmoskoobini lasteaias, kuhu sõidutati brigaadikomandöri lapselast.
Vasja kolakambritest võis alati leida majapidamises vajaliku rauast jublaka või midagi selle asemele. Seetõttu tassis kogu brigaad Vasjale kõik katkised, leitud või lihtsalt mittevajalikud asjad. Mõne tegi Vasja korda, midagi lammutas ära ja mõne pani tervenisti tallele, kuid ta ei visanud kunagi midagi ära. Jagu üle võttes oli seal kaks kolakambrit, praegu ehitas Vasja viiendat ja näris brigaadikomandöri hinge kuuenda suhtes.
Järjekordsel sõidul lasketiirule leidsid ohvitserid polügooni põõsastest veidra väljanägemisega kõvasti roostes seadme. Vasja lammutas agregaadi laiali, puhastas, määris ja tundis ära pigitaldrikute heitemasina. Nende pihta kärtsutatakse sileraudsetest jahipüssidest. Masin leidis endale koha riiuli all.
Nüüd paar sõna brigaadist.
Peale sõda oli seal autopolk. Halva sõnaga meenutatavail Hruštšovi aegadel jäi see kiratsema ja kuivas kokku kadreeritud pataljonini. See-eest Brežnevi ajal sai eluvaimu tagasi, laines, kasvas ja muutus ringkondliku alluvusega autotranspordi brigaadiks. Ehitati uued kasarmud, staap, söökla ja vana territoorium muudeti autopargiks.
Pääslast vaadates teiselpool pargi servas seisis pataljoni aegadest postamendil väike Lenini büst. Seda lubjati regulaarselt, suveks istutati peenrale lilled. Büsti lähedal instrueeriti pargi toimkonda ja mõnikord ka karauuli.
Pühapäeval oli Vasja pargi korrapidaja ja võttis kasarmust noore võitleja, nimega Kaplan. Oli vaja kolikambrist midagi otsida. Riiuli all vedelev aparaat tekitas soldatis elavat huvi. Ta tassis selle avatud ukse juurde ja leidis höövelpingi alt plekist kaane.
Plännnn! Vurrrrrrr!
Kaas kadus üle puulatvade. Ui, kui vägev! Võitleja pani masinasse KRAZi rattamutri.
Plännnn! Raksaki! Büsti tabanud mutter pani ülemaailmse proletariaadi juhi palgelt varisema aastaid vanad krohvikihid ja lõi maha nina.
Kohkunud soldat kappas Vasjale ette kandma. Hinnanud kahju, ehmus Vasja soldatist rohkemgi, sest kujutas ette tagajärgi. Oli sügav nõukaaeg ja igasugu Novodvorskajad [Валерия Ильинична Новодворская, Valeriya Ilyinichna Novodvorskaya – dissident, poliitikategelane, ajakirjanik jne] polnud veel välja ilmunud. St, ilmselt olid nad olemas, kuid neid hoiti ühiskonnast eraldatuna.
Röökinud soldati peale, et too kaptjorkas istuks ja sealt sammugi ei liiguks, läks praporštšik väeosa korrapidajale ette kandma. Kus hundist räägid... Vasja ei jõudnud КТП-st [контрольно-технический пункт – tehnilise kontrolli toimkonna, pargi korrapidaja jne ruum] väljagi, kui nägi korrapidajat vastu tulemas. Sel päeval oli väeosa korrapidajaks sampoliit. Brigaadi oli ta saabunud hiljuti, kuid jõudis juba silma paista ja sai hüüdnimeks M@nn [Мудав]. Täiesti teenitult.
Vasja viskas kulpi ja püüdis ette kanda, kuid keel läks sõjaväelise kantseliidiga sõlme ja ta jäi kohkunult vait. Vaikinud paar sekundit, kandis lihtsalt ja selgelt ette:
„Erakorraline sündmus, seltsimees kapten. Reamees Kaplan... ta, seda et... samunegi... tulistas... Leninit.”
Kapten laskis käe aeglaselt alla ja vaatas huviga praporštšikku, kes lubas endale SELLIST nalja sampoliidi kulul.
Kuid Vasja ümmargustes silmades polnud naljakübetki. Vastupidi, sealt kiirgas kõige ehtsamat hirmu. Nüüd oli sampoliidi kord ähmi täis minna.
„Kaplan – see on naine, seltsimees praporštšik?”
Sampoliit ei teadnud isegi, miks ta seda küsis. Vasja meenutas peenikest kujukest rihmaga kokkutõmmatud liiga suures hebees ja tema silmad läksid veel suuremaks ja ümaramaks.
„Ja see oli ammu,” ütles sampoliit ja taipas samas, et seda poleks vaja olnud. Ta kujutas elavalt ette ringkonna poliitosakonna ülemat:
„Selline tragöödia ei saa olla ammu,” kuulis kapten justkui ilmsi.
„Selline tragöödia on alati. Ja imelik, et sa seda ei taipa, kapten. Või vanemleitnant? Saad aru, silmanägemine on päris kehvaks jäänud. Ei suuda enam tärne kokku lugeda. Köh-köh.”
Püüdes olukorda kiiresti parandada, lisas kapten:
„Temake lasti juba maha.”
Kätt mütsinoka juurest alla laskmata raputas Vasja pead:
„Ei, seltsimees kapten, teda ei lastud maha. Tema, see tähendab temake, istub seni kaptjorkas.”
„Kes???”
„Kaplan.”
Korraga läks kaptenil pilt jälle selgeks. See on ju seesamune praporštšik. Ajab segast juttu. Järsku kargab kallale?
Vasja oli väliselt närtsinud ja ilmetu, kuid sampoliit arvas, et psühhidel on kümne mehe jõud.
Kapten astus sammu tagasi, sättis furaška otseks, kohendas portupeed ja nihutas märkamatult kabuuri rohkem külje peale. Järsku tuli tal idee.
„Mis siis ikka, seltsimees praporštšik, näidake. Juhatage mind kohale.”
Viimane käsk oli mõeldud selleks, et Vasja keeraks selja. Nii juhtuski. Jäänud veel sammu maha, järgnes kapten talle. Edasine oli selge. Nii kui põrunud praporštšik astub kaptjorkasse, lüüa uks kinni ja torgata tabaluku asemele suvaline rauatükk. Kasvõi makarovi puhastusvarras. Ja siis helistada komandörile ja kiirabisse.
Vilistades endamisi mingit tundmatut meloodiat, trummeldas kapten loo taktis sõrmedega vastu kabuuri.
Kuid vastupidiselt ootustele, ei viinud prapor teda mitte oma valdustesse, vaid otse läbi pargi, peatus natuke enne postamenti ja viipas vaikides käega.
Sampoliit jäi jõllitama. Nägi kahjustusi Juhi näol, krohvitükke lillepeenras, pirakat, roostes ja lubjatolmuga kaetud mutrit ja kõik sai selgeks. Nagu öeldakse, piltmõistatuse tükid läksid paika. Tegelikult polnudki mingit mõistatust. Sampoliidile meenus, et tõesti oli viimaste kutsealuste nimekirjas perekonnanimi Kaplan.
Meenutades kogu lugu, ehmatust, mahalastud reamees Kaplanit, kukkus kapten hirnuma ja vaadates Vasja kohkunud nägu, hakkas lausa lapsikult naeru lagistama.
Kuid Vasja vaatas arusaamatu pilguga üle kapteni paguni viimase selja taha. Sampoliit keeras järsult ringi. Samas vaibus kõlav naer, nagu terasest kruustangid oleks kõri kinni pigistanud. Ja siis muutus see metalseks ja raskeks, vajus kusagile kõhu alaosasse ning pitsitas seal midagi väga valusalt.
Mõne sammu kaugusel, niigi väikesi silmi vidutades, vaatas kaptenit tähelepanelikult ja pahaendeliselt ringkonna poliitosakonna ülem.
Tema kõrval seisis punetava kaelaga ja noruspäi, tõmblevate näolihastega brigaadikomandör.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Mär, 2011 10:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Jaan, 2006 15:10
Postitusi: 2903
Asukoht: Kodutares
Tsiteeri:
Ma annan end parem ise üles, enne kui ...


:P
Selle teate üle saab ainult rõõmustada!
Loomulikult tuli vabatahtlikelt jäljeküttidelt mitmeid teateid "otsitava" nägemisest, kuid neid ei jõutud veel kontrollida. Muuseas, kaugeim punkt kust teade tuli, on Liibüa...

Seega: INDULGENTSIJA väljastatakse seekord otsitavale endale!!!
Aplaus ja tänusõnad!!!
:P

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 2:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
142

Veelkord Vasjast

Hoides kätt mütsinoka juures, jälgis komandör toimuvat. Kolm päeva armee nõupidamisel, pluss sinnasõit, pluss tagasisõit – ja nädal nagu koera hänna alla. Eriti ärritas brigaadikomandöri viimane päev, mis oli pühendatud ÜLKNÜ KK rinnamärgi „11. viisaastaku noor kaardiväelane” asutamisele ja autasustamise korrale. Ptüi, bljää! Ja hiljem veel vältimatu lahkumispidu, mille järel valutas parem külg ja suus oli vastik mõru maitse.
Brigaadikomandör keeras pead natuke staabiülema poole:
„Aga kus on see uus praporštšik, mis ta nimi oligi, Šljamkin?”
„Hospidalis.”
„Miks nii?”
„Käeluu, rangluu ja ninaluu murd, ajupõrutus,” kostis staabiülem häirimatu häälega.
„Ossaa... Kus ta sellise laksu sai? Jäi auto alla või?”
„Ei mitte. See juhtus, kui jefreitor Sõsojev end üles poos,” jätkas staabiülem häirimatult.
Komandöri pea tegi äkilise nõksaka, ja unustades valulist grimassi teha, viis pilgu vaskule, kus täiest kõrist röökides „tüdruk ära nuta”, tagus saapaid vastu maad majandusrühm.
Dembel Sõsojev lonkis pseudorivisammuga kolonni lõpus ja avas vahel harva rütmi jälgimata suu. Ta oli täiesti elus, üldsegi mitte sinine ja nööri polnud ka kaelas.
„Ženja! Joptvaju!” keeras komandör pead ja seekord ikkagi krimpsutas nägu.
Staabiülem taipas, et komandöri huvitavad juhtunu üksikasjad ja hakkas jutustama.
Kogu lugu oli järgmine.
Praporštšik Vasja Šljamkin saabus brigaadi ja esitles end teenistuse läbimiseks jne täpselt brigaadikomandöri eelmainitud nõupidamisele sõidu eel. Ta saadeti staabiülema käsutusse ja pandi pühapäevaks väeosa korrapidaja abiks. Selleks, et liigse närvikuluta tutvuda brigaadiga ja selle teenistustega. Väeosa korrapidaja, pataljonikomandör number kaks, pensionieelik ja isegi joomisest loobunud nõukogude armee vanavanaisa, nagu ta end nimetas, soovitas Vasjal mööda väeosa jalutada, ringi vaadata, ja kui mingeid küsimusi tekib, siis otse tema juurde tulla. Ta on autopargis – lubas lapselapse jalgratast remontida.
Mõne aja pärast andsid kaks klaasi piima, mis Vasja oli enne teenistusse minekut joonud, tunda teatud protsessidena kõhus.
Kuna Vasja oli parasjagu staabi lähedal, otsustas ta kasutada sakste mugavusi. Vastanud päevniku tervitusele, keeras Vasja paremale, kus hämara koridori lõpus needsamused mugavused asusidki.
Vahepeal olid toimunud Vasjale teadmata sündmused. Staabi esimesel korrusel kadus telefoniside. Nii sise- kui ka linnaliinid. Vea kõrvaldamine tehti ülesandeks jefreitor Sõsojevile.
Sõsojev lõpetas enne kroonut mingi raadiotehnilise polütehnikumi ja tema kantseldada olid kõik juhtmed, kaasa arvatud 220V. Niisiis otsis Sõsojev parasjagu vea põhjust. Staabi tualeti ripplae kohal oli klemmikarp [„krossiboks” vist oli selle nimetus erialases slängis, nagu mulle uduselt meenub] laiali pudenenud. Pühapäeva hommikul asus Šõsojev asja kallale.
Keset tualetti jooksis meetrijagu laest ühest seinast teise jäme must toru – teise korruse kanalisatsioon. Sõsojev oli põhjalik inimene ja tegutses soliidselt. Võttis laest kaks plaati alla, vedas üles pikendusjuhtme ja seadis paika kantseleist võetud laualambi. Pani jootekolvi sooja, sättis käeulatusse tööriistad, viskas toru peale vatikuue ja end üles vinnanud, istus ise sinna peale. Seejuures läks taburet, millel ta enne seisis, ümber.
Pannud isetehtud kõrvaklapid pähe, kruttis tillukese raadio lemmikjaamale Majak ja asus tööle. Klappides kilkas Sofia Rotaru reipalt: "Я, ты, он, она!", lähedases metsatukas sahistas ja ragistas lähenev dembel okstega, elu oli ilus ja Sõsojev kõlgutas muusika taktis reipalt jalgu.
Tualetti sisenes praporštšik Vasja Šljamkin. Külili taburet, laest tolknev juhe ja kramplikult tõmblevad saabastes jalad panid Vasja südame ehmatusest kokku tõmbuma ja mõneks sekundiks tarduma. Hiljem, kui Vasja käest küsiti, miks ta üles ei vaadanud, vastas ta punastades, et kartis näha poodu nägu. Kuid olles sõjaväeline inimene, otsustas ta kõhklematult, et esimese asjana tuleb lõdvendada silmuse survet õnnetu kaelale. Vasja haaras siputavatest jalgadest ja hakkas neid ülespoole tõstma.
Tasakaalu kaotav Sõsojev kukkus kätega vehkima. Vasak tabas talast väljaulatuvat naela ja parem haaras kuumast jootekolvist. Metsikult röögatades üritas ta kogu jõust üle õla vaadata.
Dembli kõrge, koonusesse käiatud ja titaanplaadiga rautatud saapakonts tabas vastiku raksakaga Vasja ninajuurt. Kukkudes lõi Vasja pea vastu seina, õla vastu taburetti ja selja alla jäänud käe küünarnukk prõksatas kuivalt. Viimane, mida Vasja enne teadvuse kaotamist jõudis teha, oli see, mille pärast ta tegelikult siia tuli.
Kirurg, kelle lauale teadvusetu ja kaugeltki mitte hästilõhnav Vasja tõsteti, ei näinud selles pildis midagi ebatavalist ja harjumatut. Kirurg märkis, et tema arvates tuleks praporštšike kooli lõpueksamid asendada kohapeal mahalaskmisega. Hiljem, kui kirurg ei eristanud Vasjast lähtuvas lõhnabuketis alkoholi, otsustas, et Vasja on midagi sisse võtnud, suitsetanud või nuusutanud. Ja mainis, et muuseas võiks mahalaskmisega asendada sisseastumiseksamid, kui selles sandimajas neid üldse on.
Väeossa ilmus Šljamkin kolme nädala pärast. Kipsis käe ja plaasterdatud ninaga. Teda näinud brigaadikomandör astus ligi ja pigistas ettevaatlikult Vasja terve käe biitsepsit. Küsis tervise kohta ja avaldas lootust edaspidiseks edukaks teenistuseks.
„Aga Sõsojevi me saatsime juba koju. Läks esimese partiiga,” lisas komandör peale hetkelist vaikimist miskipärast.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 11:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Dets, 2006 16:17
Postitusi: 34
oi blää :D :D Ma pole tükk aega niimoodi naernud. Aitäh.

_________________
si vis pacem, para bellum


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 15:34 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Jaan, 2006 15:10
Postitusi: 2903
Asukoht: Kodutares
Lp.Radist86.

Seoses eeskujuliku teenistusülesannete täitmisega (mida iganes need endast ei kujuta) ja eduka kaasfoorumlaste vaba aja kvaliteetsemaks muutmisega:

avaldan iseenda ja kõigi sellega ühinejate poolt TÄNU!

Väga hea lugu!

terv
o

_________________
Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.
Frederic Manning


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 27 Mär, 2011 17:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Jääb ainult üle eelkõneletejatega ühineda, jõudsin viimase veerandini ja kriips oli kõrvuni :D.

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Mär, 2011 4:42 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Tänan.
Kahjuks hakkavad lustakamad lood otsa saama. On hulk koledaid lugusid, aga ma pole väga kindel, kui paljusid huvitab, mis jääb järgi relvitust soldatist, kes öösel hundikarja kätte satub või mis juhtub radarit remontivate inimestega, kui see äkitselt kaela sadanud kõrgete kontrollide käsul ootamatult tööle pannakse jne. Võib-olla peaks eraldi teema tegema või varustada sellised lood märkusega "Tervishoiuministeerium hoiatab viimast korda!" vms.
Aga nüüd üks aktuaalne lugu.

143

Juhtus see 90ndate keskel ühes Moskva-lähedases raketikaitse korpuse väeosas. Sel ajal oli meil komandör, kellele kangesti meeldis massiüritusi korraldada. Kuna kalendris polnud piisavalt punaseid päevi, toimusid meil regulaarselt Hüvasti suvi – Tere sügis tüüpi üritused.
Aga lugu ise.
Oli varakevad ja järsku tuli komandöril hiilgav idee – varsti saabuvad kuldnokad!!! Kui juba saabuvad, peavad nad ka kusagil elama! Antakse välja käsk: sellisel ja sellisel kuupäeval (lähim pühapäev) on lindude päev! Iga allüksus peab tegema ühe kuldnoka pesakasti ja pidulikul üritusel toimub konkurss parima väljaselgitamiseks. Igas allüksuses pandi noored tööle ja unustati kogu lugu pühapäevani.
Meie väeosas oli remondibaas. See on selline väike tehas, kus võib lasta teha mida iganes. No ja Jumal ise käskis remondibaasil teha parima. Remondibaasi ülem kutsub võitleja välja ja ütleb, et olgu olla. Siiani mäletan võitleja nime: Shteppa. Põline moskvalane. Kuldnoka pesakasti on näinud ainult aabitsas. Võitleja läks deduškate juurde ja need andsid loomulikult head nõu.
Pühapäev. Komandör sõidab remondibaasi ja küsib:
"Noh, kus teie toode on?"
Remondibaasi ülem kutsub välja võitleja ja kamandab:
„Tassi kohale!”
Too vastu:
„Seltsimees alampolkovnik, võib kedagi appi paluda?”
Ülemus vastab automaatselt:
„Loomulikult, võta, aga tooge kiiremini!”
Ja tuuaksegi kanderaamil pesakast. Korraliku koera jaoks paraja suurusega kuudi mõõtu. Tehtud heast 4-5 cm paksusest lauast. Pulga, millel linnuke laulma peaks, tegi võitleja eriliselt pead vaevamata labidavarrest. Vares lendab sisse tiibu kokku panemata. Kõik, kes ukse juures seisid, pagesid õue, sest ülemuste juuresolekul pole justkui viisakas hirnuda.
Veel kaua pärast seda ei toimunud meie väeosas mingeid pidustusi.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Mär, 2011 7:53 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 09 Jaan, 2007 1:05
Postitusi: 2699
Asukoht: Tartu
Selle viimase loo üle sain küll korralikult naerda. Peakski äkki eesti keelt natuke rikastama ja igasugu taristute kõrval kasutusele võtma uued terminid, nagu koera pesakast ja kuldnokakuut :D.
Radist86 kirjutas:
On hulk koledaid lugusid


Pole olemas koledaid lugusid. On olemas õpetlikud lood. Nii et lase aga tulla.

_________________
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!

Toetada illegaalset immigratsiooni ja multikultuursust tähendab külvata umbrohuseemneid oma viljapõllule ja lillepeenrasse.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 31 Mär, 2011 21:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Veebr, 2009 19:05
Postitusi: 37
Asukoht: Tallinn
Ai, minu kahe nädala eest obaduse saanud roided hakkasid uuesti valutama.
Väga hea!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Apr, 2011 6:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
144

Kapten Serjoga

Vaatamata väikesele kasvule, ratsaväelaslikult kõveratele jalgadele ja näole, mis oli heasüdamlik, nagu Ivan Brovkinil samanimelises filmis, kandis kapten Serjoga kogu oma teadliku teenistuse motolaskurvägedes uhkelt aunimetust „Sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse eesrindlane”.
Füüsilise ettevalmistuse normatiivide täitmisest polnud mõtet rääkidagi.
Juba kursandiaastatel tegi Serjoga vabalt „lippu” suvalisel vertikaalsel prussil või torul. Kangil keerutas ta nii mitu tireltõusu, et kontrollija väsis enne lugemast, kui Serjoga keerutamast. Muude sõjalise ettevalmistuse ainetega sai ta sama kergelt hakkama.
Tema rood, mida kapteni auastmes Serjoga kamandas juba seitse aastat, kuulus kõik need seitse aastat eeskujulike hulka ja oli kõikvõimalike kontrollide, kuni kaitseministeeriumi inspektoriteni välja, „palverännaku” sihtpunktiks.
Kordagi ei juhtunud, et Serjoga, kelle rinnus oli buldogi visadus, kangekaelsus, võidutahe ja meeletu vaprus, oleks võidu Tulilindu [Жар-птица; ei ole sama, mis Fööniks] käest lasknud.

Kuid temas oli vana hea ussiauk – vahelduva eduga sõbrustas Serjoga viinapitsiga. Mõnikord ei kukkunud tal jommis peaga roodu ilmumine hästi välja, teinekord jäi millegagi kapitaalselt vahele. Kogu tema teenistuslik karjäär meenutas laevukest tormisel merel – kord vaevaline tõus laineharjale, kord sealt kolinal allakukkumine.
Tema suurim „kukkumine” oli NLKPsse astumine.

Ükskord, kui torm Serjoga elumerel vaibus, uinutades sellega poliitorganite valvsuse, võeti ta kihku-kähku „ridadesse”, sest teenistuse formaalsed näitajad lubasid seda täitsa teha.
Niisiis, läbides vastavaid protseduure „ridadesse” astumiseks, saadeti Serjoga diviisi poliitosakonda parteipiletit saama. Talle usaldati samasuguste „õnneseente” grupi, kuhu kuulusid sõdurid ja praporid, juhtimine.
Rongid sõitsid poliitosakonna suunas ja tagasi läbi kohaliku teivasjaama ainult kolm korda päevas. Seetõttu ootas rongi, mis sõitis siit läbi seitsmendal õhtutunnil, kogu polk, halvasti varjatud ärevusega, tavalisel kombel peale teenistust koju minemata. Kui seitsmendal õhtutunnil noorte kommunistide grupp silmapiirile ei ilmunud, ohkasid kõik ootajad kergendatult – nende ootused olid õigustatud. Tõtt-õelda keegi sellest sõidust midagi head ei oodanudki – ise ju saatsime Serjoga!
Järgmine rong sõitis teivasjaamast läbi alles kell pool üks öösel. Garnisoni pääsla üllatunud korrapidaja jälgis, kuidas grupp poriseid ja tuikuvaid sõjamehi tassis suure vaevaga läbi pääsla pöördvärava samasuguse mudase ja oimetu palginoti, mis kergelt meenutas kuulsat roodukomandöri Serjogat.
Päevakorda kerkis küsimus Serjoga „ridadest” väljaarvamisest.

Saanud taskusse ihaldatud punased raamatukesed, külastasid noored kommunistid Serjoga kindlakäelisel juhtimisel linna restorani. Hiljem, koduteel, jätkus liikude tegemine rongi restoranvagunis.
Õnneks grupil oma jaama maha magada ei õnnestunud, kuid kohe garnisoni kõmpimiseks polnud peale tormilist liigutegemist enam jõudu. Nii nad siis vajusid tühja jaama põrandale puhkama, mille tulemusel olid mõne kommunisti näol, nende hulgas ka Serjogal, jäljed põranda kahhelplaatide teravatest servadest.
Hiljem, nagu paapuate suguharu kannab jahisaagiks saadud siga puuroikal, tassisid ustavad parteilased taarudes Serjogat õlgadel ja kätel mööda pimedat külauulitsat. Paar korda pillati ta porilompi, kobati pimeduses, otsides artikuleerimata hüüetele mittereageerivat keha.
Tänu sellistele „teenetele” käiski Serjoga nii kaua kaptenina ringi.

Kuid halb ununeb kiiresti ja Serjoga arvates mindi temast juba mitmendat aastat teenimatult mööda majorile sobivasse ametisse määramisel.
Tema naine, truu lahingukaaslane, tugeva kehaehitusega Ljubaša, kes oli korduvalt juhuse avanedes Serjogale kodus tappa andnud, arvas samuti.

Lõpuks toimus tema elus seesamune, kogu polgule meelde sööbinud, aasta tulemuste kokkuvõte.
Staabiülem luges ette käskkirja, tuues kuuldavale kõigile harjumuslikud sõnad: „Parim rood -..., parim roodukomandör -...,” kuid seekord ei reageerinud Serjoga kuidagi kollegide rutiinsetele sõbralikele õlalepatsutamistele.
Peale tulemuste kokkuvõtet läks ta enda kabinetti, valas „valvepudelist” klaasi viina ja viskas lipsu taha. Istus natuke, vaadates joonistust oma furaška siseküljel. Sinna olid naljahammastest kaasteenijad musta pastakaga joonistanud kõutsi. Tagantvaates. Kass seisis, jalad laiali. Karvutu saba turritas ülespoole, hõredate karvadega kaetud munad tolknesid allapoole. Kriipseldatud urruauk vahtis Serjogale otse hinge.
„Elu on tagumiku minu poole keeranud;” mõtles Serjoga. Ta tõusis, võttis seifist relvaruumi võtmed, ja seni veel kindla sammuga, väljus kabinetist.
Ühe makarovi, pide täis vaskse peaga lühikesi padruneid, torkas ta portupeel olevasse tühja kabuuri, teise – pintsaku vasakusse põuetaskusse. Endalegi üllatuseks lõi vana solvumine alkoholi mõjul tal lainena üle pea.

Ületanud otsustavalt ja kiirelt tühja õue, sisenes Serjoga staabihoonesse, ronis teisele korrusele ja astus komandöri kabinetti. Too istus laua taga koos poliitosakonna ülemaga, ja näinud luba küsimata sisse astunud Serjogat, küsis rahulolematult:
„Noh, mida sul vaja on? Ma olen hõivatud.”
Serjoga pani ukse hoolikalt kinni, võttis põuest püstoli, lükkas kaitseriivi maha ja tõmbas kuuli rauda. Komandör tahtis telefonitoru haarata, kuid kohe meenusid talle Serjoga tulemused teenistusrelvast laskmisel. Poliitosakonna ülem kangestus.
„Nooh, litad! Kus on esildis mulle majori austme andmiseks? Kaua võib seda kinni hoida?”
Serjoga rääkis ja ei kuulnud enda häält.
„Serjožake, no mis sa nüüd, mis sa nüüd? No pane püstol ära, Serjozake,” halises isikkoosseisuga töötada oskav poliitosakonna ülem.
„Esildis lauale!” röögatas Serjoga.
„Staabiülem! Kapten ... esildis – minu lauale!” möirgas komandör telefonitorusse.

Serjoga pani püstoli lauale ja lükkas selle poliitosakonna ülemale lähemale. Siis istus rahulikult toolile ja vaatas väsinult, kuidas viimane palavikuliselt, padrun padruni järel, tühjendab pidet oma laual lebavasse furaškasse.
Lõpuks tõi staabiülem esildise, pani selle komadöri ette lauale ja väljus. Keegi ei poetanud sõnakestki. Kõik selle misanstseeni näitlejad istusid, toimunust jahmunud, ja mõtlesid - aga mis edasi?

Esimesena, nagu ette nähtudki, taastus kõnevõime poliitosakonna ülemal. Ta haaras laualt paberid, kargas Serjoga juurde ja hakkas neid viimase nina all pisikesteks tükkideks rebima, iga tõmbe juures kahjurõõmsalt ja vinguva häälega kisades:
„Aga vaat h-h-h@i sulle, h-h-h@i sulle, h-h-h@i sulle, aga mitte esildis!”
Serjoga vaatas rahulikult, kuidas langevad põrandale tema lootuste jäänused. Kui viimane räbal põrandale kukkus, kostis kibedalt ja kahetsevalt:
„Seda ma arvasingi!”

Koukis kabuurist teise püstoli, lükkas kaitseriivi maha ja tõmbas kuuli rauda.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Apr, 2011 3:53 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
145

Teatud ajani oli vanempraporštšik Bilani hüüdnimi Samagon Stakanovitš [Samagon (Tee)Klaasi poeg] (ohvitseride seas) ja Kulibin [kuulus vene leiutaja; ka leidlik meistrimees] – tsiviilelanike hulgas. Bilan oli ПАРМ – ide [liikuvate autoremonditöökodade] ülem, mis sõitsid välja kord viisaastakus, ja ka siis äärmisel vajadusel. Seetõttu lohistas kogu kohalik elanikkond, teades Bilani andeid remonditöös, oma autod tema kätte putitamisele. Lisaks sellisele olesklemisele, kuulus sellisel kohal teenistuse plusside hulka URAL-375 olemasolu, mis erinevalt oma diislit söövatest suguvendadest, tarbis ainult bensiini AI-93 (olid sellised URALide koidikul), ja oli stabiilne allikas sisepõlemismootori kütuse vahetamisel Homo Sapiensi kütuseks. Kui viin oleks olnud kõige kõvem ametlik valuuta maailmas, oleks Stakanõtš saanud vähemalt viis eluaegset vangistust selle võltsingu - samagoni kasutamise eest, veel paar korda ebaseadusliku kullavaru – piirituse ja valuuta – viina ja konjaki hoidmise eest. Stakanõtš jõi ainult klaasikaupa ja ainult maitsetaimedel hoitud samagonni või konjakipiiritust, mida talle tarnis keegi sugulane Moldaaviast.
Kunagi oli Tolja olnud mingi mažoorse kindrali autojuht ja kui too pensionile läks, aitas Bilanil välja osta kellegi soldati poolt sodiks sõidetud peaaegu uue musta Volga GAZ-24. Bilan tegi auto oma kätega korda ja sõitis sellega kaks korda nädalas, teenistusest ja joomingust vabal ajal, teenindades kohalike elanike pulmi.
Ükskord, viinud vastabiellunud mingi tehase metsas asuvasse sanatooriumisse banketile, sõitis Stakanõtš kodu poole, kujutades juba ette esimese klaasitäie mekki. Ja siis kuulis krõbinat juhiistme taga. Vaadanud üle õla, nägi Bilan elusat oravat, kes istus õnnelike vastabiellunute tänulike vanemate jäetud napsikotil. Kuidas ta sinna sattus, pole teada, kuid Tolikul tekkis mõte orav kinni püüda, kusjuures, lootes oma sõidumeisterlikkusele, teha seda autot peatamata. Lühidalt, orav kukkus mööda salongi visklema ja auto teel siksakitama, kuni sattus teepeenrale ja Stakanõtš põrutas Volgaga külili kraavi. Mööda sõitnud aborigeen peatus, kuid nägi, et täie elu ja tervise juures Bilan lendas kuulina autost välja ja pani mööda külvatud põldu jooksu. Küsimusele: „Tolja, kuhu nüüd?” sai vastuseks: „Orava järele!” Aborigeen nägi tõepoolest oravat, ja kuna tal oli parasjagu hea tuju, otsustas aidata jahtida. Järgmine autojuht, näinud, et kraavis on külili Volga, lähedal seisab Moskvitš-412, peatus, ja küsinud aborigeeni naiselt, ega abi vaja pole, sõitis edasi. Sõitnud paar-kolm kilomeetrit, nägi ta liiklusmiiltsa patrulli ja otsustas teatada liiklusõnnetusest.
Samal ajal taipas Stakanõtš, et oravat ta enam kätte ei saa ja hakkas mõtlema, mida edasi teha. Otsus sündis hetkega – stress tuleb maha võtta tänutäheks jäetud koti tühjendamisega. Tõi autost kotikese ja pardatšokist klaasi ning tegi aborigeenile ettepaneku kampa lüüa. Kuna viimane elas umbes 200 m kaugusel, ei punninud too vastu – palju siit ikka koju sõita on. 15 minuti pärast saabunud liiklusmiilitsad said küsimusele, mis juhtus, ausa vastuse orava* püüdmisest, seda enam, et tugev, värske ja äärmiselt tuttav lõhn kinnitas nende sõnu. Miilits, kes oli samuti kohalik ja tundis Stakanõtšit isiklikult, hakkas Tolikut valjult noomima, meenutades alkoholi kahjulikkust, seda enam, et roolis. Kui lõpuks tõde selgus, oleks ta peaaegu naeru kätte kärvanud. Kuna ta oli veel kaine, tegi aborigeenile ettepaneku sõita teise miilitsaga kodust läbi ja helistada väeossa, et abi kutsuda.
Abi jõudis varsti kohale ja masin lohistati väeossa. Hommikul kandis väeosa korrapidaja komandörile juhtunust ausalt ette ja sai vastuse, mis muutus meie polgu aforismiks:
„Professionaalsust ei saa maha juua, selle võib ainult leiba teenides läbi süüa.”
Peale seda oli Tolja Bilani ainuke hüüdnimi Tolja Oravake*.

*Oravake (белочка) tähendab slängis ka deliiriumi.


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 267 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Yahoo [Bot] ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt