www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 26 Veebr, 2017 8:25

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 267 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Apr, 2011 2:33 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
146

Karistused ja premeerimised armees

Karistused, nagu ka autasustamised armees, on isadele-komandöridele aluseks hiiglasliku ja isepäise soldatite massi juhtimisel.
Mängufilmid armeest ja laevastikust on meis kujundanud ohvitseri-kasvataja karmi, kuid samas heasüdamliku ja hoolitseva kuju. Tavaliselt on filmides soldat algul hooletu, hiljem kasvab ümber. Tavaliselt valvsa ja tähelepaneliku sampoliidi juhtimisel ja selle tulemuseks on autasu lühiajalise puhkuse näol kodus, paelad pagunil või hinnaline kingitus. Üldiselt, kõik on õige. Piits ja präänik, nii peabki olema. Reaalses elus kasutatakse piitsa tihti, kuid präänik näeb välja odava papist võltsinguna.
Faktiliselt toimub kogu kasvatusprotsess armees lihtsa skeemi järgi:
Tegid pättust – jäid vahele – n@ssitakse läbi.
Tegid pättust – ei jäänud vahele – n@ssitakse läbi.
Ei teinud pättust – n@ssitakse niisama.
Kui ei n@ssitud – loe, et premeeriti.
Kõik sõltub kõrgemast ülemusest. Kui ta on kretiin, siis kulgeb karistuste ja premeerimiste tee üpris kummaliste käänakutega.
Minu kaasteenija õpperoodus, Volodja V, mõnus kutt, kes jäi õppe lõppedes seersandiks, istus poolteist aastat noortega jännates Riia väeosas, ja koju sõitis 3. järgu medaliga „Kodumaa teenimise eest”.
Mina venitasin poolteist aastat ööpäevastes valvetes maa all, ja seda, et mind lõpupoole kinni ei pandud, loen suureks õnnestumiseks.
Ei, ma muidugi ei kadesta Volodkat. Ta teenis eeskujulikult, tal oli samuti raske, kuid meie teenistused pole siiski võrreldavad.
Kui ma seda meenutan, kerkib silme ette dialoog suurepärasest raamatust Catch-22.
Tegevus toimub ameerika armees II Maailmasõja ajal.
Seal kaevab esimese järgu reamees [Private First Class] kraave, karistuseks omavolilise väeosast lahkumise eest. Tema sõber, piloot, lendab üle rindejoone.
Kaevates, ja mitte midagi muud tehes, arutleb reamees, et ilmselt on seda kodumaale vaja. Kui piloot tuleb kurtma, et ta peab eluga riskima, ütleb reamees labidavarrele toetudes küüniliselt:
„Igaüks teeb võidu heaks, mida saab. Mina kaevan auke aga sina lendad üle rindejoone.”
„Aga kui ma ei lenda üle rindejoone?”
„Noh, siis me laseme su maha.”
Nõukogude armees oli selliseid näiteid lõputult.
Mõnikord oleks tahtnud autasustamise peale sülitada mehise läraka. Senini mäletan oma seersandi, toreda Leedu poisi, hüüdnimega Laks, näoilmet.
Ta teenis mitte hirmust, vaid südametunnistusega, ja eeskujuliku teenistuse eest anti talle rivi ees pidulikus õhkkonnas üle hinnaline kingitus: 3 pastakat alusel, hinnaga rubla kakskümmend.
Uurinud tähelepanelikult musta, sinist ja punast pastakat (kaks neist ei kirjutanud), käskis Laks mul auhinna peldikust alla visata.
Autasustamist korraldasid meil väeosas poliitvärdjad. Kommunistlik noor (litapoeg) ja sampoliit. Kui inimesel pole peas kõik korras, muutub karistamiste-premeerimiste skeem veidraks ruletiks.
Näiteks, lülitame sisse võimendi, et kontrollida sidet ohvitseride kodudega. Pikemalt mõtlemata lasen võrku estraadimuusika poola raadiojaamast. Lugu lõppes ja diktor hakkas rääkima. Loomulikult poola keeles. Tunni aja pärast helistab hüsteerias sampoliit. Selgub, et talle kanti ette, et side korrapidaja laskis ohvitseride kodude kohustuslikku translatsioonivõrku Ameerika Häält.
Selle tulemusena sain ma 10 päeva kubu.
Kolm päeva hiljem lasi raadiomehaanik Vaska sama kontrolli tehes kogemata võrku Majaki.
Muusika lõppes ja diktor hakkas lugema midagi saagikoristusest.
Sampoliit oli õnnelik. Helistas ja avaldas Vaskale tänu.
„Tubli, Vasiljev,” üürgas poliitvärdjas õnnest särades, „inimesed peavad kuulama kodumaa uudiseid!”
Enneolematu totrus...
Me mõnitasime küüniliselt seda teemat. Ükskord lasin ma kell 6 hommikul translatsiooni Nõukogude Liidu hümni. Kujutan ette, kuidas magavad inimesed vandusid, kuid... mingeid sanktsioone ei järgnenud. Ikkagi hümn...
Järgmine etapp meie sõjas sampoliidiga oli lahinguposti heakord.
Kõik kontrollid jumaldasid sildikesi ja materdasid mind nende eest halastamatult. Lõpuks muutusin ma metsikuks ja sildistasin kõik, mis võimalik. Kaasa arvatud aparatuuri, lauad, toolid ja sinelite nagid.
Nagile kleepisin sildi „Isikkoosseisu sinelite nagi” ja iga konksu all ilutses kiri „Konks nr. 1”, „Konks nr. 2”, „Konks nr. 3”.
Rühmakomandör, vanemleitnant Fedotov, näinud seda huligaansust, naeris valju häälega.
Kuid sampoliit oli kontrollima tulles vaimustuses.
Riputanud sineli konksu nr 2 otsa, imetles ta kaua sildikesi ja hiljem, teistes punktides, näinud korralagedust, tõi eeskujuks komandopunkti, kus isegi nagid on nummerdatud.
Nummerdatud nagidega sampoliiti hingepõhjani vapustanud, rahunesin. Asjata. Sest ma unustasin peamise vaenlase taga väikese – kommunistliku noore, vanemleitnant R-i.
Meie vaenul olid ammused juured ja see oli aeglaselt kulgev nagu tripper, regulaarse kevadise ägenemisega.
Olles juba „vanake”, ütlesin ükskord kogemata, et tema ameti kohta on kõnekäänd.
„Milline?” uudishimutses „litapoeg”.
„Te solvute, seltsimees vanemleitnant,” vastasin mina.
„Ei solvu, räägi!” kamandas ohvitser kannatamatusest niheledes.
„Mölisemine pole viljakoti tassimine!” raporteerisin ma selgelt.
Imelik, kuid kommunistlik noor solvus. Sellest momendist algas meie vaen.
Olude sunnil määrati mind rühma komsomolirakukese juhiks.
Kes ei tea, mis see on, siis selgitan. See on justkui väike parteiliider. Juhtkonna idee kohaselt pidin ma koosolekutel soldatite südamed sõnaga leegitsema panema.
Juhtkonna ootusi ma ei õigustanud kahel põhjusel:
1. Lahinguvalve pole komsomoliloba. Need, kes reaalselt nühkisid lahinguvalves, ei jaksanud enam koosolekutel plärada.
2. Ma teadsin suurepäraselt, et soldatil on südame asemel paremal juhul pudel viina, halvemal – perse. Ja neid sõnaga leegitsema panna – kelleks nad mind peavad?
Varsti peale Rusti ülelendu lõppes mu parteiline karjäär. Mind kutsuti polku ja kaks presiidiumis istuvat salaboni mõistsid minu üle komsomoli liinis kohut.
Saanud noomituse, naasin tigedana valvesse ja siis helistas kommunistlik noor. Mulle teatati, et ma olen „pugenud” komsomolirakukese juhi kohani ja nüüd tallatakse mind põrmu. Solvunud „pugemise” peale, panin volitused maha, millega tõmbasin igaveseks kriipsu oma parteiliidri karjäärile. Asjata tegi ta seda. Ma mõtlen vanemleitnant R-i. See läks talle kalliks maksma.
Nädalakese pärast sõitis diviisist kohale kontroll komsomoli liinis.
Imelik, et kontrollija oli praporštšik (!). Kõrgema hariduse märgiga rinnas (!).
Saabunud prapor tundis lipitsevalt huvi, kas mina olen komsomolirakukese juht. Silmapilkselt tegin pähe Švejki näo ja raporteerisin, et olen kõrgemate komsomolijumalate poolt, vanemleitnant R-i näol, põrmu tallatud.
„Nii-nii,” ütles kontrollija jälgilt ja harrastas litapojaga poolteist tundi perversset seksi kõikidesse toppimise-hingamise avadesse.
Tund aega hiljem jooksis higine kommunistlik noor ulgudes ja minu verd nõudes komandopunkti.
„Kes sul palus lobiseda, et sa oled välja heidetud?” oigas punnis silmadega imeloom küsivalt.
„Kuidas, kes? Teie!” vastasin ma küüniliselt. Ja tuletasin talle meelde „pugemist” ning litsakat komsomoli kohtumõistmist, kus minust tehti kogu roodu ees papagoi.
„Ah, millest sa räägid!” hädaldas kommunistlik noor kurvalt, „ma ju saatsin dokumendid diviisi, et sa oled komsomolirakukese juht! Diviisis ei teata sellest ju midagi!”
„Olgu, leitnant,” ütlesin ma familiaarselt, „korraldan sulle komsomoli näidiskoosoleku. Kuid! Esimest ja viimast korda!”
„Jaa! Jaa!” rõõmustas litapoeg ja kihutas polku kontrolli noolima ning karjääri päästma.
Kahe tunni pärast algas tegevus. Kuna lahinguvalvet keegi ära ei jätnud, kupatati minu juurde tuppa kaks vahetust radiste, telefoniste, roodukomandör, kommunistlik noor, kontrolliv prapor ja püüti kinni paar sigalasse eksinud kasahhi ridade täienduseks.
Kättemaksuhimu ja õelus pole kõige paremad inimese iseloomuomadused, kuid, tunnistan ausalt, sellel komsomolikoosolekul võtsin ma revanši kõige eest.
Ma laulsin nagu akõnn! Ma vapustasin koosolekut loosungite ja avaldustega.
Sattusin hoogu ja kutsusin sotsialistlikule võistlusele naabrusesasuvad hävituslennuväe lennuväljad.
Siis tõin eeskujuks radistid (nad pätsasid kusagilt punase lambikese ja riputasid ukse kohale, vihjates sellele, et bordelli uste kohal põlevad samuti punased laternad).
Minu leegitsevas kõnes võttis see ratsettepaneku kuju, mis sümboliseerib vastutusrikast ja tähtsat tööd jne, ja veel lõputult sarnast pläma. Kõne jõudis isegi kasahhidele kohale, eriti selles osas, kus ma nõudsin tugevamat sööki öises valves olijatele. Pehmet kriitikat sai roodukas komandopunkti toitlustamise kehva organiseerimise eest.
Kui ma lõpetasin, langes lahingupostile vaikus. Kasahhid pomisesid: „Võeh, saatan.”
Kommunistlik noor vappus vaikselt nurgas orgasmides, mõttes uusi tärne pagunitele sobitades. Kontrollija kortsutas karmilt kulmu ja kirjutas midagi märkmikku. Roodukas istus särasilmil nurgas. Tema, tark lurjus, sai kõigest aru, kuid ei näidanud seda välja.
Ja siis saabus ootamatult täielik happy end.
Kontrollija tõusis ja ütles, et midagi sellist pole ta veel kusagil kuulnud. Et Pavka Kortšagini komsomoli hing on meie väeosas noor ja tugev. Et side korrapidaja on kotkas. Ja et tema, kontrollija, kannab diviisi ette kangelaslikust nooremseersandist.
Edasi märkis kontrollija, et selline kaader nooremseersandi näol pole lörtsida, ja ta veel klaarib seda asja, miks mind komsomolirakukese juhi kohalt maha võeti. Nende sõnade juures vajus kommunistlik noor kortsu ja muutus meie silme all limatombuks. Sellega oli koosolek lõppenud.

Hiljem oskas kommunistlik noor minu komsomoli arvestuskaardi ära kaotada. Ei tea, tegi ta seda meelega või oli kõiges süüdi meie klassikaline vene bardakk.
Kuid seoses arvestuskaardi kaotamisega lohistati mind tsiviilis paar korda instituudi komsomolibüroosse, aga peale seda, kui ma nad tagumikku saatsin, kihutati igaveseks komsomolist välja.
Nii tõmmati teist korda rist minu parteilisele karjäärile.
Ja kurat temaga.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Apr, 2011 23:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Nii jätkates on lootust rahva usalduse taastamisele :twisted:. Nii hoida kamraad!!! :D

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Apr, 2011 2:20 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Aug, 2009 10:40
Postitusi: 406
Asukoht: Jõgevamaa
Teatud asjaoludel pole tükk aega foorumile juhtunud, aga nüüd oleksin hirnumise peale üle noatera oma õnnetu küljelihase jälle ära paigast rebinud...
Äge! Anna minna!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2011 4:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Pikast ja raskelt tõlgitavast tekstist närisin end lõpuks läbi.

147

Elu on ilus.

Selles oli Goša ammu veendunud.
Tänu veel nooruses loetud ja lemmikuks muutunud Robert Sheckley raamatule „Mindswap”, taipas Goša peamist: pole vaja sammuda oma unistuste poole üle laipade. Piisab, kui ootamiseks õige koht valida ja unistust, mis kindlasti kunagi mööda hiilib, mitte maha magada. Kogu lugu. Selleks kohaks osutus suures osas juhuse tahtel, kuid mitte ilma Goša tahteta, Moskva-lähedane väeosa, süsteemi keskus.
Möödunud sajandi lõpupoole kutsuti Goša vestlusele ja selle käigus pakuti võimalust töötada paradiisis. Siin peab täpsustama, et Goša elus oli just sel hetkel valik: kas sõita kohe paradiisi kõige lihtsamasse ossa või mõnda teise huvitavasse kohta paradiisis, kuid hiljem ja ebamäärase tõenäosusega.
Goša meenutas Shekleyd ja valis „kohe”.
Ühel möödunud sajandi viimastest aastatest, veebruari alguses, saabus ta koos naise, tütre, kassi ja 320 kg koliga ühe kunagise väga sõbraliku troopilise riigi pealinna.
Kuhu me sõidame, mis meid ootab? Millised hirmsad haigused ja sõjaväeteenistuse raskused on meid ootamas? Medkomisjon oli väga karm, sealkäinute nõuanded tegid ärevaks: kuidas valge inimene üldse seal ellu jääb?
Olles eelnevalt ära hirmutatud karmide tollieeskirjadega, arveldas Goša tollis hurraaga vastuvõetud standardse vene komplektiga (viin, heeringas, kommid, purk punast kalamarja). Kuni mulatitaridest tollitöötajad püüdsid komplekti omavahel jagada, tiris Goša kohale neli käru kujuteldamatu koguse kastide ja kottidega. Ühele toolitöötajale jäi silma pirakas kast kirjaga „TV-Video”, kuid järele mõelnud, lõi käega – lase jalga. Kõige hinnalisemat – kassi puuri koos kassiga kandis naine. Otse väljapääsu ees vabadusse kargas talle teele ette karjuv ja hädaldav veterinaarkontroll kahesajakilose musta nõia näol. Tundus, et siiamist sõbranna jääb igaveseks selle fuuria saagiks, kuid kõigest üksainus hiiglaslik šokolaad võttis nõialt väe ja muutis ta südamlikuks paksuks haldjaks, kes piiritult armastab loomi.
Astunud tundmatusse, sattus kogu kamp vastuvõtjate sooja embusse. Ümberringi valitses kuiv pehme talv, temperatuuriga umbes +25 kraadi. Peale Moskva -18 oli see muljetavaldav. Palmide harjumatud kujud riivasid silma. Kõik Goša asjad haarati kätte ja laaditi bussi. Vähem kui tunni pärast puhkasid nad juba Goša korteri kivipõrandal.
Troopilise riigi korterite põrandad olid kiviplaatidest, sõltumata korrustest – teistsugused lihtsalt ei pea vastu. Selles tuli Goša perel veenduda täpselt nädala pärast, järjekordse troopilise tsükloni ajal, ja veel nädal hiljem – uue tsükloni kontroll-lasu käigus. Ja need polnuki veel sügistormid! Kui vihma sajab mitu ööpäeva horisontaalselt ja tuul sunnib kolmekümnemeetrised kuninglikud palmid sügavalt kummardama, peab vett, mis lõbusalt uksest ja akendest sisse jookseb, lakkamatult välja kühveldama. Kuid üldiselt, talvest tulnutena, kohtasid nad troopikat naerulsui – soe, kuid mitte palav, korteri seintel elavad nende värvi omandavad sisalikud, aga tualetis hüppavad konnad, pritsides kassi kibeda joaga. Tubli ninasarvikpõrnika mõõtu tarakanid pistavad sõbralikult kõigist pragudest pead välja:
„Inimene saabus ja tõi meile süüa. Aga me ei ütle talle, et me oskame veel ka lennata.”
Söögilaua jalas elab termiitide koloonia aga seda Goša veel ei tea. Tänaval, külastades kortereid mitte sagedamini, kui kord nädalas, roomavad armsad maod ja võluvad peopesa suurused karvased ämblikud. Betoonreservuaaris, kust tuppa vett pumbatakse, lagunevad kärvanud skorpionid, konnad ja muud sinna sattunud elukad.
Moskiito. Pealtnäha täiesti tavaline enneaegselt sündinud sääsk. Kuid tal on üks hämmastav oskus: hammustuskoha vaatab ta välja kaugelt. Seetõttu ei säti ta end mõneks ajaks augu juurde, nagu meie sääsk, vaid hammustab lennult. Ja kuni sa oietad ja tõstad käe surmavaks löögiks, jõuab lesta tõmmata. Seejuures võib ta seda teha mitu korda. Kratsima ajab samamoodi, nagu meie sääskki.
Kuid kõige tähtsam, et kõik olmeprobleemid on lahendatud. Korter on kolmetoaline ja täisvarustusega – kümkapp, konditsioneer, mööbel. Kolm kauplust siinsamas. Baar-kohvik-bassein – aga palun. Laps on kooli pandud. Kool on läheduses. Naine lubatakse varsti samuti tööle võtta. Mida veel tahta?
Teenistuskoht on samuti siinsamas. Tööd on palju. Töö on huvitav ja hästi tasustatud. Mida veel võiks elult tahta? Lõbustused? Niipalju kui kulub!!! Laupäev ja pühapäev – väljasõidud mere äärde, aga neile, kes argipäeval vaba – ekskursioonid, väljasõidud poodidesse. Kõik, mida soovite oma raha eest, mida polegi nii vähe. Kotitäis apelsine – kolm taala.
Suvi on muidugi palav – keskmiselt 39 kraadi. Justkui polegi nii hirmus, kuid niiskus on absoluutne. Iga päeva teises pooles sajab 40 minutit troopilist paduvihma. Päike - pruugib vaid selle kätte minna, kui lajatab nagu kuvaldaga lagipähe. Kuid konditsioneeritud ruumides elu (tahtsin öelda „hingitseb”, kuid mõtlesin ümber) on täitsa nitševoo.
Ikkagi Paradiis.
Kõik selles korteris oli suurepärane, peale ühe pisiasja juba Goša komandeeringu lõpupoole. Polnud väärilist asendajat. Kitsa profiiliga spetsialist (mingi tuumavärk), kes võiks vääriliselt jätkata tööd Goša ametis, oli hädavajalik. Esmajärjekorras Gošale endale, sest just temaga oli plaanis „suurelt maalt” tihedaimaid kontakte hoida. Emamaal valmis kandidaate ei leidunud, kõik selle väärilised olid juba paradiisis käinud. Jäi üle ainus võimalus: valmistada vahetus ette kohapeal.
Sergei leiti personaliosakonnast: kapten, saabus kaugest kuid väga väärikast perifeeriast, oli lähedalt tuttav eriala spetsiifikaga ja täiesti valmis üle minema uuele tasemele. Esimesed õpetamise katsed näitasid, et kutt on kergelt ja lihtsalt õpetatav: haarab kõike lennult, algandmetega on tuttav tänu eelmisele tegevusalale. Väärt savi. Algas spetsialisti voolimine. Kolm kuud ja inimene on täiesti valmis iseseisvaks tööks.
Ja sellel mažoorsel noodil ilmub ootamatult (nagu selgus, ainult Gosa jaoks) ammumoodustunud seksuaalne hulknurk suletud sõjaväelinnakus, kus kõik kõigist kõike teavad. Seltsimees, nagu selgub, ei ela enam oma seadusliku naisega koos ammusest ajast, juba enne komandeeringut, enne mida nad lahutasid mitte ainult reisi pärast. Tema naine elab halvas mõttes koos praeguse väeosa komandöri asetäitjaga, kes on täiesti abielus teise naisega ja kahe lapse isa. Kapten ise elab samas mõttes vabaabielus vallalise kooliõpetajaga. Tundub, et mitte ainult ühega. Kuni asetäitja on siin, ei puutu Serjožat keegi, kuid peale asetäitja lahkumist saadetakse Goša õpilase perekond täies koosseisus kolme päeva jooksul kodumaale – lahendagu oma seksuaalsed probleemid iseseisvalt.
Vaat selline ämber. Eluline situatsioon, juhtub.
Veidi aja pärast määratakse Gošale värskeltsaabunud kapten Saša. Tore poiss. Väikesekasvuline, jändrik, sõnaaher, Goša kaasmaalane. Pole veel mingeid lollusi õppinud. Pehme ja kvaliteetne savi – vooli nõrkemiseni.
Saša ei olnud geenius ja ei püüdnudki selleks saada, kuid eristus korralikkuse ja tähelepanelikkusega: ta kirjutas kõik üles ja ei ilmutanud liigset initsiatiivi. Tema lemmiktegevus oli arvepidamine, mis on meie asjas samuti suure tähendusega. Üldiselt sai selgeks, et selle inimesega võiks tulevikus isegi väga tegemist teha, kui Goša istub teisel pool telefoni otsas.
Saša lihvis oskusi täitsa väärikalt. Istus öösiti Goša eest valves, kui Goša magas kodus, aga mitte jupikaupa kõval asemel, vastas telefoni teel vanadele polkovnikutele, nii et neil ei tekkinud soovi kähku kedagi teist teist kuulda. Ta võttis mingi masohhistliku rahuloluga enda kanda isegi arvepidamise – kõige raskema ja tüütuma asja peale kõmutekitanud operatsioonidele järgnenud kõlava eufooria perioodi. Kuu aja jooksul lappas ta läbi kõik Goša käestlastud paksud raamatud.
Kahekesi töötasid nad nagu muuseas ja mõnuga. Kuid mitte kaua.
Vana hea slaavi traditsiooni kohaselt armastas Saša kõvasti juua, ja peale seda veel juua, ja peale seda veel, kuni mitte kusagil polnud enam mitte midagi joodavat. See polekski nii halb olnud, kui Sašal poleks olnud erakordset võimet leida joodavat ka peale seda, kui jooki poleks lihtsalt leidunud mitte kunagi mitte kusagil!
Esimene kord mähkisid Goša ja seltsimehed jässaka ja soonilise keha peale osakondades pummeldamist sisse, tassisid koju ja andsid naise käendusele. Kuid ta ikkagi ei rahunenud ja läks seiklusi otsima. Ja loomulikult leidis. Ohvitseride koosolekul toimus häbistav kohtumõistmine. Abstinentse sündroomi käes värisedes nõustus ta kõigi süüdistustega ja jäi kurvalt vait. Komandörile polnud slaavi traditsioon võõras ja seetõttu suhtus ta sellistesse vahelejäämistesse mõistvalt. Sašale anti uus võimalus.
Kainena ja isegi pisut napsisena oli Saša täiesti adekvaatne – ühtegi liigset sõna välja ei pigista, kuid piisas tal ületada nähtamatu norm, kui inimene läks teise maailma. Ajus klõpsatas relee, mõistus lülitus välja ja tekkis loll murdmatu põikpäisus – leida ja ära juua.
Teist korda kutsuti Goša teda öösel rahustama valvevahetuse kaudu. See tähendab, et asi oli juba avalikuks tulnud. Kui korralagedust ei saa lõpetada, tuleb see enda juhtimise alla võtta.
Saša ajas üles kohaliku kohviku- ja basseinikompleksi valvuri. Selgus, et mõlema öise alkoholismi tõttu olid nad juba ammused ja head tuttavad. Valvur avas putka, kus ta päeval kohakaasluse alusel baarmenina töötas, ning õhtu jätkus juba kolmekesi kuni hommikuni.
Pärast öist jommis avastusretke sai Goša aru, et Sašast asja ei saa, kui ülemused otsustasid teisiti, andes noorele spetsialistile viimase võimaluse.
Kaks nädalat möödusid vaikselt. Teise nädala lõpus murdis Saša omaenese korteri uksest sisse ja püüdis naist surnuks pussitada. Naine sulges end rõdule ja tahtis neljandalt korruselt alla hüpata, teavitades sellest kogu linnakut, kuid siis mõtles ümber ja lõpetas konflikti, äsades mehele malmpanniga vastu pead. Järgmisel päeval seadsid kõik kolm koos seitsmeaastase pojaga end koduteele.
Goša jäi jälle üksinda oma „tuumarelva kandjatega”. Komandeering lõppes, jutkonna palvel pikendati seda veel pool aastat. Ja varsti saabus Dima. Ta oli punapõskne vanemleitnant, mis oli sellises kohas ja sellistel aegadel haruldane. Ametikohad algasid osakonnas kapteni auastmest. Majorit või isegi alampolkovnikut kapteni ametikohal ei peetud häbiväärseks. Kuid Dima oli tõesti taibu. Kuldmedaliga lõpetanu, moskvalane, paps polkovnik mitte suvalises kohas. Kõige selle juures janunes Dima tegevuse järele. On selline kategooria ohvitsere, kes suurepäraselt oma positsiooni teades ei jälesta mingisugust musta tööd. Ta teenib pagunid välja oma mõistuse, higi ja verega, seejuures teades, et selja taga on töökindel kraana. Nii igaks juhuks.
Gošal oli temaga väga kerge. Ta taipas, et Dima jaoks on see töö lihtsalt üks etapp karjääris – nad arutlesid selle üle täiesti avameelselt, kuid see etapp saab läbitud väärikalt, toob mõlemale rahulolu ja Kodumaale kasu. Kindluse mõttes tutvus Goša tema perega ja osakonnas pudeli taga istudes korraldas eksperimendi, viies noore spetsialisti kõikidesse alkoholiga täitumise staadiumitesse. Dima ostus eeskujulikuks perekonnainimeseks ja eksperimendis alkoholiga ohvitseri au ei määrinud.
No ei saa ju pomm kolm korda samasse auku kukkuda!
Dima kogus tuure nullist, kuid väga nobedalt tema jaoks võõral alal, lakkas kartmast ZAS-telefoni ja paguneid teiselpool toru otsas, teenides ise oma nimele autoriteeti. Tänu heale emakeeleoskusele hakkas Goša asemel telegramme koostama. Vastas nõupidamistel Goša asemel algul kohmakalt, kuid hiljem üha enesekindlamalt juhtkonna küsimustele.
Kõik klappis suurepäraselt. Ja Gosa istus kohvritel, valmistudes kodumaale naasma, jättes asja kindlatesse kätesse, kui suurendatud võimsusega pomm kukkus küll lähedusse, kuid tegi kõik maatasa.
Justkui plaaniliseks inspekteerimiseks saabunud kõrge kindral sulges Keskuse. Lihtsalt ja primitiivselt, teatades sellest, mitte nagu tavaliselt ohvitseride üldkoosolekul, vaid lihtsalt andis teada.
Goša ja kindralid lendasid ära sama lennukiga. Kuna Gošal oli pagasit alla lubatu, rõõmustati teda 30 kilo väeosast äraviidavate dokumentidega. Kaustad salajaste dokumentidega, väärtuses miljardeid rublasid ja tuhandeid saatusi, sõitsid tavalise pagasina. Mulatitar märkis ära 18 kilo pagasi ülekaalu, vaatas sügavalt Gošale silma ja polkovnikuid-kindraleid, lõi šokolaadivärvi käega ja ütles: „Normal”.
Keskus eksisteeris tinglikult veel peaaegu aasta. Tänu isale sattus Dima viimaste „ümberasujate” lainesse. Tööd polnud muidugi mingisugust, kuid raha maksti. Hea seegi.
Paradiisi pole enam, kuid elu on ikkagi ilus.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mai, 2011 2:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Aug, 2009 10:40
Postitusi: 406
Asukoht: Jõgevamaa
Kamraad Radist, tänud Sulle, üle hulga aja sain lugema, ikka hää.
Kui jaksu järkub anna minna, publikum olemas alati!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Juul, 2011 2:26 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
148

Sõduritarkused ahjudest

Me elasime suurtes armeetelkides, kaks rühma ühes. Sügisel toodi telkidesse buržuikad [raudahjud], kaks tükki telgi kohta. Ööseks määrati igasse telki öine päevnik. Algul köeti talveks varutud kivisöega. Detsembri alguseks oli süsi tavaliselt otsas ja kus siis läks mölluks...
Täpsemalt, süsi lõppes soldatite telkide jaoks. Katlamaja, söökla ja rea teiste elutähtsate asjade jaoks oli laos süsi olemas. Kuid soldatid pidid sütt tunnimehe valvatud laost varastama. Mitte vähem kui kolm kotitäit patarei peale igaks ööks.
Lao territooriumile tungida polnud lihtne. Mitte sellepärast, et seal oli tunnimees. Tema läks arvesse ainult sellepärast, et „pole vaja inimesele käkki keerata, sest homme võid ise tema asemel olla”.
Laoülem, kellel oli kõrini kogu polguga võitlemisest ja hommikuti kapteni käest järjekordselt vastu pead saamisest, paigaldas valgusega signaalmiinid ja ootas õhtuti kannatamatult seaduslikku saaki – tööjõust oli laos alati puudus.
Ekspeditsioon algas kohe peale õhtusööki. Deduškad ja demblid läksid luurele, selgitasid oma kanalite kaudu välja, kes seisab postil, kas kaubavahetus sobiks (täna sina meile, homme meie sulle), ega pole mõni kuri praporštšik varitsemas ja muu eluliselt vajalik info. Osa deduškaid kogusid kokku ja õnnistasid tähtsale toimingule minevaid tšerpakke ja noori ning, vastavalt oma kõrgele staatusele, elasid ekspeditsioonile kaasa. No ja loomulikult olid alati valmis metsiku möirgega „Meie omasid pekstakse!” appi jooksma taipamatutele noortele, kellelt häbematuks muutunud meeleheites naaberallüksuste deduškad püüdsid ihaldusväärset kotti söega ära võtta.
Luurajad polgu luureroodust ja pataljoni luurerühmadest, eriti ohvitserid, lausa hullusid, millise kavaluse, jultumuse ja kiirusega toimus röövretk. Kottide söega täimise kiirust oleks kadestanud iga mustkunstnik. Ja täis kottidega okastraadi alt läbipugemise tehnika! Ja hääletu täiskiirusel äraminek hirmraskete kottidega!
Üldiselt, varsti sundisid luureallüksuste ohvitserid oma võitlejaid üldisel alusel tegutsema. Nüüd oli meie kord hulluda ja vaikselt kadedusest kärvata. Päise päeva ajal, praktiliselt laoülema silme all, täitsid luurajad rahulikult oma kotte ja hiljem lihtsalt haihtusid koos nendega. Kuhu, kuidas ja milliseid radu mööda – seda ei teadnud ega taibanud keegi.
Tagasi tuldi ähkides, mustad kui kuradid, kuid üpris rahulolevalt. Eriti, kui vedas, ja saak ületas öise normi. Ülejäägid mustadeks päevadeks mahutati alguses tuletõrjekilpi liiva asemele ja hiljem telkide varuväljapääsudesse. Ja siis saabus järjekordne kontroll polgu staabist, läks seda „karjuvat tuleohutuse eeskirjade rikkumist, kusjuures telk põleb ära 45 sekundiga!!!” vaadates näost roheliseks, pataljonikomandör sai järjekordselt summutisse... ja elu jätkas kulgu vältimatu dembli poole.
Kuid detsembri lõpuks lõppes süsi kõigi jaoks. Aga vaat pakased ei mõelnudki leebuda. Ja siis algas Suur Polgu Konkurss parimale teadmisele oksüdeerumisprotsessist, kus eraldub soojus.
Esimesel pataljonil oli hea, sest nemad valvasid helikopterite välilennuvälja. Neil oli meretäis petrooli ja palju telliseid. Seetõttu immutasid nad telliseid petrooliämbris ja hiljem toppisid need buržuikadesse oma blindaažides. Tellised olid inglismannide maal tehtud, seetõttu kestsid need mitu tsüklit.
Veel paremini elasid tankistid, tankitõrje ja seniitrakettide rühmad, kes olid kaitsepositsioonidel. Neil oli diislit! Palju diislit! Kuidas ja kust tankitõrjujad ja seniitraketšikud seda kommuniseerisid, sest neile polnud diisel ette nähtud, ei teadnud isegi ülearu uudishimulik polgu tagalaülem. Oli tugev kahtlus, et kaks-kolm pirakat diislitsisterni veeti suvel eksikombel lokaatorijaama juurde, mis seisis kaitsepositsioonide lähedal, arvates millegipärast, et selle autonoomsed bensiinimootorid töötavad diisliga.
Tehnoloogiline protsess oli lihtne, aga peamine – hämmastavalt ökonoomne. 9-liitrisest plekkpurgist tilkus toru kaudu diisel lamedasse põleva diisliga nõusse, mis paiknes buržuikas. Tilkumise kiirust sai reguleerida hariliku tilguti kraaniga. Lihtne, odav, mugav. Hommikuks oli tahma muidugi meeletult, kuid puhastamine oli hästi teada ja sissetöötatud protsess.
Kuid kõige paremini elas kahurväe divisjon. Kahurvägi oli alati olnud keigarlik väeliik. Kahurväe divisjonil oli kõike – diislit ja suured hunnikud 122mm haubitsamürskude kaste. Kõige suuremateks puidust väärtesemeteks olid neil Gradi mürskude kastid. Nende vastu võis vahetada mida iganes – isegi sütt, mida enam ammu polnud.
Aga roodudes ja üksikutes rühmades oli viletsus. Seal leidus ainult BTR-ide rehve. Tõsi, neid polnud just vähe, sest kogumist alustati juba aprillis. Nende lõikamine tükkideks, millega kõlbab ahju kütta, oli lausa nuhtlus – vähe sellest, et metallist koort oli neis rehvides peaaegu sõrmejämedune, see jooksis seal nii radiaalselt kui diagonaalselt. Seda kuramuse võrku pidi vulgaarselt saagima, sest läbi hammustada polnud seda praktiliselt võimalik.
Roodud ja rühmad kadestasid õudselt miinipildureid, kes oma GAZ-66-te rehve lahkasid – võrreldes BTR-i rehvidega polnud seal koort, vaid peenikesed traadikesed, mida sai teritatud tääknoaga suurepäraselt lõigata.
Kuid vana kummi oli palju, see tähendab, et telkides oli õhtuti ja öösiti väga soe ja peaaegu mugav olemine. Kummil oli ainult kaks suurt puudust.
Esiteks, kummiga küttes võis ahi nii kuumaks minna, et korstnatorud hõõgusid. Aga armeetelk põleb tõepoolest 45 sekundiga maha. Kogemus sellega polgus oli, ja mitte väike. Kuid see puudus kompenseeriti öiste päevnike-kütjate kogemustega.
Teiseks, kumm tekitas nii palju tahma, et ahju ja korstna puhastamine polnud kahele kütjale lihtsalt jõukohane – oli vaja iga päev ahi ja torude põlved täielikult lahti võtta.
Nutikad sõdurid leidsid probleemile kiiresti lahenduse. 5,45mm automaadipadrun ahju ja probleem on lahendatud. Vali plaks, vinguv rikošett ahju sisemuses, natuke tahma ahjuukse vahelt, väike tahmapilv telgi katusele, aga ülejäänu varises korstnast ahju. Odav ja tõhus. Ja üldiselt, peaaegu ohutu. Isegi kui kuul juhuslikult korstnasse lendab. Kuid sunni lolli jumala poole palvetama... Lolle leidus varsti. Rahvas on väga õigesti tähele pannud, et lollidel veab. Ka neil vedas. Et alustasid katsetusi 7,62mm vindipadruniga, aga mitte NSV [Утёс] 12,7mm padruniga. Et vertikaalselt startinud korsten polnud nii kuum, et oleks maha põletanud naabertelgi, millele see kukkus mõni sekund peale starti. Et õnnestus kiiresti kustutada ümbekukkunud ahi ja telk ei läinud põlema. Et ahi läks lihtsalt ümber, mitte ei lõhkenud. Et kõigepealt maruvihased kaasteenijad ja hiljem mitte vähem vihane roodukas lõid lihtsalt lõusta lömmi. Kuigi on valus ja ebamugav rääkida ning toitu manustada päris pikka aega, kuid siiski mitte trahvirühm.
Ja mis peamine – nulliti ära hiilgav idee kiirest, mugavast ja tehnoloogilisest puhastamisest. Nii me siis vaevlesimegi hiljem ahjude puhastamisega.
Ahjudega seoses oli kõiksugu juhtumeid. Kuid üks neist oli Juhtum justnimelt suure tähega.
Kell 6.00 hakkas rahvas polgu trubaduuri helide peale vastu tahtmist ärkama ja hommikuvõimlemiseks valmistuma. Öised päevnikud pidid ahjus tule kustutama, kuid kuidas olla ilma kuuma veeta pärast hommikuvõimlemist? Rahvas omandas oskuse kütta ilma suitsuta, sütega, mis olid kergelt tuhaga kattunud. Neile sütele pandi metallist välipudelid veega.
Lõppude lõpuks tüütas see bardakk meie kapteni ära ja ta otsustas selle kohta hommikusel razvoodil polgu rivi ees kõne maha öelda. Polgu tribüünilt, mis seisis tagumise poolega telklinnaku poole.
Kõne algust ma täpselt ei mäleta, kuid fraas „... te *****, *****, ***** lõpetate kunagi selle mängu välipudelitega kehvasti...” jäi kaptenil lõpetamata. Sest muusikarühma telgis, mis seisis täpselt tribüüni taga, toimus väike plahvatus, korsten startis vertikaalselt, ja telgi seinad plaksusid. Ja järgnenud kogu polgu homeerilise hirnumise tõttu.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 24 Dets, 2011 12:29 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
Seoses pidulike pidulike sündmustega ning erakorralise tööviljakuse suurendamisega noorsoo sõjalis-patriootilise harimisel ja tõlketööl autasustada aktiivseid foorumi liikmeid reamees Lemet-it ,reamees Radist 86 ning seersant Kirsavoi-d fotografeerimisega väeosa lipu all ning järjekordsete sõjaväeliste auastmetega ning väärtusliku auhinnaga (nõukogude strateegiliste aumiiniumoksiidi luisukeste komplektiga)

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=29&t=25620

väärtusliku kingituse vastuvõtmiseks paluks edastada PS minu pihta

URA!!!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 09 Juun, 2012 20:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Juun, 2012 0:18
Postitusi: 48
vene armeest armastatakse rääkida lõbusaid absurdseid lugusid, tegelikult oli ta ikka paras tagumik, siseselt kliimalt ja hierarhialt meenutas pigem kinnipidamisasutust, kas kerge või range reziimiga, sõltus kuidas kellegil asukohaga vedas. Usun et on terve hulk teeninuid kel pole eriti midagi lõbusat vene armeest meenutada. Tegelikult ka mul mitte, elu eest võidelda ei tulnud, aga toredat ja naljakat ka just ei meenu. Ehk muljetaks keegi teenistuse koledamat poolt....


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 12 Okt, 2014 23:26 
http://personainfieri.wordpress.com/cat ... vari-lood/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... eenutab-i/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-i-2/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-iii/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... enutab-iv/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... eenutab-v/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... enutab-vi/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-vii/
:write:


Üles
  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 18 Okt, 2014 8:50 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2007 11:55
Postitusi: 9
Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... mment-4189


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2016 10:46 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Veebr, 2012 14:49
Postitusi: 1991
Asukoht: Harjumaa
Vene keele valdajatele lugemist. (vääriks tõlkimist)
http://www.lib.ru/MEMUARY/CHECHILO/bajkonur.txt
Eestlased kah asja segatud. 8)

_________________
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste mälestused armeest.
PostitusPostitatud: 30 Jaan, 2016 12:07 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Mai, 2007 11:55
Postitusi: 9
Mõned uuemad libamälestused. :)

Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... sed-mehed/

Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... susteemis/

Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... eris-nr-3/

Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... uv-tunder/

kõik Ivari lood: https://personainfieri.wordpress.com/ca ... vari-lood/

ja midagi ka muinasjutusõpradele...

Jõulumärchen
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... lumarchen/

Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... svanutele/

Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud
https://personainfieri.wordpress.com/20 ... ud-joulud/


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 267 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 14, 15, 16, 17, 18

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt