Keeleoskus ja vene sõjavägi

[vanahalb]

Minu vene keele oskus oli üsna nullilähedane. No ei hakanud koolis keel külge, löö või nuiaga pähe. Lõputunnistusele vedasin hindeks nelja ainult tänu päheõpitud luuletustele. Tol ajal tuli üsna palju õpikuluuletusi pähe taguda ja kui klassi ees ilmekalt esineda, oli 5 kindel. Grammatika ja etteütlused olid läbi häda 3. Edasine oli puhas statistika - kolm ja viis annavad kokku nelja. Tänu sellele ei osanud hiljem, sõjaväes, roodukomandör (kes alguses hindas, milleks keegi sobilik oleks) mingit seisukohta võtta - vene keelest ei saa mõhkugi aru, aga Jessenini luulet loeb peast nagu jumal??

Sõjaväes ellujäämiseks oligi minu meelest kaks teooriat. Tuli ennast kasuliku ja oskajana näidata või jätta mulje, et mitte midagi ei oska. Mõlemil olid oma head ja vead. Oskajana oleks saanud ehk mõne spetsi koha kuigi konkurents oli kõva. Aga mismoodi neid oskusi demonstreerida kui keeltki ei oska? Saamatu ja pohhuistina võis kaela saada kõige sandimad tööd, aga üldfilosoofiliselt vahet polnud. Ööpäevas oli ikka ainult 24 tundi ja neid ööpäevi sõdurielus sama palju kui aktivistil. Nooh, võib-olla paar kuud rohkem. Aga võis ka jackpotile sattuda - saadetakse selline mees mingisse igavesse komandeeringusse jumalast unustatud kohta, sest väeosa temast nagunii tolku pole.

Mina valisin teise tee. Kes ei riski, see shampust ei joo. Algtõuke andis juba Lasnamäe jaotuspunkt. Keegi mesimagusa häälega sõjakomissar küsis sulaselges eesti keeles, et kas on kedagi kes oskab käsivikatiga niitmise imelist kunsti. Ma oskasin ja hetkeks kangastus juba mingi (sõjaväe)kolhoos kus kaks aastat looderdada saab. Mingi kõhutunne sundis siiski keelt hammaste taga hoidma ja õige tegu. Varsti nägime põõsaste vilus külitades kuidas üks oskaja mees päikeselõõsas heina teha vihub. Komissaridele oli silma jäänud platsi servas kasvav ebasõjaväelaslik mehekõrgune rohi ja vabatahtlik suunati seda hävitama. Aga ta sai ka üsna kähku aru, et alt tõmmati ja lõi vikativarre pooleks. Tuli tagasi nagu katkupeolt naasev surm, katkine vikat õlal ja seletas, et vist oli vars noore kuu ajal lõigatud puust tehtud. Kangesti pehkinud ja niimoodi ei saagi tööd teha.

Väeosas tundus ka alguses, et peavõit tuli ära. Nii paari kuu pärast peale saabumist taheti kedagi linna viljaladudesesse alalisse komandeeringusse ja roodukas arvas, et ma olen selleks igati vääriline. Siiamaani on silme eest vanakeste kadedusest sinkjas-rohelisteks tõmbunud näod, pikad nagu tohletanud kaalikad. Salabon sai grazdankasse (tsiviilettevõttesse) tööle! Viljaladudes oli juba eest õnnega rinnutsi kokku jooksnud internatsionaalne seltskond kes sellest otsast kümne küünega kinni hoidis. Nojah, väeosaga võrreldes tundus, et lapsepõlv on tagasi tulnud.

Seda pillerkaari polnud kauaks - kolm nädalat või natuke rohkem. Pataljonis oli meie roodu lätlane valinud kergema vastupanu tee. Läks sõjaväelinnaku aia taha raudteedele, ootas kui järjekordne rong tuli ja pani pea rööpale.
Kõik komandeeringud tühistati ja kui mind tagasi toodi, kihas kogu väeosa komisjonidest ja osobistidest. Viljaladude komandeeringust ei tehtud enam juttugi ja kästi kogu see teema ära unustada.

Meie roodukas oli üsna värvikas kuju, teinekord võib temast pikemalt kirjutada. See tsepee (erakorraline sündmus) viis vana nii endast välja, et korraldused olid täiesti uskumatud ja mina sain selle tagajärjel kirjutajaks. Andis kahele tsurkale käsu laip puhtaks pesta ja parasjagu käepärast olevale roodu kirjutajale ütles, et sina õmbled pea otsa tagasi. Kirjutaja, minuga ühel ajal tulnud Moskva oblasti venelane unustas oma salaboniseisuse ja rooduka auastme ning küsis täiesti ehtsas Moskva agulislängis, et mis sa, vana, oled ennast segi kammind või?
Sellise allumatuse eest visati ta taevast alla ja kihutati üldse tervest kaptjorkade ja ladude süsteemist minema. Kutt leidis ennast järgmisel päeval, õlised tunked seljas, garaazi kanalist.

Sel päeval toodi mind ka tapiga tagasi ja roodukas rõõmustas, et vist juhatas jumal ise sind siia. Sina hakkadki uueks kirjutajaks. Panna täiesti umbkeelne vend kirjutajaks - selline mõte võis jälle ainult meie roodukomandörile pähe tulla. Suurt valida ei olnudki, aga seadsin omapoolse tingimuse, et dikteerimise järgi ei kirjuta ma ühtegi sõna. Roodukas oli oma kirjatöödega vist püsti hädas või meenus talle, et garaazikanal pole kummist ja oli kaubaga nõus.

Keeleoskus areneski vastavalt sellele kuidas kirjatöö sujus. Seinalehtedesse kirjutasin lõikude kaupa eelmiste päevade ajalehti ümber. Zampolit vahel nurises, et peaks ikka oma väeosast kirjutama, aga sul on siin jutt mingist N väeosast kauges Riia linnas. On küll lõpus kirjas, et teeme nii nagu väeosa N või joondume Riia eesrindlaste järgi, aga pole ikka päris see. Vabanduseks kõlbas siis, et ei teagi päris täpselt, millest üldse tohib kirjutada. Aga kui on ajalehes ilmunud, siis on asi igati poliitkorrektne, tsensorite silme alt läbi käinud ja määrustikupärane. Ja suvatsege vaadata lenkomnatasse (Lenini tuba ehk punanurk) - seal pole ju ajalehti. Nendega käiakse , vabandage väljendust, peldikus. Aga seinaleht on hoopis teine asi, kõval vatmanpaberil ja keegi ei näpi.

Roodukas pidas ka sõna ja tema mõttearendusi vahetult ajalukku raiuma ei pidanud. Alguses sodis mingite kraakajalgadega paberit ja tahtis et ma selle ilusate tähdedega ümber kirjutaks. Oleks kirjutanud kui käekirjast aru oleks saanud - apteekriks õppinud ma ei olnud. Siis tüdines temagi ja tõi kodustest varudest mehekõrguse kuhja väärt raamatuid. Põhimõtteliselt on kõik päevakäsud ja muu vajalik seal olemas. Otsi ise ja pane kirja.

Sellise koolitusega hakkas vene keel poole aasta pärast juba ilmet võtma. Aktsent jäi ikkagi eesti oma . Mõned aastad tagasi käisin Krimmis ja esimene "kaukaasia rahvusest" taksojuht vedas rõõmsa äratundmisirve näole - ahaa, džigitt Tallinnast saabus. Ja suulist juttu niimoodi kirja panna, et kõik s, š, z, ž, tš jne õigel kohal oleks, ei oska ma siiamaani. Või ehk ainult siis kui susiseva tähega sõna kirjapilt silme ette kerkib.

[Luuraja]

Järjekordne vahva kirjatükk Vanahalvalt. Mina igatahes ootan neid humoorikaid meenutusi pikisilmi.

[kalleb]

väga mõnusad kirjatükid

[vanahalb]

Aitäääh. Teenin Nõukogude Liitu

[kalleb]

Objavljaju blagodarnost vo imenii komandovanie .
Volno ,razaitis

[willy01]

Keskkoolis oli vene keel 2 ja lõpetamine oleks edasi lükkunud, kui klassijuhataja poleks vene keele õpetajale peale käinud, et pangu 3 ja saame temast lahti. Kus sa Saaremaal seda keelepraktikat saad!
Vene keele õpetaja ütles ikka, et mul läheb sõjaväes raskeks. Sellepeale arvasin, et küll seal õpib.
Kroonu minnes oli mu sõnavara praktiliselt järgmine: daa, neetu, neznaaju ja lapaata.
Utshebkas saatis seeru tooma: lopaata, grabli ja metjolkat. Kramplikult meeles pidades lippasin kaptjorkasse, esimesed kaks olid meeles, kolmas mitte. Viisin need ära ja saadeti uuesti. See kolmas ese seisis korrutades meeles. See mida seeru minust valjusti arvas kahe toomise vahel tegi teistele palju nalja, mina aga sittagi aru ei saanud - sõnadest muidugi. Hääletoonist sain aru küll.
Lõpuks sai keel enam-vähem selgeks.

[krijgsvolk]

Aeti meie karantiin parki ja hakati tulevastele sõjaväeautojuhtidele igatsugu juppide venekeelseid nimetusi õpetama.Meist pooled olid "bratja armjane", kellest pool ei saanud venekeelest mõhkugi aru! Terve tsirkus oli , kui see jõuk püüdlikult üritas seeru järel korrata: mahhovik, katuška zažiganija, karobka peredatši... Eri nalja sai sõnaga "trampljor", st katkesti- jagaja!
Selle pudrutamisega kuluski aeg lõbusalt ja kolmandal korral otsustasid ülemused,et las jääme lolliks, et küll ise õpime
ajalikud jupid vene keeles ära. Oligi nii:siiani mäletan enamust autojuppe perfektselt vene keeles.
Eks ta ole.

[Praktik]

Koolis oli vene keel 3, õpetaja ütles, et mul pole keele peale annet. Sõjaväes karantiinis olles olin ma 5 eestlasest ainus kes suutis vene keelt natuke rääkida ja olin teistele tõlgiks. Viimasel poolaastal arvasid valgevenest tulnud noored et ma olen ukrainlane.

[Nats]

Kohe teenistuse alguses sain hea keeleoskuse eest Moskvast pärit kamraadilt kiita ( lugesin sõjandusalast kirjandust juba siis originaalis vene keeles ) - kuid üks tõsine puudus olevat ka, nimelt tuleb teatud slängisõnu ohtralt üle ühe sõna tarvitada.
Parandasin selle vea üsna ruttu, vahest liigagi püüdlikult ropendades. Tulemus ei andnud kaua oodata - mingi vahejuhtumi puhul majorist staabiülemale raporteerides muutus selle näoilme järsult halvaks - tõ samnoi kak govoris, soldat! Ma ei saanud algul kohe arugi milles asi.

Hiljem jäin heast staabikorrapidaja ametist ilma, kuna telefonile vastates olin väga hädas telefonile vastamisega. Härrased ohvitserid esitlesid ennast perekonna ja isanimega ning kutsusid ka teisi väeosa ülemaid nii. Minul kõik segi nagu puder ja kapsad: kes Nikolai Sergejevits, kes Sergei Nikolajevits. Kust nad neid isanimesid teavad ja mäletavad ei tea, minule ju keegi end esitlema ei tule! Tean vaid auastmeid ja kes mis autoga sõidab. Asi lõppes ametikoha alandamisega staabist KPPsse.