igavesed vanemleitnandid

[kalleb]

oli üks selline tüüp vanemleinante (vetsnoi starlei ) keda kunagi ei ülendatud

äärmisel juhul võidi leitnandiks teha kui millegiga vahele jäid

[Lemet]

Samasse seltskonda läksid ka viieteistkümne aastased kaptenid...

[kalleb]

jah meil oli ka üks selline ,jube imelik tüüp oli

jota ka ja lõpuks sest kaptenist jäi järele leitnant kui demblisse läks

[Karuke]

Oli meilgi selline tegelane.
Saamisloolt, ohvitseri kursused läbiteinud sunduk.
Sestap teda ei ülendatutki

[Bomber]

Oli ka meil selline "viieteistkümmne aastane kapte", oma jutu järgi oli ta "roodoma" Jõhvi ja alati oli täis kui pintsel.
Sellistest tegelastest kirjutab väga lahedalt ja muhedalt Enn Vaino oma raamatutes. Ja olles ise läbinud NA kadalipu "kuldsetel 70ndatel" siis võin väita et suurem osa seal kirjutatud juhtumitest on ka tõsi.

[vanahalb]

Meil oli ka selline mees ja imelikul kombel samuti vanemleitnant. Tehnikast ei jaganud küll suurt midagi, aga riviasjanduses oli kõva käsi. Ise nägi alati ülihoolitsetud välja. Saapad läikisid, furashka ja vorm olid rätsepatöö, ohvitseririhma keetis igal nädalal piima sees
Millegipärast oli see viimane väga oluline.

Vana ise rääkis, et tal on parteiline karistus, mis mingi aja pärast aegub (võib-olla tõsijutt. Kes NLKP- s olnud teab ehk neid noomitusi jms täpsemalt) Igatahes ootas ta seda päeva nagu sõdur demblit ja lootis kapteniks saada. Kui ma ära tulin, jäi talle veel 1,5 aastat ootamist.

[ennww]

Meil oli üks kapten, ilmselt kõige targem suurtükiväe ohvitser, keda ma kohtasin nende kahe aasta jooksul. Juba 40-tes, kapteni kohta suht. vana. Jutt oli selline, et ta oli Afgaanis teeninud (1980-date algus) ja kaks tadžikkolid dušmanite poole üle putkanud. karistus peal ja aukraadi tõusu keeld ka.
Asja jagas väga hästi, poistega sai hästi läbi, oli selline "oma mees". Aga "rõõmu oma ametist", mida paljude teiste ohvitseride juures kohtas, temas enam ei olnud.